28 December 2016

28. DETSEMBER


Sattusin kogemata vaatama oma blogi vaatamisi. Eelmine postitus sai pea poolteist tuhat vaatamist, vau! Ja kuna päkapikud olid sel aastal eriti helded ja otsustasid mulle kinkida telefoni, millel on eelmisest mitu korda parem kaamera, siis tundub, et Suhkruprintsessi hakkab postitusi ilmuma natukene rohkem kui siiani.

Sel aastal algasid minu jõulud mu sõbranna ja kursakaga kingitusi vahetades ja väljas söömas käies. Ma armastan kingituste tegemist ja pärast saaja reaktsiooni nägemist! Ja muidugi, kellele ei meeldiks ka ise kingitusi saada? Katrinilt sain eriti tuusa lauvärvipaleti, millega kohe natuke katsetasin ja Katsile ilusad silmad pähe tegin. Pilte näete allpool. 

Jõulud jätkusid 24. detsembril kell 4:00 tööl, lennujaamas. Nii tore, kuidas mitmed pered, ja muidugi ka teised, olid rõõmsalt enne lendu midagi kõhtu valimas, õnnelikud ja soovisid häid pühi. Lennujaama kohvikus töötades olen ma paljurohkem näinud seda, et kliendid on siiski viisakad ja toredad. Tavalises poes töötanud, oskan ma seda vahet eriti hästi näha. Igatahes kuuetunnine tööpäev läks kiirelt, peale mida kohe bussijaama põrutasin ja siis Pärnu. 

Iga-aastane traditsioon - jõululaupäev Sindis tädi juures. Muidugi oli laud lookas heast ja veel paremast, kuusealune täis ilusaid kingipakikesi. Mulle meeldib see komme, et iga kingituse eest peab luuletuselugema, laulma või midagi tegema. See lisab palju rohkem põnevust, kuigi vanemaks saades ka mingit väikest paanikat. Kooli ajal oli ju lihtne - eesti keeles pidi ju raudselt mõne luuletuse pähe õppima ja kooris oli vähemalt paar jõululaulu, mida sai luuletusena paki lunastamiseks lugeda.
Kuna eelmisel ööl enne tööd oli pea võimatu magama jääda, sest ärevus oli enne jõulupäeva nagu 2aastasel, vajusin ma üsna vara ära ja juba oligi hommik ja aeg teiste sugulastega jõule veeta. 

25. detsembril veetsime natuke enda perega aega ka Elmari pere juures. Veel mõned armsad kingitused ja head söögid, ja juba ootan Järva-Jaani, kuhu ootasime kokku 19 inimest. Kuna lapsi oli meil palju, siis kuusealune oli sõna otseses mõttes kingitustest pungil. Kui põnev! Kingituste lunastamine läks ladusalt ja lõppes mu vanemate väikese kitarri-jaurami-lauluga - eriti äge!
Sel õhtul jõudsin ka paar tundi klassi-jõuluistumisel veeta, mida me iga aasta korraldanud oleme. Nii naljakas ja samas uskumatu on vaadata, et kõik meist on juba oma elu peale läinud, et peamised jututeemad on "kuidas siis läheb? kus sa elad? kus sa õpid? kus sa tööl käid?" Kuigi Eesti on väike ja kõik satume ka tihti koju, Järva-Jaani, siis ikkagi oleme jäänud kaugemaks, kui oleks võinud arvata. 

Ma alati armastan jõulude ajal Instagramis ja mujal vaadata teiste inimeste pilte oma jõuludest - kõik on alati nii kaunilt üles löödud, on ehtinud oma kodud ja kuused nii uhkelt ja kõik on õnnelikud. Näitan teile mõndasi pilte, mis on mu telefoni kogunenud nii jõuludest, kingitustest või lihtsalt jõuluajast. Viimased üksikud pildid on Innu poolt tehtud! 

    1- Esimest korda aastate jooksul läksin kodust välja kinniste juustega ehk Katriniga välja sööma!  2. Sain vanaemalt megamõnnad villased sokid!  3- Kuna ma olen suvest saati trennis käinud oma plastikust poe-veepudeliga, siis päev enne jõule otsustas keia mulle ootamatult koos trenni minnes ühe ilusa joogipudeli kinkida - kui armas!

