Vahekokkuvõte minult, sest noh... ma lihtsalt ei saa endast loobuda ehk 2025. aasta viimased sada päeva
Ma ei ole seda postitust kirjutades ema või õpetaja või keegi kolmas, kelleks mind muidu saab nimetada. Tahan selles postituses olla lihtsalt Maris. Maris ausalt ja avameelselt. Lihtsalt üks naine. Tahan jagada teiega oma kõige suuremat ebakindlust. Teemat, millega ma pistan rinda iga jumala päev juba viimased 15 aastat. Ehk rohkemgi. Ma olen sellel teemal kirjutanud varemgi. Jaganud teiega edusamme, oma mõtteid, väljakutseid. Aga see, et ma seda JÄLLE teen, teeb mind hästi haavatavaks, sest see on nüüd must-valgelt jälle teie ees - ma tegelen ENDISELT oma toitumise ja kaalu teemadega. Ma olen IKKA VEEL samas mustas augus, kust vahel õnnestub välja jojo'tada, aga kuhu mind alati justkui tugeva magnetina tagasi tõmbab. Sinna lõputusse auku, kus ma olen endas pettunud, kurb, õnnetu, nutan ja lasen peas läbi kõiki neid kohutavaid sõnu ja mõtteid, mida iial keegi endale öelda ei tohiks.
Kui ma nüüd tõele näkku vaatan, siis ma tean, et mind ei tõmba auku mingine seletamatu magnet, vaid ma ronin sinna ikka ja jälle ISE tagasi. Minu valikud, kahjuks teadlikud nõrgad valikud, on need, mis teevad selle tagasikäigu ikka eriti libedaks. Miks ma ütlen, et need on minu teadlikud valikud? Ma olen teoorias väga tugev. Väga! Ma tean täpselt, mida, miks ja kuidas ma peaksin tegema ja toimima, et saavutada oma eesmärgid ja püsida nende juures. Ma olen kümneid kordi seda läbi teinud. Ma olen kaotanud enne rasedaks jäämist 18kg. Mitu korda 8-10kg. Ma tean, mis minu puhul toimib ja mis mitte. Kõige kohutavam ongi aga see, et miskipärast ma ikka ei suuda teha tööd oma vaimse poolega, et mitte karmilt vaeva näinud Maris ei astuks sada sammu tagasi. Auku. Jälle.
Raske on kokku loendada neid toitumiskavasid, mida ma elu jooksul teinud olen. KR fitness, Liisa ja Kaisa ja Orgu ja Fitlap ja kõik teised ka. Raske oleks kokku lugeda, kui palju raha ma olen magama pannud lootuses, et nüüd kõik muutub! Kui palju ma olen kokku ostnud veepudeleid ja motiveerimiseks trenniriideid?! Kui palju kordi olen ma paberile kirjutanud menüü järgmiseks nädalaks ja kui palju kordi ostnud uusi märkmikke, et sinna oma teekonda kirjutada. On kohutav mõelda, kui palju "enne" pilte on mu telefonis, mis kunagi ei ole saanud seda "pärast" pilti kõrvale. Kuiiiii palju kordi olen ma kõige selle pärast nutnud ja kurtnud Elmarile, empsile ja sõbrannadele. Kui palju kordi ma olen endale lubanud, et NÜÜD! Ja kui palju esmaspäevasid, uusi aastaid ja mingeid märgilisi päevi ma olen oodanud, et saada uut hingamist. Kui palju podcaste ja Tiktokke ma olen kuulanud ja vaadanud ja neist inspireerunud.. mõneks ajaks. Kui palju kordi olen ma pannud väikeseid riideid kõrvale, et VARSTI saan kanda ja kui palju kordi olen hommikuti 10 korda riideid vahetanud, sest kõik on liiga kitsas ja ümber ja kole ja vastik. Kui palju inetuid sõnu enda suunas. Kui palju pisaraid. Kui palju viha. Kui palju pettumustunnet ja tunnet, et ju ma olengi selline nõrk naine. Kui palju hommikuid ma olen ärgates tundnud end kehvasti eelmise õhtu toiduhunnikute hävitamise järel. Kui palju kordi olen ma söönud ja peas mõelnud, et ma ei tohiks. Olen käinud psühholoogi juures ja teraapias ja teinud hüpnoosigi. Kui kuradima palju kordi olen ma võrrelnud end teistega ja tundnud end suurena kellegi kõrval seistes reaalsuses või pildil. Kui palju kordi olen ma mõelnud, et "kui ma oleksin tol korral suutnud, ei oleks ma praegu selline!" Kui palju kordi on mu silmad läinud vesiseks, kui keegi teine võrdleb mind kellegi kolmandaga. Kui palju kordi olen ma läinud riideid valides automaatselt otsima XL suurust, sest see varjab, milline mu keha päriselt on. Kui palju aastaid ma oleksin saanud olla oma kehas õnnelik, kui seda kõike eelnevat ei oleks.. Pole vist mitte ühtegi päeva mu elus, mil ei mõtleks toitu süües sellele liiga palju, analüüsiks igat ampsu kasvõi korraks.
Seda eelmist lõiku oli nii valus kirjutada. Pole ilmselt olemas halvemat tunnet kui endas pettumine. Olen andnud võimu oma elu üle millelegi, mida peaksin ise suutma kontrollida. Aga ma ei ole suutnud. Teismeeast saati.
