07 September 2019

Tee tööd, mida armastad ehk küsimused-vastused õpetajale

Juhtusin täna hommikul vaatama ühte videot, milles erinevad inimesed lõpetasid lauseid "Sa ei pea olema täiuslik õpetaja, vaid..." ja see ühtib nii väga minu mõtetega. Lauseid lõpetati väga erinevalt, kuid kõlama jäi siiski see, et õpetaja peaks olema ennekõike inimene, teme ise. Päris. Kohal antud ajahetkel. Päriselt kohal oma õpilaste jaoks nii füüsiliselt kui vaimselt. Painduv. Kannatlik. Kirglik. Valmis õppima ja arenema. Julgustama. Õpetaja, kelle juurde õpilane julgeb tulla oma murede ja rõõmudega. Õpetaja, kelle tundi õpilased suure rõõmuga tulevad.

Muidugi on iseenesestmõistetav, et on vajalik ka teadmisi oma ainest, kuid väga palju mängivad ka rolli just need inimlikud omadused, mida üleval mainisin ja mis on nii suure tähtsusega. Usun, et õpilane suudab mitu korda paremini omandada teadmisi, kui selleks on vaimselt hea ja turvaline keskkond. Kui ta julgeb end avada ja väljendada. Selle vaimse turvalisuse tekitabki just see õpetaja, kes ei pea olema täiuslik, vaid hoopis neid asju, mis sealt videost välja tuli. Ehk see ongi tegelik täiuslikkus?!

Mõtlesin teha selle postituse peamiselt küsimustele vastamisena. Instagramis lasin inimestel küsida erinevaid küsimusi minult kui õpetajalt. Praeguseks hetkeks on tulnud 30 küsimust ja valin siia vastamiseks mõned neist. Kõiki ehk ei jõua, aga küll need saavad vastused järgmiste teemakohaste postituste jooksul. 

Miks valisid õpetajaameti? / Miks just õpetaja...?
- Minu lähedased teavad, et see ei olnud esimene valik. Tegelikult olin ma selle valiku isegi täiesti välistanud. Oma elu jooksul olen suurema osa ajast tahtnud saada näitlejaks.. see unistus aga kustus vaikselt aja jooksul peale seda, kui ma põhikoolilõpus Tallinna 32. kooli teatriklassi sisse ei saanud. Peale seda kuni gümnaasiumi lõpuni polnud mul vist kordagi mingit suurt unistust või head mõtet, mida tulevikus teha ja õppida tahaksin. Kui gümnaasium lõppema hakkas ja pea ikka veel tühi oli, läksin Rajaleidja karjäärinõustaja juurde maad uurima. Kindel oli see, et end tundes kooli minema ma pidin ja aastat mõtlemiseks võtta ei tahtnud (tean end piisavalt, et peale vaba aastat poleks ma kuidagi suutnud enam õppima minna.. ma vähemalt arvasin nii, mistõttu olin selle enda jaoks välistanud. Oleksin õppinud kasvõi midagi aasta ja siis uue eriala valinud, sest ega teadmised mööda külgi maha ei jookse ja haridus on ju tasuta!). Karjäärinõustaja juures tegime erinevaid teste ja mängukesi, mille vastuseks tuli järjest uuesti ja uuesti õpetajaamet. Mina punnisin kohe sealsamas tugitoolis vastu, et "EI!" mille peale nõustaja küsis, et "miks mitte?" Ma ei osanud tol hetkel midagi vastata ja nii läksin sama targalt koju tagasi kui targalt sinna läinud olin. Karjäärinõustaja viimane küsimus mind siis veel kummitama ei jäänud ja pidasin seda lihtsalt ebaõmnnestunud käiguks. Kui aga gümnaasiumi lõputunnistus käes oli ning aeg ülikooli avaldusi teha, olin ma lihtsalt nõutu. Mida teha? Sirvisin aina ülikoole ja erialasid, ükski neist ei kõnetanud mind grammigi. Saatsin naljaga isegi Narva mingisugusesse kutsekasse avalduse rätsepa erialale, kuhu ma ka sisse sain. Naljanumber, sest ma olen viimane inimene maamunal, kes tahaks või oskaks õmmelda, muud käsitööd teha. Aga nagu mainisin, oleksin ma olnud valmis minema ka sinna, et midagigi teha ja midagigi omandada. 
Igatahes hakkas mind sel hetkel kummitama see miks mitte, mis karjäärinõustaja minult küsinud oli ja millele ma vastata ei osanud. Lõpuks otsustasingi lihtsalt teha Tallinna Ülikooli pedagoogika erialale avalduse.. mõtlesin, et äkki oli nendel testidel siiski mingi tõepõhi all... ja täna olen siin! Pedagoogika bakalaureus lõpetatud ja kolmas tööaasta koolis alanud. Olen lihtsalt õnnelik ja tänulik, et neli aastat tagasi asjad just nii läksid.  
Oli ülikoolis raske? Mida soovitad õpilasele, kes käib hetkel 12.klassis, aga järgmisel aastal soovib minna algklassiõpetajaks/lasteaiaõpetajaks õppima? Mida peaks ülikoolis eriti tähele panema?
-Esiteks on minuarust nii lahe, et on neid noori, kes teavad, et tahavad tulevikus töötada just õpetajana. 
Teiseks tundub mulle see küsimus kuidagi keeruline vastata. Kuna Eestis saab õpetajaks õppida nii Tallinna- kui ka Tartu Ülikoolis, on ilmselt see esimene valik päris oluline. Omast kogemusest võin öelda, et pealinna ülikoolis oli minu erialal asjad natukene kuidagi pilla-palla, segased ja organiseerimata?! Näiteks tuldi alles umbes pool aastat enne kolmanda aasta lõppu meiega lõputöödest rääkima hoiakuga, et kõigil on kindlasti teemad olemas ja midagi tööstki tehtud. Selle jutuga oleks pidanud "peale lendama" palju varem! Samuti oli kolme aasta jooksul vaid üks vaatluspraktika. Siiski tean, et peale meid tulijatel ehk alates 2016 sügis sisseastujatel muudeti paljusid asju.. ehk nüüd on parem? 
Tartu kohta olen aga palju head kuulnud just pedagoogika poolepealt ja nii mõnigi minu kursusekaaslane alustas magistriõppeid seal..
Ja kas ülikoolis oli raske.. tegelikult mitte niiväga. Kui ikka loengutes kohal käia ja päriselt tähele panna, on kõik tehtav.. olenebki iseendast. 

Millest jäi ülikoolis puudu, mida nüüd vaja on?
- Minuarust oleks võinud ka esimesel kolmel aastal olla rohkem pedagoogilisi aineid, didaktikat. Samas tean, et sellele pööratakse rohkem rõhku magistriõppes.

Mis oli koolis su lemmikaine?
-Sellest on nii naljakas kirjutada, sest enamus minu õpetajatest 12 aasta jooksul on täna minu töökaaslased, hihihi. Mulle meeldis hullult eesti keel ja vist isegi matemaatika.. viimases meeldis mulle eriti tahvliees käia. Tunnist tundi ikka võistlesime ühe klassivennaga, kes järgmise ülesande tahvlil lahendada saab.Tsau, Hansu!:D Aaaah, kirjandus meeldis ka, aga ainult siis, kui kirjandeid pidime kirjutaja.:D 
Mis vahe on (tunnete mõttes) 1. septembril tagasi kooli minna õpetajana vs õpilasena?
- Minu arust polegi emotsionaalses mõttes erilist vahet, kuna suve lõpuks olen ma alati juba kooli väga oodanud nii õpilase kui õpetajana. Õpilasena on ehk suurem see teadmatus, et mis uued tunnid hakkavad ja kas on uusi õpetajaid ja uusi õpilasi. Õpetajana pole seda teadmatust, vaid rohkem see ootus, et tahaks juba tundides midagi lahedat teha. Mul on nii, et kui mul tuleb mingi huvitav mõte, mida õpilastega teha, tahan ma seda kohe teha! Ma ei jõua oodata suve lõppu, uut nädalat või järgmist tundi. Ma tahaksin kohe!:D

