25 June 2019

Võõra inimese otsus lõhkus hetkega meie tulevikuplaanid, aga hakkama peab saama!

Mul on väga hea meel, et ma ei hakanud seda postitust kirjutama 6 päeva tagasi, vaid otsustasin sellega natukene oodata. Tänu sellele ei tule postitus üleliia emotsionaalne vihakõne, vaid pigem rahulikum, leplikum ja mõtlisklevam. Kui ma eelmisel neljapäeval oma peas seda postitust kirjutasin, olid esimesed kümme rida roppused, süüdistused ja täis nuttu ning teadmatust. Tänaseks on lood hoopis teised, kuigi väga kurb on ikka olla.

Mäletate, et eelmises postituses vihjasin ma meie tulevikuplaanidele, mida juba kannatamatult teile rääkida tahtsin, aga selleks oli liiga vara? Nendeks plaanideks oli sügisel Saksamaale kolimine. Kolmeks aastaks. Elmar sai nii hea tööpakkumise, et patt oleks olnud sellele "ei" vastata. See pakkumine tulin juba umbes märtsis ja terve selle aja oleme sellega arvestanud. Me oleme noored, mõlemal koolid läbi (muidugi plaanin ma ühel hetkel veel magistrisse astuda), otseseid suuri kohustusi veel ei ole (ei lapsi ega näiteks ka laenukohustusi). Suurepärane võimalus saada välismaal elamise kogemus, mis tundub olevat hindamatu. Võimalus kogeda midagi uut, panna end proovile ja kindlasti õppida nii mõndagi enda, teineteise ja maailma kohta. Me ootasime seda väga, eriti Elmar. Nagu ma varasemates postitustes mainisin, ei jäänud ma edasi Järva-Jaani kooli ega otsinud ka uut tööd. Plaanisin seda teha Saksamaal. Meil olid päris suured unistused ja lootused peale seda soetada oma kodu, nagu noored inimesed ikka ihkavad, eks?! Aga öeldakse ju, et elu juhtub siis, kui oled hõivatud plaanide tegemisega. 
Mulle nii meeldib, kui Elmaril habe on. Aga sellele peab nüüd küll head aega soovima.. :D
Eelmisel neljapäeval oli Elmaril juba kuuendat korda kaitseväe arstlik komisjon. Kuna tal on umbes 8 aastat tagasi diagnoositud kõrgevererõhktõbi ja terve selle aja võtnud igapäevaselt rohtusid, teadsime, et kaitsevägi meie plaane takistama ei hakka. Mitte, et me sellele suvaliselt lootsime, vaid tuttavate kogemuste põhjal nii arvasime. Ka varasemad viis korda oli Elmar ju selle tõttu pikendust saanud. Alati öeldi, et korrigeeri ravi ja ehk läheb paremaks. Ma pole küll arst, aga mulle tundub naljakas, et kui inimesel on kaheksa aastat kõrgevererõhktõbi olnud, et siis arstid pole talle parimat võimalikku ravi peale pannud?! Et arstlik komisjon lootis midagi, mis aitaks paremini? Arstid ju teeksid seda ka ilma kaitseväe soovita. Või ma eksin?
Igatahes olin sellel toredal neljapäeva hommikul kodus ega isegi mõelnud sellele, et Elmar Paides juba kuuendat korda oma saatusega silmitsi seisab. Olin nii harjunud, et kolm aastat kartmist on kogu aeg põhjendamatud olnud... kuni nägin, et elukaaslane helistab mulle. Ma olin kindel, et ütleb, et peab poole aasta pärast tagasi minema ja hakkab nüüd tööle sõitma.

"Maris, ma lähen kaitseväkke," kostus Elmari hääl. Ma pole kunagi kuulnud kellegi hääles suuremat kurbust ja pettumust. Segadust. Esimene emotsioon oli nii segadusttekitav, et olin kindel, et ta teeb nalja. Arst oli aga arvanud, et küllap Elmar hoopis kardab arste ja sellepärast viskab alati komisjonis vererõhu 200 peale. Ma ei suuda siiani aru saada, kuidas sa ütled kõrgevererõhktõve haigust põdevale inimesele, et ta k a r d a b  a r s t e ja selleks nii suur näit. Ega ta 13-aastasest saadik ei plaaninud, et kavatseb kunagi kaitseväest põgeneda ja siis võtnud terve selle aja rohte.
Ma pole küll üldse kaitseväe asjadega kursis ja varasemalt pole see teema mind karvavõrdki huvitanud, kuid nüüd tundub see lihtsalt nii huvitav. Lugusid oleme ju kindlasti kõik palju kuulnud, kuidas järjest enam võetakse väkke inimesi, kelle probleemide korral varasemalt seda tehtud poleks. See selleks. Minema peab ja see on nüüd kindel.
Õnneks olid sealsed inimesed vastutulelikud ja Elmar sai valida ise linna, kuhu aega teenima läheb. Koos arutades arvasime, et eks Tapa on kõige mugavam - Järva-Jaanist vaid 29 km ehk on hea lihtne nii temal sinna ja tagasi käia kui ka minul, perel ja sõpradel teda külastada. Nädalavahetusel aga juba Elmari sõbrad rääkisid, kuidas nad kaitseväkk minnes istusid esimesel päeval bussi teadmisega, kuhu sõidavad ja siis teatati hoopis teine linn. Eks siis näha ole, kas läheb Tapale või kuskile mujale. Külla sõidaksime ju kasvõi maailma lõppu. Iga kell!

