18 September 2016

18. SEPTEMBER - auh-auh!!!

Alustan sellest, et eelmine postitus sai paarsada vaatamist üle tuhande! VAU! Aitäh teile kõigile!

Kuna eile oli meil Elmariga mõlemal vaba päeva esimene pool, siis mõtlesime midagi teha. Ma tahtsin nii väga jälle sinna ilusasse mereäärsesse kohta minna, millest postitasin mõned postid tagasi. Sinnajõudes olin ma kohe nii kurb - see koht oli nii teistsugune. Ei teagi, kas asi oli sombuses ja pilvises ilmas või selles, et ilus liivarand oli vetikaid täis ja kuidagi.. teistsugune lihtsalt. Üle 10-15 minuti me seal tuulekäes ei olnudki ja mõtlesime kohe, mida edasi teha.

Natuke ringi sõitnud ja mõelnud, mida järgmiseks, tuli mul üks ü-li-hea mõte! LOOMADE VARJUPAIK! Kes mind vähegi tunneb, teab, et ma olen totaalne loomaarmastaja ja võiksin vabalt endale kohe ja praegu kõik maailma loomakesed koju võtta (kaasa arvatud ämblikud ja maod, jah!). 
Googeldases tuli esimeseks kohaks kohe Tallinna Loomade Hoiupaik. Kuna lahtioleku ajad klappisid meie plaanidega, võtsime suuna koheselt sinnapoole. 

Linnast natuke eraldatud kohake. Inimesi oli päris rohkelt. Autost välja astudes oli kohe kuulda, et seal on ikka päris palju koeri! Kõik haukusid kuskil kaugel korraga. Kui me uksest sisse läksime, pidime end kohe ID-kaardi alusel registreerima. Kohe peale seda öeldi meile, et meie kutsuke ootab meid juba õues ukse juures. Alguses olin üllatunud, et me ei saagi kõiki koeri ise näha ja valida lemmikut, kuid siis kohe lõi pähe, et nii ongi parem! Sellisel juhul saavad ju kõik koerad ikka jalutatud ja ei teki sellist olukorda, et mõned koerad jalutavad hommikust õhtuni inimeste kõrval, teised mitte. 

Õue jõudes nägime, et meie jalutatavaks osutus üks armas must kutsuke. Ta oli väga-väga kõhna, arg, aga tõesti üks nunnudus! Üks mees rääkis meile vene keeles natuke aega koerast ja võisimegi minna. Jumal tänatud, et mu peiks vene keelt väga hästi oskab. Ma lihtsalt naeratasin ja pärast kohe küsisin: "MIS TA RÄÄKIS?" Põhimõtteliselt öeldi meile et tund aega jalutamist ja võime ise kuskile vaadata, kuhu tahame. Mind üllatas see, et meile anti täielikult vabad käes. Ümber oli suur mets, suur veekogu ja me saimegi reaalselt selle tunniga teha, mida ise heaks arvasime. 

Ma juba armusin sellesse koera täielikult. Kuna ta oli varjupaigas uus ja stressi tõttu väga kõhnake, siis ta pelgas korralikult. Aga oli näha, kuidas iga hetkega ta harjus meiega rohkem ja rohkem. Tõeline kullatükk! Juba suutsin ette kujutada, kuidas selle armsa loomakese endale üürikasse võtame ja ta totaalselt ära hellitame! Kuidas see usaldusmurega koer meid varsti totaalselt usaldab ja armastab. Meile küll ei osatud öelda, missugune oli tema eelnev eluke olnud, aga oli aru saada, et meeldiv see olla ei saanud. Ma nii loodan, et see armas loomake saab endale meeletult hooliva perekonna! 

Meie lähme igatahes sinna juba varsti tagasi. Minge teie ka! 



14 September 2016

14.SEPTEMBER - SPA, mmmm!


Käisime peiksiga eile puhkamas. Nimelt on minu lennujaamas töötamisel boonuseks toredad pakkumised selle kohviku töötajatele. Ei saanud seda kasutamata jätta. Kalev SPA oli tõesti mõnus - need mullivannid, veekeskuse osa ja muidugi väga ilus tuba ja mõnus hommikusöök! See oli meil mõlemal esimene SPA külastus üldse ja väga hea esimene!

Mulle on vaikselt tulnud jälle külge see aastatetagune pildistamise pisik. Tunnen nüüd üle tõeliselt pika aja puudust ühest heast kaamerast. Kuna seda mul aga pole, siis on mu kasutuses minu armas telefon, mis ajab ka asja ju tegelikult ära. Tundub, et blogi hakkab aktiivsemaks muutuma - seda see pildistamishuvi on näidanud varemgi.

Mäletan, et kui aastate eest tegin oma blogisse sissekandeid igapäevaselt, siis mul oli päris palju jälgijaid. Huvitav, kui paljud teist on jäänud mu postitusi ootama ja Suhkruprintsessil silma peal hoidma?! Kes soovib, võib sellest mulle teada anda. Oleks väga huvitav teada! 

Nüüd aga mõned pildid eilsest. (Kui on soovi piltidel alati silm peal hoida, võib mind jälgida instagramis SIIN!)


03 September 2016

3. SEPTEMBER - Vau!


Eile oli minul viimane päev enne kõik-nädalavahetused-tööl ja kooli algust ning Elmaril oli lühike päev koolis, siis mõtlesime lõunal kuskile minna. Ma olen alates eelmise suve lõpust saati tahtnud mere äärde minna. Istusime autosse teadmata, kuhu me lõpuks jõuame. Elmar viis mind lõpuks aga ühe mere äärde. Alguses autost välja astudes ma olin lihtsalt õnnelik, et MERI, jess! Kui aga mööda pikka laudteed rannani jõudsime, korrutasin kohe mitu korda, et see on ilusaim koht, kus ma käinud olen! See oli tõesti lihtsalt i-me-li.ne! VAUKI! Vaadake ise! 
(Tegime telefoniga mõned pildid ka, aga kvaliteedi pärast peab küll vabandama vist.. :( )