Suhkruprintsessi äratamine 4-kuusest unest ehk aprillikuu mõtted

25. APRILL

 
Viimastel päevadel ja nädalatel on kuidagi juhtunud nii, et mitmed inimesed on küsinud, millal juba uut postitust lugeda saab või ootamatutes olukordades teada andnud, et nad loevad mu blogi. Ma siiani ei suuda kunagi seda üllatust ja head meelt tagasi hoida, kui keegi seda ütleb. Justkui võiks ju olla harjunud, et peale kohe 14 aastat selle blogi pidamist olen korduvalt neid lauseid kuulnud ja vaatajate number näitab ilmselgelt, et sajad ja sajad ning kohati ka tuhanded inimesed satuvad siia Suhkruprintsessi lehele minu kirjutatut lugema. Siiski on iga kord tunne, nagu kuuleks esimest korda - sulmad löövad särama, suunurgad ulatuvad kõrvade taha (nagu mu issi ikka ütleb, siis klemm on tonnil, hihi) ja tuju on hetkega nii hea. 
Uskumatu on mõelda, et 2019. aastal isegi võitsin Eestis selle blogiga eluliste blogide kategoorias esimese koha. Kutsuti isegi lavale ja pidin mikrofoni paar sõnagi ütlema, et oma tänulikkust väljendada. Sellest hetkest ma muidugi midagi ei mäleta, sest ärevus kaaperdas igasuguse mäluraasukese. See selleks! Lähenemas ongi aga Suhkruprintsess blogi 14. aastapäev ja see on päris lahe! 

Üks tore meenutus hetkedest enne blogiauhindade üritust, kus mul polnud veel õrna aimugi, et esikoha saan. See oli reaalselt selline hetk, kus ma võisin pigem isegi mürki võtta, et ma ei võida, mitte ei arvanud vaikselt, et aga äkki siiski...:D

Huvitav, kui paljud teist üldse on lugenud või mäletavad selle nime saamise lugu? Kohati tunnen nüüd kohe 28-aastasena, et kas see nimi on üldse enam sobiv? Samas on see nii mina, alati olnud ja olen siiski otsustanud seda mitte muuta. Sellega meenub kohe naljakas lugu sellest, kuidas eelmisel õppeaastal asendasin võõra 9. klassi eesti keele tundi ning kui õpilased tunnist lahkusid, läksid viimased õpilased tunnist ära itsituste ja "Head aega, Suhkruprintsess!" saatel. :D Mis seal siis ikka, itsitasin ise ka natuke ja läksin siis oma tundidega edasi. 

Igatahes ulatub Suhkruprintsessi nime saamise lugu 20 aasta tagusesse aega. Mõelda vaid, et ma olen juba nii vana, et mul on mingid mälestused pärit nii kaugest ajast, haha. Igatahes tegid mu täditütred Ellu ja Sille mulle MSN-i. Mäletate, mis see oli? Reaalselt kõige lahedam asi, mis internetis kunagi olnud on vist. Muidugi oli mul sinna ju nime vaja, sest lihtsalt Maris tundus 7-aastasele minule kõige igavam ja mõttetum nimi maailmas. Tahtsin olla hoopis printsess. Lihtsalt printsess olla tundus sama igav kui Maris. Niisiis nuputasin, mis printsess ma võiksin olla. Kommiprintsess? Ei. Võluprintsess? Noup! Suhkruprintsess? JAA! See nimi tuli ilmselt sellest, kui käisime Ellu ja Sille vanaema juures Karinul, siis alati läksime tema kööki, võtsime lilla suhkrukarbi ja sõime lihtsalt lusikaga suhkrut näost sisse. :D 
Veel 7 aastat hiljem, kui 14-aastane Maris tahtis välismaiste blogide eeskujul enda blogi ka teha, kaevasin ma oma mõtetes ja jõudsin jälle selle sama nimeni - Suhkruprintsess! Sobib! Ja nii ma 2010.aasta juunikuus selle blogi siin lõingi. Eluski ei arvanud, et 14 aastat hiljem on see blogi veel oma täies hiilguses olemas, võitnud isegi auhinna ning et inimesed päriselt ka käivad ja küsivad, millal jälle uut postitust lugeda saaks.. Imeline! Huvitav, kas keegi lugejatest teab ja mäletab, et ongi mu blogi täiesti algusest lugenud? Või mis hetkel te mu leidnud olete?