Kuidas õppeaastaks valmistud?
- Kuna sel aastal on meie koolis palju muudatusi, sain alles nädal enne kooli algust teada, mis klasse ja tunde ma õpetama hakkan. Umbes neli päeva enne kooli algust sain teada, et olen koos ühe teise õpetajaga koos (5.-6. klassi klassijuhataja ehk siis) teise kooliastme juht (varem on olnud alati ainult klassijuhataja, kuid nüüdsest on Jaani koolis kooliastmejuhid). 
Selletõttu otsest suurt valmistumist mul sel aastal ei olnud. Ükski klass või aine ei tulnud uuena ehk olin neid samu tunde ka varem andnud. Mõtlesin välja paar üldisemat mängu, mida õpilastega aasta jooksul teha, et neid tundides motiveerida kevadeni välja, nt jätkan jälle klassidevahelise karikamänguga ja tunnipõhise salastaari mänguga. 
Aaaah, värvisime ja pahteldasime matemaatika õpetajaga terve koolieelse nädala tema klassi, et see sügiseks uude ja värskesse kuude saada.. kas see loeb?:D
Kuidas sa tunnis korda suudad hoida, kui mõni kohe üldse paigal ei suuda püsida?
- Esiteks ütleksin siinkohal, et ma ei ole see õpetaja, kes tõstaks häält/karjuks selleks, et saada tähelepanu või kord klassi. Näiteks aitab väga hästi suure jutustamise ajal see, kui ma tõstan kaks kõtt kõrgele üles ja jään ootama, et kõik õpilased sedasama teevad. Leppisime selles esimeses tunnis kokku, et kui keegi näeb, et mina nii teen, teeb tema ka. Siis suunavad õpilased tähelepanu minule ja klass jääb hetkega haudvaikseks. Hetkel toimib see igas klassis. Teine võimalus on lihtsalt silmside tekitamine õpilasega, kes paigal ei püsi.. see tekib üsna kiiresti, seda mõistetakse ja tänu sellele ei pea kogu klassi ees kedagi noomima. Kindlasti on ka erandeid, aga 99% ajast töötavad eelnimetatud meetodid. 
Ahjaa, kindlasti aitab ka istumiskohtade muutmine, kui näiteks satuvad kokku istuma sõbrad, kes koosolles ei suuda paigal püsida.. Kui tagumises pingis käib suur jutustamine, palud neil kas kohe või alates järgmisest tunnist lahku istuda. Olen seda paaril korral teinud ja järgmisel tunnil on tahetud ise ettepoole istuda, sest "sealt näeb ja kuulab paremini"

Kuidas on tunnis telefoni kasutamisega õpilastel?
- Kokkulepped muudavad maailma! Mitte reeglid. Esimsel tunnil vestlesime iga klassiga sellest, millises klassis oleks meil kõigil hea õppida. Mida saavad ära teha õpilased ja mida õpetaja.
Olime iga klassiga ühel meelel, et tunnis telefonis niisama istuda ei tohi või seda laual hoida. Seda võib teha ainult siis, kui õpetaja loa annab. Samamoodi toimis selline kokkulepe ka eelmisel aastal. Näiteks kui tunnilõpuni on jäänud natukene aega, aga keegi on kiiremini valmis saanud, küsivad nad luba telefonis olla. Siis mõneks minutiks ma seda luban (see on tõesti minimaalne aeg). Kui kellelgi tekib tunnis küsimus millegi kohta ja küsib näiteks, kas ta võib internetist vastust otsuda, luban seda teha. Hiljem jagatakse uut teadmist kogu klassiga. Ma olen vist kahe aasta jooksul pidanud paluma tunnis telefoni mitte kasutada maksimum viiel korral.. seega kokkulepped päriselt ka toimivad! 
Kas oled suutnud end õpilaste jaoks kehtestada? St nad kuulavad sind ja ei haugu?
- Esiteks tahan ma öelda, et ma üldse ei salli sõna "kehtestama" sellises kontekstis. Enne esimest korda õpetajaks tööle minemist ütlesid väga paljud inimesed, et "Vaata, et sa siis kohe esimesel tunnil end kehtestad. Muidu ei kuula nad sind kunagi ja istuvad sulle pähe!!!" 
Minu arust on see üsna rumal jutt. Kehtestamine tundub olevat midagi sellist, et peaksin tegema klassile selgeks, et minu sõna loeb, keegi ei tohi oma suud pruukida ja jumala eest vaadaku ette, kui midagi mitte-okeid tunnis teevad.. Oh, ei! 
Selle saladus, et õpilased "õpetajaid kuulaksid ja ei hauguks" peitub minu jaoks hoopis nendes esimeses kahes lõigus, millega ma postitust alustasin. Õpetaja peab olema temaise, päris ja ehtne, mitte teesklema. Õpilased on targad ja hammustavad igal juhul läbi igasuguse mängu, mida klassi ees seisev inimene mängida ka ei üritaks.. seega minu "kehtestamine" on hoopis loomulik olek, vahetu suhtlemine, kokkulepped. 

Kuidas lahendad olukorra, kuin õpilane paneb (noore) õpetaja tunnis proovile? 
- Jääda endale kindlaks.

Mis on emotsionaalselt töö juures kõige raskem?
- Hmmm... emotsionaalselt ilmselt kurva õpilase nägemine. Eelmisel aastal läksin peale tööpäeva ühe nutva algklassiõpilase juurde, kes üksinda veel koridoris istus. Küsisin kõikvõimalikke asju, mis võiks tema nutmise põhjuseks olla.. kõigele tuli arglik vastus "ei.." Viimaseks küsisin, kas ma võin teda kallistada.. ja siis tuli esimene jaatav vastus. Peale seda hiilis pisike naeratus ta näole.. vahepeal me muud ei vajagi kui vaid ühte tugevat kallistus ja kedagi, kes hoolib, huvi tunneb. 

Mis on õpetajatöös kõige lihtsam?
- Kõige lihtsam on vist raskete õpikute tassimine esimeseks tunniks klassiruumi, hihi..:D
Tundide planeerimisele kuluv aeg? / Kui palju pead sa ettevalmistusi tegema? Kas sa ise ka "õpid" või on sul kõik juba selge? 
- Ma tunnistan ausalt, et ma pole suur tundide etteplaneerija. Mitte, et ma lähen tundi omamata õrna aimugi, mis seal tunnis tegema hakkame, vaid selles mõttes, et ma ei valmise enamasti tundi ette paberile üleskirjutades ülesandeid ja lehekülgi, mida järjest läbima hakkame. Olen seda paaril korral proovinud, aga minu jaoks see ei tööta. Tihtipeale tulevad mul tunnis välkmõtted lahedateks rühma- või paaristöödeks ja siis tahan ma neid kohe läbi viia. Vahepeal vaatan, et näiteks viimastes tundides väsinud õpilased tunduvad kohe kirjanduse õpikusse kukkuvat, sest raske on olla päeva lõpus väsinud ja vaikses klassis lihtsalt lugeda.. siis teeme selle lugemise kuidagi põnevamalt ja ehk liikudeski. Tundi minnes ma tean, mis peatükk käsitlusele tuleb, millised on materjalid (õpikus, töövihikus, juurdeotsitud töölehed jms), kuid iga tund kujuneb siiski jooksvalt erinevaid asju arvesse võttes.. 
Ja muidugi õpin mina ka! Kui kellelgi tekib huvitav küsimus, millele ma kohe vastata ei oska, otsime üheskoos vastuse ja õpime kõik. 