Aaaaa.. ja kas ma mainisin, et minek on juba 1. juulil? Teadasaamise päevast 10 päeva hiljem. Selle mineku valis Elmar ise, et kui juba siis juba, ja 11 kuuks väkke minnes on võimalused suuremad.

Üks otsus täiesti võõra inimese poolt ja meie plaanid lendasid vastu taevast. Me ei saa Saksamaale minna. Me ei saa Tallinna üürikorterit alles jätta. Me peame nädalaga maale kolima. Kuhu siis mina tööle lähen? APPI! Kõik see poleks nii palju muret tekitanud, kui aega oleks rohkem kui 10 päeva.
Kuna olen oma erialaks valinud õpetamise, siis sellel alal töö leidmine ilmselt probleeme ei tekitaks, mistõttu oleksime ideepoolest saanud Tallinna edasi elama jääda. Me lihtsalt ei näe mõtet sellel, et elan siin kassiga kahekesi, maksan iga kuu suure summa korteri eest ära ja Elmar tuleks.. vahepeal. Otsustasime korteri üürileandjatele nädala jooksul tagastada ja oma eludega maale kolida. Nagu Benjamin Button - algusesse tagasi. Vanemate juurde. Mitte, et mul selle vastu midagi oleks, aga kurb on peale nelja aastat Tallinnas elmaist ja justkui päriselt oma eluga järjele saades nüüd järsku tagasi vanemate koju kolida. Ma olen maailma suuruselt tänulik, et mul see võimalus üldse on. Väga tänulik! Nüüd saame linnas kodu eest makstava raha hoopis kõrvale panna ja tuleviku jaoks koguda.

Mis aga minust edasi saab? Olen juba suure suuga igal pool kirenud, et minu töö Järva-Jaani (ja ka Peetri) koolis on lõppenud ning kui kurb ma sellepärast olen. Elu teeb keerdkäike ja kui väga ma ka ei tunneks end nüüd sellepärast halvasti, et enne õhtut hõiskasin, näitab kogu see lugu, et miski pole lõpuni välja kindel. Elu juhtub! Ootamatused tulevad ja nende keskel peab lihtsalt üritama kohaneda nii hästi, kui suudetakse ja osatakse. Praegusel juhul on mul väga hea meel, et Jaani kooli direktor minu tööd hindab ja on valmis mind sellise ootamatuse tagajärjel tööle võtma. Vähemalt esimeste jutustamiste põhjal. Eks siis näha ole, aga praegu tundub, et õpilased minust veel nii pea lahti ei saa. :D
Kui peaks juhtuma nii, et tööd mulle siiski pakkuda ei ole, uurin maad muudes Järvamaa koolides ja küll midagi ikka saab. Selles ma ei kahtle.
Pakkimine, pakkimine, pakkimine

Praegu istun siin kolimiskastide keskel ja kirjutan blogi. Olen juba harjunud mõttega, et suve veedame Elmariga eraldi ja ka sellega, et minu uueks koduks saab minu lapsepõlvekodu. Elmaril kaitsevägi. Ma olen harjunud mõttega, et meie suured plaanid lendasid vastu taevast ja sellega leppinud isegi siis, kui see alguses tundus halb ja ebaõiglane. Ju pidi nii minema ja see juhtus kindla põhjusega. Kas me selle põhjuse ka teada saame - eks aeg näitab.

Mul on lihtsalt hea meel, et Elmar ise pole kunagi öelnud, et tema ei taha kindlasti kaitseväkke minna. Pigem on ta öelnud, et ta käiks ja kogeks meeleldi, mis ja kuidas seal toimub. Muidugi mitte siis, kui su käes on eluvõimalus, aga midagi teha pole. Elmar on sõbralik, töökas ja supertubli. Mul on hea meel ja rahu südames teades, et ta saab hakkama. Ta saab nii vingeid kogemusi, kindlasti uusi sõpru ja nagu üks meie sõber ütles, siis kaitsevägi muudab seda, kuidas sa maailma näed. Muudab inimesena. Kasvatab.