Alles sel kuul peale ühe õpilase ja tema vanemaga arenguvestlust mainis ema enne lahkumist, et tema ka loeb ja talle väga meeldib. Küsisin siis kohe huviga, et kuidas tema selleni üldse jõudis? Vastas, et kui ma pea 2 aastat tagasi nende klassile klassijuhatajaks läksin, mainis ta mu nime töökaaslasele ning too oli kohe vastu küsinud, et "Kas see on see blogija?" Neid lugusid on alati hästi huvitav kuulda, et kuidas keegi mind leidnud on. Viimasel ajal olen täheldanud, et siia on jõudnud ka näiteks mõned kolleegid, kes kindlasti varem mu blogist teadlikudki polnud. Äge! Tere tulemast kõigile! 
Kusjuures tihtipeale, kui ma peale postituse avalikustamist uuesti kirjapandut loen, siis mõtlen alati, et huvitav, kuidas või millise emotsiooni ja mõtetega loeb seda siin nt mu lapsepõlvetuttav? Vanaema? Vana sõbranna, kellega pole aastaid näinud? Kolleeg? Parim sõbranna? Keegi, kes mind ei salli või näiteks keegi, kes mind üldse ei tea ega tunne. Huvitav! 

Tegelikult ei olnud üldse plaanis kirjutada seda, mida ma just ülal pikalt kirjutasin. Küll aga selles suur osa kirjutamise võlust minu jaoks peitubki, et kunagi ei tea, kuhu ma välja jõuan. Lasen lihtsalt sõrmedel klaviatuuril tantsida ja teie saate siis näha, milline tants välja tuli. Üldse iseloomustab see mõte mind inimesena või Kaksikuna vist päris palju. 

Olin tegelikult hetk enne kirjutama asumist õpilaste kirjandeid parandamas, kui tundsin, et on aeg see printsess siin 100-aastasest unest äratada ja ühe uue postitusega maha saada. Kirjutamistuhinat oleks patt kuidagi ignoreerida, sest see pole päris miski, mida sundida saab, ma arvan. Või noh, eks ikka saab, kui väga vaja on, aga sellel soonel olles on ikka kordades parem. Näiteks on mul samamoodi sõpradele kirjade kirjutamisega. Ma võin mõne tuhina käigus kirjutada kellelegi pika kirja oma mõtetega, kuigi ta sünnipäev on näiteks paari kuu kaugusel. Lihtsalt kui tuleb tuhin, tuleb kirjutada ja just täpselt seda, mis südamel on.. olgu see siis isiklik kiri kellelegi, avalik blogipostitus tuhandetele või isiklikud mõtted, mis iial kellegi teise silme ette ei satu. 

Lugesin just ühest kirjandist, mida parandasin, kuidas kevad annab juurde uut energiat ja jõudu tegutseda, õppida, olla kuidagi üldises mõttes parem ja rõõmsam inimene. Ma usun, et me oleme kõik sellega nõus. Küll aga praegu aknast välja vaadates tahaks paar pisarat poetada, sest selliseks aprillikuu lõpuks ma küll vaimselt valmis ei olnud. Lumi? Vihm? Külm? Õnneks ilmateadet vaadates on näha, et kannatused on peagi lõppemas. Olgem aga ausad - ma ei julge kindel olla, et ma enda sünnipäeval nelja ja poole nädala pärast lumememme ei veereta.. Vaimse tervise teema on muidu sel aastal mul eriliselt fookuses olnud, aga vaatame jooksvalt, kas jõuan selle teemani selles postituses või ühes järgmistest. 

