15 May 2019

Mul on teile paar pilti näidata!

Mul on juba päris mitu postitust soolas ja soojas ja pooleldi valmis. Ühe avaldan järgmisel kolmapäeval (teen pisikest katset), teise millalgi juunis (vihjeks, et see on mu seni loetuima postituse jätk) ja kolmanda (midagi lõbusat) kah mingil hetkel, kui see terviklikumaks saab. Praegu aga mõtlesin telefonist vahepealsed pildid teie ette tuua, et oleks ruumi minu sünnipäevapiltide jaoks ja saaksin blogis ka vaid sellele postitusele keskenduda ja ei peaks mõtlema, et telefonis ootab hunnik pilte Suhkruprintsessi blogisse saamist.

Telefonipiltidest mõeldes igatsen lihtsalt nii väga ühe armsa hübriidkaamera järele.. Mida oleks mugav kaasas kanda, millega teha veel rohkem pilte kui telefoniga (ja tõsisemalt kui kiire klõps) ja mille piltide kvaliteet oleks parem. Näiteks SEE iludus.. Unistada on hea, eksole! :D

Vahepeal oli ülikoolis üks päris raske eesti keele morfoloogia eksam, mida ma väga hullult kartsin. Pole ju vaja enne suve midagi läbi kukkuda ja sellega ülikooli lõpetamine ohtu seada. Agaaaaaa TEHTUD SAIN! Ma konkreetselt hüppasin rõõmust õhku, kui eile Eurovisiooni vaadates õppejõud tulemused välja pani. Ma isegi ei teinud napilt ära, vaid hästi ära! Wohooooo!

Ja rääkides Eurovisioonist.. palun öelge, et ma pole ainuke, kes lauludes hullult pettus? Ma ei mäleta, et ma oleksin varasematel aastatel nii paljude laulude peale nina krimpsutanud või mõelnud, et see pole just minu maitse. Sellegipoolest olen ma laupäevase finaali eel nii ärevil. Ma armastan Eurokat ja eriti siis, kui Eesti seal osaleb. Lisaks vaatame sel aastal seda oma lemmikute sõbrannadega koos. Vinge!

Lasen teid nüüd kiiresti pilte uudistama ja näeme juba järgmistest postitustes! Lisaks on mul sünnipäevast plaanis teha üks vinge postitus, mille idee sain ma ühelt teiselt blogijalt. Sellest aga siis, kui tähtis päev käes ja 24 kukub.. või 23? Appi, kui vanaks ma siis saan?!?!:D
Okeiokei, 23!

Ma olen olnud aastaid kinni mingis "mustad teksad on kõige ilusamad" lõksus ja sealt on nii raske välja saada. Vaikselt harjutan siis värvide kandmist kah...

 Mis tõenäosus on kolida Tallinnasse üürikorterisse ja saada maailmavinged naabrid? Väike! Meil veda. Mai alguses pidasid nad maha ühed vinged muinasjutulised pulmad Viikingite külas. See oli nii ilus ja ma nutsin vist iga asja peale, alustades vanemate jalutamisest paaripanemiskohale lõpetades sellest, kui abielupaar pulmatantsuks imeilusa tantsu tantsisid. 
 Ühel päeval tõi Elmari vend meile oma lapsed hoida, et nad saaksid rahuks remondieelseid toimetusi teha. Võtsime kohe suure ampsu ja viisime 1a4k printsessi ja peaaegu neljase kuti loomaaeda. Meil olid nii vinged paar tundi! Lõpuks olime küll kõik jalutamisest väsinud, aga päev oli supertore seljataga. Oleme vist nüüd valmis lapsevanemad... (koht, kus kõik päris lapsevanemad itsitavad, et meil pole ÕRNA AIMUGI. Lapsed on ju palju rohkem kui päev loomaaias.....:D) 

 Sellest hetkest, kui ma kogemata avastasin, et Fitlapis on täidetud seente retsept, ja ma sain enda tervislikud kogused teada, olen ma nii tihti neid teinud. Vaatamata sellele, et Elmar nutab peale seda mitu päeva, et kodu haiseb (liiga dramaatiline!:D) seente järgi, teen ma neid juba varsti jälle! Kusjuures Instagramis pakuti mulle mitmeid versioone, kuidas neid veel maitsestada. Näiteks sulajuustuga, magushapu kastmega, jalapenoga ja peekonisse mässituna. Kõiki peale jalapeno variandi ma proovisin ja täitsa njammikad olid. 
 Proovisime empsiga emadepäeval paar pilti teha. Ühe normaalse saime.:D 
Täielikult minu südame võitnud hommikusöök: Fazeri uus seemnerõst (parim sepikulaadne asi, mis ma kunagi söönud olen!), Eesti kergeim majonees, lehtsalat, peekon ja kõvajuust. Sepiku ja peekoni panen koos umbes 8 minutiks ahju ja laon siis virna. Enneolematult hea amps! Mõlemal pildil sama võiks, teisel panin lihtsalt masinavahele ka. 


01 May 2019

Lõpuks ometi! Lõpuks ometi, ma ütlen!

Jah! Lõpuks ometi! Seda võiksin praegu südamerahuga mitme asja kohta öelda.