Üldse on mul nii hea meel näha, et meie ümber on tegelikult nii palju inimesi, kes meid toetavad ja julgustavad. Kes ütlevad, et see aeg läheb kiiresti ja et saame hakkama. Inimesi, kes julgustavad meid oma unistusi edasi püüda, kui 11 kuud läbi on ja laigulise vormi seljast heita saab. Ma armastan neid reaktsioone, kui oleme loo ära rääkinud ja inimene hõiskab esimese asjana, et pole ju midagi! "Elmar saab ideaalselt hakkama ja see kogemus tuleb igati kasuks ega jookse mööda külgi maha." Aitäh igale inimesele, kes nii on reageerinud. Siiralt! Mind ajab nii pahaseks see, kui hakatakse mõtlema välja erinevaid mooduseid, kuidagi saaks selle "kohustuse" eest põgeneda ja kui soovitatakse kokku valetada asju, et mitte minna. Mulle tundub, et iga sõber, kes on oma positiivset kogemust jaganud, on Elmarisse süstinud lootust ja isegi ootusärevust tuleva eest isegi siis, kui peale uudise teadasaamist tema maailm korraks kokku varises. Aitäh teile selle eest. Aitäh!

Praegu aga kuulaksin hea meelega lugejate kogemusi kaitseväega. Kes, kus, mis, miks, kuidas?

19 June 2019

TLÜ pedagoogika bakalaureus - TEHTUD!

Selle postituse eel ma pikka juttu tegema ei hakka, vaid näitan teile hoopis natukene (ja natukene palju) pilte. Kuna täna on mu sõbranna lõpetamine ja reedel lõpetab vend põhikooli, on neid lõpupilte veel ja veel tulemas - saan siis enda omadega nüüd ühele poole.

Tahaksin teile juba väga-väga rääkida, mis minust sügisel saab, aga kardan, et veel ei tohi seda nii avalikult teha. Eks ma jään ootama rohelist tuld, et uudised välja tulistada!

Ahjaa - TEHTUD! Mingil määral ei jõua see mulle üldse veel kohale. Aga samas ei saaks ma vist rohkem õnnelikum olla. Tehtud, tehtud, tehtud!





 Uskumatu, et see kutt lõpetab juba põhikooli! Minu vend ja juba nii suur!

 Noh, kui mina lõpetan, siis Elmar ka ikka lõpetab ju.. :D

 MA pole elus niiiiiiii suuri lillekimpe isegi näinud, kui mulle lõpetamiseks kingiti!

18 June 2019

EBA 2019 väike #elulineblogi I koht küll, aga kes see Suhkruprintsess siiski on?

Tere ja ilusat päeva kõigile, kes neid sõnu siin praegu loevad! Eesti blogiauhindadest on juba paar head päeva möödas, ja kui ma olen alati arvanud, et mul pole aega olnud on selline kerge vabandus millegi mitte-tegemiseks, siis sel korral mul tõesti ei ole olnud aega midagi siia kirja panna. Ausõna. Reede hommikust pühapäeva õhtuni olime Elmariga lapsehoidjad ja täiskohaga emme töö on ikka väga aeganõudev, haha. Sain laupäeva õhtul korraks selle emme-aja, et end väljas tuulutada. Tundsin, kuidas peale pooltteist päeva seda väga vajasin!:D Okei, nali naljaks, eks tulevikus saame kindlasti ka päriselt teada, kuidas on lapsevanemad olla, aga praegu on ju hoopis teised teemad! EBA!

Eelmises postituses kirjutasin natukene, mis see EBA siis täpsemalt on, et saaksin nüüd kohe asja kallale asuda.
Iga kategooria esikolmik sai natuke aega enne üritust meili, et nad on esikolmikus ja kindlasti tuleksid auhinda vastu võtma. Kuna väikeste eluliste blogide kategoorias oli vist 29 blogi (võin ka natuke mööda panna), siis ei oodanud ma midagi. Seal oli väga palju selliseid blogisid, kelle nimi on juba väga tuntud ja keda tõesteti ka erinevate blogijate poolt esile "kellele mina EBAl hääle andsin"-tüüpi postitustes.