Ma olen hästi palju teiega jaganud erinevaid liikumise ja toitumise, kehakaaluga seotud teemasid. Nii enda teekonda erinevate väljakutsete ja toitumiskavadega seoses kui ka niisama mõtteid. Kindlasti olen jaganud korduvad ka seda, kuidas kevade lähenedes olen alati proovinud jooksmas käima hakata. Viimased 10 kevadet kindlasti, ma julgeksin isegi väita. 
Alustan siis täiesti algusest. Nimelt pole ma kunagi mingi jooksuvend olnud. Kehalises olin alati see, kes kuskil lõpus vaikselt viilis ja loivas ega jõudnud joosta. Ilmselt ei üritanudki eriti. Olin see, kes ümber järve kõndis ja sai alati halva aja ja hinde. Küll aga selle negatiivse kogemuse kõrval on jooksmine olnud alati miski, mida ma olen täiega teha tahtnud. Ma ei tea, kust see tulnud on, sest mingeid eeskujusid mul selles osas pole kunagi olnud, kedagi lähedast jooksmas näinud pole jne. Küll aga olen alati olnud veendumusel, et ma tahan ja pean jooksma.. kuigi no üldse ei jõua ja pigem olen alati sisendanud seda, et vihkan jooksmist. Eile kuulasin just ühte podcasti, kus öeldi väga selgelt, et aju üritab tõeks muuta kõik, mida sa talle ütled. Miks ma peaksingi siis suutma, kui aina sisendan endale, et see sõna otseses mõttes pole midagi, mida ma suudaksin teha, eksole. 
Järva-Jaanis elades ei julgenud ma joosta, sest äkki mõni tuttav näeb, kuidas ma ei jõua joosta. Lubasin, et linna ühikasse kolides hakkan jooksma, sest seal ju kõik võõrad ja täiesti kama kaks, kes näeb. Kolisin. Käisin 1x jooksmas ja sain aru, et kui ma ikka kuskil mujal elaksin, võiks ju veel proovida, kas ikka on jooks sama nõme kui ühika juures. Kolisin Õismäele. Jooks sakkis! Peale 1-2 korda proovides ja punapeeditaolise näoga koju jõudes tunnistasin endale jälle, et ma vihkan seda ja see pole minule. Küll aga mõtlesin, et mujal elades oleks ju ikka ilmselt rohkem motivatsiooni. Kolisin tagasi Kristiinesse, mõne tänava kaugusele ühikast, kus varasemalt elasin. Tuli ka jälle kevad ja uus motivatsioonilaine ning lootus, et ehk sel korral ma õnnestun. Seal elades jõudsin vast 2 korra asemel isegi kolmel korral jooksma. Ei lõppenud see kuidagi teisiti, tunnistan. Siis kolisin aastaks Järva-Jaani, kasvatasin oma kõhus uut elu, kolisin Laagrisse ja siis edasi Sakku. Selleks ajaks oli Roos juba piisavalt suur, keha taastunud ja sain jälle proovida. Esimest korda elus tundus, et vau, äkki ma nüüd suudangi. Käisin paar korda, nägin juba 1. ja 3. jooksu vahel suurt muutust. Siis jäi aga nädal aega vahele, rohkem jooksma ei jõudnud ja leppisin jälle, et see jooksuvärk ikka minu jaoks pole. Ükskõik mis muu, aga mitte jooksmine!

Sel aastal juhtus midagi, mida ma ei osanud kuidagi moodi oodata ega selleks valmis olla. Kui veebruari lõpus lumi vaikselt sulas, mõtlesin ühel õhtul, et lähen ja proovin joosta. Mäletan, kuidas 100m pealt vaatasin kella, et enam ei jõua, kas on juba kilomeeter täis. Nali oli muidugi minu kulul. Ainult 100 meetrit olin jooksnud! Venitasin kuidagi 400 meetrini välja ja hakkasin kõndima. Ma reaalselt polnud füüsiliselt suuteline rohkem jooksma. 400 meetrit oli tol hetkel minu lagi! Nii piinlik tunnistada, aga vaatame koos tõele näkku. 
Vaatamata sellele tulemusele vedasin ma end varsti jälle jooksma. Ja jälle. Ja veel ja veel ja veel! Ma küll ei jõudnud pikki distantse järjest joosta, aga ma läksin kogu aeg tagasi ja see on midagi, mille üle ma olen nii uhke. Varasematel aastatel ma andsin kohe alla, kui nägin, et ei jõudnud. Mitte joosta on ju palju kergem..
Hästi kiiresti oli märgata, et jõudsin juba kilomeetri joosta, siis natuke rohkemgi. Minu jaoks oli see väga suur saavutus, kui mõelda nüüd kõigele, mida eelnevalt kirjutasin. Aprilli alguses panin endale paika, et selle kuu lõpuks jooksen 3km kõndimata. Kartsin, kas suudan selle eesmärgi saavutada. Siis aga juhtus nii, et paar päeva peale eesmärgi püstitamist läksin ja jooksin 5 km jutti! MINA! VIIS KILOMEETRIT? Kuidas palun? Mäletan, kui raske see oli. Sisekõne oli ebareaalne, motiveerisin end iga sõnaga, mis vähegi pähe tuli ja sundisin selle viieka ära jooksma. Koju jõudes istusin õues ja hakkasin lihtsalt nutma. Pisarad voolasid sellest meeletust uhkusest. Millega ma olin just hakkama saanud? Ma ei suutnud seda uskuda. Mõtlen jälle sellele eilsele mõttele, et aju teeb teoks kõik, mida sa talle sisendad. See oli ehe näide sellest. Ma läksin iga kord jooksma hoopis teise suhtumisega kui varasemalt ja ma sain hakkama millegagi, mis oli minu jaoks aastaid helesinine unistus, kättesaamatu, lihtsalt niiiiiiiii suur asi. 

