Siin elus on mitmeid asju, mida ma armastan kirjeldamatult palju. Asju, tegevusi ja inimesi. Teate ju küll seda tunnet, kui mõtled kellelegi või millelegi ja lihtsalt ei saa seda tobedat naeratust oma näolt pühkida. Tegevused, mis sütitavad ja panevad hinge laulma. Inimesed, kelle kõrval on kõik palju parem. Asjad, mis justkui ei ole sinu jaoks ainult asjad, vaid midagi palju enamat.
Üks nendest tegevustest, mida ma armastan meeletult, on kindlasti kirjutamine. See Suhkruprintsessi blogi on olnud olemas juba üle 15 aasta! Jah, 14-aastane Maris otsustas 2010. aasta juunis, et ta tahab blogida! Ja olgem ausad - kui Maris juba midagi tahab ja pähe on võtnud, siis see nii saab ka olema. Usun, et kõik lähedased, kes mind tunnevad, teavad, et just nii minu puhul lood ongi. Eriti kujutan ette praegu enda empsi neid ridu lugemas ja vaikselt muigamas ja nõustumas. Aga ma armastan seda, et emps pole mind kunagi minu soovides ja otsustes kuidagi piiranud. Alles mõned nädalad tagasi telefonis rääkides ta ka ütles, et ta teadlikult otsustas mind alati usaldada ja võimalikult vähe piirata.. noh, et ma saaksin olla täpselt see, kes ma päriselt olla tahan.
Kunagi 15 aastat tagasi ma teadsin, et ma tahan luua blogi, kus saan end soovi korral väljendada. Tehtud! Vähemalt sama kaua aega tagasi teadsin ma, et tahan tegeleda fotograafiaga. Kandsin igal sünnipäeval, kooliüritusel jms oma kaamerat kaasas ja hiljem jagasin kõikidega pilte. Täna, olles 29-aastane, olen ma saanud pildistada meeletult palju ilusaid inimesi, peresid, lugusid. Näiteks nädalake tagasi sain pildile püüda oma armsa sõbranna esimese beebi ootusaja lõppu lummava päikeseloojangu taustal. Ma tunnen alati, kuidas mu süda hingab fotograafia ja piltide keeles. Tehtud! Lisaks piltidele on minu südames suur koht ka videopildil. On midagi nii ehedat erinevate hetkede ja olukordade püüdmisel liikuvale pildile. Viimasel ajal olen ka rohkem sellele mõtlema hakanud ning natuke proovinud ühendada oma armastuse õpsitöö-riiete-päriselu-video vastu TikTokis ja Instagramis. Siin on vaja natuke veel enesekindlusega tegeleda, kui ma väga aus olen, aga ma olen astumas samme selle poole. Mulle lihtsalt tundub, et Eestis on see õpetaja-kui-inimene ala natukene katmata ja rohkem leidub õpetaja-kui-haridustöötaja sisu. Ehk pole ma lihtsalt õigeid inimesi leidnud.. agaaaaa... Tehtud! Ma olen terve elu armastanud ka tantsimist ja unistanud suurel tantsupeol tantsimisest. Isegi, kui ma tantsisin kõike muud kui rahvatantsu, unistasin ma sellest alati. 2015. aastal ülikooli minnes õnnestus mul osa olla Soveldaja ägedast pundist ja tantsida nende suurel juubelikontserdil ja naiste tantsupeol. Eelmise aasta oktoobris oli mul au olla kutsutud Saku Sanglejate naisrühma tantsima.. ja peale paljusid kuid ja proove saingi ma sel suvel esimest korda elus osaleda suurel tantsupeol. Teha nädala jagu korralikult proove ja siis tantsida Kalevi staadionil tuhandete inimeste kõrval, poetada sellest võimsast tundest pisaraid ja saada lähedasemaks selle vinge naiste pundiga, kes mind enda hulka oli vastu võtnud. Tehtud! Me ilmselt küll ei mõtle igapäevaselt selle peale, kui võimsad ja ägedad me oleme ning kuidas me tegelikult oleme lihtsalt nii paljuks võimelised!