Ühel ilusal päeval sõitsin esimest korda ise üksinda autoga linnast maale ja poolel teel märkasin, et Caroly oli mulle kirja saatnud, et kas ma ka kirja olen saanud ja ka ekraanipildi, millelt tundsin kohe EBA kujunduse ära. Kuna jumal teab, et Maris Kurvits on uudishimulik inimene, jäin ma natukese aja pärast autoga tee äärde seisma, et uurida, mis toimub. Nimelt oli Caroly saanud esikolmikusse pääsemise meili ja arvas, et kindlasti mina ka. Selle lause peale ma peaaegu turtsatasin naerma, sest ma ausõna ei uskunud seda. "Ma ei usu, et mul see kiri on," lause kirjutamise järel kiikasin siiski igaks juhuks postkasti, mille peale kirjutasin talle kohe: "ONGI," ja ma reaalselt ei suutnud seda uskuda.. Mina, kes ma üsna kogemata end registreerisin. Mina, kelle jälgijate arv on kindlasti palju väiksem kui nii mõnelgi kaasvõistlejal.
Ma olin superõnnelik ja sõitsin kohe edasi Järva-Jaani poole. Ise veel keerasin raadio natukene valjemaks, endal näol suur naeratus. "LAHE!" mõtlesin.
Mõned päevad hiljem hakkasin mõtlema, mida selga panna. Nagu teiste blogijate jutte lugedes selgus, oli see nii mõnelegi paras väljakutse. Kapis ju pole midagi, mis vastaks dresscodele shine bright like a diamond. Aastavahetus ja jõulud olid ka kaugel seljataga - sellel ajal vähemalt oli poes palju sära ja glitterit. Õnneks olin ma ise varem skoorinud kaltsukast 1  € eest endale hõbedase särava pintsaku, mis ajas ideaalselt asja ära. Kartsin küll, et ehk olen valinud liiga lihtsa tee ja kartsin, et olen ainuke pükstega ballikleitide keskel, aga nii ei olnud. Mulle jäi silma nii mõnigi supertuus riietus, mida EBAl kanti. Imekaunis Triinu-Liis, Helen, Maris Altma (minu kindel lemmik! Täielik pilgupüüdja!), Mareli Arusalu riietuse värvid olid niii hästi kokku sobitatud. Veel meeldis mulle hullult Johandra-Lisetti kleit ja kohe kindlasti jäi meelde naine, kes oli end riietanud vanaaegsesse kostüümi ja kandis selle nii vingelt välja (kahjuks ei leia tema blogi ega tea nime).
Riided on ju pilgupüüdjad ja ma lihtsalt tahtsin edasi anda oma komplimendid neile, kes mulle esimesena tagasimõeldes meenusid. Ahjaa, superarmas oli veel Hyperebaaktiivne - ja seda ka inimesena!
Liigume aga edasi auhindade jagamise juurde. Miski minus ei oodanud, et ma vingete Caroly ja Jummelijuurika kõrval seistes esimese koha saan. See oli p ä r i s e l t ka väga suur üllatus. Kui ma sellest aru sain ja teise kohe väljahõigates ikka veel minu nime ei öeldud, hakkasid mul pisarad jooksma. Ma ei teadnud, et mul on nii palju lugejaid ja poolehoidjaid, kes viitsisid ja arvasid, et minu poolt hääletada oleks õige. See siin praegu ei ole teeseldud üllatus, vaid hoopiski kõige siiram üllatus! See üllatus sai ka mikrofoni. Kui Mari-Leen mulle laval ütles, et mina nüüd kõne ka peaksin... Ei! Ma ei suuda! Kuna aga enamus blogijad midagi ütlesid, tundus mulle õige üritada. Justnimelt üritada.

Ma olin varem mõelnud, et kui ma peaksin midagi ütlema, siis mis see oleks.
"Tere õhtust ka minu poolt. Kuigi ma olen erialaselt õpetaja ja juba kaks aastat harjunud klassi ees seisma, ei ole praegune hetk minu jaoks kõige kergem. Kui näiteks klassi ees olen ma väga enesekindel, siis ülikoolis ei teinud ma pea kunagi suud lahti, et midagi kõikide kaasõppijate ees öelda. Ainult siis, kui pidi. Ma ei tea, miks see nii on, aga on. Ehk selleks ma blogingi. Kirjutan. 
Ma tahaksin, et kõik, kes mind siia esikolmikusse hääletaksid, mulle seda ütleksid. Ma tahan igale inimesele eraldi aitäh öelda, sest ma olen tõesti supertänulik ja rõõmus. Aitäh teile!"
Kuna aga esimene koht mul jalad alt niitis (seda häälepaelte mõttes), suutsin ma öelda vaid selle teise lause - seda ka poolikuna. Ma tundsin end nii imelikult. Ma tundsin, et ehk ma ei suuda isegi seda ühte lauset lõpetada, sest mul nagu poleks sealt seestpoolt midagi välja tulnud. Hääl värises ja raske oli rääkida. Kummaline tunne. Õnneks aga pole keegi öelnud, et see oli sama jube, nagu ma mäletan, siis ma rohkem ei muretse. Ise ma seda uuesti kuulata ei taha ja live-ülekannet järelvaadates kerisin selle osa kiiresti edasi. :D
Tegelikult on vist sellega nii, et ise elatakse enda madalkohti kõige hullemini läbi. Teised ehk ei pannud tähelegi. Võibolla oleks pandud ja meelde jäänud, kui ma oleksin megatuntud ja megasuur blogija. Aga pole. Siinkohal mängis see vist minu kasuks, hah :D
Aitäh igale inimesele, kes võttis vaevaks suhkruprintsess.ee ette linnuke panna ja enda hääl mulle anda. Teid oli lausa 528! See number on nii ebanormaalselt suur, et ma lihtsalt siiani ei suuda uskuda. Suurim väljaütlemine, mis ma väga ebakindlalt tegin, oli lootus sajale häälele. Sinna sisse mahuksid kenasti mu parimate sõbrannade ja perekonna hääled. Mõned sõbrad hulka ja ehk ka keegi minule võõras inimene, kes blogi loeb. Ma vist julgesin seda number sadat ainult ühe korra kõva häälega öelda, sest see on suur number. AGA VIISSADA KAHKSKÜMMEND KAHEKSA?! Siiani olen ma proovinud igale hääletajale eraldi aitäh öelda, kes mulle kirjutanud on. Neid on olnud palju ja maani kummardus! Ja kallistus! (Mitte maani, aga sulle!)