Esimesel pildil on see Maris, kes tuli oma esimeselt 5-kilomeetriselt jooksult ja ei suutnud lihtsalt uskuda, mis just juhtunud oli..:D

Paar päeva hiljem läksin jälle ja pingutasin uuesti viieka välja. Tahtsin endale tõestada, et ma suudan veel ja see ei juhtunud kogemata. Suutsingi. Peale seda aga rohkem ei ole suutnud. See omakorda on tekitanud hoopis vastupidise efekti, mida ma teadvustan, aga ei suuda seda enam ümber pöörata. Kui tunnen nt 2-3 km pealt, et jalg teeb haiget, hingata on raske, hakkan kohe mõtlema sellele, et vau, Maris, kas sa tõesti arvasid, et sa oledki nüüd mingi jooksja? Ma võin joosta 5x1km ning peale igat kilomeetrit 100m jalutada, aga pausideta lihtsalt rohkem pole jõudnud. Täiesti uskumatu ikka, milliseid trikke see aju meile teha võib ja kuidas tuleb oma mõtetega tööd teha. 

Ühesõnaga viimasel ajal olen ma jooksma jõudnud vähem. Peamiselt selle tõttu, et mul hakkab joostes vasaku jala sääreluu kõrval mingi lihas nii valu tegema, et ega sellega palju joosta ei jõuagi. Teiseks on meil aprillikuus õpetajatega sammude väljakutse. Ma pole üldse mingi võistlushimuline inimene, aga see väljakutse on küll pannud mind täiega pingutama ja liigutama. Sellega seoses on hoopis aga tekkinud see tunne ja mõte, et kohati see sammude taga ajamine tekitab hoopis trotsi jalutamise ees, mida ma muidu armastan nii väga. Justkui see, et teen seda nüüd mingi numbri pärast, mitte sisemise motivatsiooni ja heaolu tõttu. Kui ma jalutan ja mul on selleks aega, siis ma naudin. Kui ma aga ei suuda selleks muu elu kõrvalt aega leida, vot siis tulevad pähe mõtted, et ma pean, kuigi ei saa, ja pigistan lõpuks selle aja millegi muu olulise arvelt. Lisaks muidugi see ilm, mis ajab lihtsalt tigedaks. Sellegi poolest pingutan võiduka lõpuni, sest paar päeva on ju veel jäänud. Äge on muidugi näha võrdlust, et kui märtsis oli keskmine sammude arv päevas umbes 7000, siis nüüd aprillis on keskmine 12000 sammu päevas. Tundub, et pingutus on ilmselge, hehe. 

26. APRILL 

Eile juhtuski nii, et jäin siin kirjutamise vahel hoopis kirjandeid parandama. Kuna aga selle kõrvale maitsesid šokolaadiküpsised liiga hästi ja enesetunne selle all lõpuks kannatas, läksin hoopis jalutama. Täiega nautisin! Kõndimise lõpus põrkasin tänaval kogemata kokku ka endise kolleegiga ja saime mõned tuhanded sammud koos käia ja rääkida, kuidas elu läinud on. 

