12 August 2019

Nägin peikat isikuttõendavat dokumenti esitamata!

Istun praegu kodus diivanil ja taustaks käib Kirgede Tormi järelvaatamine. Ma olen väga suur telekavaataja ja seebikavaataja, seega on mul esiteks hea meel, et see Saksa sari lõpuks ometi jälle telekas on ja samamoodi ootan ma erinevate kanalite sügisprogramme suure uudishimuga - varsti! Aaaa, on veel midagi, mida ma väga ootan - tööle minekut. Õpilasena ootasin igal suvel kannatamatult koolipinki naasmist ja teen seda ka nüüd seal töötades. Uskumatu, et astun vastu juba kolmandale õppeaastale õpetajana. Ostsin isegi uue õppeaasta märkminu ära ja nii ilus on teine.

Kuid praegusel hetkel on olnud midagi muud, mida ma kannatamatult ootasin ja miks ma siin hetkel neid ridu kirja panemas olen. Elmar! Mulle tundub, et ma võiksin juba enda bloginime muuta ümber "SUHKRUPRINTSESS JA MÕRU PRINTS'iks,"  kuna temast viimasel ajal palju juttu on.:D Viimase nime pani Elmar endale ise mõni aeg tagasi ja minuarust on see supernaljakas ja armas kah, hihii. Tahtis vist end kuidagi bloginime kõrvale mahutada. Muideks, seoses nende nimedega on meil hetkel üks tore asi käsil. Juba paari nädala jooksul saate teie ka teada.

Tänaseks on Elmaril käimas seitsmes nädal kaitseväes, mis on ühtlasi ka SBK (sõduri baaskursuse) viimane nädal koos lõpurännaku ja vande andmisega. Kuue nädala jooksul sain Elmarit vaatamas käia neljal pühapäeval ja linnaloale on ta saanud kuuest nädalast kahel. Üks nädalavahetus oli täpselt siis, kui mina olin Inglismaal. See isegi ei tulnud enam üllatusena, sest saatus mängib meile alati selliseid vimkasid.:D Õnneks sai ta siis sel nädalavahetusel palju rohkem sõpradega aega veeta ja nende seltskonda nautida.
Äsjalõppenud nädalavahetusel tuli Elmari linnaloale saamine täieliku üllatusena! Neljapäeval küsisin, et kas on mingi võimalus koju saada, aga sealpoolt tuli vastuseks kindel ei. Niisis istusingi reedel kodus, ootasin kella kukkumist, et saaksin õhtuseks sõbrannadega istumiseks sättima hakata, kui järsku see kaunis-armas-tore-lahe Elmar mulle kirjutas "Musuu, saan linnaloale täna". Kuna ma polnud teda peaaegu kuus nädalat näinud ilma isikuttõendavat dokumenti esitamata, piiridesse surutuna ja kellapeale planeerimisega, olin ma lihtsalt superõnnelik. Mul tulid isegi pisarad silma! Elmar ei ole ju suva peikake, vaid inimene, kellega olen viimased kolm aastat koos elanud, plaane teinud ning unistanud. Mees, kellega sõidaksin maailma lõppu välja! Ma nii ootasin juba seda, et saaksime koos autoga sõita (see on nii meie thing! Muusika mängima, tantsusammud valla, naeratused kõrvuni..oeh); suvalisel hetkel tema käest haarata; temaga koos hommikul ärgata, süüa ja mõelda, mida toredat päevaga ette võtta. Sellised pisikesed asjad, kus ma ei pea ootama, et ta saaks loa telefonis olla..  Näiteks just praegu kell 18.52 ta kirjutas, et on natuke vaba aega ja saab rääkida. Raske on sõltuda nii rangest graafikust, kui oled harjunud suhtlema siis, kui hing ihaldab või vaja on.