Kui juba rääkida võimas ja äge olemisest, räägin teile ka ühest päevast sel suvel, mis on kindlasti olnud üks eredamaid, mida alatiseks meenutama jään. Nimelt oli 5. juulil minu armsa empsi 50. juubel ning ilmselt ei ole vaja üle rääkida seda osa, kui armas-kallis-imeline-tore-hea-suurepärane see naine on. Ma olen sellest väga palju varasemaltki kirjutanud ning iial ei väsi kordamast, et olen üks õnnelik tütar. Just kõige selle tõttu tahtsime sel aastal empsile midagi tagasi anda ning korraldasime talle suure ülletuspeo koos tema kõige kallimate inimestega. Saatsime välja kutsed umbes 80 inimesele. Planeerisime pidu tema lapsepõlve kodukülas, kuid viimasel hetkel (päev enne, ups!) pidime kogu peo ümber kolima teise asukohta, kuna ilmateade muutus aina vihmasemaks. Empsi sõbrannad korraldasid talle jälgede segamiseks paaritunnise tegevuse, et meie saaksime pidu ette valmistada. Elmari vend ehk meie suurim grillmeister oli platsis. Krissu oma toitlustusega imelisi toite pakkumas. Kare tehtud küpsisemagustoit. Janeli esinemas oma laualukavaga. Empsi sõbranna tegi empsi kohta nii armsa laulu, et ma siiani võitlen pisaratega, kui seda kuulan. Empsi tantsurühma esinemine. Fotograaf Klaarika. Dekoratsioonid. Parim peokoht Järvamaal Tenno talu küünis. Kõik oli planeeritud, tehtud, läbi mõeldud, kohal! Kõik sõbrad, kes appi tulid ja abi pakkusid. Ja siis see hetk, kui mu emps autoga peokoha ukse ette sõidutati ja ta nägi kõiki neid 80 inimest, kes tema pärast olid kohale tulnud! See oli tagasihoidlikult öeldes täiuslik!
 |
|
Sellal aastal olen ma eriti palju proovinud romantiseerida oma igapäevaelu. Ma tean, et ma olen sellest palju rääkinud ka oma Instagramis, aga siin ju mitte! Vähemalt mitte sel aastal, hehe. Igatahes usun ma väga tugevalt sellesse, et meie enda kätes on võim muuta pisikesed hetked ja tegevused erilisemaks ja nauditavamaks. Juua oma lemmikjooki pokaalist.. sest miks mitte?! Osta endale lilli ja hoolitseda selle eest, et midagi värsket on kogu aeg vaasis. Kuulata liiga valjult oma teismeea playlisti, kaasa laulda ja tantsida ning samal ajal kodu koristada. Tavalise jalutamise asemel mõelda, et see ongi nüüd see hot girl walk, mis on mulle hea ja kasulik, mis paneb mu särama ja teeb justkui paremaks inimeseks. Ma olen kõigele sellele proovinud sel suvel väga palju rõhku panna ja kui ma nüüd täiesti aus olen, siis sellel on ikka oma võlu ja mind aitab see päriselt. Soovitan soojalt põletada lõhnaküünlaid lihtsalt niisama igal võimalikul hetkel, võtta eraldi aeg enda kreemitamiseks peale pesemist ja osta uued vildikad ning lihtsalt värvida ägedat värviraamatut. See viimane on näiteks üks minu ja Roosi lemmiktegevusi koos.