  Katrin ja see, millest ülevalpool juttu tegin. 


    1- Olime Elmariga juba ammu silma peale pannud sellele mängule.. ja kuna Sindi jõuluvanal olind kingiideed otsas, leidsimegi enda jõulupakist selle ülituusa mängu! Tõesti vinge!  2- Ma olen olnud lapsest saati tõeline riivitud porgandi fänn! Ise kunagi ei viitsinud riivida ja käisin vanaema palumas, et ta seda teeks. Paar nädalat tagasi tahtsin linnas ka selleks riivi osta ja ostsin tõelise käkerdise, mis mitte midagi ei suutnud teha, mis ta muidu tegema peaks. Empsil oli aga õnneks mõte, et jõuluvana võib mu mind välja aidata - üks megahea riiv ja mitu kilo porganit! Õnn!   3- Sindikate jõulukotti mahtus ka veel 2 ülimalt hea lõhnaga loodusseepi, vannukuul ja 2 ülisuper näomaski.
Esimenel ja kolmandal pildil on näha heledat pleedi tumedamate lillekestega - selle sain Elmari vanematelt ja see turmpab kindlasti oma pehmusega üle mu senised pleedikesed.
    1- 23. detsembri jõusaalitrenn Keiaga   2. 25. detsember Järva-Jaanis oli ilma poolest pigem nagu ilus sügis.
    1 ja 3 - Klassipidu   2- Teel linna tegime Innuga paar peatust, et saada mõningaid lahedaid pilte
 


16 November 2016

16. NOVEMBER - 1 AASTA!


Ma olen nii õnnelik! Ausõna olen!
Täna täitus minul ja Elmaril 1 aasta sellest ajast, kui me päriselt ja otse rääkisime sellest et kas me nüüd oleme koos? Eks muidu võiks seda aega ikka natukene pikemaks lugeda.
Ma võin kindlalt väita, et on olnud minu lemmikaasta! Kuigi pool sellest ajast olime nö kaugsuhtes - mina Tallinnas ja tema Järvamaal, siis ma tegin kõik, et iga nädalavahetus temaga kokku saada. Ma oleks vist pidanud alles hoidma kõik rongi- ja bussipiletid, et nüüd need meeletud eurod huvipärast kokku arvutada. :D Tundus, nagu sellel ei tulekski lõppu.. koolid aina kestsid ja meie saime näga ainult nädalavahetuseti. Aga nüüd! Aeg on hoopis nii kiirelt liikunud, et järgmine nädal saab meil juba 5 kuus koos elatud.

Arvan, et nüüd on kõik juba sellega harjunud ja ma võin mõne sõnaga sellest ka rääkida. Kogu see kokkukolimine toimus pooleldi salaja. Miks pooleldi? Elmari pere oli kahe käega poolt, et me ikka korteri üüriksime. Minu vanemad aga pigem ei lubanud. Nende argument oli see, et korter nõuab palju rohkem raha kui ühikas, kus me saaksime ka koos elada. Selle raha eest saaksime endale lubada palju rohkem, mida hing ihaldab.. võib olla isegi reisile minna?! Muidugi on see hea argument ja ma saan täielikult aru oma vanemate heatahtlikkusest, mis alguses tundus mulle vastuvõtmatuna.
Nii ma siis igaks juhuks alguses juba võtsingi enda nimele ühikas 2inimese toa.. kui Elmar ükshetk kirjutas, et "kuule, ma kirjutan üürilepingule alla!" Okei, ma ikka teadsin ka, et see võib varsti juhtuda ja ta ei teinud seda minu seljataga. Kuna aga korter oli olemas ja mõlemad teadsime, et hakkan veetma enamus oma aega seal, polnud ju mõtet kahe koha eest ühikas maksta. Niisis kolisingi meie praegusesse korterisse Elmariga.. vanematele ma seda otseselt ei öelnud.
Nüüd aga arvan, et nad on sellega leppinud. Mina olen selle otsusega meeletult rahul. Ma ei saakski võrrelda meie korterit sellega, et elaksime ühikas.. ei. Kuna ma tean oma vanemaid, siis tean ka seda, et minu õnn on neile kõige tähtsam ning nad pole enam pahased. Siinkohal, tsau, emme ja issi!