Reede juurde tagasi tulles võtsin sekundiga kapilt autovõtmes ja vurasin Tapa poole Elmarile järgi. "Tahad tagasi sõita?" oli ilmselt ebavajalik küsimus. Nii me siis laiade naeratuste saatel koju tagasi sõitsime - elmar rooli taga ja mina teda kutsikasilmadega vaadates ja samal ajal lauldes nii valedel nootidel, et no kohe oli.:D Kodus aga mina sättisin end valmis, Elmar viis mu sõbranna juurde ja ise läks vanemate koju. Õhtu edenedes oli mõlema seltskonnal plaan kohalikku peokohta tantsima minna. Kuna see on üks nendest kohtadest, kus näeb alati tuttavaid, saab hea maakoha muusika (siiski natuke erinev sellest, minda linnaklubides mängitakse) järgi sõbrannadega tantsida - super reede õhtu.
Meie plikside grupis on seitse naist, kellest kahel on augustis sünnipäevade. Teistega mõtlesime siis neile teha pisikese üllatuse. Igaüks meist viiest tegi kaks kingitust, mille juurde kuulus ümbrik kahe ülasandega kingituse lunastamiseks. Kohapeal said nad valida ümbriku, tegid ülesanded ning meie tõime peidust kingi, mis sellele vastas. See oli nii tore ja kingitused läksid kuidagi nii sujuvalt sellele inimesele, kellele olekski rohkem sobinud. Pakkides olid näiteks pillirookõrred, pokaalid, pleed, lauamäng, Prosecco vannikuulid, kosmeetikat ja keha-, juuksehooldustooteid. Minuarust eriti lõbus viis sünnipäevakinke jagada ja väga eriline ka - mõlemad said viis kingitust. Eriti armas oli see, et nad ei osanud seda üldse oodata ja olid siiralt üllatunud. Wohooo.. Aprillis on ka kolmel meie kamba naisel sünnad ja siis tegime ka midagi taolist - kingitustesadu lõbusate ülesannete saatel. 

Laupäev oli meil päris hõivatud ja muudkui rändasime siia ja sinna. Hommikupooliku veetsime Koerus: grillisime, mängisime lastega ja jutustasime niisama. Sealt edasi suundusime minu vanaema juurde Paistekale, kus siis jällegist mängisime minu tädi- ja onulastega, rääkisime minu vanematega. Mingihetk suundusime jälle Koeru - Elmari sõbra juurde, siis Elmari vanemate juurde.. siis minu sõbranna ja tema pere juurde.. ja siis Järva-Jaani minu vanemate juurde, kus päeva lõpetasime. See on see, kui Elmaril on põhimõtteliselt kaks päeva, et kõiki näha ja kõigiga natukenegi suhelda. Kuna see mees on inimeste inimene, siis võin ju vaid loota, et saan ta kaheks päevaks enda tuppa peita ja ainult endale hoida. Aga mulle meeldib see lõputu sõbralikkus, positiivsus ja suhtlemistahe.

Pühapäeva hommikul tuli telekast mingi kokasaate kordus, mille peale Elmar tegi ettepaneku kuskile sööma minna. Veeta kahekesi aega. Sõitsimegi Jaanist 60km välja, istusime ja jutustasime natuke ning sõitsime tagasi Elmari vanemate juurde, sest linnaluba saab ükskord otsa, nagu iga hea asjaga kipub olema.
Kuigi ma elan nende päevade nimel ja ootan meeletult seda, et Elmarit jälle näeksin, on iga lahkuminek jälle raskem sellest igatsusest, mis enne nägemist oli. See igatsus algaks justkui otsast peale, uuesti, veel tugevamalt. Sellisel hetkel mõtlen, et kuidas ma veetsin just kuus tundi Elmariga kaitseväe territooriumil mingis söögikohas ja juba on see läbi? Kuidas ma olin just kaks ööd-päeva temaga ninapidi käes, aga just praegu näen teda kõndimas, seljakott seljas, kasarmu poole. Nendel hetkedel tundub justkui kõik libiseks nii kiiresti käest. Aeg libiseb. Või lendab. Õnneks saatsin ta sel korral ära teadmisega, et kohe päris kindlasti näeme viie päeva pärast uuesti. Ootan kannatamatult!