Mis võlub sind õpetajatöös? 
- Võimalus maailma muuta. Iga suur muutus algab pisematest. Usun, et mul on anda palju headust ja positiivsust õpilastele, mis võib olla neile lihtsalt eeskujuks või panna neid hea meelega minu tundi tulema ehk suurem huvi aine vastu. 
Näiteks eelmisel aastal pühendasin end ühe klassiga kirjanduse tundides selleks, et nad oskaksid oma mõtteid väljendada aina paremini ja paremini ehk me kirjutasime aasta jooksul väga palju. Minu arvates on see hea oskus ja teadsin, et ka õpetaja, kes nad sel aastal üle võtab, arvab sama. Juba esimese nädala jooksul olid nad kirjutanud uue õpetajaga kirjandi, mille tulemused olid suurepärased! Ma olen nii uhke nende üle! 
Klassijuhatajana on mul nüüd võimalus rohkemate õpilasteni jõuda, sest ma ei kohtu nendega ainult ainetundides, vaid ka klassijuhatajatundides, üritustel jne. 
On olnud sul õpilastega halbu kogemusi? Nt keegi solvab sind vms? Kas õpetajatöö on raske? Just noortega läbisaamine..
- Minuarvates ei ole õpetajatöö RASKE kui selline. Seda tööd peab lihtsalt südamega tegema. Samamoodi pole noortega väga raske läbi saada ja halbu kogemusi mul otseselt pole olnud. Kui ma olen tundnud, et õpilane suhtleb minuga ebaviisakalt ja iroonitsedes (juhtunud vist 1-2 korral), olen palunud tal peale tundi minuga rääkima jääda. Siis olen uurinud, kas olen mina enda teadmata kuidagi halvasti käitunud või on probleem kuskil mujal. Olen arvamusel, et põhjuseta ei tohiks kellegagi halvasti käituda ja need jutuajamised on alati lõppenud hästi. Oleme ju isegi kõik kellegagi vahepeal tujust olenevalt ehk natuke ülbelt rääkinud?! Vahepeal ei saa me enne arugi, kui keegi sellele tähelepanu pöörab. Hea läbisaamise võti on rääkimine, ausus ja austus. 

On sul kindel kool, kus kunagi õpetada tahaksid? 
- Kooli kui sellist ei ole, aga tahaksin ühel päeval septembrit alustada esimese klassi klassijuhatajana ja minna nendega algklasside lõpuni. 

Ootad ka vaheaegasid?
- Hahahaha jaa, muidugi!:D Kõige rohkem just selleks, et ma olen suur magaja ja vaheaeg annab reeglina võimaluse tavalisest kauem magada, hihihihi.. Sügisvaheajani on ainult kuus nädalat muideks! :D 

Kas sa väsid ka aasta lõpuks ära nagu õpilasedki?
- Jaaa, kindlasti väsin.:D 

Aega võttis, aga asja sai. Enamus küsimused jõudsin ma vastata. Mõne küsimuse jätsin teadlikult vastamata, sest nimesid ma siin nimetada ei kavatse ja liiga isiklikuks ka minna mitte, kui mängus on teised inimesed peale minu. Loodan, et kõik, kes siia lugema sattusid, leidsid endale midagi huvitavat. Veelkord tahaksin ma öelda seda, et miks ma just vastustes ja postitustes rõhun tihti seda inimlikku poolt, on see, et keegi ei viitsi lugeda, kui rääkin siin mõnest õigekeelereeglist või sellest, kuidas mõttekaarti koostada. See aga ei tähendaks seda, et oma tundides räägiksin ma hommikust õhtuni sellest, kuidas ma soovin, et nad oleksid sõbralikud ja heasüdamlikud. Kogu see pool on hoopis tunnetamise küsimus. 

12 August 2019

Nägin peikat isikuttõendavat dokumenti esitamata!

Istun praegu kodus diivanil ja taustaks käib Kirgede Tormi järelvaatamine. Ma olen väga suur telekavaataja ja seebikavaataja, seega on mul esiteks hea meel, et see Saksa sari lõpuks ometi jälle telekas on ja samamoodi ootan ma erinevate kanalite sügisprogramme suure uudishimuga - varsti! Aaaa, on veel midagi, mida ma väga ootan - tööle minekut. Õpilasena ootasin igal suvel kannatamatult koolipinki naasmist ja teen seda ka nüüd seal töötades. Uskumatu, et astun vastu juba kolmandale õppeaastale õpetajana. Ostsin isegi uue õppeaasta märkminu ära ja nii ilus on teine.

Kuid praegusel hetkel on olnud midagi muud, mida ma kannatamatult ootasin ja miks ma siin hetkel neid ridu kirja panemas olen. Elmar! Mulle tundub, et ma võiksin juba enda bloginime muuta ümber "SUHKRUPRINTSESS JA MÕRU PRINTS'iks,"  kuna temast viimasel ajal palju juttu on.:D Viimase nime pani Elmar endale ise mõni aeg tagasi ja minuarust on see supernaljakas ja armas kah, hihii. Tahtis vist end kuidagi bloginime kõrvale mahutada. Muideks, seoses nende nimedega on meil hetkel üks tore asi käsil. Juba paari nädala jooksul saate teie ka teada.

Tänaseks on Elmaril käimas seitsmes nädal kaitseväes, mis on ühtlasi ka SBK (sõduri baaskursuse) viimane nädal koos lõpurännaku ja vande andmisega. Kuue nädala jooksul sain Elmarit vaatamas käia neljal pühapäeval ja linnaloale on ta saanud kuuest nädalast kahel. Üks nädalavahetus oli täpselt siis, kui mina olin Inglismaal. See isegi ei tulnud enam üllatusena, sest saatus mängib meile alati selliseid vimkasid.:D Õnneks sai ta siis sel nädalavahetusel palju rohkem sõpradega aega veeta ja nende seltskonda nautida.
Äsjalõppenud nädalavahetusel tuli Elmari linnaloale saamine täieliku üllatusena! Neljapäeval küsisin, et kas on mingi võimalus koju saada, aga sealpoolt tuli vastuseks kindel ei. Niisis istusingi reedel kodus, ootasin kella kukkumist, et saaksin õhtuseks sõbrannadega istumiseks sättima hakata, kui järsku see kaunis-armas-tore-lahe Elmar mulle kirjutas "Musuu, saan linnaloale täna". Kuna ma polnud teda peaaegu kuus nädalat näinud ilma isikuttõendavat dokumenti esitamata, piiridesse surutuna ja kellapeale planeerimisega, olin ma lihtsalt superõnnelik. Mul tulid isegi pisarad silma! Elmar ei ole ju suva peikake, vaid inimene, kellega olen viimased kolm aastat koos elanud, plaane teinud ning unistanud. Mees, kellega sõidaksin maailma lõppu välja! Ma nii ootasin juba seda, et saaksime koos autoga sõita (see on nii meie thing! Muusika mängima, tantsusammud valla, naeratused kõrvuni..oeh); suvalisel hetkel tema käest haarata; temaga koos hommikul ärgata, süüa ja mõelda, mida toredat päevaga ette võtta. Sellised pisikesed asjad, kus ma ei pea ootama, et ta saaks loa telefonis olla..  Näiteks just praegu kell 18.52 ta kirjutas, et on natuke vaba aega ja saab rääkida. Raske on sõltuda nii rangest graafikust, kui oled harjunud suhtlema siis, kui hing ihaldab või vaja on.

Reede juurde tagasi tulles võtsin sekundiga kapilt autovõtmes ja vurasin Tapa poole Elmarile järgi. "Tahad tagasi sõita?" oli ilmselt ebavajalik küsimus. Nii me siis laiade naeratuste saatel koju tagasi sõitsime - elmar rooli taga ja mina teda kutsikasilmadega vaadates ja samal ajal lauldes nii valedel nootidel, et no kohe oli.:D Kodus aga mina sättisin end valmis, Elmar viis mu sõbranna juurde ja ise läks vanemate koju. Õhtu edenedes oli mõlema seltskonnal plaan kohalikku peokohta tantsima minna. Kuna see on üks nendest kohtadest, kus näeb alati tuttavaid, saab hea maakoha muusika (siiski natuke erinev sellest, minda linnaklubides mängitakse) järgi sõbrannadega tantsida - super reede õhtu.
Meie plikside grupis on seitse naist, kellest kahel on augustis sünnipäevade. Teistega mõtlesime siis neile teha pisikese üllatuse. Igaüks meist viiest tegi kaks kingitust, mille juurde kuulus ümbrik kahe ülasandega kingituse lunastamiseks. Kohapeal said nad valida ümbriku, tegid ülesanded ning meie tõime peidust kingi, mis sellele vastas. See oli nii tore ja kingitused läksid kuidagi nii sujuvalt sellele inimesele, kellele olekski rohkem sobinud. Pakkides olid näiteks pillirookõrred, pokaalid, pleed, lauamäng, Prosecco vannikuulid, kosmeetikat ja keha-, juuksehooldustooteid. Minuarust eriti lõbus viis sünnipäevakinke jagada ja väga eriline ka - mõlemad said viis kingitust. Eriti armas oli see, et nad ei osanud seda üldse oodata ja olid siiralt üllatunud. Wohooo.. Aprillis on ka kolmel meie kamba naisel sünnad ja siis tegime ka midagi taolist - kingitustesadu lõbusate ülesannete saatel. 

