Okei, 2024, asume nüüd järgmise aasta kallale!

 Mulle meeldib mõte, et iga aasta läheb mööda oma ilus ja valus ning kõik möödunud aastad õpetavad midagi. Midagi enda kohta, midagi teiste ja elu kohta. Miskit, mida enne ei teadnud ja midagi, millele mitte kunagi varem isegi mõelnud pole. Elu paneb meid alati uutesse olukordadesse - headesse ja halbadesse - põhjusega. Põhjusega õpetada. Õpetada meile läbi kogemuste, mis on elus päriselt oluline. Selge on ju see, et kogemus õpetab ja õpetab kõige tulemuslikumalt. Mulle meeldib mõelda, et negatiivsed kogemused, läbielamised ja kõik see võib lõpuks olla hoopis suur võit elus. 

Kui ma mõtlen enda mööduvale aastale, siis tundub, et see oli jälle hullem kui kõik eelmised, mida ma aasta lõppudel olen sarnaselt kirjeldanud. Siinkohal ei ütleks ma, et asi on minus kinni või et olen liiga negatiivne, ma ei usu, aga päriselt ka on erinevatel põhjustel olnud raske. Liiiiiga raske. Küll aga, nagu esimeses lõigus ütlesin, olen pööranud need raskused enda võitudeks kogemustes. Või vähemalt proovin sinnani jõuda. 

Veel meeldib mulle mõelda, et kui olla sügaval jamas, muredega vaevatud, siis lõputult ei saa asjad halvemaks ja halvemaks minna. Kuskil on alati see pöördepunkt, kus p e a b kergemaks minema. Enamus asju elus on ajutised niikuinii, seega proovime vastu pidada!

Kui ma nüüd seda lõiku kirjutades viskan pilgu eelmistele, siis ajab isegi natuke muigama, kuidas kõik lõigud algavad sarnaselt mõtlemise sõna kasutades. Aga mis seal salata - selline ongi Maris. Mõtted kihutavad tuhandeid kilomeetreid sekundis, neid on alati palju ja need võivad väga kergelt hakata elama oma elu. Aga ega see olnud vist see, millest ma tulin siia blogisse kirjutama, hehe..

Millest ma aga kirjutama tulin, oli see, et 2024 oli raske. Kuradima raske. Küll aga ei taha ma sellesse kinni jääda ja proovin leida selle taustal neid ilusamaid hetki ja keskenduda neile. Vaatamata sellele, et valasin rohkem pisaraid kui varasematel aastatel kokku, oli nii palju ilusat. Jälle veendusin selles, kui väga ma armastan inimesi enda ümber. Veendusin, et minu tänased sõbrannad on lihtsalt uskumatud naised. Parimad naised. See aasta tõestas, et minu inimesed on 101% minuga ja ma ei tea, mida ma olen ära teinud, et sellised inimesed enda elus ära olen teeninud. Aitäh teile! 

Raske on olnud käia ülikoolis ja teha ära kõik võetud ained. Raske on olnud aasta lõpp ja viimased kuud, kui olin läbipõlemisele lähemal kui kunagi varem ja tundsin iga oma rakuga, et ma lihtsalt ei jõua enam. Raske oli, kui õpilane tegi koolis salaja minu tunnist TikTok live ja hiljem sain lugeda neid rämerõvedaid avalikke kommentaare enda kohta võõraste inimeste poolt. Raske oli seista silmitsi enda soovide ja unistustega, mida ma täita ei suutnud. Raske oli, kui keegi ütles, et ma ei saa hakkama. Raske. 

Küll aga oli imeline pidada tundidepikkusi vestlusi sõbrannadega elust. Imeline oli tunda nii suurt tuge oma inimeste poolt. Imeline oli näha issit kitarri mängimas ja laulmas, samal aja Roosi tantsimas vaadata. Imeline oli peale mitut aastat jälle liituda rahvatantsurühmaga ja harjutada tantsupeoks. Imeline oli sõbrannadega hommikuni tantsida, imeline oli ellu leida uusi ägedaid inimesi. Imeline oli tähistada enda ja Roosi sünnipäevasid pere ja sõpradega. Imeline oli suvel oma klassi õpilastega minu koduaias telkida. Imeline oli käia operatsioonil, mis mu elu nii palju muutis. Imeline oli lõpetada magistri esimene aasta edukalt. Imeline oli kogeda neid pisikesi hetki, mida ma olen varemgi maininud, et proovin romantiseerida: päikeseloojangud, värsked lilled vaasis, õrn lumesadu, tantsimine elutoas. Külm jook kuumal suvepäeval, juuksed peale juuksurit, merevees hullamine, naermisest valus kõht, tänutunne. 