Veel kaitseväest rääkides on mul nii hea meel, et Elmar endale superlahedad semud leidnud on. Viimasel korral teda külastades sain mõnega neist tutvuda ja nad tunduvad tõesti sama lahedad, nagu Elmar alati räägib. Sama naljakad, nagu Elmari juttudest mulje jääb. Olen kindel, et nii mõnigi neist on hea sõber kogu eluks - ja see teeb mind eriti rõõmsaks! Tsau kõigile, kes seda juhtuvad lugema. Elmar ütles küll, et blogilink ringles nende toas ja mõned viskasid pilgu peale, hihi.

Lõpetan postituse meie supernunnu Sultaniga, kes on ju ka kolinud ja elab juba teist kuud kahetoalise korteri asemel suures neljatoalises koos teise kassiga - 9aastase Matšoga. Nimi on viimasel ikka asja eest. Ta on nii MATŠO, et Sultanil on üsna raske siin end kehtestada. Ühel hetkel näen, kuidas nad ninad vastakuti teineteist nuusutavad, teisel hetkel aga vanem kass susiseb väiksema eest ära joostes. Väike lootus on, et nad järgmise aasta jooksul paremateks sõpradeks saavad, aga noh.. Lootus on teadagi kelle lohutus, hihi.:D

03 August 2019

Inglismaale sünnipäevale ehk viis päeva Bournemouthis

Ma olen viimase pooleteise aasta jooksul rohkem reisinud kui varasema elu jooksul kokku. Tean, et suurte reisisellide silmis on minu reisikogemus pea olematu, aga minu jaoks selle lühikese aja jooksul 4 korda reisil käia pole väike asi.:D Niisis saime Elmariga mõni aeg tagasi kutse minu täditütre Sille 30. juubelile Inglismaal. Esimene reaktsioon oli kohe, et noh.. lahe.. aga ilmselt jääb minemata. Juuni lõpupoole aga hakkasime vaikselt mõtlema, et tegelikult miks mitte. Just natuke enne piletite ostsmist saime teada, et Elmar peab sünnipäeva hoopis laigulistes riietes mööda saatama, mistõttu läksin hoopis oma kahe teise täditütrega. Suur õnnelik perekond.:D

Kuna poolteist aastat tagasi käisime Elluga kahekesi Inglismaal Sillel külas ja külastasime ühe peamise vaatamisväärsuse juba ära - London Eye - ja mõned teisedki seal linnas - suures akvaariumi- ja teadusmuuseumis - siis sel korral me Londonisse ei reisinud ja Bournemouthiski eritilst turistireisi ei teinud. Mulle isiklikult meeldib niisama ringi vaadata ja nautida pigem päris elu ja loodust, kui vaadata ajaloolisi ehitisi jms. Mainin seda just sellepärast, et tihtipeale välismaast kirjutavatest postitustest leiab sada pilti erinevatest kujudest, väljakutest ja hoonetest. Täna siit seda aga ei leia. Muljetan hoopis niisama, mis viie päeva jooksul toimus.
Lendasime Inglismaale 25. juuli õhtul läbi Helsingi. Tagasi tulime samamoodi viis päeva hiljem. Lendasime Finnairiga ja piletite eest (ainult käsipagasiga) maksime umbes 120 eurot. Tagasitulekuks bronnisin mina endale suure pagasi ka ja seda kahe lennu peale kokku vaid umbes 20 euro eest. See hind tuli mulle üllatusena, sest talvel Lanzarotele reisides oli ühe lennu jaoks suure pagasi hind vist isegi üle 50 euro..
Kusjuures peaks mainima, et lennureisid olid sel korral kuidagi eriti.. hmm. Õhuaugulised?! :D Ma ei mäleta, et lennukid oleksid samamoodi rappunud kui Inglismaale sõites. Inimesed lausa kiljatasid mitmel korral. Kuna ma olen suur ülemõtleja, siis oli see häälitsuste tegemine päris hirmuäratav. See on ju siiras emotsioon ning kui ise üritasin täiest väest silmi kinni hoida ja mõelda, kui palju mul veel siin elus plaanis teha on, olid need kilked siiski väga hirmutavad. Noh, lennuõnnetusi juhtub reeglina vähe, aga keegi peab ju selles lennukis ka olema, mis seda "vähe" ütlema sunnib. Kas ma juba ütlesin, et olen ülemõtleja? :D
Esimesel päeval sinnajõudes oli Inglismaal just viimane kuumalaine päev. Päris mitu inimest kirjutas mulle ja soovis edu. Läks vaja kah! Nimelt kuigi jõudsime umbes 1-2 tundi enne südaööd kohale, oli väljas umbes 32 kraadi sooja ja konkreetselt null õhku.
Õnneks järgmised päevad hellitasid meid täpselt paraja soojaga, niiet kurta ei tohi.

