31 December 2015

31. detsember



Facebooki lehte kerides võib järjest lugeda, kuidas inimesed soovivad üksteisele ilusat vana-aasta lõppu ja mõned juba head uut järgmistki. Uskumatu, et tõesti ongi juba selle aasta viimane päev. Minu blogis vist tõesti ei saa üle ega ümber jutust, et aeg liigub nii kiiresti - sest noh, nii on ju!

Kuidas siis see aasta meelde on jäänud, või mida erakordset juhtunud on?
Ilmselt üks tähtsamaid asju sel aastal on olnud gümnaasiumi lõpetamine minu jaoks väga heade eksamitulemustega! Saladuskatte all võin isegi öelda, et olen see inimene, kes pole kunagi väga eksamiteks või suurteks töödeks väga palju õppinud.. ja nii läksid ka tegelikult gümnaasiumi lõpueksamid. Või mida ikka osata õppida eesti keeleks? Vaatan üle, kuhu käib koma ja milliseid sõnu mitte kokku kirjutada? Arvan, et seda nädal enne eksamit õppima hakata on veidi hilja ja selliste asjade õppimine toimus ju tegelikult kõikide kooliaastate vältel.
Kõige rohkem õppisin ma vist matemaatika eksamiks, aga peab tõdema, et õppisin ma ikka palju rohkem selle poole tunniga, mil kogu klassiga enne eksamit pabinas korrati ja arutati. Siiani ei suuda uskuda, et sellise tulemuse tegin!
Kokkuvõtvalt ütleksin ma, et gümnaasiumi lõpp oli täpselt selline, nagu ma lootsin!

Teine suurem märkimist väärt sündmus on kindlasti Tallinna Ülikooli sissesaamine. Kuigi SAISis registreerisin ma päris paljude koolide katsetele, siis lõppkokkuvõttes käisingi ma ainult TLÜ omadel. Enamus ajad lihtsalt kattusid - ei saa ju samal ajal nii Tallinnas kui Tartus olla.
Nüüdseks olen ma juba pool aastat õppinud pedagoogikat ja ma ei saakski rohkem rahul olla! Kui ma pidin valima humanitaar- ja loodussuuna vahel, siis oli kohe kindel, et keemiaõpetajat minust ei saaks iialgi. Tegelikult polnud mul aimugi, mis aineid ma üldse õpetada tahaksin, aga mõte õpetajaametist tundus hea. Praegu on väga paljud küsinud, et mida ma siis peale lõpetamist õpetama hakkan. Praegu on kohustuslik inimeseõpetus ja järgmisel aastal peab ühe eriala veel valima.. seda on veel aega mõelda. Tegelikult ma ootan ikka väga seda, et mu 5 ülikooliaastat oleks läbi ja ma saaksin päriselt päris klassi ees seista päris õpetajana - nii põnev!

Kolmas suur muutus on kindlasti Tallinna kolimine. Nii kaua kui mina mäletan, olen olnud see inimene, kes on meeletus vaimustuses olnud linnaelust. Vau ju - nii ilusad inimesed, palju kohti, kuis käia, poed, liiklus ja kõik see. Peale 4 kuud linnas elamist ütleks ma nii, et ma ikkagi ootan jälle nädalavahetust, et Järva-Jaani tulla.

Neljas tähtis sündmus on minu jaoks see, et ma käin tööl! Ma olen lapsehoidja pisikesele 2aastasele Joonasele. See töö sattus minuni nii juhuslikult ja kiiresti, et enne kui ma märganudki olin, olin ma pisikese poisi hoidjana nende kodus ja käisin lõunati Kadrioru pargis jalutamas.
See pere, kus ma nüüd töötan, on lihtsalt supertore. Vanemad ja vanaema on lihtsalt nii toetavad ja armsad. Kõige suurem pluss on kindlasti see, et minu ja minu kooliaegadega ollakse väga arvestavad ja töögraafik selle järgi tehaksegi, et ma ikka saaksin käia ja kõik lõpuks väga hästi toimiks. Ja toimibki!