Kuigi ma jään seda aastat alati mäletama kui ühte raskemat aastat oma elus, siis proovin ma selle peale mitte pahane olla. Proovin hoopis keskenduda millelegi muule.

Sügisel käisime sõbrannaga täiskasvanud õppija nädala raames kuulamas Inga Lunge koolitust. See oli mitmes mõttes hästi kasulik, sai naerda ja tuletada meelde asju, mis on elus olulised. Eriti jäi mulle meelde pean-tahan mõtlemine. Kuigi suure tõenäosusega paljud teist on sellega kokku puutunud, sest see ei ole midagi uut psühholoogias, räägin ma sellest ikkagi natuke lähemalt. 

Kõik me teame, et aju on üks selline tore tegelane, kes usub, mida me talle ütleme. Kui me suhtume kõigesse negatiivselt, siis nii meie elu ka läheb. Kui me teadlikult üritame oma mõtteid muuta, muutub kohe ka meie suhtumine. Nimelt rääkis Inga oma koolitusel sellest, kuidas inimesed kipuvad kinni jääma mingisse "pean!" auku. Ma pean kogu aeg koristama! Ma pean kogu aeg poes käima ja süüa tegema! Ma pean lapsele lasteaeda järgi minema! Ma pean trenni minema! Ma pean kaalust alla võtma! Ma pean minema tööle! Ei! Ega me tegelikult ei pea ikka küll. Tegelikult ju koristame, sest siis on meil hea olla. Kuskil pole seadust, mis meid selleks sunniks või reeglik, kui sassis või korras tohivad toad olla. Me ei tea, poes käima - ehk hoopis ise tahame, et meil oleks valik?! Lapsele tahame ju ka ise lastekasse järgi minna, sest oi kuidas me neid õhtuks juba igatseme ja trennis me tahame käia, sest see mõjub meile nii hästi. Samuti ilmselt tahame me kaalust alla võtta, sest see on hea meie (vaimsele) tervisele ja tööl me ka tahame käia, sest see toob sisse raha ja ehk oleme nii õnnelikudki, et meile päriselt meeldib meie töö ja see toob meie ellu peale raha ka palju häid emotsioone ja loob ühiskonnale mingit väärtust?! Ühesõnaga kui me vaid prooviksime kõik "pean" muuta ümber "tahan!" mõtteviisiks, oleks ju kuidagi kergem. Esimene neist on kohe sellise negatiivse alatooniga, justkui poleks meil valikut, tahan-mõtteviis aga hoopis vastupidine. Ka ajule mõjub see nii ja sellest juhinduvad meie tunded ja emotsioonid iga jumala päev. Mis sa arvad, kas võiks proovida uuel aastal rohkem juhtida teadlikult oma mõtteid ja proovida juurutada seda tahan-mõtteviisi? Sest tegelikult me ise ju tahame süüa tervislikult, tahame avardada oma silmaringi raamatute lugemisega, me tahame lund rookida, et meil oleks kergem liikuda. Me tahame koeraga jalutustiirule minna, sest see on meile mõlemale hea. Me tahamee-ee-eeeee pesu kokku lappida, sest siis on kõik korras ja kohe kindlasti me tahame neid tobedaid-tülikaid asju, mis lõpuks meid kuidagi rahulikumaks ja õnnelikumaks muudavad. Proovime?!