Ma ei ole vist vaimselt selle teema tõttu kunagi olnud sügavamal augus kui selle aasta augusti lõpus. Ma olen alati teadnud, et kuna ma olen varem kaalu kaotanud ja enda kehaga rahul olnud, siis ma suudan seda varsti jälle. Sel korral aga pettusin ma enda järjekordses suvises kaalutõusus nii palju, et nädal-kaks ma olin kindel, et edaspidi on mul suva. Võin lihtsalt süüa veel mitu kilo juurde ja istuda siis oma kaaluhunniku otsas, Fazeri kollane šokolaad suus. Ma rääkisin endaga ja endast väga koledalt ka enda lähedastele, sest ma olin lootuse kaotanud. Päris kole koht, kus olla, mis?! Kõige suurem hirm, millele ma praegu mõtlen, on hirm, et ka teised kaotavad minusse usu. Mul on tugev tugivõrgustik ja lähedaste inimeste ring. Minu madalatel hetkedel on nemad ikka minusse uskunud. Sel korral kartsin, et neil saab kõrini.. Kogu see must masendus hirmutas mind, sest see polnud eales nii tume olnud. Selle aasta augusti lõpp ja septembri algus on olnud minu jaoks kohutavad. Minu jaoks, kes jumaldab septembri algusega seonduvat. Ma olen olnud kurb, üksik, eraldanud end mingis mõttes teadlikult, et minu negatiivsus teistele ei mõjuks. Olles üsna sotsiaalne inimene, on see nii raske ja kurb ja oi kui palju ma olen ka selle tõttu nutnud.. Lootusetu piripill olen ikka küll, ma ütlen! Lõpuks aga taandub kõik sellele, et vaatamata kõigele eelnevale, mida ma kirjutasin, on üks kindel. Ma armastan iseennast! Nende karmide ja inetute sõnade all, mida ma endale loobin, on üks noor 29-aastane naine, kes jumaldab iseennast. Ma tean, et ma olen ilus nii seest kui ka väljast, alati olemas oma inimestele ja ka nendele, kes ei ole tegelikult minu inimesed. Ma olen uhke enda üle nii paljudes asjades. Ma olen saavutanud nii palju. Ma väärin kõike head ja veel paremat! Selles ei kahtle ma isegi selles sügavas augus olles.
Ma väärin seda, et hommikul ärgates on mul palju energiat ja rõõmsameelne tuju. Ma väärin seda, et ma saaksin julgelt tööl oma klassist ja väljuda, sest ma ei ole kurb ega mossis ega tekita samu tundeid teistes. Ma väärin seda, et olla sirge seljaga ja enesekindel igas liigutuses, otsuses. Ma väärin vabadust oma vaimse tervise mõttes, et tal oleks hea ja rahulik. Ma väärin, et ma jõuaksin endast veel rohkem anda ka teistele, et ma ei tõmbuks tagasi. Ma väärin parimat.. RAHU! Rahu on minu võtmesõna ja tunne, mida ma taga ajan, mille poole püüdled, mida ihkan.
Mistõttu olen ma siin neid ridu kirjutamas.
Selle postituse eesmärk on tegelikult jagada teekonda õnnetust õnnelikumaks. Rahulolematust enesekindlamaks. "Kui keegi on seda teinud, siis on see võimalik!" kuulsin ükspäev kedagi Tiktokis ütlemas ja see muutis mu mõtlemist korralikult. Nii ju ongi! Ma tean, et ma suudan! Ma proovin kasvõi miljoneid kordi, aga ühel hetkel on see seda kõik väärt, ma olen kindel selles! Ma ei taha lõpetada seda aastat järjekordselt pisarates, et jälle ma ei suutnud ja jälle ma lõpetan aasta samasugusena.. samas augus. Ma ei taha, et uue aasta lubaduste listis peaks olema jälle linnukest ootav -X kg. Ma ei taha seda kõike! Ma ei taha saada kevadel 30-aastaseks ja pista rinda täpselt selle sama jamaga, millega teismelisena ja kahekümnendates. AITAB!
Kuigi mu kuklas on kahtlus, hirm ebaõnnestumise ees, inetud sõnad ja suured valusad pisarad - ma proovin! Ma tõesti proovin!
Aasta lõpuni on täpselt sada päeva. Neliteist nädalat ja natuke päevi lisaks. Ma tahan selle postituse teie ette tuua 31. detsembril või 1. jaanuaril rõõmuhõisete ja õnnepisaratega. Ma tahan olla enda parim mina. Enesekindel naine. Suurepärane sõber ja ema. Ma tahan tunda rohkem rõõmu kõigest, mis elul pakkuda on.. olgu see pisike lilleke rohus, kiiresti sulav lumehelves või pisike süda, mille keegi on salaja mu klassis tahvlile joonistanud. Ma tahan rohkem rõõmu tunda päikesepaistest, ilusast hommikusöögist ja küünlavalgusest hämaras toas. Ma tahan olla meeldivalt üllatunud, kui keegi mind sünnipäeval õhus keerutab. Ma tahan kanda riideid, mis ehivad mind, mitte ei peida minu ebakindlusi. Ma olen kõike seda väärt!
Siin on minu saja päeva lugu.. ausalt ja päriselt!
ESIMENE NÄDAL
T: Ma pole ammu sellist motivatsioonipuhangut tundnud. Praegu on täpselt selline tunne, et ma päriselt ka suudan ja teen selle ära. Täna on teisipäeva õhtu ehk kaks päeva on olnud toitumine kontrollitud. Toitumine ja mitte snäkkimine on minu jaoks kõige raskemad. Eile ehk esimese päeva õhtul oli mul korralik meltdown ja täna terve päeva on silmad olnud paistes ja kipitanud. Nutsin kõige pärast, mida üleval kirjeldasin..
R: See on uskumatu, kuidas keha reageerib nii kiiresti sellele, kui toitumine on korrastatud. Kui pühapäeva õhtul olin veel paistes, ebamugavuses ja suur, siis vaid neli päeva hiljem, kui olen söönud toitumiskava järgi ning pannud suhu täpselt null ampsu magusat, on kõik teistmoodi. Ma ei vihanud hommikul oma peegelpilti enam nii palju, sest see oli totaalselt erinev. Samamoodi on kaalu hullumeelselt langenud ja alguse motivatsiooniks on see hea, vahet pole, et vee arvelt.