Viimased nädalad ja viimased päevad olen ma ülipalju aega veetnud arvutis oma bakalaureuse lõputööd tehes. Ma istusin isegi esimest korda elus mitmel päeval tundide viisi ülikooli raamatukogus, kuna seal on vähem segavaid faktoreid. Lõpuks ometi tundub, et ma olen jõudnud sinna punkti, kus homme annan printerisooja lõputöö ülikoolile üle. Lõpuks ometi! Kuna ma olen just see inimene, kes jätab kõik viimasele minutile, sest noh, aega ju veel on, tundub nüüd valmis töö eriti utoopiline. I DIIIIIID IT!!!!  Nüüd on vaja see veel ühe kuu pärast ära kaitsta ja ongi tehtud! Mu käed miskipärast värisevad ja miskipärast ma veel sada protsenti pole kindel, kas ma näen und või mis minuga toimub *hoian hinge kinni, et keegi mind ei näpistaks.. või just näpistaks ja ma veenduksin, et päriselt ja lõpuks ometi!
Mina rõõmsalt tööpäeval ühest koolist teise sõitmas (tegemas pilti kuidas kohe sõitma hakkan haha)

Lõpuks ometi number kaks tuleneb eelmisest lõpuks ometi'st. Ma saan raamatuid lugema hakata! Ma pole kunagi väga suur lugeja olnud, kuigi ma vist isegi väga tahaksin olla. Põhikoolist alates hingas mul kuklas ainult mõte kohustuslikust kirjandusest. Kui ma vaatasin mõnda raamatut, mille ma ise tahaksin valida ja läbi lugeda, tundsin jälle seda kohustusliku kirjanduse hingamist.. Ma ei saa ju lugeda midagi, mis mulle meeldib, kui ma tean, et tegelikult p e a n lugema hoopis õpetaja poolt etteantud asja - nii mõtlesin vist gümnaasiumi lõpuni välja. Kogu see teema ilmselt viiski mu lugemisest kaugele eemale ja just selle tõttu ei taha mina sama asja teha. Ma tahan, et õpilased saaksid lugeda, sest nad tahavad! Muidugi on teatud klassides mingid klassikad ja autorid, mida peab lugema, aga mitte alati. Mitte igal veerandil, ma leian. Pealesunnitud kirjandusega viiksin ma õpilased raamatuarmastusest täpselt sama kaugele nagu mind viidi. 
See selleks! Igatahes on neli aastat ülikoolis üsna sama asi olnud. Kuna eesti keele õpetajaks eraldi õppida ei saa ja kirjandus sellega automaatselt kaasas käib, on seis sama olnud. Alati on olnud mingid kirjanduse kursused, kus on kohustuslik kirjandus (ka muudes ainetes tegelikult). Vahepeal oli isegi igaks nädalaks 2-3 raamatut lugeda! Lõpuks ometi on nüüd aga minu aeg! 
Viisin eile kodukoha raamatukokku tagasi kõik kümme ülikooli jaoks laenutatud raamatut ja haarasin endale neli uut kah! ISEENDALE! Sest ma ise tahtsin! Ma ise tahan lugeda ja ma saan, sest mitte ükski kohustuslik kirjandus ei hinga mul kuklas. See on hea tunne! 
Siinkohal olen ma avatud kõigile soovitustele raamatute osas! Meeldib rohkem selline romantika värk või hoopis midagi stiilis kuidas end motiveerida või kuidas olla õnnelikum

Lõpuks ometi hakkas mai. See on tingimata minu lemmikuim kuu aastas. Sel aastal tuli sellega koos ka midagi, mille üle ma väga põnevil olen. Blogiauhinnad! Nimelt osalen ma sel aastal esimest korda oma Suhkruprintsessiga Eesti Blogiauhindade jagamisel ja kandideerin eluliste blogide all. 
Kui ma hommikul Elmar minu poolt hääletama läks (on armas peika, eksole, haha), siis küsis ta, et kas ma ka juba hääletasin. Ei. Minu plaan on ühel ilusal maikuupäeval maha istuda, võtta ette kõikide osalejate blogid ja ükshaaval nendega tutvuda. Ma ei taha häält endale anda ja ma ei anna ka (kuigi kui keegi seda teeb, siis minumeeles mega ok!). Ma tahan leida uut lugemist! Ma tahan anda oma hääle kellelegi, kes mulle hullult meeldib ja kuna enamust osalejatest ma ei tea, siis tahan, et teaksin! 
Näiteks avastasin ma ükspäev täiesti kogemata ühest blogigrupist Facebookis Getteri blogi (LINK!) ja see on nii lahe! Ma naudin iga tema kirjapandud rida ja ütlesin talle ka seda woho! Minu arvates võiksime üldse rohkem häid asju välja öelda, mitte ainult oma peas mõelda. Väikese positiivse sõna jagamise võim on meeletu ja võib kellegi päeva paremaks muuta! Ja just selliste avastuste pärast tahan ma süveneda ja alles siis oma hääled anda. 
Teile ma ütleksin sama: mine ja uurige osalejaid! Andke oma lemmikule hääl, olgu selleks siis minu Suhkruprintsess või misiganes muu blogi. Mine ja ütle blogijale päriselt ka, et sulle hullult meeldib! Nii saab iga tegija indu juurde. 

Hääletada ja blogidega tutvuda saate siin: https://blogiauhinnad.ee/haaletamine/

Nüüd aga lippan ma oma õhtusööki sööma - šampinjonid sinihallitusjuustuga! Kui tervislik toit saab selline olla siis wow! Selle retsepti susserdasin endale Orgu asemel Fitlapist, hihi! 