Laupäev oli meil päris hõivatud ja muudkui rändasime siia ja sinna. Hommikupooliku veetsime Koerus: grillisime, mängisime lastega ja jutustasime niisama. Sealt edasi suundusime minu vanaema juurde Paistekale, kus siis jällegist mängisime minu tädi- ja onulastega, rääkisime minu vanematega. Mingihetk suundusime jälle Koeru - Elmari sõbra juurde, siis Elmari vanemate juurde.. siis minu sõbranna ja tema pere juurde.. ja siis Järva-Jaani minu vanemate juurde, kus päeva lõpetasime. See on see, kui Elmaril on põhimõtteliselt kaks päeva, et kõiki näha ja kõigiga natukenegi suhelda. Kuna see mees on inimeste inimene, siis võin ju vaid loota, et saan ta kaheks päevaks enda tuppa peita ja ainult endale hoida. Aga mulle meeldib see lõputu sõbralikkus, positiivsus ja suhtlemistahe.

Pühapäeva hommikul tuli telekast mingi kokasaate kordus, mille peale Elmar tegi ettepaneku kuskile sööma minna. Veeta kahekesi aega. Sõitsimegi Jaanist 60km välja, istusime ja jutustasime natuke ning sõitsime tagasi Elmari vanemate juurde, sest linnaluba saab ükskord otsa, nagu iga hea asjaga kipub olema.
Kuigi ma elan nende päevade nimel ja ootan meeletult seda, et Elmarit jälle näeksin, on iga lahkuminek jälle raskem sellest igatsusest, mis enne nägemist oli. See igatsus algaks justkui otsast peale, uuesti, veel tugevamalt. Sellisel hetkel mõtlen, et kuidas ma veetsin just kuus tundi Elmariga kaitseväe territooriumil mingis söögikohas ja juba on see läbi? Kuidas ma olin just kaks ööd-päeva temaga ninapidi käes, aga just praegu näen teda kõndimas, seljakott seljas, kasarmu poole. Nendel hetkedel tundub justkui kõik libiseks nii kiiresti käest. Aeg libiseb. Või lendab. Õnneks saatsin ta sel korral ära teadmisega, et kohe päris kindlasti näeme viie päeva pärast uuesti. Ootan kannatamatult!

Veel kaitseväest rääkides on mul nii hea meel, et Elmar endale superlahedad semud leidnud on. Viimasel korral teda külastades sain mõnega neist tutvuda ja nad tunduvad tõesti sama lahedad, nagu Elmar alati räägib. Sama naljakad, nagu Elmari juttudest mulje jääb. Olen kindel, et nii mõnigi neist on hea sõber kogu eluks - ja see teeb mind eriti rõõmsaks! Tsau kõigile, kes seda juhtuvad lugema. Elmar ütles küll, et blogilink ringles nende toas ja mõned viskasid pilgu peale, hihi.

Lõpetan postituse meie supernunnu Sultaniga, kes on ju ka kolinud ja elab juba teist kuud kahetoalise korteri asemel suures neljatoalises koos teise kassiga - 9aastase Matšoga. Nimi on viimasel ikka asja eest. Ta on nii MATŠO, et Sultanil on üsna raske siin end kehtestada. Ühel hetkel näen, kuidas nad ninad vastakuti teineteist nuusutavad, teisel hetkel aga vanem kass susiseb väiksema eest ära joostes. Väike lootus on, et nad järgmise aasta jooksul paremateks sõpradeks saavad, aga noh.. Lootus on teadagi kelle lohutus, hihi.:D

03 August 2019

Inglismaale sünnipäevale ehk viis päeva Bournemouthis

Ma olen viimase pooleteise aasta jooksul rohkem reisinud kui varasema elu jooksul kokku. Tean, et suurte reisisellide silmis on minu reisikogemus pea olematu, aga minu jaoks selle lühikese aja jooksul 4 korda reisil käia pole väike asi.:D Niisis saime Elmariga mõni aeg tagasi kutse minu täditütre Sille 30. juubelile Inglismaal. Esimene reaktsioon oli kohe, et noh.. lahe.. aga ilmselt jääb minemata. Juuni lõpupoole aga hakkasime vaikselt mõtlema, et tegelikult miks mitte. Just natuke enne piletite ostsmist saime teada, et Elmar peab sünnipäeva hoopis laigulistes riietes mööda saatama, mistõttu läksin hoopis oma kahe teise täditütrega. Suur õnnelik perekond.:D

Kuna poolteist aastat tagasi käisime Elluga kahekesi Inglismaal Sillel külas ja külastasime ühe peamise vaatamisväärsuse juba ära - London Eye - ja mõned teisedki seal linnas - suures akvaariumi- ja teadusmuuseumis - siis sel korral me Londonisse ei reisinud ja Bournemouthiski eritilst turistireisi ei teinud. Mulle isiklikult meeldib niisama ringi vaadata ja nautida pigem päris elu ja loodust, kui vaadata ajaloolisi ehitisi jms. Mainin seda just sellepärast, et tihtipeale välismaast kirjutavatest postitustest leiab sada pilti erinevatest kujudest, väljakutest ja hoonetest. Täna siit seda aga ei leia. Muljetan hoopis niisama, mis viie päeva jooksul toimus.
Lendasime Inglismaale 25. juuli õhtul läbi Helsingi. Tagasi tulime samamoodi viis päeva hiljem. Lendasime Finnairiga ja piletite eest (ainult käsipagasiga) maksime umbes 120 eurot. Tagasitulekuks bronnisin mina endale suure pagasi ka ja seda kahe lennu peale kokku vaid umbes 20 euro eest. See hind tuli mulle üllatusena, sest talvel Lanzarotele reisides oli ühe lennu jaoks suure pagasi hind vist isegi üle 50 euro..
Kusjuures peaks mainima, et lennureisid olid sel korral kuidagi eriti.. hmm. Õhuaugulised?! :D Ma ei mäleta, et lennukid oleksid samamoodi rappunud kui Inglismaale sõites. Inimesed lausa kiljatasid mitmel korral. Kuna ma olen suur ülemõtleja, siis oli see häälitsuste tegemine päris hirmuäratav. See on ju siiras emotsioon ning kui ise üritasin täiest väest silmi kinni hoida ja mõelda, kui palju mul veel siin elus plaanis teha on, olid need kilked siiski väga hirmutavad. Noh, lennuõnnetusi juhtub reeglina vähe, aga keegi peab ju selles lennukis ka olema, mis seda "vähe" ütlema sunnib. Kas ma juba ütlesin, et olen ülemõtleja? :D
Esimesel päeval sinnajõudes oli Inglismaal just viimane kuumalaine päev. Päris mitu inimest kirjutas mulle ja soovis edu. Läks vaja kah! Nimelt kuigi jõudsime umbes 1-2 tundi enne südaööd kohale, oli väljas umbes 32 kraadi sooja ja konkreetselt null õhku.
Õnneks järgmised päevad hellitasid meid täpselt paraja soojaga, niiet kurta ei tohi.