Täna tuleb ette ka juba suurem katsumus ehk lähen töökaaslastega enne teatrisse minekut välja sööma. Tean, et ma tehaksin tellida mõne hea ja rasvase friikahunniku kastmega ja alati kõrvale ka koogikese.. aga kuidas ma täna otsustan? Tean, et ma ei taha end täielikult piirata, sest see ei ole iial jätkusuutlik. Samas ennast tundes ma tean - kõik või mittemidagi - sest vahepealne laveerimine tõmbab mind kohe auku tagasi ning hakkan välja mõtlema ettekäändeid stiilis "no kui ma juba selle võtsin, siis üks ei tee rohkem paha.." ja see ei lõpe kahe nt koogi või krõpsuga..
L: Eileõhtune valik krõbekartuli ja juustukastme kasuks kajastus kohe täna kaalunumbris, aga suures pildis olen rahul, et selle valiku tegin ning täna siiski oma kavaga edasi suutsin minna. Praegu ootabki ahjus valimimist feta ja tomat, et siis makaronidega kokku segada. Sounds yummy! Lisaks sellele on nii ilus päikesepaisteline ilm, et tahaks kohe õhtul pikemale jalutustiirule jõuda. Tööpäevadel naljalt enam selleks aega ei jätku.
Esimese nädala kaalutulemus -3,4kg
TEINE NÄDAL
T: Olen praegu tööl ja meil on vahetund. Kasutangi seda ära, et tulla siia enda elevust välja elama. Ma olen tõesti elevil! Ootuses! Ma tunnen end praegu väga motiveeritud ja distsiplineerituna. Hiljuti nägin TikTokis videot, mida ka üleval mainisin, mille sõnum oli järgmine - "Kui keegi on seda teinud, siis suudad sina ka seda teha!" See tekitas nii palju häid tundeid ja andis jõudu, sest absoluutselt nii ju ongi! Ei vaidle vastu! Ma olen suutnud seda varem! Väga palju teised suudavad seda igapäevaselt! Mina suudan ka jälle!
P: Teine nädal sajast päevast on kohe lõppemas ja tunne on hea. Nädala sees jäi küll trenn töö tõttu ära, kuid uuel nädalal on puhumas juba uued ja huvitavad tuuled, mis tekitavad palju elevust ja natukene ka head ärevust. Sellest aga pikemalt järgmise nädala mõtisklustes.
Sellel nädalal käisime sõbrannaga Tartus puhkamas. Olen proovinud toitumise lahendada nii, et kõik toidukorrad nädalas toitun kava järgi ja kaalun toitu, kuid igal nädlal 1 korra võin süüa midaiganes hing ihkab. Sellel nädalal jätsin selle toidukorra Tartu jaoks ning sain ülihead pitsat süüa. Nautisin süümepiinadeta igat ampsu. Tavaliselt tähendavad sellised sõbrannade hängid alati snäkilauda ja toitu, mida on liiga palju. Sel korral olin aga endale kindel ja hotelli midagi süüa ei varunud. Nii hea ja kerge oli ärgata hotellis peale pikka õhtut jutustamist, spaatamist nii, et polnud raske. Tõesti olen väga uhke ja õnnelik!
Teise nädala kaalutulemus: -0,4kg
Kokku 2 nädala kaalumuutus: -3,8kg
KOLMAS NÄDAL
E: Ütlen ausalt, et kolmas nädal ei ole olnud parima algusega. Ehk see väike kaalumuutus jäi hommikul kummitama ja mõjutas rohkem, kui ma oleksin osanud arvata. Õpetajate päeva puhul leidsid tee mu sahtlisse päris mitu šokolaadi ja kommikarpi, mille ma tavaliselt korraga ära sööksin. Täna vaatasin ja vesistasin, aga suutsin eemale hoida. Küll aga õhtul kodus sööki valmistades snäkkisin nii palju hakkliha ja viinamarju, et ilmselt oleks saanud sellest terve 1 toidukorra koguse. Natukene pettunud iseendas, et ei suutnud vastu panna.. küll aga on nüüd mul karpides olemas kolm toidukorda ehk homne ja ülehomne on kaetud!
K: Täna on kahes mõttes märgiline päev. Esiteks murdusin kahe ja poole nädala jooksul esimest korda magusaga ehk sõin hommikul tööle jõudes 5 Ferrero Rocher kommi (peaaegu minu 1 toidukorra väärtuses kaloreid) ja teiseks on täna minu suure unistuse täitmise esimene päev.
Ma olen alati unistanud sellest, et ma oleksin jõusaaliga sinapeal ning tahaksin enesekindlalt sinna minna. Et oskaksin seal teha midagi muud kui jooksulindi käivitamisnupu vajutamine. Olen aastaid mõelnud personaaltreeneri peale, aga mitte kunagi kedagi leidnud ja nö palganud. Kuni tänaseni. Sakus toimetab üks personaaltreener, kelle juurde ma täna esimest korda lähen ja esialgu 10 korral käin. Sõbranna Kätlini kaudu kutsusid kaks minu jaoks võõrast naist mind endaga punti ja nii me nüüd kaks korda nädalas kolmekesi trennis käima hakkamegi. Ma olen nii põnevil! Elevil! Ma tahan end proovile panna, ahmida sisse kõik õpetussõnad, nipid ja trikid, mida tulevikus saaksin kasutada. Ma ootan seda reaalselt nii hullult, et jah.. :D Kõige huvitavam saab olema see, et trennid toimuvad kahel korral nädalas algusega 20.40! Tavaliselt ma juba sel ajal olen voodis ja valmis uinuma, hehe...