Siinkohal tõmbaksin EBA-jutu otsad kokku ja ütlen veel viimased tänusõnad korraldajatele. See on kindlasti suur töö ja vajab palju abikäsi. Aitäh igale abistavale käele, tänu kellele saime toredat õhtut nautida. Ma ei tea, mille järgi neid leitakse või võetakse, aga oleksin meeleldi järgmisel aastal isegi abis, kui vähegi vaja midagi teha. Vinge! Aitäh!
Aitäh, Katrin, et minuga kaasa tulid. Parkimistrahvist hoolimata oli vinge õhtu, hihi! 

Kuna mu vaatajaskond on viimase kahe kuu jooksul märgatavalt tõusnud, mõtlesin ajas natuke tagasi rännata ja jutustada teile näiteks lugu sellest, miks mu blogil on just selline nimi, millal ma alustasin ja kas mul on veel eesmärke, kuhu ma blogiga jõuda tahaksin.

Kunagi 7aastasena tegi minu suurem täditütar mulle MSNi. Mäletate seda, eks? See oli nii lahe ja kindlasti on sinna jäänud mõned parimad vestlused üldse. Igatahes tehti see mulle 16 aastat tagasi ja sel ajal tundus täiesti nõme ju sinna oma nimeks panna lihtsalt Maris. Palju põnevam, kui oleks ikkagi mingi vinge nimi. Mõtlesin, et mulle ju väga meeldivad printsessid, aga niisama oleks see igav. Multikates ju ka on alati mingi "liik" seal ees. Mõtlesin kommi, aga see polnud nii huvitav. Tol ajal olin ma suur valge suhkru armastaja ja võisin seda lausa lusikaga sisse süüa. Sellest siis idee SUHKRUPRINTSESS.

Just nii sündis see nimi, aga mitte veel blogisse. Blogi tegin ma 20. juunil 2010. MU BLOGI SAAB ÜLEHOMME LAUSA 9-AASTASEKS! Sel ajal, olles äsja 14-aastaseks saanud, jälgisin ma palju Soome ja Rootsi blogijaid. Rohkem nende pilte muidugi, sest keelt ma ei osanud. Tahtsin olla sama ilus ja samamoodi teha ilusaid pilte ja neid teistele näidata. Teismelise tüdruku mõtlemine - võtad kellegi eeskujuks ja proovid olla tema moodi. Nii sündis idee blogi teha ja nimigi sai pandud mõeldes tagasi MSNi loomisele - ei tahtnud seda nime raisku lasta.
Vahepeal olin pikalt mõtte ees see nimi ära muuta - panna lihtsalt enda ees- ja perekonnanimi. Mõtlesin, kuidas ma olen kunagi täiskasvanud naine, kellel on lapsed ja töö, ja ise peab Suhkruprintsessi blogi. Õnneks matsin selle idee maha või lükkasin mõtetes kuskile tagumisele riiulile, sest blogiauhindade jagamisel kõvasti etteloetud Suhkruprintsess meeldis mulle nii väga. Paljud teavad mind ja mu blogi just selle nime järgi. Mariseid on ju Eestis palju, Suhkruprintsesse aga üks.
Üks EBAlt saadud auhindadest - personaalselt minu jaoks tehtud ja graveeritud seinakell. See on nii lahe!

Panen teile siia niisama lugemiseks ka minu eriti lühikese esimese blogipostituse 2010. aasta suvest. Nagu sellest välja loen, oli mul vist varemgi blogi, aga ma ise seda ei mäleta. :D Nagu näha, siis sel hetkel polnud mul aimugi, et minust saab eesti keele õpetaja ja hakkan õigekirjast lugu pidama, näiteks suured algustähed õigetes kohtades... :D
"tsau, ma üritan siis uuesti blogi pidad või midagi.. proovin, sest see ei tule mul kindlapeale välja, läheb meelest ja pole aega. Aga ehks üritan nüüd korralikum ollla :)
Suvi on jubaa. Isegi midagi olen jõudnud ära teha. Käisime Ellu & Raksuga Reiu Rockil. suht lahe oli isegi, kestis kaks päeva. Siis elluga tsillasime ns pärnus, sindis ja türil .. nüüd oleme Jaani välja jõudnud. KODUUU !!!! ellu läheb homme ära -.- 28. juuni hakkab mul TPL, kaks nädalat, peale seda tahaks midagi põnevat ära teha :) ehk siis olen suvealgusest siiani elluga koos olnud :A
päikest :a"
AITÄH! 