  Proovin alati ja igal võimalusel lõunad karbiga kaasas vedada, et mitte rajalt kukkuda. Sel päeval käisime sõbrannaga talle pulmakleiti valimas ja einestasime Tammsaarepargis päikese käes ja lillede keskel - nii mõnus oli! 


LILLED - MINU MAAILMA LEMMIKUIMAD ASJAD! Emps näiteks korjab mulle alati sünnipäevaks sületäie kullerkuppe.. mis tuletab meelde, et mul on juba varsti 23. sünna! 

15 April 2019

Seisin täna oma hirmuga silmitsi ja sain viie euro eest hamstriks

Olen praegu dilemma ees: kas alustada postituse kirjutamist sellest, miks ma pealkirja ei kirjutanud euro asemel euri või sellest, missugune suur foobiate pagas mul tagataskus on..

Agaaaaa... austan siis algusest. Nimelt oli täna hommikul Elmari raadios külas Killu Mei, kes rääkis sellest, missuguseid õigekeeleapsakaid ta raha teemal täheldanud on. Vist esimesena mainis ta seda, et inimesed kasutavad sõna euro osastavas käändes (mida?) euri. Ma olen alati eeldanud, et kõik, kes seda viimast varianti kasutavad (ka mina), kasutavad seda kui slängi.. mitte aga kui kirjakeelset euro - euro-euri. Tema jutust ma aga nii aru sain, seega eesti keele õpetajana olen ka siis eeskujulik (vähemalt selle postituse pealkirjas, hihi). 

Teiseks sissejuhatuseks mainin, et ma olen üks suur foobik. Ma kardan linde, kloune ja kitsaid ruume. Ma kardan elusalt maetud saada (ok, ma ei arva, et see päriselt juhtub, aga kui ma sellele mõtlen, tekib täielik paanika! Tänan, kunagine Hirmufaktori saade!). Kogu see mainitud loetelu tähendab, et mul on ornitofoobia, koulrofoobia, klaustrofoobia ja tafefoobia. 
Jõuda aga plaanisin ma sinna, et suurim hirm, mida ma oma õudusunenägudeski näen, on hambaarst. Hammaste ravimine. Ma näen tihti unes, et mul kukuvad esihambad ära ja siis.... noh. Ma tegelikult ei taha sellele mõeldagi.:D Aga see teeb minust ka odontofoobi! 

Umbes aasta ja natuke tagasi oli mul SUURIM ÕNN saada tarkushamba põletik. Ma teadsin küll, et kolm naljast end välja upitavad nagu kevadised lillekesed (mega liialdus!), aga ma üritasin ignoreerida mõtet, et nendega peab tegelema. Kui ma siis oma hammast juba paar päeva valutanud olin, katkes kannatus ja silme ette tuli pilt kesklinnas mäe peal ilutsevalt Kaarli Hambapolikliinikust. Kuna ma ei olnud varem Tallinnas selle teemaga tegelenud, valisin ma koha, mis tundus... uhkem? Mitte mingi suvaline koht vaid ikkagi seal kesklinnas ja mäe peal. Sinna minnes mäletan hästi, kuidas peale röntgenpilti ahhetas mu arst, et juured on väga krussis ja mingi hammas on lõualuu taga kinni ja seda saab ainult operatsiooniga eemaldada. Mitte just jutt, mida üks hambavaluga hamba-põdik kuulda soovib. Minu rahustuseks ta muidugi ütles, et kui olen vamis elama elu nii, et aastas korra võib põletik tekkida ja kannatagu ma ära, siis nagu eemaldama midagi ei peaks. Muidugi juubeldasin ma maailma otsa ja tagasi, sest MA EI PEA KEERDUS JUURDE JA LÕUALUU OPPIMISEGA TEGELEMA! 

... kuniks selle aastani, kui tore põletik mind jälle kimbutas. Meenutasin Kaarli kliiniku arsti sõnu, et see on normaalne ja peab vaid ära kannatama. Aga ma ei suutnud. Sinna ma enam tagasi minna ei tahtnud, kuna ei tekkinud otseselt meeldivat tunnet ja äsja jooksis telekas ka see "Minu imeline muutumine". Seal tehti kõik hambatööd Maxilla Hambakliinikus ja see oli JULGUSTAV! Kui naine, kelle suu peaaegu tühjaks tõmmatakse, ütleb peale seda, et "polnudki nii hull" - valisin Maxilla ja panin aja kirja! 

Sain oma arstiks maailmatoreda naise. Ta suhtus minusse hästi ja rääkis kohati nagu kaheaastasega. MA ARMASTASIN SEDA! Hetkel, kui sa oled hirmust püksi tegemas, on hea, kui keegi sulle aina korrutab, et hullu pole midagi ja ära karda jne. Igatahes peale seal röntgeni tegemist ei küsinud ta minult, kas ma tahan tarkushambaid alles jätta, nagu Kaarlis küsiti. Hoopis ütles ta nii "Kolm tarkushammast - kõik vaja välja tõmmata!" Mitte just jutt, mida üks hambavaluga hamba-põdik kuulda soovib. (Siia juurde veel räägin, et kui sama arst mulle pärlipesu tegi, siis terve aja ta rääkis mulle, kuidas tema kass kunagi maalt tädi juurest 25km üksinda Tartu koju tagasi tuli peale seda, kui isa oli ta portfelli täis pissimise eest kodust välja kihutanud.. see tegelikult täiesti suvaline jutt ajas mõtted hammastelt eemale ja selle eest tuhat tänu!)