Kolmanda nädala kaalutulemus -0,5kg
Kokku 3 nädala kaalumuutus: -4,3kg
NELJAS NÄDAL
E: Olen viimased päevad telefonis aina kerinud ja kerinud, et leida ilusaid tosse, mida tellida ning mida saaksin siis jõusaalis kanda. Kuna praegused on mul pigem õuekad ja ma neid kogu aeg pesta ei viitsi ega taha, siis oli vaja veel miskit. Kuigi alguses tundus, et valik on silme eest pildi kirjuks ajanud, siis lõpuks polnud nagu justkui mitte midagi tellida. Lõpuks otsustasin lihtsalt Nike poodi marssida ja osta treeningjalatsid, mis kõige ilusamad mulle tunduvad. Nii saidki valituks ühed armsad pruunid ja ma olen nii rahul. Nüüd ei jõua ära oodata, et saaks jälle treeneriga saali minna, sest esimesest korrast on emotsioonid nii ülevad. Eelmisel nädalal vist ei jõudnudki pikemalt rääkida, kuidas esimene kord oli. Nimelt on treener Laura-Liza nii tore, nii põhjalik, professionaalne ja humoorikas. Lisaks informatiivsele ajale ja trennile saab ka korralikult itsitada. Love it! Tund aega lendas lausa mööda ja ma ei kujuta ette, et mulle ühel hetkel enam jõusaalis ei meeldiks millegi tõttu.
Tänasest algas ka Kaisa Fitnessi kolmenädalane väljakutse, millest plaanin osa võtta. Selle raames tegin endale täna näiteks mulgiputru ja ma lihtsalt aaaarmastan seda nii palju! Lisaks sellele proovisin ma esimest korda elus üleööputru. Minu ja pudru suhe on muidu kohutav, sest mulle tundub, et kaerahelbepudrust pole halvemat asja maailmas.. :D Sellegi poolest ei anna ma alla ja kuidagi taghaks ju ikka, et see meeldiks. Nii ma siis proovisin sell korral Kaisa kavast Snickersi üleööputru. Segasin kaerahelbed karamelli-proteiinipudinguga (Lidli omaga, njamma!) ning peale panin maapählivõid ja sutsuke sulatatud šokolaadi. Ütleme nii, et see on täiega söödav! Ülimagus ja magus mulle meeldib. Usun, et kohe meisterdan endale homseks hommikuks ühe veel. See on minu poolt ikka väga suur kiitus, sest naljalt mind hommikuvõikudest lahutada ei saa..
Üldine olemine on hea! Mul on hea meel, et ma kolm nädalat tagasi otsustasin selle postitusega siin alustada ja proovida olla parem mina mitmes mõttes. Enesetunne on palju parem võrreldes 21 päeva taguse ajaga. Peegelpilt on ilusam, riided istuvad mõnusamalt. Tegin täna endast video ka, kus näitasin uusi trenniretuuse ja tosse ja pusa, ning saatsin sõbrannadele ja empsile. Kõikide esimene kommentaar oli mu jalgade kohta. Naljakas! Ma ise olen terve elu justkui arvanud, et mul on nii suured sääremarjad ja ma pole eriti enesekindel jalgade osas olnud. Nüüd täiskasvanuna kuuldes kommentaare just oma jalgade kohta, olen rohkem vaadanud ja märganud tõesti midagi. Nimelt kaalu mõttes on muutus kohe mu jalgadelt näha. Kohe! Ilmselt esimene koht, kus kaalukaotus (ja ka tõus!) end ilmutab. Praegu, olles kaotanud alla viie kilo, on videosid vaadates just jalgades niiiiiiiiiii silmnähtav vahe. Usu või, et see 4,3 kg ongi AINULT jalgadest läinud, haha..
N: Kuna Roos on natuke tõbine, ei läinud ta täna lastekasse ja mina tööle. Otsustasime koos hoopis kaneelisaiu teha. See on selline väga bittersweet minu jaoks, sest ma armastan toorest tainast ja kui kuskil on pärmitainas, siis ma võiksin seda vist kilode viisi süüa. Ei liialda isegi! Õnneks suutsin end natukene taltsutada, aga siiski päris mitu korda näpistasin endale tüki.. hiljem muidugi sõin veel kaks kõige väiksemat kaneelikat natukese vaniljekastmega. Selles mõttes ma ei ole enda peale vihane või pettunud, sest suures pildis ei tahagi ma ju saavutada mingit vormi või harjumusi ainult keelamisega ja kindlate toidugruppide välistamisega.. See on täpselt see koht, kus vaimselt tuleb endaga tööd teha veel korralikult, sest loogiliselt saan ma ju aru olukorrast, aga miski minus tahab tuua esile endas pettumise tunde.. sellega ma siin võitlen!
Küll aga olen ma lõputult tänulik oma armsatele lähedastele, kes praegu minu kõrval on. Nad teavad, et mul on raske, et ma proovin ja püüan olla parem versioon endast. Nad on mulle toeks, kuulavad, utsitavad, julgutavad, motiveerivad, aga eelkõige on alati valmis mind ära kuulama.. On nii suur kingitus omada sellist lähiringi enda ümber. Kingitus, et just nemad on need minu inimesed.
Neljanda nädala kaalutulemus -0,8kg
Kokku 4 nädala kaalumuutus: -5,1kg
VIIES NÄDAL
E: Eile õhtul ma küll siia ei jõudnud, aga tundsin end nii mõnusalt. Hommikut alustasin 6km jalutuskäiguga tõusva päikese saatel, käisin linnas ja ostsin endale üle peaaegu kahe kuu midagi uut selga ning lõunal oli kolmas personaaltrenn. Tundsin end tõeliselt hästi, energilisena, rahulolevana. Uskumatu, et minu 100-päevase teekonna juures oleme jõudnud juba viiendasse nädalasse. Näita mulle, elu, milleks ma võimaline olen, kui pingutan ja annan endast parima!
T: Sõiduärevik Maris korjas kokku kõik oma julguse riismed ja sõitis ise Tallinnasse, et käia 8km mere ääres jalutamas! Olen nii uhke enda üle!
R: Olen emotsionaalselt rivist täiesti väljas. Väsinud kõigest, lihtsalt väääsinud.