Üks blogija küsis mu käest, millised on minu eesmärgid või tulevikuvaated seoses blogiga. Ma tean päris kindlasti, et kaugem unistus on teha blogist natukene selline, mis läheks pere-ja beebiblogide alla. Seda aga täna planeerida pole võimalik ja vaid elu näitab, millal see juhtub. 
Mulle meeldiks, kui lugejaskond kasvaks veelgi, et saaksin kõikidega erinevatel teemadel jutustada. Mul oleks superhea meel tänu blogle saada mõni supervinge sõbranna, sest maailm on lahedaid inimesi täis ja blogimaastik on hea võimalus kellegagi tuttavaks saada, ma arvan. 
Konkreetsemaid plaane, ootusi või eesmärke mul pole. Ma tahan olla järjepidev, alati aus ja siiras. Ma ei taha kunagi enda blogis pesta kellegi musta pesu. Tahan, et mul oleks iga kell meeldiv siia kirjutama tulla ja teil hea meel peale postituse lugemist. 

Kaks tundi peale postituse alustamist olen jõudnud lõpusirgele. Olen õnnelik, et mul on võimalus seda blogi pidada ja tänulik, et on inimesi, kes tahavad ikka ja jälle siia tagasi tulla. Mul oleks superhea meel, kui lisaks EBAle toimuks veel üritusi, mis blogijaid kokku tooks. Rohkem selliseks jutustamiseks ja tutvumiseks. Ühes blogigrupis oli kunagi üleval piknikuidee - teeme ära? 
Auhinnakottide sisu. Ma pole eluski midagi paremat nuusutanud, kui see Saku Läte kirjaga huulepalsam, vau! 

10 June 2019

"Appi, ma ei jõua kunagi õigeks ajaks!" ehk natukene Eesti Blogiauhindadest

Täna hommikul ärkasin ehmatusega natuke peale üheksat üles, kuna olin unes näinud seda, et ma lihtsalt ei jõua mingi valemiga Eesti Blogiauhindade üritusele. Huvitav, et ma üldse midagi sellist nägin, sest tegelikult ma ei mäleta, et ma oleksin eile üldse sellele mõelnud. Või midagi vist ikka mõtlesin kah?

Uni nägi välja selline, et ma justkui oleksin olnud juba EBA üritusel, aga samas ka kuskil tantsuetendusel. Mäletan, kuidas ma olin hullult närviline, et EBA hakkab kohe peale ja ma tahan ju kõiki teisi blogijaid näha, aga mul pole veel riidedki vahetatud, et sinna minna... Ma lihtsalt jaurasin terve unenäo vältel. Aina kiirustasin kõiki takka, et me juba liikuma hakkaksime. Kui peale pikka õiendamist järsku kuidagi koju jõudsin, oli kell juba kuus läbi ja noh, sel kellaajal avatakse päriselt ka laupäevasel üritusel uksed. Riided vist olin ma juba vahetanud, kui äkitselt avastasin, et kingad, mida ma kindlasti õhtul kanda tahtsin, on maal! Ja mina olin Tallinnas! Jäämas hiljaks üritusele, mida ma väga kaua oodanud olin. Uni lõppeski sellega, et kui üritus oli täies hoos, siis mina laamendasin ahastuses kodus. Täpselt nii, nagu seebikates ikka laamendatakse. Panin kogu käe kapile ja tõmbasin asjad dramaatilise hooga põrandale... kuni ma silmad avasin.

Mul pole aimugi, millest selline unenägu tingitud oli. Ehk sellest, et mul on ainult üks riietuse mõte, mis läheks kokku teemaga "shine bright like a diamond," mis on siis Eesti Blogiauhindade ürituse dresscode. Samas pole selline laamendamine üldse minu moodi. Kunagi teismelisena mõtlesin küll, et ahh, viskaks midagi maha puruks, nagu seebikates, aga mina ei viitsiks ealeski seda pärast koristama hakta. Mingeid kilde või mida iganes.. Õnneks! :D Vahepeal on laiskus hea asi ka.
Tegelikult on üks põhjus ka, miks ma selle unenäo kirja tahtsin panna. Nimelt tahtsin rääkida natuke sellest, millised on minu eelarvamused seoses üritusega ja miks või kuidas ma üldse otsustasin osaleda. Siis oleks justkui sissejuhatus tehtud sellele postitusele, mida ma ilmselt peale EBA õhtut kirjutada kavatsen. Noh, emotsioonidest ja kõigest.

Ma ei ole kunagi eelnevatel aastatel Eesti Blogiauhindade jagamisel osalenud ega ka üritusel kohal käinud. Arvasin alati, et olen selline väiksema publiku blogija, keda loevad ainult tuttavad. Ega ma pikalt polegi sellel teemal peatunud, et kas ise osaleda või mitte. See pole olnud isegi mitte küsimus. Ka sel aastal ei olnud. Alguses.
Aprilli lõpus võtsin üheks päevaks üle Eesti blogijate Instagrami (link), kus keegi minult küsis, kas ma osalen. Minu kindla "ei" peale uuris juba paar inimest rohkem, et aga miks mitte. Ma ei osanud sellele vastata. Kirjutasin oma parimale sõbrannale, et mis tema arvab. Ta kiitis idee heaks. See julgustas mind juba sellele natuke pikemalt mõtlema. Viimase tõuke andsid aga kõik need vinged inimesed, kes tol aprillikuu päeval mulle ilusaid kirju ja tagasisidet kirjutasid. Sel hetkel mõtlesin, et "aga tõesti, miks mitte?" ja registreerimise avades panin ka oma Suhkruprintsessi kirja.
Millised on aga minu emotsioonid (ja eelarvamused?) enne laupäevast üritust? Head! Eelnevatel aastatel on mulle kahjuks silma jäänud palju negatiivseid postitusi, mis peale EBAt kirjutatud on. Kuna aga ma ise ei ole kunagi üritusest osa võtnud, ei lase ma ka teiste arvamusel enda (eel)arvamust kujundada. Mulle tundub, et ma olen lihtsalt nii ootusärevuses kogu sellest mõttest, et ma näen blogijaid päriselt ja saan end natuke üles lüüa. Ma ei lähe kohale eelarvamuste või mingite X-ootustega. Ma lähen kohale, et täiel rinnal nautida kõike seda, mis toimuma hakkab. Ma ei jõua ära oodata, ausõna!