Kindlasti jääb seda aastat meenutama ka see, et ma saan tantsida rahvatantsu! Ma tegin oma esimese tatoveeringu! Käisin mitmepäevasel seminaril koos väga toredate eestlaste ja välismaalastega! Käisin oma elu esimesel Rootsi kruiisil, mis jääb mulle reaalselt kogu elus meelde, hehe! Sõitsin esimest korda lumelauaga! Sõitsin esimest korda elus limusiiniga! Sain esimese poolaasta tantsida JJLR toredate inimestega! Käisin Pühajärve Jaanitulel! Olen peaaegu üle saanud oma liftifoobiast!!! Ja muidugi olen tutvunud suurepäraste inimestega, kes on praeguseks tõesti asendamatud!

Ja endiselt võite mind jälgida minu instagramis SIIN! 

Ilusat uut aastat teile, mu armsad lugejad! 

Ja mõned pildid minu aastast:














15 October 2015

15.oktoober

Esimesed 7 koolinädalat on lihtsalt sekundiga mööda lennanud ja seda peaaegu märkamatult! Aeg lihtsalt läheb ja läheb ja alati on tulle, et "jälle neljapäev ja jälle koju!" Ma arvan, et selle saladus on peidus minu kursusekaaslastes, kes on ülilahedad! 
7 nädala jooksul on saanud läbi minu üks lemmikumaid kursusi Erinevaid pedagoogilisi lähenemisviise ja vahenädala lõpus lõppeb eksamiga ja Psühholoogia kursus. Ülejärgmisest nädalast lisanuvad mõned uued ained ja siis saab hakata lausa õhtuni koolis olema! 

Rahvatantsu minemise otsuse üle olen ma siiani superõnnelik! Detsembris on meil juba 2 esinemist ja järgmisel aastal ka vähemalt kaks - üks neist Naiste tantsupeol, mis on justkui unistuse täitumine! Praegugi umbes pool tundi tagasi jõudsin tantsimast ja tunne on nii hea! 

Vahapeal olen ma jõudnud ka oma kahele kursusekaaslasele tutvustada Järva-Jaanit. Nad olid tõesti üllatunud, et nii väike koht ja uskumatult palju võimalusi - muuseumid, järv, discolf, suusarajad, kino, vanaautode varjupaik. Kui suvel korraks Pühajärve Jaanitulel nägin Põhja Tallinna bändi lives, siis nädalavahetusel oli võimalus täispikka esinemist näha. Eelmisel nädalavahetusel jõudsin sõbrannadega Paide-Türi Rahvajooksule vabatahtlikuks ka! 

Selle nädala esmaspäeval juhtus üks väike äpardus ka! Nimelt esmaspäeval olin just Kaubamaja järjekorras oma asjadega ja kui hakkasin pangakaarti otsima, siis seda ei olnud! Astusin järjekorrast kõrvale, et teised saaksid maksma minna ja ise rahulikult oma pangakat otsida... otsisingi... ja otsisin... lõpuks panin asjad riiulisse tagasi,läksin poest välja pingile ja pöörasin koti täiesti pahupidi. Kõike oli, pangakaarti mitte. Otsisime sõbrannaga mitu korda läbi nii mu tavalise koti kui ka rahakoti, vihikute ja raamatute vahele, kilekottidesse taskutesse. Käisime ka poes, kus ma viimati kaarti olin kasutanud - ei midagi..Otsisime veel mu koti ja rahakoti kõik taskud ja vahed läbi, aga ei midagi. Läksime siis hoopis SEBi kontorisse, lasin kaardi kinni panna ja oma ISIC-kaardi lõpuks ometi Paidest Tallinna saata. Lahkusingi siis pangast praktiliselt ilma kaardita ja ilma rahata. Kusjuures see oli esimene nädal kooli jooksul, kus ogu mu raha oli kaardil ja sula oli vai 1€. 
Noh, mis seal ikka, otsustasin viimase sula eest osta vett.. läksin poodi, kassasse.. ja kohe, kui ma avasin kassas senditasku luku, vaatas sealt mulle vastu üks kena roheline minu nimega SEB mastercard. Ma ei saa siiani aru, kuidas see võimalik sai olla.. olime ju otsinud rahakoti risti ja rästi läbi.. 
Kolmapäeva õhtul sain õnneks oma uue pangakaardi ka kätte ja elu on jälle lill! 