Jumal teab, et ma olen suur poodleja, mistõttu käisime reisi jooksul lausa mitu korda šoppamas. Küll teisel päeval Southamptonis suures kaubanduskeskuses, küll kolmandal päeval uue eestlase tulles kohalikus Primarkis Bournemouthis ja küll eelviimasel päeval sama linna kesklinna avastades. Ega ma siis asjata tagasitulekuks lisapagasit (ja kohvrit) ei ostnud. :D Teadsin, et kuna hinnad on seal soodsamad kui eestis, tahan kohe korraliku šopingu teha ja siis hiljem Eestis sellega väike paus teha. Kuidas see teine osa päriselt ka välja tuleb, ja kas üldse tuleb, eks siis näha ole.:D
Üks asi, mis mulle Inglismaa juures vist kõige rohkem meeldib, on suurepärane teenindus igas toidukohas (käisime kolmes), kuhu sattusime ja tegelikult ka tavalises toidupoes. Kuna olen ise palju teenindajana tööd teinud, hindan seda eriti palju. Mäletan, kuidas püüdsin alati olla sobralik, naeratav ja mistahes küsimuse või soovi korral võimalusel vastu tulla ja aidata. Olin see teenindaja, kes soovis kliendile head päeva ja naerata. Mulle tundub, et Eestis naljalt selliseid teenindajaid ei leia. Kui aga, siis meie Elmariga jätame alati tippi (söögikohtades siis). Siinkohal meenus, kuidas ükskord Ülemiste BabyBackis oli meid supervinge teenindaja, aga sularaha null. Leidsime ainult ühe Bahama ja ühe Singapuri dollari Elmari töölkäikudest. Jätsime siis vähemalt needki ja kirjutasime salfakale toreda kirja ka juurde. Ehk muutsime teenindaja päeva ka rõõmsamaks, nagu tema oma hea tööga meie oma muutis.
Tagasi aga Inglismaa juurde tulles. Ühel päeval käisime lõunal Itaalia restoranis pitsat söömas. Lauda juhatas meid supersõbralik naine. Kui tellimused antud ja piisavalt oodatud, tuli noor kutt meile pitsasid lauda tooma. Pitsad olid südamekujulised ja ettekandja läbi naeru ültles, et need on spetsiaalselt kokkadel meie jaoks tehtud. Nii vinge! Ühel õhtul käisime ka Sushit söömas. Need olid taldrikutele nii uhkelt sätitud, vau! Igatahes sealt lahkudes tundus, nagu oleksime perekonna juurest lahkunud - teenindajad ja kokk naeratasid nii laialt ja valasid meid ilusate soovidega ja lehvitustega üle. Sellime emotsioon on minu jaoks nii kulda väärt!
Kahest asjast tahaksin veel kindlasti rääkida! Esiteks siis Sille sünnipäevast, mis oli ju ka peapõhjus sinnaminemiseks üldse. Sunnipäev oli reaalselt üle ootuste vinge! Alustasime seda rannas ja ühtlasi sain ka selle aasta esimese ujumisega maha. Inglismaa päike on nii tugev, et tundus, nagu oleks sekundiga ujukate randid peale päevitanud, haha.:D Igatahes jätkus päev Sille koduaias burgerite grillimisega. Tema abikaasa ema tegi ka oma kuulsat Summer puddingut, mis oli konkreetselt üleootuste jumalik! Koosnes siis marjadest, marjamahlas leotatud saiadest ja vahukoorest. Njammi!
Peale grilli tegin sünnipäevalapsest kiiresti paar pilti ja juba istusimegi suure seltskonnaga (eestlased, inglased ja hispaanlased) kolmes taksos ja sõitsime klubisse. Mainimistväärt on see, kui hea muusika seal oli! Mulle tundib, et Eestis on üle ühe - hea laul ja imelik laul ja hea laul ja igav laul ja hea laul ja tundmatu laul jne. Seal olid kõik täielikud hitid, mida olenemata rahvusest igaüks meist kaasa oskas laulda. Hea peo ülitähtis osa!
Edasi liikusime klubist koju, kus lihtsalt jutustasime ja tantsisime hommikuni. Nii lahe oli! Tantsisime kogu seltskonnaga Macarenat, Las Ketchupit ja isegi Tiigrikutsu ajal olid kõik suures tantsuhoos. Superlahe ja muidugi on vahva oma inglise keele oskusi päriselt kasutada. Muidu ju väga ei saa. Niiet terve päev oli superlahe ja tore. Ainult kahju oli, et Elmar ei saanud meiega olla. Ta hullult ootas seda reisi.
Viimane asi, mida mainida tahaks, on Durdle Doori külastamine. Superilus mereäärne turistikas, mille teeb eriliseks ukse moodi looduslikult tekkinud ava suure paekivi sees keset vett. Sinna tahtsin ma hullult minna. Käisime. Uuesti ei läheks kunagi!:D Kohe seletan, miks..
Sinnajõudes olin kergeltöeldes hämmelduses, kui palju inimesi seal oli. Ma kujutan ette, et tuhat inimest ikka oli. Veeäärde viis pikk tee - alguses järsk kruusatee, siis aga pikad trepid. Allaminek pole ju kunagi kõige keerulisem. Gravitatsioon - nagu Elmar tihtipeale öelda armastab.
Jõudsime lõpuks alla ja vassisime läbi kivise ranna kaugemasse otsa, et seal pilte teha. Selle eesmärgiga tegelikult ka läksime. Seal oli superilus ja pildid tulid head välja, vohooo! See rõõm kestis aga ainult seni, kuni pidime hakkama tagasi auto juurde minema. Üles nendest treppidest ja järsust kruusateest. Kas te olete kunagi teinud oma elus midagi, mida te üsna pea kahetsema hakkate? No näiteks proovinud poes kätte sõrmust, mis peale proovimist ei kavatsegi sõrmest enam ära tulla? Ja siis gte lihtsalt neate end maapõhja, et miks ma ometi pidin seda tegema ja tunnete, et te jääte selle sõrmusega igaveseks seotuks? Jep, nii tundsin mine (ja meie), kui Durdle Dooris alt üles tagasi liikuma hakkasime. See oli nii julm, et peale pooli trepiastmeid oli surm silme ees ja tunne, et panen siia samasse trepiastmele telgi püsti ja jään igaveseks sinna elama. Lihtsalt füüsiliselt ei jõudnud edasi minna. Kui me siis aga lõpuks treppidega ühele poole saime, hingeldasime oma tulipunaste põskedega paar sekundit ja panime edasi. Kruusatee. Järsk. Juba niigi surmväsinud. Megapikk kruusatee. Kas mainisin juba, et olime megaväsinud? Või et see tee oli megapikk. Kui meil juba nii raske oli, tekkis siiras kahjutunne nende ees, kes pidid samal ajal ees lükkama lapsekärusid mitmeaastaste lastega, kandma kaenlas kahte last korraga või suuri piknikukorve. Meil polnud midagi käes, aga ikka oli raske. Ehk peaks trenni minema?:D
Lõpuks ülesjõudes küsisin Sillelt, kuidas ta on viitsinud seal mitu korda käia. Sille ainult naeris selle peale ja ütles, et alati, kui sealt üles tagasi on tulnud, vannub endale, et iial ta sinna enam oma jalga ei tõsta. Kuni järgmise korrani, kui raskus on ununenud ja siis uuesti end maapõhja vannub.:D
Tegelikult oli koht imeline ja ma soovitan vähegi minna, kuid tagasitulek on küll omal vastutusel!:D






 Mängisime tüdrukutega kaarte ja järgmisel hetkel kõik magasin õndsat und Ellu voodis, haha. 