Ma olen nii õnnelik! Ausõna olen!
Kuigi üks mu parimaid sõbrannasid mulle ükspäev ütles, et "sul on koguaeg elmar siin ja elmar seal, südamed ees ja südamed taga," siis pani see mind mõtlema. Kas tõesti on nii? Ja jah, võib olla ongi, aga mis siis. Ma ei arva, et selles on midagi halba, kui ma näitan välja oma tundeid.
Minu vanemad on olnud kogu aeg mulle suurimaks eeskujuks. Mina sündisin, kui mu vanemad olid natuke alla 20aasta ja nad on siiani õnnelikult abielus - üle 20 aasta! Ma olen seda alati imetlenud ja nende üle ääretult uhke olnud. Kui ükskord empsiga sattusime rääkima sellest, et kuidas nemad issiga nii kaua koos on olnud ja tänapäeval järjest vähem inimesed seda on, siis mu emps ütles mulle vastuseks sõnad, mida ma elulõpuni mäletan ja kavatsen alati nende järgi toimida. "Tänapäeval minnakse kergelt tülide korral lahku. Ei üritata tülisid parandada ja ei nähta vaeva. Kunagi see nii ei olnud!" 
Ma mäletan nii hästi, kui mu Paistevälja vanaema esimest korda Elmariga kohtus ja pärast mulle omavahel ütles, et: "Ta on nii siiras poiss! Ta on täpselt nagu oma inimene!"
Ja kui ma üleeile teise vanemaga telefonis oma pool tundi rääkisin, siislõpetas ta kõne sõnadega: "Elmar on ikka tõeline kullatükk sul! Sellise inimese kõrval on lausa lust tuleviku poole liikuda!"
______

5. novembril käisime Elmariga pildistamas. Fotograaf MONA on meie esimene ja ainus valik. Okei, minu valik alguses. Kuna ma olen tema blogi jälginud juba üle 5 aasta, siis olen näinud kuidas ta on aina paremaks muutunud ja ma jumaldan tema käekirja! Tema pildid on nii tema nägu ja tema tegu. Elmar kiitis kohe valiku heaks, kui oli Mona pilte näinud.
Kui me ühe suure tee ja metsa ääres kohtusime, siis me klappisime kohe. Ma olin nii rahul, sest hea klapp fotograafiga tagab kindlasti parema tulemuse. Mona oli nii tore, sõbralik, hea huumoriga ja meeletult andekas!
Pildid saime kätte täna, täpselt nagu tellitud, ja me oleme väga rahul! Vaadake ka teie:









02 November 2016

2. NOVEMBER

Täna on olnud ideaalne päev! Kuna mul kooli kolmapäeviti ei ole, siis oleks saanud magada kasvõi lõunani! Kuna aga Elmps juba enne 8 kooli läks, siis ega ma rohkem magama ei jäänudki. Panin aga trennikoti kokku ja läksin trenni. Õues oli täiesti ideaalne! Nii ilus lumi ja kõik on valge. Vau! Hiljem koju tulles hüppasin paarist poest läbi ja tulin koju. Armastan selliseid päevi, kus saab lihtsalt sooja teki sees olla ja telekast lemmikasju vaadata. Nii ma siis mõnnasingi pool päeva. Ideaalne vaba päev!

Ma olen nii ootusärevuses nädalavahetuse pärast. Kuna viimane nädalavahetus, mil ma tööl ei ole olnud, oli 13-14 august, siis peale 10 nädalat on just see nädal nädalavahetus vaba! Woho! Kuna tööjuures tegime septembris rekordmüügi, on etevõtte poolt meile kingituseks gabaree-show + õhtusöök Merineitsi restoranis. Minu viimane restorani-kogemus oli Tenerifel 9 aastat tagasi. Sellest ma suurt midagi ei mäleta muidugi. Tuleb kindlasti meeldiv õhtu kogu töökollektiiviga.
Sellel nädalavahetusel toimub minu jaoks veel midagi väga lahedat. Sellest täpsemalt aga täpselt kahe nädala pärast, 16. novembril. Jääge ootama!