Täna oli ülikoolis loeng õpetaja vaimse tervise teemadel. Kuidas ennast hoida, kuidas mitte läbi põleda. Tunnen, et see teema on olnud sel kuul mul erilises fookuses ja mitte ainult õpetajatöö mõttes. Olen teadlikult seadnud end esikohale ja teinud enda heaks hästi palju erinevaid asju. Alustades muidugi füüsilise liikumisega. Jooksmine ja kõndimine on olnud sel kuul igapäevased tegevused ja näen, kuidas see on mõjutanud näiteks väga tugevalt positiivses mõttes minu und. Kui muidu pole ma aastaid saanud öösel hästi magada (peale mitut aastat lennujaamas öövahetuses töötamist ja vanaema surma tekkisid mul unehäired, ärkasin öösel paarkümmend korda kindlasti.. viimased 1-2 aastat on olukord olnud  parem), siis see kuu tunnen, et uni on kuidagi tõesti kvaliteetsem olnud. Tihtipeale lähengi Roosiga juba 8 ajal magama ja magangi oma 10 tundi täis ja naudin seda väga. 

Tänu jooksule ja kõndimisele olen tavapärasest palju rohkem kuulanud erinevaid enseseabi ja -armastusega seotud podcaste. Varasemalt ei kuulanud ma neid eriti palju, vahel harva, nüüd aga aina otsin uusi tegijaid ja muudkui kuulan, ammutan inspiratsiooni ja proovin mõista, kuidas ma saan enda elu ise paremuse poole muuta, olla enda elus peategelane. Olen väga palju rõhku pannud ka sellele, kuidas olla ise parem inimene, parem suhtleja, kuidas mõjutavad teised inimesed minu elu ja kuidas ma saan end selles kõiges võimalikult palju hoida. 
Näiteks ühel päeval kuulasin osa, kus räägiti iseenda väärtusest ja sellest, kuidas teised inimesed saavad ju tegelikult ise valida, kuidas nad sind kohtlevad. Kui me mõtleme sellele, mida inimene väärt on, siis vastus on üsna selge ja ühene. Kõik inimesed on väärt armastust, tähelepanu, hoolimist ja näiteks ka toitu, sooja kodu jne. Need on elulised asjad, mis ei küsi inimese sugu, vanust ega midagi muud. Küll aga on hoopis midagi muud see, kuidas inimest väärtustatakse. Näide toodi podcastis autode ostu kohta. Kui inimene ostab endale olude sunnil auto, mida saab endale lubada, siis ta sellesse ka nii suhtub. Ta on saanud midagi kerge vaevaga. See auto ei ole inimesele nii tähenduslik, ta ei pea ja ehk ei viitsigi/tahagi selle nimel igapäevaselt pingutada või selle eest hoolitsemisse panustada. Pigem mõeldakse, et kui võimalused tekivad, küll siis parem auto ostetakse. Kui ma aga ostan endale oma unistuste auto, mille jaoks olen kaua raha kogunud, sellest juba ammu unistanud, siis hoian ja hoolitsen selle eest võimalikult hästi, sest see on mulle eriline ja oluline. 

Muidugi pole inimsuhted nii must-valged ja ainult ühes või teises äärmuses, aga usun, et selles on omajagu tõtt. See torkas mind eriti valusalt, sest teismelisena ma pingutasin nii meeletult, et sulanduda teiste tüdrukute gruppi, kes ilmselgelt mind sinna ei tahtnud või ma polnud kunagi nende esimene valik. Tol hetkel ma tajusin seda muidugi teisiti, sest tihti oli meil koos ka megatore ja me saime väga hästi läbi. Täna täiskasvanuna lihtsalt mõtlen, et miks ma lasin endaga nii käituda. Kahju sellest väikesest Marisest.  Ma käisin ja palusin kogu aeg, et nad justkui minuga koos olla tahaksid. Tihtipeale nutsin kodus, kui kuulsin, et teised läksid õue ja mind ei kutsunud, kuigi varasemalt olime sellest just rääkinud. Usun, et nii mõnelgi teist võib tekkida mingi sarnane mälestus kooliajast või miks mitte tegelikult ka praegusest elust. Kahju, et (teismelisena) sellest on nii raske aru saada, et you are better off alone! Täpselt nagu see näide, mis internetis ringleb, kus öeldakse, et pudel vett poes maksab euro, restoranis kolm eurot ja lennujaamas 6 eurot. Sisu on sama, aga erinevates oludes on ka selle väärtus erinev. 