08 July 2019

Kõik on hästi ehk kaitseväest ja muust ja blogide nimest

Ootasin selle postitusega sihilikult tänaseni, et saaksin eelmise postituse jätkuks paar rida kirja panna. Esiteks tahaksin ma tänada kõiki selle meeletu vastukaja eest, mis peale Elmari kaitseväkke mineku postitust tuli. Mulle kirjutasid nii mitmed inimesed, kes jagasid oma lugu ja ka nõuandeid, mida nemad meie olukorras teeksid. Aitäh teile! Mulle meeldib nii väga see, kui ma midagi kirjutan ja sellele reageeritakse. Aitäh veelkord!
Otsustasime siiski mitte trahve maksma hakata (kuna see poleks ühekordne) ega ka juristide poole pöörduda (seda tegelikult tehti meie eest ise ja saime teada, mis on/olid võimalused). Samamoodi välistasime esimesest sekundist "põgenemise" ja mitte kohale ilmumise. See ei oleks Elmari moodi nii teha ja samamoodi poleks mina selle käitumisega nõustunud. Tahame ju lihtsalt oma eludega edasi minna ja mitte Elmari 27aastaseks saamiseni karta, et äkki nüüd on minek! Elu ju ei elata kohapeal, vaid liigutakse edasi: ühised otsused, ühised plaanid ja unistused, ühine kodu ja lapsed. Mida aeg edasi, seda keerulisem oleks olnud argipäeva mullist välja tulla ja elu aastaks pausile panna. Saate ju aru küll. Parem on sellega praegu ühele poole saada.
Täpselt nädal tagasi esmaspäeval läks Elmar kaitseväkke. Ootasime hommikul Paides bussi ja meiega koos tegid seda veel väga mitmed kaitseväeks valmis ja selle jaoks nulliga juuksed maha  ajanud mehed oma perekondade ja lähedastega. Olime Elmariga mõlemad pigem positiivsed ja ootusärevuses. Uudishimu oli suur - mis nüüd saama hakkab. Teadsime, et kohapeal on veel arstlik kontroll ja otsustasime usaldada Elmari sisetunnet. Kui kõik on korras, on ju ideaalne! Elu seiklus, elu kogemus. Ja kui Elmar oleks tundnud, et pea käib ringi või ta ei tunne end natukenegi hästi, teeb ta suu lahti ning siis saab juba edasi vaadata.

Tänaseks on möödas esimene nädal kaitseväes ja samuti ka esimene külastuspäev. Kuna täna ootab ees veel üks suurem arstlik kontroll, küsisin Elmarilt eile, kas ta loodab koju saada. Seal tõõtavad tuttavad on öelnud, et on tavaline saada terviseprobleemidega esimese kuu jooksul siiski koju. Elmar ei vastanud mulle millisekundiga, et tahab. Ta hakkas hoopis loetlema, miks tal oleks kurb lahkuda - uued tutvused on juba loodud ja koos on neil juba nii vinge olnud ja palju nalja saanud, et ta ei tahaks seda peale nädalat seal olles maha jätta. Elmar on täielikult inimeste inimene ja ma ei olnud raasugi üllatunud selle vastuse peale. Olin hoopis tema üle rõõmus. Selliste mõtetega on palju kergem ja meeldivam 11 kuud läbida kui salaja kojusaamist lootes ja oodates.

Selle teema esialgseks lõpetamiseks (ma ikka hoian teid sellega veel kursis, sest paljusid sõpru ja tuttavaid see huvitab. Samamoodi on telefonis olemise aeg minimaalne, mis ei lase kõigiga tihti suhelda. Siit saate teada, kuidas tal läheb! :D) ütlen veel aitäh kõigile kaasarääkijatele. Aitäh! Tean, et nii mõnigi inimene kirjutas mulle, kui halvasti tema tuttaval kõrgvererõhutõvega mehel kaitseväes läinud on. Otsustasime siiski usaldada Elmari sisetunnet. Ta teab, et tervis pole naljaasi ja end natukenegi halvemini tundes annab ta sellest märku. Kannatades kangelast mängida pole mõtet.  Pealegi on lootus kuu täitudes juba koju ka saada, seega jääme ootama. Kolm nädalat veel!
 Aaah! Tegelikult ma veel ei tahaksi seda teemat lõpetada. Tahtsin rääkida paari sõnaga ka eilsest külastusest. Nimelt käisime eile sõbranna perega Elmarit vaatamas. Mitu päeva varem oli vaja reamees Peetsil öelda nende inimeste nimed ja isikukoodid, kes teda külastama lähevad. Kuna ma pole mitte kunagi oma elus kaitseväele või sellega seonduvale mõelnud ega selle vastu vähimatki huvi tundnud, ei teadnud seda. Arvasin, et igaüks võib vabalt ID-kaarti näidates sisse jalutada ja sõpra vaatama minna.
Kohale jõudes ja dokumendikontrollist läbi jõudes nägime kohe väääääääga palju laigulistes vormides mehi (ja mõnda naist). Kes mind paremini tunneb, teab, et ilma nägemisprillideta olen ma peaaegu pimekana ega tunne isegi lähedasemaid inimesi kaugelt ära (lähedalt ka mitte haha). Just sellepärast oligi selline naljakas hetk, kus otse minu ees seisis keegi väga Elmari sarnane inimene, aga ma polnud kindel, kas see ongi tema või mitte. See oli nii kummaline hetk.. kuidas ma siis ei tunne ära inimest, kellega neli aastat ninapidi koos olen olnud, eks? :D Lõpuks lasin sõbrannal ees Elmari juurde minna, et mitte võõrale mehele kaela karata. Praegu seda kirja pannes on eriti narr tunne, et kuidas nii, aga noh.. jumal teab, et ma olen täielik p i m e k a n a! Eriti, kui inimese peab tuvastama hunniku samades riietes meeste seast ainult näolapi järgi, mida mütsi alt hästi näha ka ei ole ju..:D  Lõpuks aga Elmarit kallistades tulid pisarad silma ja hea meelega oleksin ta kohe koju viinud.

Seal ringi jalutades tekkis mul kuidagi väga kõhe tunne. Kuna ma kardan meeletult ainuüksi mõtet sellest, et kuskil on sõda, tulistamine ja selline sõjaline pinge, hirmutab kogu see asi seal mind kohutavalt! Kui keegi peaks ütlema, et täpselt aasta pärast algab kolmas maailmasõda, hakkaksin ma juba täna kuskil nurgas hirmust värisema ega suudaks terve see aasta kainelt mõelda. Seal ringi jalutades valdas mind täpselt selline tunne - vormis mehed (ja väga palju veel!), erinevad masinad ja nendel turnivad maskeerunud inimesed, justkui valmis tuld avama. Ma tean, et täielik ülemõtlemine, lollus ja rumalus, aga kui sa kardad surmahirmus kloune (mina näiteks kardan neid ka!) ja peaksid minema ühel päeval kuskile, kus sajad inimesed jalutavad sulle klounininadega vastu, hakkaks ju hirmus küll. Samas oli tore näha Elmari toakaaslasi ja keskkonda, kus ta pikalt aega veetma peab.

Viimase nädala jooksul olen ma kogemata peale sattunud kahele sõjafilmile. Eluski poleks ma neid varem vaadanud, aga nüüd miskipärast vaatasin. Kusjuures mõlemat hakkasin õhtul eetriajal vaatama ja otsustasin siis üle poole filmi hommikuks jätta, kuna ma lihtsalt ei julge pimedas toas üksinda vaadata.:D Ma päriselt kardan igasugust sõjateemat, aga uudishimu on vist suurem kui hirm. Filmkideks siis Hacksaw Ridge ja Pearl Harbor - mõlemad kokkuvõttes super filmid, soovitan.
Suvi on juba nii kiiresti läinud, et peaaegu pool on läbi. Jaanipäevad veetsime Elmariga kolmel päeval erinevates kohtades ja nii hea meel oli jälle näha inimesi, keda polnud terve igaviku näinud. Jaanipäevadel eelistan alati pisikesi maasimmaneid suurtele kontsertidele. Ehk on see tingitud harjumusest, aga minu jaoks tähendab jaanipäev suurt lõket keset loodust koos süldibändi ja hunniku tuttavatega. Maakana armastan seda üle kõige!

Siinkohal edastan tervitused kahele armsale tüdrukule Rikale ja Maarjale!:D

Selle kuu lõpus ootab ees üks reis Inglismaale Sille 30.sünnipäevale. Ootan juba meeletult, et seal lahedalt aega veeta, külastada ühte randa, mis pildilt tundub uskumatult kaunis, veeta aega koos oma täditütardega ja muidugi külastada Primarki! Šopahoolik, nagu ma olen! Plaanin sellest reisist ka video-ülevaate teha. Eelmisel aastal tegin ka. Õnneks nüüd on mu käsutuses telefoni asemel kaamera, tänu millele on kvaliteet kindlasti parem.