Jumal teab, et ma olen suur poodleja, mistõttu käisime reisi jooksul lausa mitu korda šoppamas. Küll teisel päeval Southamptonis suures kaubanduskeskuses, küll kolmandal päeval uue eestlase tulles kohalikus Primarkis Bournemouthis ja küll eelviimasel päeval sama linna kesklinna avastades. Ega ma siis asjata tagasitulekuks lisapagasit (ja kohvrit) ei ostnud. :D Teadsin, et kuna hinnad on seal soodsamad kui eestis, tahan kohe korraliku šopingu teha ja siis hiljem Eestis sellega väike paus teha. Kuidas see teine osa päriselt ka välja tuleb, ja kas üldse tuleb, eks siis näha ole.:D
Üks asi, mis mulle Inglismaa juures vist kõige rohkem meeldib, on suurepärane teenindus igas toidukohas (käisime kolmes), kuhu sattusime ja tegelikult ka tavalises toidupoes. Kuna olen ise palju teenindajana tööd teinud, hindan seda eriti palju. Mäletan, kuidas püüdsin alati olla sobralik, naeratav ja mistahes küsimuse või soovi korral võimalusel vastu tulla ja aidata. Olin see teenindaja, kes soovis kliendile head päeva ja naerata. Mulle tundub, et Eestis naljalt selliseid teenindajaid ei leia. Kui aga, siis meie Elmariga jätame alati tippi (söögikohtades siis). Siinkohal meenus, kuidas ükskord Ülemiste BabyBackis oli meid supervinge teenindaja, aga sularaha null. Leidsime ainult ühe Bahama ja ühe Singapuri dollari Elmari töölkäikudest. Jätsime siis vähemalt needki ja kirjutasime salfakale toreda kirja ka juurde. Ehk muutsime teenindaja päeva ka rõõmsamaks, nagu tema oma hea tööga meie oma muutis.
Tagasi aga Inglismaa juurde tulles. Ühel päeval käisime lõunal Itaalia restoranis pitsat söömas. Lauda juhatas meid supersõbralik naine. Kui tellimused antud ja piisavalt oodatud, tuli noor kutt meile pitsasid lauda tooma. Pitsad olid südamekujulised ja ettekandja läbi naeru ültles, et need on spetsiaalselt kokkadel meie jaoks tehtud. Nii vinge! Ühel õhtul käisime ka Sushit söömas. Need olid taldrikutele nii uhkelt sätitud, vau! Igatahes sealt lahkudes tundus, nagu oleksime perekonna juurest lahkunud - teenindajad ja kokk naeratasid nii laialt ja valasid meid ilusate soovidega ja lehvitustega üle. Sellime emotsioon on minu jaoks nii kulda väärt!
Kahest asjast tahaksin veel kindlasti rääkida! Esiteks siis Sille sünnipäevast, mis oli ju ka peapõhjus sinnaminemiseks üldse. Sunnipäev oli reaalselt üle ootuste vinge! Alustasime seda rannas ja ühtlasi sain ka selle aasta esimese ujumisega maha. Inglismaa päike on nii tugev, et tundus, nagu oleks sekundiga ujukate randid peale päevitanud, haha.:D Igatahes jätkus päev Sille koduaias burgerite grillimisega. Tema abikaasa ema tegi ka oma kuulsat Summer puddingut, mis oli konkreetselt üleootuste jumalik! Koosnes siis marjadest, marjamahlas leotatud saiadest ja vahukoorest. Njammi!
Peale grilli tegin sünnipäevalapsest kiiresti paar pilti ja juba istusimegi suure seltskonnaga (eestlased, inglased ja hispaanlased) kolmes taksos ja sõitsime klubisse. Mainimistväärt on see, kui hea muusika seal oli! Mulle tundib, et Eestis on üle ühe - hea laul ja imelik laul ja hea laul ja igav laul ja hea laul ja tundmatu laul jne. Seal olid kõik täielikud hitid, mida olenemata rahvusest igaüks meist kaasa oskas laulda. Hea peo ülitähtis osa!