27.  APRILL

Ma alati armastan öelda, et elu juhtub, kui inimene teeb plaane. Täpselt see juhtuski, kui ma kaks päeva tagasi mõtlesin, et selline kirjutamise tuhin on, et vorbin kiiresti ühe postituse valmis. Tegelikult, nagu näha, juhtuski elu ja olen siin nüüd kolmandat päeva kirjutamas ega tea tegelikult, kas tänagi valmis jõuan. Proovin! 

Jätkates natukene eilse teema ja podcastidega, siis olen viimasel ajal mõelnud paljud iseenda elu romatiseerimisele. Ma nii armastan seda mõtet, et minu võimuses on teha pisikestest asjadest ja hetkedest palju tähenduslikumad, erilisemad. Kui lihtne jalutuskäik mõelda ümber iseenda vaimse ja füüsilise tervise parandajaks. Kui lihtne jook valada ilusasse klaasi ja juua seda näiteks korduvkasutatava kõrrega. Kanda suvalisel päeval riideid, mida muidu kannaksid vaid kodust väljaspool. Teha hommikusöök, mis ainult ei maitse imeliselt, vaid on ka imeliselt sätitud. Osta endale ise lilli, Luua endale kindel hommikurutiin, et kohe ärgates end hästi tunda. Teha tööd hubases kohvikus, mitte alati ilmtingimata kodus. Võtta kätte ja osta pilet kontserdile või teatrisse, sest oled seda rohkem kui aasta edasi lükanud. Tantsida suvalistel hetkedel. Kirjuta sõbrale midagi ilusat ja tunda rõõmu ka teiste rõõmustamisest... Ühesõnaga selliseid tegevusi ja võimalusi on nii palju, et enda tuju tõsta, muuta oma elu erilisemaks pisikeste asjade või tegevustega. Minu isiklik lemmiktegevus on muidugi kõige selle jäävustamine videos ja pildis, sest noh, nagu te juba teate, olen ma suur kõige ja kõigi jäädvustaja alati olnud. 

Näiteks aastavahetusel tegin endaga kokkuleppe, et sel aastal võtan fookusesse videojäädvustused. Nüüd olengi iga kuu palju pisikesi hetki filminud ja iga kuu lõpus pannud kokku video. Nii huvitav on jälgida, kuidas on toimunud mingid muutused minus näiteks. Nendelt videodelt tuleb see ideaalselt välja. Kui tavaliselt olen alati videosid jaganud nt Instagramis, siis seekord on need kuidagi nii isiklikud, et vaid mõni kõige lähedasem inimene on neid näinud.. 

Olen jõudnud postituse lõpuks (kui see kohe lõppema peaks, veel ei tea haha) jõudnud koju. Kaks päeva hommikust õhtuni kestnud ülikooli on läbi. Üldse oli täna viimane laupäev, kui loengud toimusid. Tunnen, kuidas vaim on lihtsalt nii väsinud, et jääksin vist praegu koheselt magama ja kui mul poleks kombeks sada korda öösel ärgata, võiskin vist kolm päeva jutti magada. Õnneks aga ilmateadet vaadates tean, et hommehommikune päike toob palju energiat ja vaheaja viimane päev möödub loodetavasti mõnusalt. 

Kuigi ma tunnen, et vaheajal puhata üldse ei saanud ja tegelikult algab viimane periood enne suvevaheaega ikka natuke väsinuna, siis rõõmustab mind meeletult järgmise nädala kolmapäev. Kujutan ette, et mitmed inimesed võiksid une pealt vastata minu eest, mis tulevas kolmapäevas minu jaoks nii erilist on. Jep! Mai! Minu lemmikkuu maailmas! See on ebareaalne, kui väga ma alati seda kuud ootan, sest muidugi see loodus ja lilled ja ilus ilm, aga ka sünnipäev, uus energia ja palju rõõmsam tuju, kergemad hommikused ärkamised ja nii edasi ja nii edasi. 