Pikk sissejuhatus, aga lõpuks jõudsin tuumani. Tänase ilusa päevani. Ilma mõttes ainult muidugi ilus, sest täna oli see päev, kus ma läksin oma saatusega silmitsi seisma. Täpsemalt silmitsi seisma arstiga, kes mulle ülevalt alla lambiga suhu vaatab ja valib ühe hamba väljatõmbamiseks. Ma isegi ei teadnud, kas pean siis oma keeruliste juurte või halva lõualuu pärast muretsema.

Igatahes jõudsin kohale ja sain isegi 15 minutit varem sisse. Kohe uuris arst, millist kolmest ma esimesena soovin eemaldada. MA EI TEA! SEE MIS KÕIGE VÄHEM VALU TEEB! VÕI MA LÄHEN TEGELT KOHE KOJU, LÜKKAME EDASI! Tegelikult naeratasin vaikselt ja ütlesin, et valigu ta ise. Peas mõtlesin ainult kõrvaklappidest, mis kaugel kotis olid. Netist lugesin, et kuna kangutamise hääl on nii hull, siis soovitatakse samal ajal muusikat kuulata.. aga ma ei julenud seda arstile isegi mainida. Peale paari sekundit teatas arst, et minu nõusolekul eemaldaks ta kaks hammast korraga - vasakpoolse ülemise ja alumise. OKEI! Kuna ma alati mõtlen, et halvad asjad tuleb esimesena ära teha, et asi rutem läbi saaks, nõustusin. 

Sain neli süsti. Süsti ma ei karda. Vähemalt midagigi siin maamunal, mida ma oma foobiate nimekirja lisama ei pea. Samal ajal jalutas üks noor meesarst ka sisse ja jäi sinna minu naisarstidega juttu puhuma. Kui ma aga kullavärvi raudkangi enda poole lähenemas nägin, siis mõtlesin.. ma isegi ei tea mida. Äkki palusin jumalat, et hambanärvid oleksid sirgu läinud või et miks see meesarst sinna lihtsalt jutustama tuli või et milline hamster ma varsti välja näen..

KÜMME SEKUNDIT

"Valmis!" 

Tegin silmad lahti ja oma pooleldi invaliidse näoga proovisin arusaadavalt küsida, et ausalt v? Ma nägin reaalselt seda kangi ja järgmine sekund oli "valmis!".  JA OLIGI! MINU JUBEKÕVERAD JUURED JA LÕUALUU TAHA KINNI JÄÄNUD TARKUSHAMMAS. Midagi sellist tegelikult ei olnud ja ma ei saa aru, miks mulle seda Kaarlis räägiti. Ma kartsin täiesti ilmaasjata! Arst ise ka imestas, et mu hambad nii kergesti välja vupsasid, aga nii läks. Kui ma selle paari sekundi jooksul eelnimetatud asjadest jumalat palusin, siis nüüd ma vist usun temasse.:D 
Ma olin kabinetis umbes paar minutit ja väljusin siis suure naeratusega, mida ehtis üks suur hamstripõsk. Mõtlesin juba, kuidas ma kahe päeva pärast bakatöö eelkaitsmisel žürii poole parema küljega olen, et mitte kahtlane välja näha. Hamster ja lõpetab ülikooli?!

Igatahes siin ma nüüd istun. Kartsin, et olen selleks ajaks söönud kümme valuvaigistit, lasnud Elmaril end varbast näpistada, et hambavalu asenduks suurema varbavaluga. Kartsin, et olen umbes selline, nagu see rohelise särgiga koopaorav "Alvin ja koopaoravad" filmist.  AGA POLE! Mu paistetus on põhimõtteliselt olematu ja ühtegi rohtu ma ka söönud pole. Kuidas mul nii hästi läks? Ah?

Tagatipuks veel see viie euro selgitus pealkirjas. Nimelt pidin ma kahe hamba eest maksma täpselt viis eurot (mitte euri, eks!). Haigekassa nii väga tahtis minu eest maksta. 
Ei, tegelikult pole mul aimugi, miks ma see õnnelik olen, kes ei pidanud vähemalt 200eurist arvet tasuma, aga ma olen selle ees tänulik! Vägagi!


Millised on teie kogemused tarkushammastega?

Nii ma siis tupsutasin oma paistes põske, rätikus seavälisfilee viil. Aga vist aitas!

11 April 2019

11. APRILL: kui Murphy seadus mängu tuleb ja kuidas ma eile õnnest nutsin

Istun praegu jalad pisikesel diivanilaual, maasikakauss kõrval oma kodus ja kuulan taustaks päeval nägematajäänud seebikat. Tänane päev oli päris väsitav ja.. ootamatu!

Nimelt olen ma juba pea neli aastat oma armsa punase sülearvutiga töö, kooli ja kodu vahel rännanud. Sain oma esimese läpaka gümnaasiumi lõpuks, et siis ühikasse kolides oleks võimalik ülikoolivärki ka teha. Woho, mu armas esimene läpakas oli täpselt sama suur ja raske, nagu... lauaarvuti! Okei, tibake liialdan, aga suur ja raske oli see küll. Kuna olen alati lauaarvuti usku olnud, palusin ka siis võimalikult suurt, kui juba kinkimiseks läheb.