Ja üks väike hetk tänasest päevast siia lõpetuseks! 
Nimelt olin just trammis, suunaga Ülikooli poole, et trenni minna. Seisin täpselt ukse ees. Ühes peatuses tahtis peale tulla üks naine, umbes 60+, kellel oli üks väga suur ja raske kohver, teine väiksem, aga palju raskem kohver ja veel üks kott. Kuna vanade trammide uksed on niigi kitsad ja keskel on veel üks käsipuu, siis polnud kuidagi võimalik, et see naine oma asjadega oleks kuidagi trammi sisse saanud. Ta hakkas ühte kohvrit ees tõstma, jõudis selle vaevalt esimesele trepiastele tõsta. Küsisin siis, kas ma tohin teda aidata ja võtsin ta kohvrist kinni ja tõstsin sisse.. Ta oli nii õnnelik! Võtsin teisekohvri ja koti ka, tõstsin sisse. See proua oli tõesti nii rõõmus ja tänulik, tänas ette ja taha.. 
See väike vahejuhtum oli kuidagi nii liigutav. Mul on siiamaani nii hea meel kui ma mõtlen sellele, kui tänulik see naine oli. See oli nii siiras lihtsalt! 


25 September 2015

25. september


"Ma ei suuda endiselt uskuda, et paari nädala pärast pakin oma asjad ja reaalselt lähengi Tallinna ja ülikooli. Vau! Vau! Vau!"
.. selle lausega lõpetasin ma rohkem kui 2 kuud tagasi kirjutatud blogipostituse. Aeg on aga nii kiiresti liikunud, et linnas elanud ja koolis käinud olen ma juba 4 nädalat! 

Kui ma ausalt üles tunnistan, siis ma tõesti väga kartsin seda suurt elumuutust - kolimist, uut kooli, kodu ja kõike, mida sügis endaga kaasa tõi. Ma ei tea, kas ma mõtlesin endale asja sada korda hullemaks, aga mul oli tõesti mitmeid hirme. Praegu võin ma aga julgelt väita, et mitte ükski nendest ei ole täide läinud ja ma olen tõeliselt õnnelik ja rahul kõigega, mis praegu mu elus toimub! 

ERIALA! Väga paljud uurisid eelmises postituses, et mida ma siis lõpuks ikkagi õppima lähen ja kuhu ma katsed tegin. Tallinna Ülikoolis sain ma sisse Andragoogikasse ja Pedagoogika humanitaarteaduste suunda. Ma valisin teise ja ma olen praeguseks väga rahul! 
Siiani on väga paljud olnud üllatunud kuuldes minu eriala valikust. "Päriselt???" on olnud vastus, mida ma olen väga-väga palju kuulnud. Pool aastat tagasi poleks ma seda isegi uskunud. Ma käisin isegi karjäärinõustaja juures - pedagoogika oli valdkond, mida tema mulle pärast mitmete mitmete testide ja vestluste järel soovitas. Ma vaidlesin talle täiesti kindlasti vastu, et EI! See jäi mind kummitama, ja noh - siin ma siis olen ja väga rahul olen! 
INIMESED! Üks mu hirmudest ülikooli ees oli see, et ma pean seal üksinda olema. Aga juba päev enne kooli kirjutas mulle üks mu kursusekaaslane, et me võiksime teha koos tunnipaani, kuna see tundus NIII raske. MA olin ainuüksis selle ettepaneku üle nii õnnelik! Ja järgmisel hetkel ma juba avastasingi ennast meeletult toredate inimeste keskelt ja ausalt öeldes ei saakski ma rohkem tänulik ja õnnelik olla! Ausõna!
KODU! Jah, ma elan ühiselamus. Olen kuulnud küll, et paljud teevad neid maha. Ühikas pidavat ju olema kõik räpane ja kole, vana ja vastik. Minu praegune elukoht on küll kõike muud! Ma olin nii meeldivalt üllatunud, kui ma seda kõike seal nägin - köök on super ilus, pesemisruumid on uued ja puhtad, korralikud, tuba on korralik ja praeguseks juba täitsa armas ja hubane. 
TOAKAASLANE! See on nüüd see koht, mille üle kõik kõige uudishimulikumad on olnud ja mile (või noh, kelle...) pärast on kõige rohkem muretsetud. On ju tõsi, et kui sa ei klapi oma toakaaslasega, on kõik päris halvasti. Temaga ju peab vähemalt aasta elama ühes toas ja kokku puutuma pea iga päev. 
Ma võin aga kindlalt väita, et mul läks kõik palju paremini, kui ma isegi julgesin loota! Mu toakaaslane on supertore ja me saame väga hästi läbi. 
KOOLIVÄLINE TEGEVUS! Võib olla oleks tark olnud alguses harjuda linnaeluga, -tempoga ja kooliga, aga kohe, kui ma kuulsin, et koolis tegutsevad rahvatantsurühmad, teadisn, et ma pean sinna saama! Rahvatants on olnud midagi, millega ma olen tahtnud tegeleda juba nii palju aastaid. Tantsupidusid vaatamas käies on alati selline väike kadedus sees olnud, et "TAHAN KA!" Ma läksingi kohale ja kuulun nüüd Tallinna Ülikooli rahvatantsurühm Soveldaja naisrühma! MA OLEN NII ÕNNELIK! Trenn on 2x nädalas ja see on tõesti trenn! 