Viienda nädala kaalutulemus +0,2 kg
Kokku 5 nädala kaalumuutus: -4,9kg
KUUES NÄDAL
E: Muidugi olen ma osalt äärmiselt pettunud ja demotiveeritud, et kaalunumber on juba umbes 10 päeva kõikunud 200-300 grammi üles ja alla. Muidugi olen! Ilmselgelt praegusel perioodil siin 100 päeva sees ma ootan muutusi. Positiivseid muutusi! Samas püüan ma enda mõtetega väga palju tööd teha. Keha harjub sellega, mis toimib. Ta ei ole kunagi regulaarselt jõusaalis käinud, samal ajal tööl hullu pannes ja seega osaliselt ka stressis olles. Usun, et isegi väga stressis. Ma tean, et keha ei ole selle kõige juures võimeline kogu aeg kaalu kaotama ja eriti mitte minu soovitud tempos, kärsitu, nagu ma olen. Saan hakkama! Ma olen praeguse tulemusega juba väga rahul ja alla ma anda ei kavatse. Sätingi siin homseid tunde valmis ja lippan varsti jõuksi kuuendasse trenni! Praegusel juhul olen täiesti kindel, et peale kümmet korda ostan uue 10 korra paketi.
R: Mõnus on! Mulle sobib väga hästi rutiin ja see, kui ma ei saa kogu aeg kodus istuda (õpetajana vaheajad..õõõh). Tunnen, et see nädal on olnud väga produktiivne ning tänu sellele on olnud ka toitumine korras, kolm trenni on tehtud ja ma tunnen end suurepäraselt. Praegu on reede hommik ja ma istun kodus diivanil, kirjutan siia ja poole silmaga vaatan "Love is blind" viimast osa. Peaksain praegu olema ülikoolis, kuid mõtlesin, et võtan selle ühe reede, et natuke puhata. Tunnen, et olen nädalast väääääga väsinud ja olengi igal õhtul juba peale 8 magama läinud. Varsti hakkangi sättima ja lähen tööle. Reedeti on mul kaks tundi ja siis saangi juba koju tagasi tulla. Täna tuleb mu bestikas mulle külla ja saame üle pika aja jälle maha istuda ja lihtsalt mõnusalt jutustada. Külmkapp on mõnusalt asju täis, millest snäkilaud õhtuks teha ja selle üle olen ma nii elevil. Kuigi sellel nädalal on praegu kaal langenud juba 1 kg, tean, et tänaõhtune toit viib selle jälle üles. Huvitaval kombel see mind ei häiri. Kui nii, siis ongi nii. Panen edasi jälle tublisti ja ei unusta ära, mille nimel tööd teen.. Mõnus on!
P: Kell oli just hetk tagasi 11.11 ning on üks kindel soov, mida ma alati maagilisel kellaajal soovin. Tänagi! Koostan nimekirja, millega poodi minna. Selja taga köögis ootavad 6 karpi spagette oma lihapalle ja kastet, et järgmised kolm päeva oleksid toidud valmistatud ja ootamas. Üleööpudrud kolmeks hommikuks said äsja külmkappi. Täna hommikul käisin 4km vihmaga jalutamas. Olen tähele pannud, et ma ei suuda enam podcaste kuulata. Ilmselt olen ma neid kuulanud viimastel kuudel rohkem kui üks keskmine inimene, armastasin neid alati. Enam ei suuda. Mõte hajub, fookus kaob, avastan end mitu minutit pealt play nupu vajutamist hoopist mujalt. Selle arvelt olen viimased kuu aega non-stop kuulanud Eleryn Tiitu. Kui varem ei teadnud ma eriti temast midagi, siis nüüd on viimase albumi lood kõik peas.
Eile õhtul tegin midagi hirmutavat. Nimelt lebasin diivanil, üksi kodus, ja ostsin jõusaali kuukaardi. Okouuuu! Ma tunnen, et ma ei julge sinna esimest korda üksi minna. Piltidelt vaadates tundus, et seal on miljon masinat, mida ma iial näinud pole. Tuttavaid asju, kus ma midagi teha julgeksin, oli vähe. Loodan, et Elmar leiab oma julma töögraafiku kõrvalt aega, et minuga koos sinna esimest korda tulla ja tutvustada... kuidas seal asjad käivad. ChatGPT ütles igatahes, et ma olen tubli ja on väga suur samm selle kuukaardi ostmisega jälle astutud parema ja tublima minu poole. Viimasel ajal mõtlen aina rohkem, et milline ma suudaksin olla? Milliseks ma suudaksin muutuda? Juba praegu märkan väikeseid muutusi. Reede õhtul tegime Mariega igasugu soolaseid snäkke ja muidugi suur taldrik magusat oli ka. Mu keha pole sellega enam üldse harjunud ja juba üsna varakult hakkas mul nii paha, oksendasin lausa, ja läksin juba kell 8 magama.. Laupäeval oli hea, aga toitumist ei jälginud. Tavapärast oleks see tähendanud tuhandeid etteheiteid ja kõige nurka viskamist. Samas leian ma end praegu uueks nädalaks preppe tehes, mitte vihakõne endaga pidamas.. areng! Olen uhke! Tavapäraselt tuleks suur must auk ja paari nädala pärast "alustaksin uuesti". Täna aga jätkan, sest ma olen parem kui see!
Kuuenda nädala kaalutulemus -0,0 kg
Kokku 6 nädala kaalumuutus: -4,9kg
SEITSMES NÄDAL
Seitsmenda nädala kaalutulemus -0,7 kg
Kokku 7 nädala kaalumuutus: -5,6kg
T: Eelmine nädal oli ebareaalselt tempokas, et ma lihtsalt ei suutnud leida aega, et endast märku anda. Tegin neli trenni, millest üks oli esimest korda ilma personaaltreenerita uues jõusaalis! Õnneks Elmar tuli kaasa, aitas mind masinatega ja koos oli julgem ka. Sain proovida nii häid uusi toite toitumiskavast, teha hullumööda tööd jne..