Rääkides kaameratest, oli mul reedel maailmavinge tüdrukutuõhtu pildistamine. Nimelt planeeris üks vahva augustiemmede grupp selle ühele tulevasele pruudile üllatuseks ja kutsusid mind endaga tunnikese veetma. See oli nii vinge tund aeg koos naeru ja rõõmuhõisetega. Lahkusin sealt nii positiivsete emotsioonidega, et siiani ajab itsitama, hah:D Sellel nädalal on ees veel ühe pulma registreerimise pildistamine. Seega kui keegi teist soovib minuga pildistama minna, kirjutage julgesti! Panin igaks juhuks kirja ka mõned punktid, mida enne palun teil lugeda, et koostöö sujuks eriti hästi! Loodetavasti lähevad ilmad õige pea ilusamaks, sest looduses on meeletult ilusaid kohti, kus üks korralik pildistamine maha pidada!

Üks huvitav lugu veel, mida teiega jagada tahaksin ja kuulaksin meeleldi ka teie arvamusi. Nimelt kirjutasin eelmises postituses sellest, kuidas ootamatult meie plaanid peapeale paiskusid, kui Elmar kaitseväkke arvati. Isiklikult ma ei näinud ega ka tahtnud, et see postitus oleks väga negatiivne ja halav kirjutis. Minu jaoks jäi kõlama sealt hoopis see mõte, et kõik juhtub põhjusega ja me saame igal juhul hakkama, isegi siis, kui sel hetkel kurvad olime.
Peale seda postitust kirjutas mulle üks inimene, et see postitus oli väga negatiivne. Vastasin siis, et nii hull ju ka polnud. Sellele sain aga vastuseks seletuse, et kui olen enda blogi/brändi nimeks valinud SUHKRUPRINTSESS, ootavad lugejad alati minu sulest postitusi, mis on üle suhkrustatud ja magustatud. Ei midagi läbi negatiivse tooni. Ta arvas, et lugejad tulevad siia blogisse nime järgi vaid selleks, et saada motivatsiooni ja inspiratsiooni.. sest noh, SUHKRUPRINTSESS.. Lõpuks kuulutas ta, et ta ei kavatse enam mu blogi kunagi külastada, kuna pettus selle kaitseväe "väga negatiivse" postitusega väga..
...huvitav! Ma pole kunagi mõelnud, et minu blogi nimi peaks kuidagi ja ainult peegeldama selle sisu. Olen just korduvalt maininud, et siit blogist ei leia kunagi kellegi materdamist või suuri draamasid, vaid pigem ausaid ja siiraid mõtteid. Eelmine postitus minu jaoks seda oligi - aus - ja mitte "üle suhkrustatud" või "negatiivne". Me oleme päriselt ka väga kurvad ja pettunud, et me ei saa Saksamaale kolida ja ma ausalt ka tunnen natukene piinlikkust, et suurelt hõiskasin, et enam Jaani kooli tööle ei lähe, aga nüüd ikkagi lähen. See on elu ja just seda ma kirja tahangi panna. Ausalt.
Kui ma mõtlen mulle öeldule, et blogi nimi peaks peegeldama selle sisu, mõtlen ma automaatselt edasi ka teistele blogidele. Kui keegi on pannud blogile enda nime - kas ta peab siis ainult endast rääkima? Või kui kellegi blogi nimi on (esimesena meenuv mittenimeline blogi) Kuus Sidrunit, siis kas ta peab rääkima ainult kibedatel-hapudel teemadel (sidrun ju teadagi ei ole magus)? Või olema toidublogi? Kindlasti mitte ja juba inimesena jäi EBAl mulle selle blogi autorist hoopis armas mulje. Jäi oma ilusa kleidiga mulle blogiauhindade jagamise õhtul silma. Või kui näiteks superlaheda naise fotoblogi kannab nime Öökulli Blogi, siis kas ta peaks ainult öökulle pildistama? Minu arvates mitte!

Hea meelega kuulaksin, mida teie sellest teemast mõtlete?

25 June 2019

Võõra inimese otsus lõhkus hetkega meie tulevikuplaanid, aga hakkama peab saama!

Mul on väga hea meel, et ma ei hakanud seda postitust kirjutama 6 päeva tagasi, vaid otsustasin sellega natukene oodata. Tänu sellele ei tule postitus üleliia emotsionaalne vihakõne, vaid pigem rahulikum, leplikum ja mõtlisklevam. Kui ma eelmisel neljapäeval oma peas seda postitust kirjutasin, olid esimesed kümme rida roppused, süüdistused ja täis nuttu ning teadmatust. Tänaseks on lood hoopis teised, kuigi väga kurb on ikka olla.

Mäletate, et eelmises postituses vihjasin ma meie tulevikuplaanidele, mida juba kannatamatult teile rääkida tahtsin, aga selleks oli liiga vara? Nendeks plaanideks oli sügisel Saksamaale kolimine. Kolmeks aastaks. Elmar sai nii hea tööpakkumise, et patt oleks olnud sellele "ei" vastata. See pakkumine tulin juba umbes märtsis ja terve selle aja oleme sellega arvestanud. Me oleme noored, mõlemal koolid läbi (muidugi plaanin ma ühel hetkel veel magistrisse astuda), otseseid suuri kohustusi veel ei ole (ei lapsi ega näiteks ka laenukohustusi). Suurepärane võimalus saada välismaal elamise kogemus, mis tundub olevat hindamatu. Võimalus kogeda midagi uut, panna end proovile ja kindlasti õppida nii mõndagi enda, teineteise ja maailma kohta. Me ootasime seda väga, eriti Elmar. Nagu ma varasemates postitustes mainisin, ei jäänud ma edasi Järva-Jaani kooli ega otsinud ka uut tööd. Plaanisin seda teha Saksamaal. Meil olid päris suured unistused ja lootused peale seda soetada oma kodu, nagu noored inimesed ikka ihkavad, eks?! Aga öeldakse ju, et elu juhtub siis, kui oled hõivatud plaanide tegemisega. 
Mulle nii meeldib, kui Elmaril habe on. Aga sellele peab nüüd küll head aega soovima.. :D
Eelmisel neljapäeval oli Elmaril juba kuuendat korda kaitseväe arstlik komisjon. Kuna tal on umbes 8 aastat tagasi diagnoositud kõrgevererõhktõbi ja terve selle aja võtnud igapäevaselt rohtusid, teadsime, et kaitsevägi meie plaane takistama ei hakka. Mitte, et me sellele suvaliselt lootsime, vaid tuttavate kogemuste põhjal nii arvasime. Ka varasemad viis korda oli Elmar ju selle tõttu pikendust saanud. Alati öeldi, et korrigeeri ravi ja ehk läheb paremaks. Ma pole küll arst, aga mulle tundub naljakas, et kui inimesel on kaheksa aastat kõrgevererõhktõbi olnud, et siis arstid pole talle parimat võimalikku ravi peale pannud?! Et arstlik komisjon lootis midagi, mis aitaks paremini? Arstid ju teeksid seda ka ilma kaitseväe soovita. Või ma eksin?
Igatahes olin sellel toredal neljapäeva hommikul kodus ega isegi mõelnud sellele, et Elmar Paides juba kuuendat korda oma saatusega silmitsi seisab. Olin nii harjunud, et kolm aastat kartmist on kogu aeg põhjendamatud olnud... kuni nägin, et elukaaslane helistab mulle. Ma olin kindel, et ütleb, et peab poole aasta pärast tagasi minema ja hakkab nüüd tööle sõitma.