19 July 2015

19. juuli 2015


Täna on üle pika aja see päev, kus vaatamata vabale päevale tööjuurest ei pea ma ka mitte kuskile mujale kiirustama. Saan päriselt puhata ja lihtsalt olla. Super-super-mõnus!

Vahepeal on päris palju tähtsaid asju toimunud: lõpueksamid, sünnipäev, lõpetamine, ülikoolikatsed. Kui eelmises postituses kirjutasin, et kaks eksamit on tehtud, ja tunne pole kuigi hea nende suhtes, siis lõpp-kokkuvõttes olen ma üldiselt rahul siiski. Kui eesti keel tundus oodatust palju raskem - sain ma siiski head punktid. Inglise keeles jäin küll napist alla oma eesmärgile, aga kui arvestada eksamijärgseid lootusi, siis need sai küll suurelt ületatud. Matemaatika pani mind kõige rohkem üllatuma! Kui peale punktide teadasaamist õpetajale helistasin, et oma tulemusest rääkida, oli ka tema tohutult üllatunud. Sellisest punktisummas ma ausalt-öeldes ei osanud isegi unistada.

Lõpetamine, mis oli täpselt 1 kuu tagasi, oli väga armas! Mulle on alati meeldinud Järva-Jaani kooli lõpuaktused, sest väikese õpilastearvu tõttu on need alati väga isiklikud ja siirad.
Kõik tüdrukud, kes on lõpetanud kas põhikooli või gümnaasiumi, teavad, kui tähtis ja samas raske on lõpukleidi valimine. Mul läks sel aastal kergelt. Või noh, alguses ma arvasin seda. Nimelt nägin netis oma unistuste kleiti - täpselt sellise lõike ja värviga, nagu ma tahtnud olin. Tellisin vaatamata sellele,et tarne oli kuni 2 kuud. Õnneks oli aprilli algus, seega aega ju tegelikult oli. Kui aga kaks kuud mööduma hakkas, vaatasin korras enda ja selle butiigi kirjavahetust ja avastasin, et "Ülekanne tehtud!" kirja nad polnudki ära lugenud. Kirjutasin kohe, et kas kleit on siis tellimata ja kuidas sellega on.. üsna raske oli neilt vastuseid saada. Kleidi saamine oli veel raskem. Või noh, seda ma ei saanudki peale 2 kuud ootamist. Õnneks nädal-kaks enne lõpetamist leidisin ma juhuslikult veel ilusama kleidi, millega ma lõpuks ka aktusele minna sain. Lõpp hea - kõik hea!

Lõpetamine, jaanipäevad ja kõik möödusid nii kiirelt, et järgmisel hetkel avastasingi end sais.ee lehelt ülikooli avaldusi tegemas. Suurimad panused olid mul Tallinna Ülikoolile pandud, kuhu kahele erialale proovisin. Mõlema eriala essee, vestlused ja grupitööd pidid toimuma 13. juulil kõigest tunnise vahega. Kell 9 ja 10:00. Kiirustasin ühelt katselt teisele. Lõpuks tuli välja, et ühe eriala vestlus on järgmine hommik, kui ma pidin tööl olema. See probleem sai õnneks kiiresti lahendatud. Nüüd saan öelda seda, et mõlemale erialale võeti mind vastu. Ühe eriala pingereas 5/17st ja teises 9/41st.
Ma ei suuda endiselt uskuda, et paari nädala pärast pakin oma asjad ja reaalselt lähengi Tallinna ja ülikooli. Vau! Vau! Vau!