Ja hei, varsti on jõulud! Esimese advendini on 25 päeva. JESS! 


    2- Käisime Elmpsiga kaks kuud tagasi tivolis. Kaks vana lemmikut atraktsiooni oli kohal ja mina niii õnnelik!  3- Eelmise nädala alguses sain 4 päeva maal veeta, missugune õnn! Tahaks selle Matšopalli linna kaasa võtta heameelega..  4- Trenni, trenni! 
    1- Hommikud maal, mmmmm, nii mõnusad!   2- Olen üritanud pidada kalender-päevikut, et kõik oleks tehtud ja midagi ei ununeks.. raskem kui ma arvasin..  3- Käisime empsiga Boheemis lõunatamas. Soovitan seda kohta. Käisin esimest korda seal aastaid tagasi oma onupojaga ja siiani on see sama mõnna ja hubane..  4- Istusime kohvikus täpselt akna all ja nii armas detail rippus akna ees. 
    1- Käisime Katriniga Ilumessil. See oli minu esimene kord ja vau - väga tuus ja nii head pakkumised! Ei olnud varem sellest midagi oodata ja nii palju ei oodanudki. Kindlasti järgmisel aastal jälle.   2- Ühel pärastlõunal pakkusin Elmpsile välja Kadrioru parki mineku. Ilm oli nii päikeseline ja kuldne, et park oli tõliselt i-me-i-lus!  3- Elmpsi koer on kindlalt mu südame võitnud. Nii armas nunnupall lihtsalt, et oeh! Väike tähelepanu sooviv nunnukene. Sekund enne pilti vaatas mulle ona armsate silmadega otsa ja nurus pai. (mitut armsat sõna kasutab loomaarmastaja koerast rääkides...:D)   4- Tegin peiksile süüa. 
    2- Nägime poes ükspäev seda lahedat koogikatet, mis ikka alati Tordibossi ja igast koogikeste saadetes igale poole pannakse. Mõtlesime proovida, kuna kumbki polnud seda kunagi katsetanud ja Elmpsi emal oli sünna kah. Oeh, see vist on mõeldud ikka neile, kes midagi sellega teha oskavad. :D  3- Nii tore kingitus kaasa ühe väikse riideostuga.  4- TIVOLII
   1- Tulevane eesti keele õpetaja oma orograafi vihikuga.  2- Ilumess!  4- Käisime eile lihtsalt igal pool sõitmas. Tiirutasime mööda linna pea 4 tundi ja käisime erinevates kohtades. Nii mõnna vaheldus. 

   1- See aasta pole mul vaja olnud õhtuti kuskil käia, mistõttu ma polnudki veel pimedas õues käinud. Peale seda esimest korda tormasin kohe helkurit ostma.  2- Kadrioru-selfie  3-  Eilne trenni-trenni pilt! 

18 September 2016

18. SEPTEMBER - auh-auh!!!

Alustan sellest, et eelmine postitus sai paarsada vaatamist üle tuhande! VAU! Aitäh teile kõigile!

Kuna eile oli meil Elmariga mõlemal vaba päeva esimene pool, siis mõtlesime midagi teha. Ma tahtsin nii väga jälle sinna ilusasse mereäärsesse kohta minna, millest postitasin mõned postid tagasi. Sinnajõudes olin ma kohe nii kurb - see koht oli nii teistsugune. Ei teagi, kas asi oli sombuses ja pilvises ilmas või selles, et ilus liivarand oli vetikaid täis ja kuidagi.. teistsugune lihtsalt. Üle 10-15 minuti me seal tuulekäes ei olnudki ja mõtlesime kohe, mida edasi teha.