Värvimise teemaga saan nüüd sujuvalt hüpata järgmise teemani. Nimelt käis mul eelmisel nädalal külas minu armas täditütar Ellu. Kui muidu oleme me üles kasvanud nagu sukk ja saabas, siis paraku on elu meid täiskasvanueas füüsilises mõttes teineteisest kaugele ajanud. Tema Tartus, mina peaaegu Tallinnas. Sellegi poolest oleme proovinud korraldada vähemalt korra või kaks aastas kokkusaamisi.. lihtsalt niisama.. meie kaks. Eelmisel suvel käisime näiteks kahekesi Haapsalus spaas, sel aastal kohtusime minu pool Roobukal. Värvimine on olnud alati üks meie lemmiktegevustest juba lapsepõlvest saati. Mäletan neid kuhjasid värviraamatuid ja vildikaid-pliiatseid. Mäletan, kuidas ma värvisin vahel meelega kõik tema barbide huuled värviraamatus punaseks, sest ma olin kade, et mul barbide värvikat polnud.. või kuidas me teineteise pilte hindasime, et kui hästi siis värvinud olime. Ühesõnaga teadsin, et kuna see on meie lemmiktegevus olnud, tahtsin talle korraldada ühe erilise värvimisõhtu. Maikuus minu sünnipäeval oli mu armas kolleeg Polina mulle kinkinud Omaart lõuendi, kus peab numbrite järgi värvima, et tuleks üks ilus maalisarnane pilt kokku. Kuna ma seda veel avanud polnud, ostsin Kristiine keskuse koridoris olevast kohast Ellulegi sarnase ja kinkisin talle. Nii me veetsimegi ühel õhtul lausa viis tundi nende kallal nokitsedes. Värvisime, snäkkisime, jutustasime. Teisel päeval käisime linnas poodides, Viru keskuses pitsat söömas ja vanalinnas jalutamas. Ma ei saa mainimata jätta, et sõbrannaga mööda poode jalutamises ja koos kõrvuti kabiinides riiete proovimises ja kommenteerimises on midagi niiiiii erilist hehehe.. Midagi veel erilisemat on aga selles sõpruses, mis on kestnud peaaegu 30 aastat.. nendel maailmalahedatel mälestustel ja läbielamistel.. ja selles, et kuigi me näeme aastas vaid mõnel korral, on see side alati sama tugev, jutt ei lakka ja lihtsalt on hea ja soe koos! Love you, Ellu, alati!
"Ma keerlen, ma pöörlen. Täna mind kätel kannad. " kõlab praegu neid ridu kirjutades raadiost. Mulle nii meeldivad need hetked, kus kogemata kuuled kuskilt oma lemmikartisti laulu. See tundub alati kuidagi väga meant to be, teeb tuju ootamatult heaks ja toob muige suule. Muige toob suule ka mõte sellest, et sel suvel olen saanud käia nii mitmel kontserdil ja nautida head muusikat oma lemmikinimestega. Muige toob suule veel ka see, et sel aastal sain esimest korda Elmari ehitatud peenrakasti istutada herneid, maasikaid ja tomateid ning kõike peale viimaste olen saanud juba ka nautida. Muige toob suule ka see, et sel kevadel sain nautida esimest korda enda istutatud tulpide ilu oma koduaias.. ja lilli ma armastan, nagu paljud teavad. Ühe suurima muige toob suule aga see, et mu armas Suhkrutükk sai laupäeval 5-aastaseks ja vot see on miski, mis mulle siiani kuidagi kohale ei jõua...
Mulle tundub, et justkui paar päeva tagasi oli see 13 ja reede, kui ma sain oma rasedustestile kaks triipu. Alles me kolisime koroonahirmus maalt Laagrisse ja hakkasime vaikselt sisse seadma meie pesa kolmele. Alles ma olin sünnituse esilekutsumisel ja alles.... see kõik oli! Aeg on tegelikult väga halastamatu ja liigub kohati liiga kiiresti. Mini pisikesest Suhkrutükist on kasvanud väga armas, empaatiline ja sooja südamega noor printsessikene. Ta on nii naljakas ja vaimukas, nii tabavate ütlemistega. Ta on nii hooliv kõikide loomade ja putukate suhtes. Ta korjab mulle pidevalt õuest lilli, sest "emme ju armastab lilli". Ta on siiani väga suur läheduse armastaja ja musitab mind tuhat korda päevas. Ta armastab lasteaias käimist, inglise keelt ja printsessikleite. Talle meeldib väga tantsida, päikeseloojangud ja arbuus. Ta on nii paljudes asjades minu moodi, et vahel mulle tundub, et ongi reaalselt Maris 2 siin maailmas olemas, haha. Ta armastab kiikumist ja keerutamist, karuselle - nagu minagi. Ta armastab tantsimist, jalutamist ja vees möllamist - nagu mina. Minu väike mina.