Edasi liikusime klubist koju, kus lihtsalt jutustasime ja tantsisime hommikuni. Nii lahe oli! Tantsisime kogu seltskonnaga Macarenat, Las Ketchupit ja isegi Tiigrikutsu ajal olid kõik suures tantsuhoos. Superlahe ja muidugi on vahva oma inglise keele oskusi päriselt kasutada. Muidu ju väga ei saa. Niiet terve päev oli superlahe ja tore. Ainult kahju oli, et Elmar ei saanud meiega olla. Ta hullult ootas seda reisi.
Viimane asi, mida mainida tahaks, on Durdle Doori külastamine. Superilus mereäärne turistikas, mille teeb eriliseks ukse moodi looduslikult tekkinud ava suure paekivi sees keset vett. Sinna tahtsin ma hullult minna. Käisime. Uuesti ei läheks kunagi!:D Kohe seletan, miks..
Sinnajõudes olin kergeltöeldes hämmelduses, kui palju inimesi seal oli. Ma kujutan ette, et tuhat inimest ikka oli. Veeäärde viis pikk tee - alguses järsk kruusatee, siis aga pikad trepid. Allaminek pole ju kunagi kõige keerulisem. Gravitatsioon - nagu Elmar tihtipeale öelda armastab.
Jõudsime lõpuks alla ja vassisime läbi kivise ranna kaugemasse otsa, et seal pilte teha. Selle eesmärgiga tegelikult ka läksime. Seal oli superilus ja pildid tulid head välja, vohooo! See rõõm kestis aga ainult seni, kuni pidime hakkama tagasi auto juurde minema. Üles nendest treppidest ja järsust kruusateest. Kas te olete kunagi teinud oma elus midagi, mida te üsna pea kahetsema hakkate? No näiteks proovinud poes kätte sõrmust, mis peale proovimist ei kavatsegi sõrmest enam ära tulla? Ja siis gte lihtsalt neate end maapõhja, et miks ma ometi pidin seda tegema ja tunnete, et te jääte selle sõrmusega igaveseks seotuks? Jep, nii tundsin mine (ja meie), kui Durdle Dooris alt üles tagasi liikuma hakkasime. See oli nii julm, et peale pooli trepiastmeid oli surm silme ees ja tunne, et panen siia samasse trepiastmele telgi püsti ja jään igaveseks sinna elama. Lihtsalt füüsiliselt ei jõudnud edasi minna. Kui me siis aga lõpuks treppidega ühele poole saime, hingeldasime oma tulipunaste põskedega paar sekundit ja panime edasi. Kruusatee. Järsk. Juba niigi surmväsinud. Megapikk kruusatee. Kas mainisin juba, et olime megaväsinud? Või et see tee oli megapikk. Kui meil juba nii raske oli, tekkis siiras kahjutunne nende ees, kes pidid samal ajal ees lükkama lapsekärusid mitmeaastaste lastega, kandma kaenlas kahte last korraga või suuri piknikukorve. Meil polnud midagi käes, aga ikka oli raske. Ehk peaks trenni minema?:D
Lõpuks ülesjõudes küsisin Sillelt, kuidas ta on viitsinud seal mitu korda käia. Sille ainult naeris selle peale ja ütles, et alati, kui sealt üles tagasi on tulnud, vannub endale, et iial ta sinna enam oma jalga ei tõsta. Kuni järgmise korrani, kui raskus on ununenud ja siis uuesti end maapõhja vannub.:D
Tegelikult oli koht imeline ja ma soovitan vähegi minna, kuid tagasitulek on küll omal vastutusel!:D






 Mängisime tüdrukutega kaarte ja järgmisel hetkel kõik magasin õndsat und Ellu voodis, haha.