Viimase kuu jooksul lülitas arvti end ise välja ja enam sisse ei läinud. Esimese juhtumi aitas lahendada aku eemaldamine ja siis tagasi panemine, teise olukorra lahendas lihtsalt aeg (paar päeva ei näppinud ja järsku läks tööle).. kuni eelmise nädalani. Tahtsin hakata blogi kirjutama.. ja tahtmiseks see jäigi. Arvuti käima ei läinud.. ja kohe mitu päeva ei läinud. Võtsin selle just in case maale kaasa, et kui tähtede seis peaks soosima, hakkab see äkki järsku jälle tööle. Kui aga selle nädala esmaspäevani seda ei juhtunud, viisime arvuti parandusse. Raske on õpetajana tööl olla, kui ekooli ei saa täita ja seda peab tegema telefoniga. Tunnid aga peab kirja saama, õppimise ja hinded kah!
Niisis polnud mul muud võimalust, kui kõik vajalikud toimingud telefonis teha ja jääda ootama remondimehe kõnet, et noh, tule nüüd oma läpakale järgi, kõik korras..
Selle asemel sain täna TLÜ raamatukogus lõputööd kirjutades empsilt kõne, et arvuti emaplaat oli SULANUD? ja jääb üle vaid uus arvuti soetada..
JUST SIIS, KUI MUL ON ARVUTIT KÕIGE ROHKEM VAJA! BAKATÖÖ! Just praegu! Murphy! Või oli hoopis see märk mulle tähtede seisu poolt, et peaksin oma tagumendi raamatukokku arvutisse vedama.. sellises keskkonnas on ju töö parem kui kodus, kus Sultani paitamine on tähtsam kui autorile viitamine või seebikast tuleb just üks huvitav koht. See oleks kindlasti huvitavam, kui.. noh.. bakatöö. Saate ju aru küll! :D

Lõppes see asi sellega, et peale kahetunnist loengut ja viietunnist raamatukogus töötamist pidin minema uue arvuti jahile. Käisime Kristiine Euronicsis ja saime nii vinge konsultandi endale, et see muutis arvuti valimise nii lõbusaks. Me käisime kolme leti ümbes vist umbes tunnikese ringi. Meid aitama sattunud kutt oli ilmselt meievanune, megatark ja megalt meie huumorisoonega sarnane! Mulle meeldis, et kogu tunniajase pullitamise ja itsitamise suutis ta meile tegelikult mitut arvutit läbi ja lõhki tutvustada, tuua välja kõik head ja vead ning lõpuks meid õige arvutini suunata. Äkki jõuab see jutt isegi selle müüjani, kuna Eesti on ju tõesti nii väike, et kõik tunnevad üksteist.
Kokkuvõttes tahtsin ma lõpuks jõuda selleni, et hea teenindus on miljonit väärt! Ma oleksin kindlasti mõelnud ka muudesse poodidesse vaadata, aga kui teenindaja oli oma ala staar ja eelkõige supertore inimene, me seda ei teinud.


Üks asi on veel, millest ma tingimata teile rääkida tahaksin. Jah, see on see postituse pealkirja teine pool.. ja jah, kuidas ma eile õnnest nutsin.
Nimelt on Instagrami tekkinud hiljuti uus konto @eestiblogijad, kus iga päev võtab erineb blogija konto üheks päevaks üle ja võtab jälgijad terve päeva vältel endaga kaasa.. ja vastab lugejate küsimustele.. suhtleb nendega. Eile sain selle võimaluse mina ja nii ma tegin väikeseid videokesi ja pilte oma tööpäevast (mis kestis kaheksast poole seitsmeni).. Hiljem hakkasin rohkem küsimustele vastama..
Igatahes avastasin ma ühel hetkel, et üks minu lemmikblogija on otsustanud mind jälgima hakata! Järelikult ta tunneb huvi, mis ma teen? Talle meeldib see? Ma olin nii rõõmus! See on kuidagi nii suur au, kui inimene, keda ma imetlen, minu vastu nö huvi üles näitab.
Järgmisel hetkel hakkas tulema nii palju armsaid sõnumeid ja tagasisidet nii minu kui ka minu blogi kohta. Ma olin nii rõõmus ja elevil, et tundsin, kuidas mu põsed juba õhetasid. Ma imetlen alati seda, kui võõras inimene võtab selle aja, et kirjutada teisele võõrale inimesele midagi ilusat.. Wow! Girlpower! 
Lugesin järjest Elmarile ka kõike ette ja lihtsalt korrutasin, kui õnnelik ma olin. Nii liigutatud. Siiralt!
Ühel hetkel kirjutas ka minu LEMMIKUIM blogija maailmas, et ma tundun nii tore ja ta leidis minu näos uut jälgimist! Ma tundsin end täpselt selle väikese tüdrukuna, kellele tema lemmikkuulsus kogemata otsa vaatab või "Tere" paotab. Just sel hetkel lõik kõik head emotsioonid peapeal kokku ja lihtsalt pisarad hakkasid jooksma. ÕNNEST! Vaadake, kui palju võib korda saata üks hea sõna. Me ei tea iial, kui suur võim meie sõnadel on. Ka headel!
Siin on mõned armsad kirjad, mis mulle eile saadeti. Olen nii tänulik!