Igaks juhuks mainin veel nendele, kes EBAga kursis pole, mis laupäeval toimuma hakkab. Nimelt registreerisid erinevates kategooriates suur hulk blogijaid end Eesti Blogiaugindadele. Hiljem sai tervelt kuu aja jooksul oma lemmikule hääle anda ning tulemused selguvadki juba sellel laupäeval. Selguvad kõikide kategooriate (aasta uustulnukas, arvamusblogi, suure ja veel suurema lugejaskonnaga elulised blogid, reisiblogid, ilu- ja moeblogid, kasulikud blogid, kodublogid, kokandus- ja terviseblogid, kultuuriblogid, noorteblogid, loomeblogid, pere-ja beebiblogid, spordi- ja trenniblogid +  veel neli auhinnalist arvestust) võitjad. Veel toimuvad intervjuud erinevate blogidega, kus saab oma lemmikutele küsimusi esitada, nendega pilte teha ja lihtsalt terve õhtu nautida üritust, inimesi ja muud.

Mina ise väga loodan, et mul õnnestub jutustada nii mõnegi laheda kaastegijaga, teha rohkelt pilte ja nautida tervet õhtut! Pärast ehk edasi tantsimagi minna. Kellel veel see tantsu-plaan peale EBAt peas tiirlemas on?

Ühte asja loodan ma veel. Nimelt seda, et unenägu jääb unenäoks ja mingit riide- või ajadraamat päriselt ette ei tule. Kui aga mind terve õhtu näha pole, korjan ma siiski ilmselt kodus neid kilde ja katkisi asju, mille ma olen dramaatiliselt põrandale loopinud..

..ma lähen vaatan igaks juhuks nüüd kohe, kas mu kingad on ikka linnas, et eelnimetatut vältida.
EBAni!

04 June 2019

Ühe hetke emotsioonid õpetajana koolilõpu eel

Istun praegu arvutiklassis. Käimas on vist viies tund. Jah, ma pole päriselt kindel, kuna õpilastele on hinded välja pandud ja tõsine õppetöö läbi. Olemine on just selline, nagu te ilmselt endagi kooliajast mäletate. Suvi, kõigi mõtted on hajevil, päike paistab ja rohkem on see jututuju, mitte see liht- ja liitlausete tuju. Tean ainult seda, et kell kaks pean minema järgmisse kooli tunde andma ja siis otse koosolekule.

Mõnus tunne on ja tuju on nii hea. Kuulame tüdrukutega muusikat ja kirjutame veel. Mitte tunni raames. Niisama. Kõik midagi. Mina blogi.

Mind valdavad natukene kahetised tunded seoses praeguse aja ja kooli lõpuga. Ma hullult ootan suve! Väga! Samas olen ma väga kurb, et näen hetkel viimaseid päevi oma õpilasi. Ma olen ausalt tunnistades Järva-Jaani kooli väga kiindnund. Kindlasti mängib suurt rolli see, et see on mu kodukool. Ma olen ju siin 12 aastat käinud.. ja nüüd lisaks 2 aastat veel õpetanud kah.
Jaani kool on mulle väga kodune ja ma julgen väita, et tunnen iga selle nurgatagust. Näiteks on kooli ees trepil betoonis pisikesed jalajäljed. Meie esimese klassi õpetaja Evi selgitas kunagi, et need on Aadama ja Anna jäljed ja nad hakkavad meile aabitsas lugusid jutustama. See lugu tundub praegu väga "päkapikud piiluvad, ole hea laps" jutuna, aga see on mul meeles ja see on väga armas lugu!
Mäletan hästi, kuidas klassiga keldrikorruse garderoobides istusime ja lihtsalt jutustasime. Palju ja tihti. See oli nagu meie koobas. Igal aastal uus koobas, kuhu esimesel koolipäeval lausa sisse tormasime, et parem koht enda riietele hõivata.