Pole veel kuskile pilte oma lõpetamisest üles pannud - aga nüüd on mõned siin teile vaatamiseks!







09 May 2015

9. mai


Ma pole vist kunagi nii kaua blogimisest ja blogidest eemal olnud kui nüüd. Pole, ma arvan, et kuu aja jooksul üldse isegi teiste blogisi lugenud ja peaaegu 2 kuud ise Suhkruprintsessis midagi postitanud.
Praegu on jälle mu lemmikaeg aastas - mai kuu, kui kõik muutub lihtsalt imeilusaks, kool saab läbi ja on minu sünnipäev! Noh, tavaliselt muidugi on see koolilõpp kordades kergem kui praegu. Kolmest eksamist kaks on tehtud! Nii eesti- kui ka inglise keele eksam on tundunud minu jaoks oodatust pisut raskem ja tulemusi ei jõua üldse ära oodata. Õnneks inglise keele suulise eksami punktid saime kohe teada.

Näitan teile nüüd mõndasi pilte tutipäevast ja oma instagramist.
Ja muidugi näitan teile ka väga armsat videot, mis mu klassivend tutipäevast kokku pani:





2- Käisin aprillis oma klassiõega ühes rahvusvahelises laagris/seminaril, kus oli kohal inimesi väga paljudest erinevatest riikidest. Rahvusõhtul näitasin teistele rahvariiete seelikut ja see sai ikka väga palju komplimente.  4- Elu viimane emadepäeva kontserdil esinemine meie lastekooriga eile, hhuh! 

16 March 2015

16. märts


Iga päev leidub vähemalt üks inimene, kes küsib minult, mida ma sügisel tegema hakkan. See küsimus ei meeldi vist ühelegi lõpetajale, kellel pole mingeid kindlaid soove ja teadmisi selles osas.. samas ei ole see kunagi tundunud nii jubedana kui nüüd, peale TLÜ avatud uste päeval käimist. Peale seda päeva lõi küll reaalsus tugevasti pähe ja hakkas veidike hirmus küll, et koolis on vaja käia ainult 1 kuu, lõpuaktus on juba kolme kuu pärast ja siis tulebki suur muutus. Päris esimene suurem muutus tegelikult isegi. Aga küll kõik läheb nii, nagu minema peab.:D

Eile sai täpselt aasta sellest, kui käisin VVV õpilasvahetuse kaudu Tallinna 32. Keskkoolis vahetusõpilaseks. Näitan teile, kuidas ma VVV raamatus seda vahetust kirjeldasin:

Natukese aja pärast peale esimest vahetust hakkasin ma mõtlema juba uue peale. Sel korral ma teadsin, et ma tahan kindlasti minna Tallinnasse mõnda suurde kooli. Kuna koolide nimekirjas oli Tallinna 32. Keskkool, kuhu ma gümnaasiumisse sisse sain ja minna tahtsin, aga elukoha puudumise tõttu minna ei saanud, otsustasin ruttu selle kasuks. Sel korral kartsin ma ikka päris-päris-päris palju. Ma mõtlesin sellele, et ma tulen väikesest kohast... seal on nii palju inimesi.... ma lähen võõrasse kohta.... kuidas mu klass mind vastu võtab.... linnakad ei ole ju nii sõbralikud. Kui ma nüüd sellele mõtlen, saan ma aru, kui asjata kõik need hirmud olid.
Enne vahetusse minekut ootasin ma üsna kaua, et saaksin endale hostpere. Kui ma lõpuks sain ja kohe oma hostõe nime Facebooki lõin, olin ma rahulikum, kuna ta oli juba piltidel väga armas ja sõbralik. Kui ma lõpuks talle kirjutasin, siis sellel nagu ei tulnudki lõppu. Me kirjutasime lihtsalt kogu aeg ja kõigest. kuna me oleme väga sarnased. See juba võttis mu hirme natukene väiksemaks.
Terve see nädal, mis ma Tallinnas veetsin, oli sõna otseses mõttes imeline! Kool oli nii suur ja inimesi oli nii palju! Inimesed olid sõbralikud! Ma ei oleks kunagi arvanud, et täiesti võhivõõrad inimesed võivad minusse suhtuda kui kellessegi, keda nad juba ammu teavad. Samamoodi suhtusid ka õpetajad minusse hästi.
Kui ma mõtlen nüüd sellele vahetusnädalale märtsis, tuleb mul kohe meelde üks naljakas hetk minu elu esimesest prantsuse keele tunnist. Õpetaja oli mees, täiesti tumedanahaline ja rääkis aksendiga. Kuna mina olen veel selline, et ma ei saa eriti hästi aru, kui keegi räägib tugeva aksendiga eesti keelt, siis ma lihtsalt lootsin, et õpetaja mind ei kõnetaks ja üritasin esimeses pingis istudes madalat profiili hoida. Aga noh, loomulikult õpetaja räägib õpilasega, keda ta keset kooliaastat esimest korda oma tunnis näeb. Ta küsis mult mitmeid asju ja ma lihtsalt ei saanud kõigest aru ja vastasin talle täiesti umbes midagi. Lõpuks ta jäi muigega tasa.. ma arvan, et siis ma ütlein midagi väga valesti talle, haha.
Vahetusnädalast jääb mulle meelde ka kogu balli korraldamine. Nimelt oli minu vahetusnädala viimasel päeval koolis Muinasjutu ball ja kuna minu hostõde oli balli korraldustiimis, siis oli terve nädal vaja toimetada ja tegutseda selle nimel, et üritus igati korda läheks. Lõpuks, balliõhtul, oli kõik imeline! Saal nägu tõesti muinasjutuline välja ja see ball erines minu kooli omast ikka väga tugevalt. 32. Keskkooli ball oli väga sarnane Ameerika filmide omale.
Minu hostpere oli ka täiesti imeline! Mul vedas nendega väga. Mu perekonnas oli ema, vanaema, õde, vend, koer ja kass. Vanaema ja ema olid lihtsalt meeletult armsad minuga kogu aeg ja kui ma hakkasin ära minema, siis nad ütlesid mulle, et ma pean tingimata neile külla minema varsti ja käskisid mu vanematele edasi öelda, et nad on hea tütre üles kasvatanud. Kas pole mitte armas? Oma hostõest ma juba rääkisin - me klappisime suurepäraselt ja saame siiani väga hästi läbi. Ma olen meeletult õnnelik, et oma hostõe Piiaga tuttavaks sain. Ma tahan veel ära mainida selle, kuidas koer viimasel päeval enne minu äraminekut nagu oleks tajunud seda, et ma lähen, ja ta lihtsalt istus minu juures kurvalt. Isegi mu hostõde ütles, et kutsu tundub kuidagi ebatavaliselt kurb olevat, täpselt nagu ei oleks ta tahtnud, et ma ära lähen.
Kokkuvõttes võin ma julgelt öelda, et kogu see vahetusnädal oli üks parimaid nädalaid sellel aastal, kui isegi mitte pikema aja vältel. Ma nautisin igat hetke linnas ja seda kiirust, kuidas seal elu käib. Ma ei jõudnud isegi kordagi arvutisse nende päevade jookusl.. aga ma isegi ei tundnud puudust sellest. Ma soovitan siiralt i g a l õpilasel, kellel vähegi võimalik on, minna kuskile kooli vahetusse. See annab väga palju! 

See, et Entrumi raames loodi selline projekt nagu VeniVidiVici, on minu arust kirjeldamatult oluline. VVV vahetus anna õpilasele tõesti väga palju - kogemusi, uusi sõpru, enese proovile panekut, suurepäraseid mälestusi, iseseisvust ja julgust. 

Kuigi ma olin peale eelpool mainitud vahetust täiesti kindel, et lähen sel aastal kolmandasse vahetusse ka, ei ole ma kahjuks jõudnud seda teha.. lõpuklass nõuab oma aja ja nädal puudumist jätab tugevad lüngad sisse. Aga päris ausalt, kui Sinu kool osaleb ka VVV projektis, siis ma isegi ei mõtleks kaks korda, vaid saadaks kohe oma kirja sooviga õpilasvahetuses osaleda teele! Veel soovitaksin ma kõigil lugeda raamatut "Üle silmapiiri," kust saab kindlasti väga palju motivatsiooni, et see teekond ette võtta! Veel on paar kuud aega, et sel kooliaastal veel midagi eriti tuusa kogeda!