Eile kerkis üles ka küsimus, kas ma osalen Eesti blogiauhindadel. Esimene vastus oli automaatselt ei, sest ma ausõna pole kunagi mõelnud ise osa võtta. Siis aga küsiti, et miks ja tegelikult ju nagu võiks.. Peale seda hakkasin isegi mõtlema, et eelnevatel aastatel on alati huvitav olnud võistlusel silma peal hoida.. lugeda lõppürituse kohta kõiksugustest blogidest. Miks mitte sel aastal ise sellest osa saada? Ma ei jahi võitu, sest olen piisavalt kaine mõistuse juures ka praeguse suure väsimusega, et kui juba võtab osa üle saja blogi, on nende hulgas TÕELISI PÄRLE! Ma ise jälgin juba mitmeid blogisid, et ma isegi tahaksin kõigile neile oma hääle anda. Ma olen superrahul ka ühe häälega, mille mu parim sõbranna mulle anda lubas, hihih.:D Igatahes olen ma Suhkruprintsessi juba EBAle ära registreerinud ning hääletus kestab terve mai kuu. Ma olen nii põnevil ja ootan juba seda lõppüritust. Ootan, et oma lemmikuid blogijaid päriselt näha ja kogu melust osa saada esimest korda mitte ainult kirjapandud ridu lugedes!

 Mina olen see inimene, kes iga päev ilmateadet vaatab ja siis ilusaid ilmasid ootab. Tänaseks lubas tegelikult ainult pilvi ja madalaid kraade, aha on üllatust! Silmi avadel paistis päike otse voodisse ja taevas oli helesinine! See oli hea üllatus! 
  Kui käia väljas söömas ja mitu magustoitu jääb silma, siis jumal hoidku - TELLI MÕLEMAD! Nagu mina tegin, hihi! 

 Elmar tahtis minuga machivaid pükse osta ja noh whatever makes you happy, man! 

30 March 2019

Viimase aja paar "esimest"...

lubasin küll postituse eile üles panna, aga miskipärast siis, kui pilte üles panema hakkasin, näitas arvuti, et internetti pole.. ja nii kogu õhtu. Aga nüüd on postitus üleval!
Mis on teie viimase aja "esimesed"?
_____________________________________________________________
Enne, kui täna õhtul Elmari, tema venna ja vennanaisega bowlingusse ja välja sööma läheme, panen kirja mõned asjad, mida viimasel ajal esimest korda teinud olen. Ja veel enne, kui ma need asjad kirja panen, tahaks ma saja viiendat korda siin blogis korrutada, et praegune päikesepaisteline ilm teeb mu lihtsalt meeletult rõõmsaks! Lausa nii rõõmsaks, et teisipäeval oli mul imeline päeva!

...ja see imeline päev algaski sellega, et hommikul 6.10 Järva-Jaanis ärgates nägin esimese asjana ilusat sinist taevast. Nii kerge on vara ärgata, kui õues valge ja särav! Sõime empsiga tervisliku hommikusöögi, haarasin oma kodunad kaenlasse ja jalutasin tööle. Terve päev läks hästi ja eriti vinged olid viimased 7. klassi inimeseõpetused. Kõigil oli hea tuju, naerdi, avastati nii enda kui klassikaaslaste kohta uusi asju.. ma lausa lendasin sealt õpetajatetuppa, endal suu kõrvuni. Viskasime seal paar kildu ja ruttasin Peetrisse 7.-8. tunniks eesti keelt andma. Sinna teel käisin kiiresti poest läbi ja üllatasin õpilase üllatusmunaga. Ma armastan ise üllatusmunasid ja olin kindel, et see teeb kõigi tujud heaks. Tean ju isegi, et viimastest tundides on keeruline keskenduda ja mõtted on juba ammuilma kodudes. Õnneks oli päike ka kell neli veel nii särav, et sõitsin hea muusika saatel nautides koju tagasi. See oli igas mõttes edukas tööpäevja ma siiani olen rõõmus, et kõik nii läks. 