Iga klassiga meenuvad ka omakord täiesti omad mälestused. Näiteks kuidas me alati kunsti klassis pea ära lõime, kui tagumisse ruumi tahtsime minna (madal keldrikorruse ruum). Näiteks eesti keele klass, kus alati sai naerda, kui keegi pidi midagi kõva häälega ette lugema (vabandust, et ilmselt siiani naeran valesti hääldatud sõnade üle, aga ainult parimas mõttes). Kõik sellised pisikesed mälestused on tegelikult parimad üldse! Kuidas me üksteist aitasime või protestisime mate tunni eel, et me ei kavatsegi sinna minna! Vot sulle lopsu, õpetaja tuli tooli ja õpikuga koridori õpetama, hihi. :D Mäletan, kuidas vene keele õpetaja meile kringlit tegi (ja ma palusin veel õunakringlit ilma õunadeta, see pakkus kõigile nalja ja on jälle omamoodi mälestus) või kuidas me koos üritusi korraldasime. Nüüd lähen ma muidugi kooli juurest juba klassi juurde, aga need on seotud. Ma ei käinud ju üksi koolis. Meil on maailma lahedamaid mälestusi ja ka selliseid, mille peale ainult nutta või vihane olla tahaks. See on elu. See elu, mis on tagasivaatavalt üks parimaid aegasid üldse! Ma annaks kõik, et saaksin veel ühe nädala oma klassiga koos koolis käia ja tunnist tundi tammuda.
Tulles aga tagasi praegusesse aega, kui ma veel viimaseid päevi Järva-Jaani Gümnaasiumis õpetan, olen ma natukene kurb, nagu ma etteruttavalt juba mainida jõudsin. Mulle meeldivad mu õpilased ja ma tunnen, kuidas olen nendega kahe aastaga lähedasemaks saanud. Mul ei ole ühestki õpilasest ükskõik ja mind huvitab päriselt ka see, kuidas neil läheb. On ainult suur rõõm, kui kooli jõudes naerusuised näod mulle otsa vaatavad ja LEHVITAVAD. Nad ei pea mind teretama ja selle vastu pole mul midagi, kui tervitus on sõbralikum. Ma tean, kust jookseb piir semutsemise ja õpilase-õpetaja suhte vahel. See aga ei tähenda, et suhtlus ei võiks olla siiras ja vahetu.

Mulle meeldib vaadata tagasi oma esimesele aastale klassi ees ning seda aega võrrelda tänasega. Vahe on kaks õppe-aastat.  Kuidas ma ise olen õpetajana arenenud ja kuidas on ka kõik muu minu ümber natukene teistsugune.
Kooli tööle tulles olin ma natukene ebakindel. Loogiline, eks. Ma polnud kindel, kuidas ja kas ma hakkama saan. Ma teadsin kohe, et kasutan nippe, mis mulle omal ajal meeldisid ja ka inimesena proovin olla see, keda oleksin kunagi klassi ees seismas tahtnud näha.

Tean, et autoriteetne õpetaja on reeglina tasemelt hea - paljude teadmistega oma aines ja ka elus üldiselt. Siiski eelistan ma olla see, kellele päriselt julgeb õpilane tulla oma muret kurtma ja niisama juttu ajama. Mul ei kähe iial meelest need korrad, kui mõni õpilane on jäänud peale tundi üksinda klassi ja siis minult küsinud, et kuidas mul läheb.. peale mida hoopis tema enda südant kergendab.. ja seda minule. Ma olen alati tahtnud olla selline õpetaja, kes oli minu viimane klassijuhataja Triin inimesena. Ta oli väga sõbralik ja rääkis meiega alati avameelselt. Siiras ja vahetu. Ta ei võtnud meid kui lapsi, vaid uudishimulikke noori.
Mulle meeldib, kui klassi ees seisab eelkõige inimene, kes õpetab ja oma teadmisi jagab. Mitte ÕPETAJA, kes oma teadmisi jagab. Saate ju aru küll?

Isegi kui ma siin alati suures elevuses kirjutades miljon kirjaviga teen ja võib olla ei oska une pealt kõiki õigekirjareegleid loetleda, on see minu jaoks oluline. Kui minu jutus jääb kõlama rohkem see "õpetaja kui inimene" teema, siis lihtsalt selleks, et ma ei näe mõtet kirjutada teile, mis jutte me kirjanduses lugesime või kuidas ma ootamatult tunnikontrolli tegin ja kõik oskasid. Või kuidas me õppisime liht- ja liitlauseid või alust ja öeldist. Kõik see ON ülioluline, aga mitte selleks, et ma sellest siia kirjutaksin. See pole minu blogi eesmärk. Eesmärk on pigem edasi anda emotsiooni ja seda, kuidas ma milleski aru saan ja midagi mõistan, näen.

Viimase lõigu kirjutasin juba Peetri koolis, kus mul enne koosolekut veel kaks tundi on. See postitus on täielikult kirjutatud emotsioonide põhjal, mis mind tol hetkel seal lahtise akna all päikese käes valdasid. Siis, kui tuul mulle juukseid näkku lükkas ja õpilased küsisid itsitades, kas tuul kiusab mind. Ei kiusanud. Ma nautisin hetke. Nautisin ja jagasin teiega ka.