Sünnist saati on Roos olnud hästi suure läheduse vajadusega. Väiksena jäi ta alati süües kaisus tuttu ja peale imetamise lõppu ainult käest kinni hoides. Kui alguses tahtsime teda väga oma voodisse tuttu saada, siis kiiresti saime aru, et jõuga eemale suruma ei hakka ja pigem proovime nautida seda lähedust. Teame ju kõik, et igavesti see ei kesta ja varsti teeksime kõik selle nimel, et need suured iseseisvad lapsed vaid meie kaissu tulla tahaksid. Igatahes kaks aastat tagasi majja kolides arvasime, et nüüd on see aeg, kus Roos saab oma toa ja jääb sinna ise magama. Nali oli muidugi meie kulul. Samuti aasta hiljem lootsime, et noh, nüüd.. Jah, kindlasti! Isegi kui ta juba vahel enda toas magas, siis magama jäämine toimus ikka vaid kaisus, käest kinni hoides. Viis päeva enne tema viiendat sünnipäeva proovisin jälle sellel teemal rääkida ning minu üllatuseks oli ta kohe nõus. Ise küll naersin, et ilmselt tuleb ta sada korda oma toast välja meile "väga olulisi jutte" rääkima, et magamisest viilida. Seda oli korduvalt varemgi juhtunud, kui ta meile lootust andis, et on valmis üksi magama jääma. Tol eelmainitud õhtul tuli ta aga vaid ühel korral oma toast välja ning oli nõus kiiresti tagasi minema. Kui teda piilumas käisin, luges ta hämaras oma raamatut või pikutas.. kuni tunni möödudes ta magaski. See oli niiiii suur hetk, et Roos jooksis hommikul ärgates suure kisaga minu tuppa: "EMME! EMME! MA JÄINGI ISE MAGAMA!" Peale seda on ta olnud nõus iga öö jälle proovima ja ongi hakkama saanud. Mulle tundub, et iga suur muutus vajab päriselt valmisolekut. Vaimselt valmis olemist. Nagu meil täiskasvanutelgi on vaja seda klikki peas, et millegi suurega alustada, on ka pisikestel nii. Igatahes suur võit meie peres ja uhke rõõmus viiene Roos.
Muidugi ei saa ma lõpetada augustis kirjutatavat postitust ilma oma tööd või kooli mainimata, eksole! Enne, kui ma ütlen, et kõik on uus septembrikuus (mis on väga tõsi!), peatun ma korraks lõppenud õppeaastal. Ma armastan oma tööd ning olen armastanud alates esimesest tööpäevast 2017. aastal, kui ma asusin tööle Järva-Jaani Gümnaasiumisse. Selles osas ei ole midagi muutunud ning olen aastaid hiljem sama veendunud, et ma ei tahaks teha mitte midagi muud, kui olla õpetaja, seista klassi ees ja õpetada kõige ägedamaid noori maailmas. Küll aga oli lõppenud õppeaasta kuidagi erinev.. just selle lõpp. Ma olin tööl üsna suure koormusega, millega ma olin muidugi ise nõus. Andsin peale oma põhiainete ka mitmele klassile inimeseõpetust, mida olen ju tegelikult eesti keele kõrvale ka ülikoolis õppinud. Viimasel poolaastal õpetasin iganädalasest umbes 250 õpilast. Ma muidugi ei usu, et see oli ainus põhjus, pigem oli seal veel mitmeid väikeseid detaile juures (nt enda ülikooliga seonduv stress, rahulolematus ja pidev võitlus iseendaga, vääääääga halvad ilmad ja mitte-kunagi-alanud kevad), aga tundsin esimest korda elus, et olengi päriselt läbipõlemise äärel. Mäletan, et olin pidevalt väsinud ning tabasin end mõnel hommikul tundelt, et ma ei jõua ega tahagi tööle minna. See oli minu jaoks üsna uus kogemus, sest ma polnud end kunagi varem päris nii tundnud tööga seonduvalt. Esimest korda elus ma väga ootasin suvevaheaega ja teadsin, et see on miski, mida mul on kiiremas korras väga vaja. Olin lihtsalt omadega väga läbi, kurnatud, jõuetu.