NARVA-JÕESUU MERESUU SPA & HOTEL

Aga! Tuleme tagasi esimeste juurde! Kui Elmar Bahamalt tagasi tuli, võtsime kaks päeva hiljem kaheks ööks suuna Narva-Jõesuu Meresuu SPAsse. Ma pole ilmselt üle 15 aasta Ida-Virumaale sattunud ja Elmargi on vaid korraks seal käinud.. selleks siis selline valik. 
Hotell asus üsna mere ääres ja seda nägi ka läbi meie toa akna. Tuba oli kena, pisike ja puhas. Olime kuuendal korrusel. Hotellipaketti kuulus hommikusöök kahel hommikul ja piiramatu SPA kasutamise võimalus. 
Hommikusöögivõimalust kasutasime vaid ühel hommikul, kuna ausaltöeldes see just suurem asi polnud. Hommikusöök kestis minu mäletamistmööda 7.00-10.00 ja meie läksime umbes üheksa ajal. Selleks ajaks oli enamus söök otsas ja seega saime valida vaid mõne asja vahel. Valik oli niigi väike, eriti kui pool otsas oli. 
Esimesel õhtul mõtlesime süüa Meresuu SPA restoranis Meloodia. Valik oli minu maitsemeelele üsna sobilik ja lõpuks valisin kreemja pasta kana, seente ja päiksekuivatatud tomatitega. Elmar võttis fancyma nimega burgeri ja friikad. Elmar jäi enda valitud toiduga rahule, mina mitte. Minu pasta oli vaevalt kreemikas, vaeval mõne seene ja tomati tükiga. Kanatükid olid ülisuured ja mulle tundus, et maitsestamata. Kokkuvõttes oli see üsna maitsetu toit veel ka peaaegu külm.. jahe.. isegi mitte leige. 
"Käsitöö" juustupallid olid väga head.. Need kuueeurosed kümme juustupalli oled muideks TÄPSELT samad, mida sai neljaka eest SPA osas osta. Tundub, et restoranimenüüs küsiti kaks eurot selle eest, et sõna "käsitöö" oli seal ees, hihi. 
SPA osast rääkides pole mul küll halbu sõnu. Saunaarmastajatele oli valikus lausa kaheksa sauna, millest ühes iga täistunnil "saunarituaal". Sees oli 4 erinevat basseini. Üks lastele, teine tulikuum suur mullivann (meie lemmik!!), kolmas massaažijugadega eelmisest natuke jahedam tavabassein ja neljas täiesti tavaline. Seal toimus näiteks vesiaeroobikatrenn ka. Praegu kahetsen, et seda eelnevalt välja ei uurinud, sest oleksin saanud seal tasuta osaleda ja ma kindlasti oleksin seda teinud. Õues oli ka kaks basseini. Üks jääkülm, kuhu peale sauna sai hüpata ning teine 40-kraadime mullivann. Nii mõnna oli läbi nullkraadise õhu sinna joosta. Elamus omaette, sest ma pole kunagi nt tünnisaunas käinud, mis peaks olenevalt välistemperatuurist olema sama efektiga?! 
Kui me parasjagu hotellis ei olnud, käisime näiteks Narva linnuse juures,  sõitsime Narva-Jõesuu x tänavatel sihitult ringi, käisime Jõhvis söömas ja käisime ka kahes sealses kummituslinnas: Sirgalas ja Viivikonnas. Sealkandis on elu ikka hoopis muu kui siin, kus igapäevaselt tegutseme. Nii palju vanasid majasid, lagunenud majasid, silmiriivavaid majasid. Ja tundub, et vähemalt pooltest neist elavad inimesed sees. Arutasime, et peale seda vaatepilti tundub lausa inetu ise viriseda millegi üle. Samas arvan, et kõik võiksid pürgida parema poole võttes aluseks selle olukorra, milles nad ise parasjagu on. Keskenduma ei peaks ju sellele, et "meil on niigi hästi" või "kuskil on olukord kümme korda hullem..." Võite minuga muidugi vaielda! 
Teisel õhtul lõime end lille, et minna sushi-lounge'i.. SEE OLI KINNI! Tulime siis sama targalt tuppa tagasi ja läksime hoopis SPAsse.:D 
 Meie lemmik tulikuum mullivann
 Narvas
 Narva-Jõesuus
 Viivikonna kummitusküla. Seal seigeldes uurisime internetist taustainfot ka. Päris huvitav oli näha, kuidas kunagi rahvast täis ja heal järjel külakesed peamise töökoha kaotuse järel niimoodi välja surevad... Samas elab nende mahajäätud ja lagunenud majade keskel siiani paar inimest..
Viivikonna kummitusküla. 

RULLMASSAAŽ BEAUTIFUL ME KEHASALONGIS

Jah, ma käisin seal esimest korda eelmisel nädalal. Ma ei tea, kas see teeb minust ühe vähestest või paljudest, kes siiani proovinud ei olnud?! Igatahes kinkis emps mulle kaks tasuta massaažikorda sõbrapäevaks ja nii ma lõpuks sammud Kristiine Kehasalongi poole seadsin. 
Põhjus, miks ma esimest külastust olin pikalt edasi lükanud, oli selles, et ma kartsin. Esimene kord on alati hirmutav ja arvasin, et ma ei oska ju ise midagi seal teha. Eeldasin, et kogu massaaži ajal olen seal omapead ja hoian rullis misiganes kehaosa ma aga seal hoida tahan. Tegelikult pole üldse nii!
Esimesel korral jõudsin umbes poolt tundi varem kohale (hakkasin varem minema, et oleks aega kohta otsida. Ma polnud aga märganudki, et Kristiine ristmikul on suuuuur reklaam püsti ja eksimine oleks võimatu!). 
Kohale jõudes võttis mind vastu supersõbralik teenindaja, kes mulle lahkesti kõike seletas, kui sai teada, et olin esimest korda. Ma ei tundnud end kordagi ebamugavalt - vastupidi! Ta jõudis juba kõigest rääkida enne, kui mina küsida jõudsin. Muideks! Kohapeal antakse sulle ka trenniriided, niiet ise kodust kaasa midagi võtma ei pea. Isegi sokid antakse! Lõpuks aga sain siis "Sirje" tuppa ja mulle meeldivaks üllatuseks sain teada, et kogu massaaži vältel ütleb telekas mulle, mida ma tegema pean. Seda ma ei teadnudki enne! Lisaks seletas teenindaja ka masina juures kõike, mida ma teadma pean. 
Tund aega möödus kiiresti ja see oli nii mõnus. Muidugi oli poose, kus oli natuke ebamugav olla või natuke valus.. aga kõike seda kommenteerib jooksvalt ka telekas. Näiteks pakub välja, kuidas mingi asend endale mugavamaks teha. Telekas näitab ja tutvustab ka kohapealmüüdavaid tooteid ja lugeda saab erinevaid fun facte tervise ja rullmassaaži kohta. 
Kujutan ette, et koos sõbrannaga oleks seal eriti tore käia. Lihtsalt jutustada ja nautida! Järgmiseks korraks proovin kellegi kampa saada, sest üks pilet on mul veel ju kasutada! 
Ühe korra hind on muidu 22€, aga ostes mitme korra paketi, saab erinevaid soodustusi. Veel olen näinud, et jagatakse ka minegid soodukate lipikuid nii lehtedes kui mujal (Ühel korral oli näiteks Põhjakeskuse pingikesed neid täis!). 