"Maris, ma lähen kaitseväkke," kostus Elmari hääl. Ma pole kunagi kuulnud kellegi hääles suuremat kurbust ja pettumust. Segadust. Esimene emotsioon oli nii segadusttekitav, et olin kindel, et ta teeb nalja. Arst oli aga arvanud, et küllap Elmar hoopis kardab arste ja sellepärast viskab alati komisjonis vererõhu 200 peale. Ma ei suuda siiani aru saada, kuidas sa ütled kõrgevererõhktõve haigust põdevale inimesele, et ta k a r d a b  a r s t e ja selleks nii suur näit. Ega ta 13-aastasest saadik ei plaaninud, et kavatseb kunagi kaitseväest põgeneda ja siis võtnud terve selle aja rohte.
Ma pole küll üldse kaitseväe asjadega kursis ja varasemalt pole see teema mind karvavõrdki huvitanud, kuid nüüd tundub see lihtsalt nii huvitav. Lugusid oleme ju kindlasti kõik palju kuulnud, kuidas järjest enam võetakse väkke inimesi, kelle probleemide korral varasemalt seda tehtud poleks. See selleks. Minema peab ja see on nüüd kindel.
Õnneks olid sealsed inimesed vastutulelikud ja Elmar sai valida ise linna, kuhu aega teenima läheb. Koos arutades arvasime, et eks Tapa on kõige mugavam - Järva-Jaanist vaid 29 km ehk on hea lihtne nii temal sinna ja tagasi käia kui ka minul, perel ja sõpradel teda külastada. Nädalavahetusel aga juba Elmari sõbrad rääkisid, kuidas nad kaitseväkk minnes istusid esimesel päeval bussi teadmisega, kuhu sõidavad ja siis teatati hoopis teine linn. Eks siis näha ole, kas läheb Tapale või kuskile mujale. Külla sõidaksime ju kasvõi maailma lõppu. Iga kell!

Aaaaa.. ja kas ma mainisin, et minek on juba 1. juulil? Teadasaamise päevast 10 päeva hiljem. Selle mineku valis Elmar ise, et kui juba siis juba, ja 11 kuuks väkke minnes on võimalused suuremad.

Üks otsus täiesti võõra inimese poolt ja meie plaanid lendasid vastu taevast. Me ei saa Saksamaale minna. Me ei saa Tallinna üürikorterit alles jätta. Me peame nädalaga maale kolima. Kuhu siis mina tööle lähen? APPI! Kõik see poleks nii palju muret tekitanud, kui aega oleks rohkem kui 10 päeva.
Kuna olen oma erialaks valinud õpetamise, siis sellel alal töö leidmine ilmselt probleeme ei tekitaks, mistõttu oleksime ideepoolest saanud Tallinna edasi elama jääda. Me lihtsalt ei näe mõtet sellel, et elan siin kassiga kahekesi, maksan iga kuu suure summa korteri eest ära ja Elmar tuleks.. vahepeal. Otsustasime korteri üürileandjatele nädala jooksul tagastada ja oma eludega maale kolida. Nagu Benjamin Button - algusesse tagasi. Vanemate juurde. Mitte, et mul selle vastu midagi oleks, aga kurb on peale nelja aastat Tallinnas elmaist ja justkui päriselt oma eluga järjele saades nüüd järsku tagasi vanemate koju kolida. Ma olen maailma suuruselt tänulik, et mul see võimalus üldse on. Väga tänulik! Nüüd saame linnas kodu eest makstava raha hoopis kõrvale panna ja tuleviku jaoks koguda.

Mis aga minust edasi saab? Olen juba suure suuga igal pool kirenud, et minu töö Järva-Jaani (ja ka Peetri) koolis on lõppenud ning kui kurb ma sellepärast olen. Elu teeb keerdkäike ja kui väga ma ka ei tunneks end nüüd sellepärast halvasti, et enne õhtut hõiskasin, näitab kogu see lugu, et miski pole lõpuni välja kindel. Elu juhtub! Ootamatused tulevad ja nende keskel peab lihtsalt üritama kohaneda nii hästi, kui suudetakse ja osatakse. Praegusel juhul on mul väga hea meel, et Jaani kooli direktor minu tööd hindab ja on valmis mind sellise ootamatuse tagajärjel tööle võtma. Vähemalt esimeste jutustamiste põhjal. Eks siis näha ole, aga praegu tundub, et õpilased minust veel nii pea lahti ei saa. :D
Kui peaks juhtuma nii, et tööd mulle siiski pakkuda ei ole, uurin maad muudes Järvamaa koolides ja küll midagi ikka saab. Selles ma ei kahtle.
Pakkimine, pakkimine, pakkimine

Praegu istun siin kolimiskastide keskel ja kirjutan blogi. Olen juba harjunud mõttega, et suve veedame Elmariga eraldi ja ka sellega, et minu uueks koduks saab minu lapsepõlvekodu. Elmaril kaitsevägi. Ma olen harjunud mõttega, et meie suured plaanid lendasid vastu taevast ja sellega leppinud isegi siis, kui see alguses tundus halb ja ebaõiglane. Ju pidi nii minema ja see juhtus kindla põhjusega. Kas me selle põhjuse ka teada saame - eks aeg näitab.

Mul on lihtsalt hea meel, et Elmar ise pole kunagi öelnud, et tema ei taha kindlasti kaitseväkke minna. Pigem on ta öelnud, et ta käiks ja kogeks meeleldi, mis ja kuidas seal toimub. Muidugi mitte siis, kui su käes on eluvõimalus, aga midagi teha pole. Elmar on sõbralik, töökas ja supertubli. Mul on hea meel ja rahu südames teades, et ta saab hakkama. Ta saab nii vingeid kogemusi, kindlasti uusi sõpru ja nagu üks meie sõber ütles, siis kaitsevägi muudab seda, kuidas sa maailma näed. Muudab inimesena. Kasvatab.

Üldse on mul nii hea meel näha, et meie ümber on tegelikult nii palju inimesi, kes meid toetavad ja julgustavad. Kes ütlevad, et see aeg läheb kiiresti ja et saame hakkama. Inimesi, kes julgustavad meid oma unistusi edasi püüda, kui 11 kuud läbi on ja laigulise vormi seljast heita saab. Ma armastan neid reaktsioone, kui oleme loo ära rääkinud ja inimene hõiskab esimese asjana, et pole ju midagi! "Elmar saab ideaalselt hakkama ja see kogemus tuleb igati kasuks ega jookse mööda külgi maha." Aitäh igale inimesele, kes nii on reageerinud. Siiralt! Mind ajab nii pahaseks see, kui hakatakse mõtlema välja erinevaid mooduseid, kuidagi saaks selle "kohustuse" eest põgeneda ja kui soovitatakse kokku valetada asju, et mitte minna. Mulle tundub, et iga sõber, kes on oma positiivset kogemust jaganud, on Elmarisse süstinud lootust ja isegi ootusärevust tuleva eest isegi siis, kui peale uudise teadasaamist tema maailm korraks kokku varises. Aitäh teile selle eest. Aitäh!

Praegu aga kuulaksin hea meelega lugejate kogemusi kaitseväega. Kes, kus, mis, miks, kuidas?

19 June 2019

TLÜ pedagoogika bakalaureus - TEHTUD!

Selle postituse eel ma pikka juttu tegema ei hakka, vaid näitan teile hoopis natukene (ja natukene palju) pilte. Kuna täna on mu sõbranna lõpetamine ja reedel lõpetab vend põhikooli, on neid lõpupilte veel ja veel tulemas - saan siis enda omadega nüüd ühele poole.

Tahaksin teile juba väga-väga rääkida, mis minust sügisel saab, aga kardan, et veel ei tohi seda nii avalikult teha. Eks ma jään ootama rohelist tuld, et uudised välja tulistada!

Ahjaa - TEHTUD! Mingil määral ei jõua see mulle üldse veel kohale. Aga samas ei saaks ma vist rohkem õnnelikum olla. Tehtud, tehtud, tehtud!





 Uskumatu, et see kutt lõpetab juba põhikooli! Minu vend ja juba nii suur!

 Noh, kui mina lõpetan, siis Elmar ka ikka lõpetab ju.. :D

 MA pole elus niiiiiiii suuri lillekimpe isegi näinud, kui mulle lõpetamiseks kingiti!