Natuke ringi sõitnud ja mõelnud, mida järgmiseks, tuli mul üks ü-li-hea mõte! LOOMADE VARJUPAIK! Kes mind vähegi tunneb, teab, et ma olen totaalne loomaarmastaja ja võiksin vabalt endale kohe ja praegu kõik maailma loomakesed koju võtta (kaasa arvatud ämblikud ja maod, jah!). 
Googeldases tuli esimeseks kohaks kohe Tallinna Loomade Hoiupaik. Kuna lahtioleku ajad klappisid meie plaanidega, võtsime suuna koheselt sinnapoole. 

Linnast natuke eraldatud kohake. Inimesi oli päris rohkelt. Autost välja astudes oli kohe kuulda, et seal on ikka päris palju koeri! Kõik haukusid kuskil kaugel korraga. Kui me uksest sisse läksime, pidime end kohe ID-kaardi alusel registreerima. Kohe peale seda öeldi meile, et meie kutsuke ootab meid juba õues ukse juures. Alguses olin üllatunud, et me ei saagi kõiki koeri ise näha ja valida lemmikut, kuid siis kohe lõi pähe, et nii ongi parem! Sellisel juhul saavad ju kõik koerad ikka jalutatud ja ei teki sellist olukorda, et mõned koerad jalutavad hommikust õhtuni inimeste kõrval, teised mitte. 

Õue jõudes nägime, et meie jalutatavaks osutus üks armas must kutsuke. Ta oli väga-väga kõhna, arg, aga tõesti üks nunnudus! Üks mees rääkis meile vene keeles natuke aega koerast ja võisimegi minna. Jumal tänatud, et mu peiks vene keelt väga hästi oskab. Ma lihtsalt naeratasin ja pärast kohe küsisin: "MIS TA RÄÄKIS?" Põhimõtteliselt öeldi meile et tund aega jalutamist ja võime ise kuskile vaadata, kuhu tahame. Mind üllatas see, et meile anti täielikult vabad käes. Ümber oli suur mets, suur veekogu ja me saimegi reaalselt selle tunniga teha, mida ise heaks arvasime. 

Ma juba armusin sellesse koera täielikult. Kuna ta oli varjupaigas uus ja stressi tõttu väga kõhnake, siis ta pelgas korralikult. Aga oli näha, kuidas iga hetkega ta harjus meiega rohkem ja rohkem. Tõeline kullatükk! Juba suutsin ette kujutada, kuidas selle armsa loomakese endale üürikasse võtame ja ta totaalselt ära hellitame! Kuidas see usaldusmurega koer meid varsti totaalselt usaldab ja armastab. Meile küll ei osatud öelda, missugune oli tema eelnev eluke olnud, aga oli aru saada, et meeldiv see olla ei saanud. Ma nii loodan, et see armas loomake saab endale meeletult hooliva perekonna! 

Meie lähme igatahes sinna juba varsti tagasi. Minge teie ka! 



14 September 2016

14.SEPTEMBER - SPA, mmmm!


Käisime peiksiga eile puhkamas. Nimelt on minu lennujaamas töötamisel boonuseks toredad pakkumised selle kohviku töötajatele. Ei saanud seda kasutamata jätta. Kalev SPA oli tõesti mõnus - need mullivannid, veekeskuse osa ja muidugi väga ilus tuba ja mõnus hommikusöök! See oli meil mõlemal esimene SPA külastus üldse ja väga hea esimene!

Mulle on vaikselt tulnud jälle külge see aastatetagune pildistamise pisik. Tunnen nüüd üle tõeliselt pika aja puudust ühest heast kaamerast. Kuna seda mul aga pole, siis on mu kasutuses minu armas telefon, mis ajab ka asja ju tegelikult ära. Tundub, et blogi hakkab aktiivsemaks muutuma - seda see pildistamishuvi on näidanud varemgi.

Mäletan, et kui aastate eest tegin oma blogisse sissekandeid igapäevaselt, siis mul oli päris palju jälgijaid. Huvitav, kui paljud teist on jäänud mu postitusi ootama ja Suhkruprintsessil silma peal hoidma?! Kes soovib, võib sellest mulle teada anda. Oleks väga huvitav teada! 