JUUSTE KERATIINHOOLDUS

Ma olen sellele ammu mõelnud, aga tehtud sai see eelmine neljapäev. Mul on loomulikult laines juuksed, mis teeb automaatselt need ka rohkem või vähem kahuseks. Kui mul oleksid ilusad lokid, oleksin ma väga rahul.. aga lained?! Need on nii ebamäärased ja näevad tihtipeale välja hoopis sellised, nagu ma oleksin märja peaga magama läinud ja siis ärganud, iga salk peas oma elu elamas.
Kunagi värvisin ma alati oma juukseid poevärvidega ja juuksurisse sattusin umbes korra saja aasta jooksul (ja ilmselt siis ka mitte!). Juuksed tulid alati seda värvi, mis juhtus ning ilmselt ei pea ma isegi mainima seda, kui kahjustunud mu juuksed olid. Ilmselt on see siiani põhjus, miks mu juuksed väga ei kasva (mulle endale tundub, et ÜLDSE ei kasva..). 
Linna kolides otsustasin ma elus esimest korda, et nüüd hakkan eeskujulikult juuksurit külastama! Just sel ajal hakkas juuksurina tööle Anna-Liina, kellega kunagi aaaaammmuuuu blogide kaudu natuke suhtlesime.  Sellest otsusest saati pole ma juba mitu aastat poevärvide poole vaadanudki. Ma olen Annaga nii rahul, et soovitan teda sulle ka! Ta teeb alati oma tööd täpselt nii, nagu ma vaimusilmas olin tulemust ette näinud. Ükskord, peale pikka aega heledat triibutamist läksin sinna, et kuule, värvi mind nüüd tumepruuniks! Ta küll üritas mind ümber veenda ja Maris on Maris.. Õnneks sain kohe aru, kui rumal otsus see oli ja nüüd on meil kokkulepe, et kui ma peaksin seda veel kunagi paluma, ta sellega nõusse ei jää! :D Igatahes on seal paar korda käinud mu vend soengut lõikamas ja nüüd ka Elmari vennanaine Kats (alati on nii tüütu kirjutada välja ELMARI VENNANAINE, aga kuna mul on kaks maailmavinget Katsi tutvusringkonnas, siis pean seda tegema). 
IGATAHES... KERTAIINHOOLDUS! Hoolduse tegemine võttis aega vist natuke üle kahe tunni ja peale seda ei tohtinud kolm päeva juukseid pesta, patsi panna või isegi kõrva taha lükata. Viimane oli eriti raske, aga elasin üle ja tulemus on käes! Juuksed on palju sirgemad, kahu ma ka ei tähelda. JESS! 
Esmaspäeval proovin ka HG lõikuse ära ja siis peaks olema tulemus veel parem. Selle lõikuse tulemus peaks olema katkiste juukseotste eemaldamine juuksepikkust säilitades. Ma ei raatsi kunagi otsi lõigata lasta just pikkuse tõttu.. 
Ja lihtsalt niisama ütlen teistele blondinkadele, kes oma külma juuksetooni säilitada tahavad, et ma ostsin Tradehouse'st superhea hõbešampooni! Seda peab peas hoidma umb 1-5 min.. aga pigem vähem. Tulemus on nii kiire! Mina pesen tavaliselt pea tavalise šampooniga ära ja siis lisan hõbekat ka ja hoian tibake. Hõbešampoon ise kuivatab liialt juustes, mistõttu ei pane seda üksi pähe. 
Ükskord pesi Elmar ka kogemata sellega ja siis mõtles pärast, miks ta näpud ja pea nii hall-lilla on.:D Poes soovitati seda kasutada kummikinnastega, kuna pigment on tõesti tugev!
Aga panen siia kaks suvalist snapipilti ka, kus on näha juukseid kohe peaqle hooldust ja peale esimest pesu. 

Ma polnudki ise tähele pannud, et ma seda kätt lõua alla alati sätin, hihihii


Nüüd aga lasen teid pilte nautima, mis on tehtud veebruari teisest poolest tänaseni.
   Kui tervislik toit näeb selline välja, siis wow!
 Elmar saatis Bahamalt lilli


  Need tüüpilised videokõned... :D

   Sultan sai Urr ja Nurr poest uued kassikrõbinad, millest ta sillas on! Rohke lihaga!
  Käisime õpetajatega Tartu Raatuse kooliga tutvumas.. nii ilus kool oli!
 Elmarile Bahamalt tuleku puhul tema tellimus - küpsisetort
 VAATAKE TEDA! NUNNU!


 Vend veetis peaaegu terve oma vaheaja minu juures, käskisin tal ka maski proovida.:D Uskumatu, et see kutt hakkab kolme kuu pärast põhikooli lõpetama..