Eile, kui ma käisin koolis klassi jõuluasjadest koristamas ja kraamimas, kuulasin taustaks uue aasta motivatsiooni podcasti ja seal oli üks hästi tore mõte, mis mind kummitama jäi. Kuidas oleks, kui vanal aastal valime me välja 5 asja, mille me tahame jätta maha ja mida mitte võtta kaasa uude aastasse? Kirjutame paberile ja põletame ära? Kuidas oleks, kui me jätame vanasse aastasse maha mingi halva harjumuse, millest tahame tegelikult lahti saada? Kuidas oleks, kui me lõpuks ometi ütleme head aega inimestele, kes tegelikult ei vääri kohta meie elus? Kuidas oleks, kui kui me vabaneme füüsiliselt asjadest, mida meil vaja ei ole ja mis tekitavad lihtsalt prügi, võtavad ära kasulikku ruumi? Kuidas oleks, kui me kustutaksime ära kõik need tuhanded pildid, mida meie telefonide galeriis on topelt? Või võtaksime vastu otsuste, et uuel aastal me ei trambi iseennast maha koledate sõnadega ja jätame need siia aasta lõppu maha? 

Ühesõnaga see 5 asjast loobumine mõte tundub nii värskendav ja hea, et mina kohe kindlasti kavatsen tänase jooksul sellele mõelda! 

Mina olen täiega see inimene, nagu ma olen siin korduvalt ka varem kirjutanud, keda motiveerivad uued algused. Tean, et on olemas ka palju inimesi, kes eos selle uus aasta-uus mina mõtteviisi maha trambivad ega usu sellesse. Mul on ausalt kahju, sest see justkui tundub olevat olukord, kus visatakse ära mingi äge võimalus uueks hingamiseks. Piltlikult väljendades mäletan, kuidas alati oli kõige parem kirjutada vihiku esimesele lehele.. pastakas kirjutas kuidagi eriti hästi ja käekiri oli ilusam. Riidekappi on ju mõnus koristada, kui esmalt kõik pahna välja tõmbame ja hakkame siis tühjadesse riiulitesse neid vaikselt tagasi paigutama. Teate ju seda tunnet, kui lumi on värskelt maha sadanud ja sa saad sinna esimesed jäljed astuda? See tunne on kordades mõnusam, kui juba trambitud lumevaibal kõndida. Eks igale ühele on lõpuks oma - teeme seda, mida tunneme, et meid motiveerib ja inspireerib. Olgu selleks siis uus aasta või miskit muud. 

Kindlasti inimesed, kes rohkem TikTokki kasutavad, on näinud seal levimad trendi, kus inimesed seavad endale 75 päevaks eesmärgid ja proovivad nii juurutada häid harjumusi, teha enda kehale ja vaimule pai läbi erinevate tegevuste, nt trenn, lugemine, magamine, toitumine, ekraaniaja piiramine, raha hoidmine jne. Kuigi ma olen sellest trendist juba pikalt teadnud ja alati võõrastele kaasa elanud, jälginud erinevate inimeste teekonda, pole ma kunagi sellega ise alustanud. Kuniks selle hetkeni siin. Olen selle mõttega kaasa kutsunud ka oma kaks sõbrannat, plaanid on meil kõigil endast lähtuvalt paigas ja homme alustame. Jah, ma olen igasuguste sarnaste projektidega elu jooksul alustanud ja miljon korda feilinud, samas mäletan nii hästi neid kordi, kus ma olen olnud edukas, saavutanud kõik eesmärgid. Nagu ma olen alati ka öelnud, siis proovin ma alati ja uuesti ja uuesti, sest kunagi ei või teada! 
Kui keegi plaanib ka jaanuarist alustada 75-hard/soft/healthy väljakutsega, siis võib minuga oma plaane ja teekonda jagada! Koos on ju alati kergem ja mina elaksin väga hea meelega teile kaasa. 

Veel üks võimalus, mida ma olen viimasel ajal märganud, on uue aasta eesmärkida või soovide kirjutamine mitte nimekirjana, vaid bingona. Nimelt teevad inimesed lõuendile või niisama paberile ruudustiku, kus igas ruudus saab olema üks soov või eesmärk. Selline värviline ja silmale ilus vaadata pilt tundub palju motiveerivam, kui niisama paberilipik, mis kergesti kaduma läheb. Mina pole veel teinud, aga kindlasti proovin selle nädala jooksul teha, kleepida selle kuskile silmale nähtavale kohale ja siis hakata vaikselt asju maha tõmbama..