Kui rääkida nüüd aga minu sünnipäevast, siis peab tõdema, et jälle ilmselt kõik inimesed, kes mind natukenegi paremini teavad, teavad ka seda, kui hull sünna-ootaja ma olen. Väiksest peale mäletan, kuidas alati hakkasin juba varakult 26. maini päevi lugema. Tegelikult vist isegi kuid, haha. Mäletan nii selgesti neid hetki, kui vaikselt empsi tuppa hiilisin ja teatasin, et 11 nädalat veel! 56 päeva veel! 2 nädalat veel! 3 tundi veel! Emps alati naeris ja ohkas, et appikene, Maris. 

Tegelikult just paar päeva tagasi rääkisime empsiga telefonis ja mainisin talle, et kui Roosile ütlesin, et mu sünnani on 5 nädalat, siis ta küsis, et kas ühe öö pärast on juba neli nädalat.. Igatahes peatas emps mu juttu ja küsis, et kas ta pani õigesti tähele, et ma alustasin nüüd selle aasta sünnipäevani aja lugemist.. ja naeris. 
Eile õhtul jalutamas käies juhtusime empsiga seda samal ajal tegema ja seega saime meeldiva kasulikuga ühendada. Mõlemad saime sammud märkamatult tehtud, sest juttu jätkus telefonitsi terveks tunniks. Ühel hetkel hakkasin midagi rääkima, aga katkestasin jutu juba eos ja ütlesin, et vaevalt emps seda kuulda tahaks. Okei, emps ei käinud peale ka ja leppis, et ma otsustasin mitte rääkida. 

Jalutuskäigu lõppedes küsis aga emps siiski:

"Kuule, mis sa siis enne ikkagi rääkida tahtsid, aga ei rääkinud?"

Mina vaikselt vastu:"Noh, ma tahtsin öelda, et mul on täpselt 1 kuu sünnipäevani..." Ise olin sellises ebalevas tujus, sest ise kohe 28-aastaseks saav naine ja ikka loen nii kohe päevi...

Sain empsi häälest aru, et tal tulid pisarad silma. "Appi, Maris, ma tahan seda alati kuulda! See on just nii armas, kuidas oled sünnipäevast ikka veel nii elevil kui 20-25 aastat tagasi.. Ära kunagi arva, et ma ei taha seda kuulda!"

Mu emps on reaalne kullatükk ja mul on lihtsalt nii hea meel, et ta mul olemas on! Mäletan kõiki neid sünnipäevasid, kus ärkasin hommikul kullerkupulõhnases toas, sest emps oli jälle terve suure ämbri (!!!) neid täis korjanud. Need on alati lapsepõlves kevadel mu ühed lemmikumad olnud ning need õitsevadki umbes täpselt minu sünnipäeva paiku. Sellised väikesed teod ja sõnad, mis näitavad, et kellestki väga hoolid ja kui näidata läbi nende, et tead, mis teisele inimesele meeldib… see on reaalselt minu armastuse keel. Proovin alati nii perele kui sõpradele end nii väljendada ja seda ka ise kogeda on ülim! Tänks, emps!

Vot sellisesse kohta nüüd oma tänaste mõtisklustega jõudsingi. Lõpetan praegu seda postitust voodist, sest panin just Roosi tuttu ja tunnen, et ega eriti isegi enam üleval olla ei jaksa. Aaa! Kui juba empsi jutu peale nunnumeeter lõhki ei läinud, siis äkki järgmine ja viimane lugu seda teeb. 

Nimelt räägime Roosiga alati enne uinumist asjadest, mis meid sel päeval rõõmsaks on teinud ning mille eest tänulikud oleme. See on nii armas viis päev kokku võtta, lõpetada heade emotsioonidega ning õpetada juba oma 3-aastasele printsessile, et väikesed asjad elus loevad tihti kõige rohkem. 
Igatahes tulime tänagi voodisse ning Roos hakkas oma mõtteid jagama ja siis küsis jälle, et mille eest mina täna tänulikkust tunnen. Kui olime juba mõlemad paar asja loetlenud ja oli jälle tema kord, siis ta ütles nii:"Mind tegi täna nii rõõmsaks see, kui ma sind vaatasin ja sa mulle armastusega naeratasid!" 

Oeh!