Nüüd aga mõned pildid eilsest. (Kui on soovi piltidel alati silm peal hoida, võib mind jälgida instagramis SIIN!)


03 September 2016

3. SEPTEMBER - Vau!


Eile oli minul viimane päev enne kõik-nädalavahetused-tööl ja kooli algust ning Elmaril oli lühike päev koolis, siis mõtlesime lõunal kuskile minna. Ma olen alates eelmise suve lõpust saati tahtnud mere äärde minna. Istusime autosse teadmata, kuhu me lõpuks jõuame. Elmar viis mind lõpuks aga ühe mere äärde. Alguses autost välja astudes ma olin lihtsalt õnnelik, et MERI, jess! Kui aga mööda pikka laudteed rannani jõudsime, korrutasin kohe mitu korda, et see on ilusaim koht, kus ma käinud olen! See oli tõesti lihtsalt i-me-li.ne! VAUKI! Vaadake ise! 
(Tegime telefoniga mõned pildid ka, aga kvaliteedi pärast peab küll vabandama vist.. :( )









27 August 2016

27. AUGUST - pildid räägivad!

 
   1- Augusti alguses sai meie suguvõsa jälle natuke suuremaks ühe pisikese printsessi Arabella näol. See neiu on nüüd minu viies täditütar! Ja pean ikka mainima ka, et nime sai pisike nii, et ühel ööl nägin unes, et mu tädi sai beebitüdruku ja nimeks pandi Arabella. Järgmisel päeval kuulsingi, et tädi ootab last ja sellest päevast peale juba kutsumegi teda Arabella nime järgi.   2- Käisime peiksiga ühel Räägu datel öösel.  3- Mida ilusam seda parem!! 
    1- Kui peiks käib mitu päeva poest küpsisetorti otsimas, aga midagi head ei leia. Ostsin ühe pakki küpsiseid ja auto-kummikomme ja tegin talle väikese üllatuse!   2- Pesa!   3- Mõtlesin,et pudel on ilus, ju on jook ka hea. Nope...
    1- Kui lendate, siis astuge Take Off 1 kohvikust ka läbi!  2- Viisime beebiArabellale pallikese ja emmele lille.  3- vovoovvovovovvvv!




1- Mina-taeva-pildistaja. :D  2- Janeli 19. sünnipäev.  3- Mul on absoluutselt heelium-õhupallide sõltuvus. Kingil kõigile igal võimalusel.. nii armsad lihtsalt. Selle südamekese viisin Janelile. 
    1- Peiksiga sai 9 kuud täis.  
    1- Tulime ükspäev maalt ja hüppasime Jägala Joalt ka läbi.   2- Kui tööl mõnel varahommikul taha kohvikusse tööle sattuda, võib juhtuda, et saad ülimalt ilusa päikesetõusu osaliseks.  
    1- Tööjuures on meil maailma parim Napoleoni kook ja täna otsustasime Manniga patustada ja endale ühe osta. Hommikusöök missugune!   2- Mari-Liis ja Jürmo käisid ühel õhtul meil soolaleival!   3- Tegin täna tatart ja suitsukana kastet.NJAMMI!! 
   1- Dressilebo   2- Käisime Janeliga linnas talle uude kodukesse asju ostmas ja põikasime tühjade kõhtude leevendamiseks Da Vincist ka läbi. Njammi!   3- Näomaskikesed

24 July 2016

24. JUULI


Seekord jõudsin kuidagi väga kiiresti siia tagasi. Pilte on kogunenud ja mõni asigi võiks kirja saadud panna, hea kunagi meenutada!