Sellegi poolest ei tundnud ma kordagi, et aga äkki see õpsivärk.. pole mulle?! Ei! Selliseid mõtteid mulle pähe ei tulnud ja olen õnnelik, et saan öelda, et mul on ümber nii tugev turvavõrgustik, tänu kellele ma sellest kõigest läbi sain tuldud. Esiteks rõõmustasid mind igapäevaselt minu enda klassi õpilased. Olen nendega olnud koos juba kolm aastat ja tunnen, et nad on mulle väga südamesse kasvanud. Samuti meeltult suur osa sellest on lapsevanemad, kellega mul on väga vedanud! Siinkohal tahab tänutunne mind juba jälle nutma ajada, aga mul on tõesti vedanud! Lisaks oma klassile on mul veel nii palju teisi klasse, kus on päriselt ka nii toredad, siirad, empaatilised ja uudishimulikud noored.. ja no muidugi on meie koolis ühed kõige lahedamad õpetajad üldse! Ma tean, et ma saan hüpata kõrvalklassi oma estakate juurde ning nemad toetavad mind tingimusteta. Ma tean, et kui ma istun õpetajate toas diivanile ja end tühjaks ventileerin, siis saan vastu toetavaid sõnu. Ma tean tean-tean-tean, et mu maailmaparimad sõbrannad on vaid kõne või voice-message kaugusel, et mind ära kuulata, kaasa mõelda ja rääkida ning üles tagasi tõsta. Lisaks sellele ma tean, et mul on mu pere, kellele samuti saan tingimusteta loota. Olen mina alles üks õnnelik inimene, eksole! Selliseid asju on hea endale meelde tuletada, sest ma tõesti tean, et ma ei ole mitte kunagi üksinda. Mitte kunagi. Aitäh teile kõigile, kes te ennast siit viimastest ridadest ära tundsite!
Ma olen sel suvel võtnud teadlikult aja väga maha, palju puhanud, andnud endale aega taastumiseks, peegeldanud ja proovinud mõista, mida ja kuidas saaksin nüüd paremini teha, et end hoida. Tunnen, et olen väga valmis uueks õppeaastaks ja kõigeks, mis sellega kaasneb. Nagu ma eelpool mainisin, siis sel aastal saab tõesti öelda, et kõik on uus septembrikuus. Nimelt on viimased aastad tegeletud Sakku uue koolimaja ehitamisega ning tänaseks on kõik see valmis. Juunis pakkisime oma klassid kokku ning 5.-9. klass alustab uuest õppeaastast tegevust tutikas koolimajas. Kui! Põnev! Mina muidugi kärsituse etalon olen käinud juba uues majas paaril korral uudistamas ja mis ma ikka oskan öelda - uus on ikka uus! Ma ei jõua ära oodata, et lihtsalt klassiruumist teha pesa, kuhu kõigil on hea ja soe tunne tulla. Et kasutada maksimaalselt ära võimalusi, mida uus maja meile pakub. Lisaks olen väga elevil, et enda klassiga liikuda edasi juba kolmandas kooliastmes ning viia eesti keele eksamile kaks üheksandat klassi. Sellega on muidugi väga magusvalus, sest eksamitele viimine tähendab ju seda, et nad liiguvad edasi ja mina õpetan neid viimast aastat. Küll aga on raske lahti lasta klassidest, kellega olen mitu aastat koos õppinud ja kasvanud. Ka siis, kui nad ei ole minu isiklikud klassid. Elu aga nii käibki, eksole, ja ega ma siin midagi muuta ei saa. Võtan vaid viimast ja annan endast maksimumi.
Viimased nädalad olen vaadanud TikTokis palju õpetajate loodud sisu, kus näidatakse enda klasside ettevalmistusi, enda hommiku- ja õhturutiine, õpetajate outfitte ja kõige sellega tööga seonduvat. Ma olen nii valmis astuma tagasi rutiini ja olen kuidagi väga õhinat täis, et jagada oma elust sama osa, mida just loetlesin.
Enne, kui ma selle postituse otsad kokku tõmban, tahan lihtsalt veel aitäh öelda, kui sa siiani jõudnud oled. On alati väga eriline, kui loon midagi ja panen kuskile oma südame (minu blogi!) ja see inimestele korda läheb. Vaatamata sellele, et ma pole siia peaaegu 9 kuud postitanud, oli nt eelmisel kuul siin käinud 500 inimest vaatamas, kas midagi on tulnud.. ja see tähendab mulle ausalt maailma! Aitäh ja kniks!
Jätan lõpetuseks veel siia mõned pildid armsatest hetkedest.
Hoia end!
Comments
Post a Comment