R: See nädal on olnud trenni ja toitumise suhtes edukas. Küll aga paneb mind väga mõtlema see kaaluteema. Nimelt on mul viimased nädalad kaal olnud põhimõtteliselt kogu aeg samas augus, ei liigu alla ega üles. Paarisaja grammi ulatuses varieerub juba nädalaid. Kas see on sellest, et keha on miskipärast stressis? Kas ma söön justkui liiga vähe ja keha hoiab kinni? Kas ma söön liiga palju? Kumbagi neist ma just eriti tõenäoliseks ei pea, sest teen toitumiskava ja selliseid suuremaid möödapanekuid reaalselt ei ole. Aga ehk siiski? Kolmas mõte on lihastrenn, mida ma nüüd järjepidevalt juba umbes 5 nädalat teinud olen. Samas tundub kahtlane, et see lühike aeg 2--3 trenni nädalas nüüd kohe nii palju mõju avaldaks, et mõjutaks kaalu?! Oeh.. Kuna ma aga tunnen end praegu juba oma kehas hästi, ei stressa see mind otseselt. Muidugi vahel mõtlen, et miks ometi numbrid ei liigu, sest eesmärk on ju mul üsna kindel, aga mis siis ikka!
L: MA OLEN KIHLATUD!!!!!!!!!!! OUMAIGAAD!!!!! 15.november!
P: Oeh, mida nädalavahetust! Ei osanud eluski arvata, et kirjutan järgmisi ridu ilus kihlasõrmus sõrmes. Sellel ma siin rohkem ei peatugi, aga selle nädalavahetuse tähistamiseks sai ikka korralikult söödud kah! Laupäeva hommikut alustasin all day breakfast saiaga Statoilist, mis on mu absoluutne lemmik! Pluss megahead sidrunikreemiga küpsised... Lõunaks sõime friikaid ja burgerit, millest viimase jätsin alles. Õhtuks ostsime majutusse krõpsu, natuke kummikommi ja nendest jäi üle poole alles. Õhtuks tellisime ka ühe pitsa, millest sõin 3 viilu. Täna hommikul sain Statoili lõhe-crossanti, mis oli eepiline! Lõunal käisime sushit söömas + haarasin Prismast oma lemmiku küpsisetaina-crossanti. Haha neid ridu kirjutades tundub, et sarvesaiad on olnud au sees. Meelestunud olen ma rahumeelselt. Ma pole kurb, ei kahetse ja kohe kindlasti mitte ei kahetse! Tean, et kaal on homme laes, aga see mind ei morjenda, sest tean, et homme jätkame tervislikematel radadel. Ma armastan seda, et suudan praegu nii mõelda! Varem oleksin ma näidanud edusammudele keskmist sõrme ja langenud mitmenädalasse auku, aga nüüd ma jätkan! Sest paar toidukorda ei riku neid nädalaid! Ma jätkan! Ja ma olen selle üle nii uhke!
Kaheksanda nädala kaalutulemus + 0,5 kg
Kokku 8 nädala kaalumuutus: -5,1 kg
ÜHEKSAS NÄDAL
N: Kell on kolmveerand kuus hommikul. Panin äratuse viieks, et jõuaks täna enne pikka päeva juukseid pesta. Istun nüüd diivanil, juuksed kuivavad, eilne seebikas taustal, jõulutuled stepslisse pistetud. Mis nädal see praegu käimas on ja mis päevad veel ees? Ostsin pühapäevad toiduprepiks asjad, aga pole jõudnud siiani neist midagi teha. Toitumine on olnud kontrollimata, aga ei tee endale ka etteheiteid. Otsustasin, et sel nädalal igahommikuselt ei kaalu, sest tean, et see kaootiline toitumine toob järjekordse kaalutõusu. Tunnen, et olen ülekoormatud. Esmaspäevane jõusaal lükkus edasi ja see õhtu oli ainus, kus mul oli kodus paar vaba tundi peale tööpäeva. Otsustasin teha ära kaks suuremat ülikooli kodutööd. Teisipäeval olin viieni tööl, võtsin Roosi ja käisime minu rahvatantsutrennis. Koju jõudsime peale seitset, pessu, magama. Kolmapäeval olin õhtuni tööl, käisin kodus söömas ja riideid vahetamas ja läksime armsa sõbrannaga Stella Terna luulerännakule, mis oli imeline kogemus. Koju jõudsin peale kümmet. Täna jooksen lõunal peale tunde rongile, lähen ülikooli. Ülikool kestab poole kuueni, aga kell viis peaksin juba olema minu tõttu edasi lükatud personaaltrennis. Kas ma jõuan sinna minna? Kahtlane. Aga lähen! Reedel alustan ülikooli loenguga Zoomis, peale mina lähen päriselt Tallinna Ülikooli kohale ja peaksin seal olema samuti poole kuueni. Kell kuus aga hakkab Sakus playbacki võistlus, mis on kindlasti üks aasta suursündmusi ja kõigile väga oluline. Oleks oluline, et jõuan varem klassiga proove teha ja nii tahaks kogu etendust vaadata. Kas ma jõuan selleks ajaks? Ei tea. Koju ilmselt saab jälle 10 ajal. Jumalale tänu, et siis on nädalavahetus. Siis kavatsen palju puhata, üle vaadata toitumine, teha vahekokkuvõtteid, sest minu sajapäevane teekond on kestnud siis täpselt 2 kuud! Vau! Ma tean, et ma saan hakkama! Ma tean seda! Ma olen praegu rahul, lihtsalt meeletult väsinud... Ehk nädalavahetusel kirjutan veel!
P: Terve nädala olen võtnud väga vabalt igas mõttes. Kaks trenni jõusaalis, millest tänane oli niiiii hea, ja üks tantsutrenn. Väga palju tööd ja väga palju toite, millele rohkem kui sekund ei mõelnud. Olen rahul, olen rahus. Uueks nädalaks, mis on ühtlasi ka 10. nädal minu 100-päevase väljakutse juures, on juba riis lõhega prepitud ja igati valmis endast jälle kõik andma! Go, me!