Umbes aasta tagasi, kui ees oli kolimine Tallinna, olin ma täiesti kindel, et ma tahan ühikasse kolida. Mulle oli filmidest alati jäänud mulje, nagu see oleks üks selline PEAB-KOGEMA asi. Ma isegi ei mõelnud korteri peale ega sellele, et kuskil sugulaste juures aastakese elada. Nüüdseks olen ma olnud täpselt 1 kuu korteris. Ma ilmselt ei saakski õnnelikum olla, et ei pea iga päev ühikatoas ärkama ja õhtul jälle seal uinuma.
Ma olen nii õnnelik, et ma olen selle läbi elanud ja saanud tunda, kuidas see elu käib, kui sa pead arvestama mitmekümmne inimesega. Kas ma mahun praegu kööki süüa tegema? Kui ma tahan pesu pesema panna, kas vabu aegu on? Kui mu pesu all peseb, äkki keegi tõstab selle läbimärjana masinast välja korvi? Kui ma pesema lähen, kas mõni duššikabiin on vaba ka? Kas ma mahun hambaid pesema? Kui ma lähen kööki, kas seal on üldse mõni puhas ja koristatud koht, kus kokata? Kõik need küsimused olid tegelikult igapäevased. Nii paljuga ja paljudega peab arvestama. Ma oskan tänu sellele ilmselt praegu nii palju rohkem hinnata seda, et ma saan elada korteris. Ei pea oma asjadega jooksma üle koridori või minema 3 korrust alla vaatama, et äkki pesumasin on lõpetanud. Kuigi jah, muidugi on korteris elamine tunduvalt kulukam, siis reaalselt see privaatsus ja OMA KODU tunne on kõike seda lihtsalt nii palju väärt! Ja mis oleks veel parem sellest, et saan korterit jagada oma peiksiga? Juhhhuu!

Kuna mu vend käis umbes nädal tagasi meie juures, siis tahtsime talle toredamat meelelahutusprogrammi pakkuda, kui lihtsalt kodus teleka vaatamine või nii. Jõudsime kinno, kardiga sõitma ja bowlingusse.
Vahepeal käisime ka loomaaias! Kindlasti üks mu lemmikkohtasi üldse! Ja ma sain Järva-Jaani Järvepäeval olla Minioni maskotis! Ma olen alati tahtnud seda proovida, et olla kuskil lasterohkel üritusel maskotis. Vaatamata sellele, et päikese käes oli üle 35 kraadi kindlasti, siis oli see lihtsalt ülimalt tuus!
Sellel nädalavahetusel jõudsin ka umbes üle 3 nädala Järva-Jaani ka.Nägin oma sõbrannad ja pere ja kiisukese ka ära.  Õnneks järgmine kord juba mõne päeva pärast!

Nüüd ongi varsti viimane suvekuu ja jälle kool. Nagu igal aastal, siis ma juba ootan kooli ja tahaks õppida ja teha kodus kooliasju. Ilmselt see tunne kestabki umbes septembri keskeni, aga kes teab. Sel sügisel saan kõrvaleriala ka õppima hakata ja kes teab, kuidas asjad lähevad!
Seniks aga ilusat suve kõigile!

   1- BOWLING! Suutsin esimest korda elus mitu korda järjest kõik kurikad esimese korraga pikali saada, woho!  2- Kui on vaarika toormoosi, siis pannkoogihommik on ju kohustuslik!  3- Leidsime Elmariga Kristiine Keskusest pildiautomaadi, kust sai läbi telefoni mõne euri eest printida pisikesi kleepsupilte. Nii armas, kui kodus on pilte!
    1- Little selfie never ... nobody!   2- Lasteloomaaed on lihtsalt must-go alati!   3- Käisime sõbrantsiga natuke jalutamas ja poseerisin ühel täitsa tähtsal taustal. 
    1- Tõesti ülimalt tuus kogemus!  2- Otsisin nii kaua ohte head värviaamatut ja mitmeks päevaks unustasin vist k õ i g e muu tegemise ja ainult värvisin. Üks asi lapsepõlvest, mida ma siiani täielikult armastan!  3- Kui söök näeb hea välja, on umbes sadu kordi meeldivam seda süüa! 
   Peale kino, umbes 22:00 ajal sattusime reaalselt üliimelist päikeseloojangut nägema. Käskisin kohe veeäärde sõita. Kuskilt pole vist ilusam vaade loojuvale päikesele kui veekogu.