Kuigi ma panin siia kirja paar mõtet, mis mind uue aasta ootuses väga motiveerib ja kuidas ma kavatsen uuel aastal selle head energiat ära kasutada, on neid võimalusi muidugi veel. Näiteks olen mina kodus hästi palju koristanud ja kottide viisi ära visanud asju, mida mul päriselt üldse vaja ei ole. Füüsiline korrastatud aitab ka vaimsel tasandil rohkem rahu leida. Lisaks füüsiliste asjade koormast oleks hea vabaneda igasugustest emotsioonidest ja vihast, mis võib kahe kõrva vahel omale pesa teha. Paluda vabandust, andestada ise, katkestada mürgised suhted või veel viimast korda proovida midagi päästa. Ma tean, et mina seda viimast kindlasti kavatsen teha endale väga kalli inimesega, kes on end ise minu elust välja kirjutanud. Aga mis mul kaotada on?!
Aasta lõpp on minu jaoks kindlasti ka annetuste aeg ja kuigi ma teen seda jooksvalt aasta jooksul kogu aeg, on eriti detsembrisminu jaoks oluline aidata neid, kes seda päriselt vajavad. Erinevaid võimalusi on meeletult. 

Kõige lõpuks aga tahaksin eraldi välja tuua millegi, mida ma üritan endale kogu aeg meelde tuletada, teadlikult tähelepanu pöörata - tänulikkus. Me inimestena kipume nii hullult kinni jääma asjadesse, mis meile ei meeldi, mis ei lähe plaanipäraselt. Me märkame sageli esimesena negatiivselt, kuigi selle asemel võiksime hoopis noppida üles kõik need pisikesed naeratused, teretamised, tärganud lilleõied, tänusõnad, kevadised linnulaulunoodid, esimesed kevadised soojad, kallistused, rõõmukilked ja hetked, mil me tunneme end armastatuna. Me elame kõik esimest korda ja alati me ei tea, kuidas on õige ja mis on õige ja hästi raske on oma tähelepanu teadlikult suunata kohtadesse, mis on meile head, aga me võiksime rohkem proovida! Teen ise sellega ka hästi palju tööd ja proovin väärtustada veeeeel rohkem neid hetki, kus Roosi korrutab, et armastab mind või kui õpilased tulevad minuga vahetunnis niisama jutustama. Proovin väärtustada rohkem hommikuid, kus ma ei pea äratuskellaga ärkama ja hetki, kus mul on meeles auto enne sõitu sooja panna. Proovin ekstra nautida hetki, kus esimesed õinapuuõied lähevad õide, kui Sultan õhtul mu kõhule magama tuleb, kui sõbranna kirjutab keset päeva oma mõtetest või kui jõuan koju ja märkan tähti täis taevast. 
Nende mõtetega siin meenus mulle jälle üks video (hehe jah, ma ammutan väga palju inspiratsiooni tavaliste inimeste videodest ja kogemustest ja kui sotsiaalmeediat õigesti kasutada, ei pea see meile ilmtingimata halb olema!), kus üks mees rääkis sellest, et panna paberile kirja 300 asja, mis mind õnnelikuks teeb. Seal taga oli ka hea seletus, mida ma hoobilt ei mäleta, aga miks mitte proovida. Tundub küll palju, aga kui päriselt võtta see aeg ja mõtlema hakata - neid asju on reaalsuses kindlasti veel rohkem. Jälle selline armas mõte meelde tuletamaks et tegelikult on elu ilusam, kui meile vahel ehk tundub. 

Ahjaa! Miskit veel! 15 aastat tagasi, kui ma olin teismeline, tegin ma paar aastat järjest sellist heade mõtete karpi. Kirjutasin aasta jooksul kogu aeg sildikestele, mis mind sellel päeval oli rõõmsaks teinud ja kogusin neid kokku. Alles hiljuti maal vanemate juures käies ja oma vanu asju läbi vaadates lugesin neid ja teadsin, et proovin jälle! Nii vahva oli meenutada erinevaid tegemisi ja mõtteid ja näha, mis mulle 12-14-aastasena oluline oli. Jällegi selline pisike viis ja võimalus tähelepanu suunamiseks headele asjadele. 

See, millele me keskendume, kasvab. Kuhu me oma fookuse suuname, sinna liigume. 

Maailma kõige lahedamat ja toredamat ja ilusamat 2025. aastat sulle, kes sa siin neid viimaseid ridu loed! 

Maris