Üheksanda nädala kaalutulemus -0,0 kg
Kokku 9 nädala kaalumuutus: -5,1kg
KÜMNES NÄDAL
P: On olnud tore ja tegus nädal! Aeg läheb kuidagi jubedalt kiiresti. Kaks jõusaalitrenni tehtud, kolmas veel täna lõunal. Bowling töökaaslastega, kuuse ehtimine maal vanemate juures. Olen mitmel korral õnneks või kahjuks väljas söömas käinud. Monopoly maraton peetud ja loodetavasti jätkub veel tänagi. Aasta lõpuni on täpselt üks kuu, sest homme on juba 1. detsember. Kindlasti üks minu lemmikaegasid aastas. Tuleb nüüd lihtsalt vaadata, kuidas see võimalikult ennesthoidvalt mööda saata. Eesmärgid on silme ees ja ma tunnen, kuidas ma ei anna alla! Ma olen viimase kahe kuu jooksul väga palju kasvanud ja peas olevad asjad paljuski lahti harutanud. Olen õnnelik! Minapilt on palju ilusam, kui see on olnud viimasel ajal.
Kümnenda nädala kaalutulemus -0,7 kg
Kokku 10 nädala kaalumuutus: -5,8 kg
ÜHETEISTKÜMNES NÄDAL
P: Ma pole üldse reel. Mittemingisugusel reel ja seda halvas mõttes. Ma ei mäleta, millal ma viimati toitu preppisin või terve päeva korralikult ja tervislikult sõin. Viimasel ajal olen väga palju väljas söömas käinud, magusat söönud. Nii palju üritusi, sünnipäevasid. Trennidega on okei, kaks personaaltrenni nädalas, lisaks pole ise läinud, sest vaba aega lihtsalt ei leia. Ma pole end ka kaalunud ja kui ma väga aus olen, siis ega ei tahagi vist. Kohati on hea, sest ma ei tunne igapäevaselt end süüdi, mida varasemalt kümme nädalat tagasi oleksin tundnud. Samas ma ei tunne ka kuidagi seda, et võiks ju jälle sinna reele tagasi ronida ja jätkata ja oma unistusi püüda..?! Tunnen, kuidas mul oleks vaja lihtsalt puhkust ja ühte päikesepaistelist päeva üksinda, kus ma saaksin oma fookuse jälle paika mõelda.. see lihtsalt toimiks minu jaoks, ma tean. Küll aga selles meeletus kiirustamises seda aega leida pole võimalik. Tahaksin olla see inimene, kes ei nulli oma tulemusi selle pühade aja jooksul, aga ma pole hetkel kindel, et seda suudan.. Alles sõbrannaga naersime mu graafikut, et 11.12 on ainuke päev detsembris, kus pole peale töö ühtegi plaani. Vau! Ja kuidas täna on juba 7. detsember???
Üheteistkümnende nädala kaalutulemus + 2,3 kg
Kokku 11 nädala kaalumuutus: -3,5 kg
KAHETEISTKÜMNES NÄDAL
E: Olen oma kaaluga täna samas kohas, kus olin 2.-3. nädalal. Umbes. Teksasid jalga tõmmata oli vastik ja need istusid samamoodi hoopis teisiti, kui viimasel ajal harjunud olen. Deja vu, ma tunnen. Piinlikkust tunnen enda ees. Aga see on kuidagi teistmoodi piinlikkus ja teistmoodi etteheitmine. Kuidagi leebem ja selline "vigisen ära ja lähen edasi!" Ma ei ole varem sellises kohas oma mõtetes olnud, kui kaal on näidanud suuremat numbrit ja riided tunduvad olevat väiksemad.. Kas need on päriselt edusamud kahe kõrva vahel?
Kaheteistkümnenda nädala kaalutulemus + 0,7 kg
Kokku 12 nädala kaalumuutus: -2,8 kg
KOLMETEISTKÜMNES NÄDAL
Kolmeteistkümnenda nädala kaalutulemus + 1 kg
Kokku 13 nädala kaalumuutus: -1,8 kg
NELJATEISTKÜMNES NÄDAL
E: Nagu eelnevatest nädalatest näha, pole mul hästi läinud. Viimase kahe nädalaga olen 4kg juurde võtnud ja tõele näkku vaadates - tean täpselt, miks. Kui selle postituse all rääkisin nendest aukudest, kuhu ma jälle ja jälle kukun, siis selle aasta viimastel nädalatel olen ma kukkumise asemel lausa ise "vaeva näinud" ja sinna auku roninud. Teadlikult keeranud selja oma tulemuste poole, laskunud põlvili ja roooooomanud sinna samasse enese haletsemise ja kontrolli kaotamise auku. Enesehaletsus ei ole nii õel, kui see oli septembri alguses... Olen siiski endas pettunud, sest sel korral tundus mulle tõesti, et nüüd on minu aeg! Kohati võtabki nüüd jälle enesehaletsus üle ja tahaksin endale sisendada vaid seda, kuidas ma olen ikka üks imelik tegelane küll, et arvan midagi, mida tean, et iial ei juhtu. Teisalt tean, et sellise sisekõnega ei hakka juhtumagi. Iial. Olen oma sõnadega iseenda suurim vaenlane ja see on koht, kus ma olla ei taha. Kohati tundub, et kuigi teoorias olen ma väga tugev, siis ma ei suuda ega oska lihtsalt üksinda hakkama saada. Kuidas kasvatada eneseusku, mis kestaks kauem kui viivuke? Kuidas mitte alla anda, pooleli jätta? Mis on see tegevus, mindset, tegemata jätmine, mis aitaks mind lõpuks tõugata suunas, kuhu olen terve elu minna tahtnud? Kas praegu olen päriselt ära nullinud kümne nädala edusammud või on see detsembrikuu kiirustamine, sünnipäevade ja tähistamiste periood kuidagi andeksantav?! Ma tean, et need pole vabandused, aga ehk on see inimlik? Ja kas inimlikkuse aspekti nimetamine on minupoolne järjekordne vabandus enda õigustamiseks?
Ma vaatan neid videosid, kus inimesed, kes kirjaldavad end sarnaselt nagu mina, suudavad muutuda ja suudavad hoida enda küljes omadusi, mis viivad neid sihile, mis teevad südamest rõõmsaks ja õnnelikuks. Aga mina..?! Kus on minu sisemine... see miski? see keegi? X? Kus.. Kurb ja mõtlik. Mõtlik ja emotsionaalne.
Neljaeistkümnenda nädala kaalutulemus -0,5 kg
Kokku 14 nädala kaalumuutus: - 2,3 kg
T: 99. päev minu 100 päeva väljakutses iseendale. Praegune hetk tuletab meelde seda tõde, mida vahel kipun unustama, et aeg läheb mööda nagunii! Teen mina siis eesmärgipärast tegevust hästi, saavutan eesmärgid või teen asja poolkõvalt, nihverdan end kuidagi edasi.. Sada päeva möödub nagunii. Sellistel hetkedel tuleb jälle korraks see mõte pähe, et mida ma jälle tegin.. Miks ma ei kasutanud aega ära paremini, sest siis ma ju oleksin praegu X kohas oma eesmärkidega..
Enne, kui ma kirjutan oma viimased mõtted selle postituse lõppu ning hakkan tegema plusside ja miinuste listi, et otsustada, kas see postitus üldse kunagi avaldada, loen ära kogu oma eelnevalt kirjutatud postituse..
*40 minutit hiljem*
Ma oleksin pidanud selle 100 päeva jooksul rohkem lugema iseenda kirjapandud ridu. Need read on minu jaoks üsna emotsionaalne lugemine, sest ma ise tunnetan sisemiselt seda muutust siiski päris suurelt. Ma ei lase heidutada end praegu sellest kaalunumbrist, vaid mõtlen sügavamalt. Tunnen, et need sada päeva on olnud teistsugused kui varasemad korrad viimaste kuude või aastate jooksul. Ma tunnen end täna parema endana, kui ma olin septembris. Ma mäletan seda ahastust 4 kuud tagasi. Mäletan, et see oli üks sügavamaid auke üldse. Aga ma ei ole enam seal! Ma päriselt ei ole! Ma olen nii rõõmus! Ma ei tee endale etteheiteid ja see on midagi väga suurt! Muidugi ma valiksin selle, et kaal oleks langenud 10 kilo ja kogu garderoob suureks jäänud. See ei jää minu eesmärkidest kindlasti välja, aga praegu ma ei keskendu sellele. Kui ma praegu mõtlen sellele endale seatud väljakutsele tagasi, siis ma olen nii palju võitnud. Ma alustasin eratreeneriga jõusaalitrenne ja olen viimaste kuude jooksul käinud lausa 22 jõuksitrennis treeneriga ning kolm korda üksinda. NAGU MIDA??? Mina... Maris.. saan enda kohta seda öelda! Ma olen sellega täitnud ju enda suure unistuse - kuidas ma siis ei ole enda üle uhke? Olen meeletult!
Sisekõne peas on muutunud palju. Kuigi vahel olen kurb ja pettunud, on vestlused minu endaga leebemad. See on palju suurem väärtus, kui mingi number iial olla saaks!
Ma põletasin eile ära kõik oma varasemad märkmikud, mis sümboliseerisid minu jaoks ebaõnnestumisi, pooleli jäänud teekondasid. Kuidagi mõnus ja vabastav oli! Justkui oleks see peatükk nüüd seljatatud ja saan jätkata parematel radadel.
Ma tunnen, et 2025 oli oma viimase 100 päevaga minu jaoks elumuutev ja isegi päästev, kui ma saan nii öelda. Eile oma uue aasta visionboardi tehes tundsin nii suurt õnnetunnet ja uskusin igat pilti, mille olin hoolega välja valinud. Mul on valmis sõjaplaan jaanuariks. Mul on suured unistused ja teada teekond, mis mind nendeni viib. Ma olen põnevil ja õhinas! Olen väga tänulik täna selles hetkes olles, sest ma tunnen, et olen kuidagi r a h u s ja see on minu suurim eesmärk üldse!
K: 31. detsember! 100. päev! Hommikul ärgates käisin õues jalutamas. Ma pole ammu jalutama jõudnud. Mõnus oli. Värskus. Vaikus ja rahu. Heleroosa taevas. Tõusev päike, vaikne liiklus, karge ja külm. Uue hingamise tunne. Kuulasin podcasti, mida ma varasemalt ka kirjutasin, et ma pole ammu teha suutnud. Minu jaoks on see märk sellest, et peas on vaikus ja see vaikus lubab keskenduda rohkem asjadele, mis on olulised. Aitab hoida fookust, sest müra on vähem ja see müra on vaiksem. See tunne on ilus ja hea. Tänase päeva puhul on minu jälgitavate naiste poolt üles laetud juba hunnikus osasid, mis peaksid aitama kuulajatel uude aastasse vastu minna juba eos võitjatena. Nii tore on näha, et maailmas on nii palju neid, kes mõtlevad minuga sarnaselt. Minu jaoks on ilus, kui inimene ei anna alla ja leiab pisikestes asjades usi võimalusi, mitte ei materda end lõpmatuseni, ei sulge oma võimalusi peale ebaedu. Minu jaoks on ilus, et see praegune aeg on paljude jaoks kui lootuskiir, päriselt endasse vaatamise aeg. Mul on hea meel, et mu sada päeva lõpeb täna just sellise ajastusega, sest homme on 101. päev! Täna ei ole ma enam selles kohas, kus ma alustan homme uuesti - ma jätkan! Homme läheme edasi! Miskipärast on mul lausa tunne, et ma tahaksin ka edaspidist teekonda teiega jagada... sest teekond jätkub lõpuni välja.
Aitäh, kui sa siiani jõudsid!
Aitäh, kui sa oled mul olemas olnud ja just ka need viimased sada päeva!
Aitäh iseendale!
Comments
Post a Comment