15 April 2019

Seisin täna oma hirmuga silmitsi ja sain viie euro eest hamstriks

Olen praegu dilemma ees: kas alustada postituse kirjutamist sellest, miks ma pealkirja ei kirjutanud euro asemel euri või sellest, missugune suur foobiate pagas mul tagataskus on..

Agaaaaa... austan siis algusest. Nimelt oli täna hommikul Elmari raadios külas Killu Mei, kes rääkis sellest, missuguseid õigekeeleapsakaid ta raha teemal täheldanud on. Vist esimesena mainis ta seda, et inimesed kasutavad sõna euro osastavas käändes (mida?) euri. Ma olen alati eeldanud, et kõik, kes seda viimast varianti kasutavad (ka mina), kasutavad seda kui slängi.. mitte aga kui kirjakeelset euro - euro-euri. Tema jutust ma aga nii aru sain, seega eesti keele õpetajana olen ka siis eeskujulik (vähemalt selle postituse pealkirjas, hihi). 

Teiseks sissejuhatuseks mainin, et ma olen üks suur foobik. Ma kardan linde, kloune ja kitsaid ruume. Ma kardan elusalt maetud saada (ok, ma ei arva, et see päriselt juhtub, aga kui ma sellele mõtlen, tekib täielik paanika! Tänan, kunagine Hirmufaktori saade!). Kogu see mainitud loetelu tähendab, et mul on ornitofoobia, koulrofoobia, klaustrofoobia ja tafefoobia. 
Jõuda aga plaanisin ma sinna, et suurim hirm, mida ma oma õudusunenägudeski näen, on hambaarst. Hammaste ravimine. Ma näen tihti unes, et mul kukuvad esihambad ära ja siis.... noh. Ma tegelikult ei taha sellele mõeldagi.:D Aga see teeb minust ka odontofoobi! 

Umbes aasta ja natuke tagasi oli mul SUURIM ÕNN saada tarkushamba põletik. Ma teadsin küll, et kolm naljast end välja upitavad nagu kevadised lillekesed (mega liialdus!), aga ma üritasin ignoreerida mõtet, et nendega peab tegelema. Kui ma siis oma hammast juba paar päeva valutanud olin, katkes kannatus ja silme ette tuli pilt kesklinnas mäe peal ilutsevalt Kaarli Hambapolikliinikust. Kuna ma ei olnud varem Tallinnas selle teemaga tegelenud, valisin ma koha, mis tundus... uhkem? Mitte mingi suvaline koht vaid ikkagi seal kesklinnas ja mäe peal. Sinna minnes mäletan hästi, kuidas peale röntgenpilti ahhetas mu arst, et juured on väga krussis ja mingi hammas on lõualuu taga kinni ja seda saab ainult operatsiooniga eemaldada. Mitte just jutt, mida üks hambavaluga hamba-põdik kuulda soovib. Minu rahustuseks ta muidugi ütles, et kui olen vamis elama elu nii, et aastas korra võib põletik tekkida ja kannatagu ma ära, siis nagu eemaldama midagi ei peaks. Muidugi juubeldasin ma maailma otsa ja tagasi, sest MA EI PEA KEERDUS JUURDE JA LÕUALUU OPPIMISEGA TEGELEMA! 

... kuniks selle aastani, kui tore põletik mind jälle kimbutas. Meenutasin Kaarli kliiniku arsti sõnu, et see on normaalne ja peab vaid ära kannatama. Aga ma ei suutnud. Sinna ma enam tagasi minna ei tahtnud, kuna ei tekkinud otseselt meeldivat tunnet ja äsja jooksis telekas ka see "Minu imeline muutumine". Seal tehti kõik hambatööd Maxilla Hambakliinikus ja see oli JULGUSTAV! Kui naine, kelle suu peaaegu tühjaks tõmmatakse, ütleb peale seda, et "polnudki nii hull" - valisin Maxilla ja panin aja kirja! 

Sain oma arstiks maailmatoreda naise. Ta suhtus minusse hästi ja rääkis kohati nagu kaheaastasega. MA ARMASTASIN SEDA! Hetkel, kui sa oled hirmust püksi tegemas, on hea, kui keegi sulle aina korrutab, et hullu pole midagi ja ära karda jne. Igatahes peale seal röntgeni tegemist ei küsinud ta minult, kas ma tahan tarkushambaid alles jätta, nagu Kaarlis küsiti. Hoopis ütles ta nii "Kolm tarkushammast - kõik vaja välja tõmmata!" Mitte just jutt, mida üks hambavaluga hamba-põdik kuulda soovib. (Siia juurde veel räägin, et kui sama arst mulle pärlipesu tegi, siis terve aja ta rääkis mulle, kuidas tema kass kunagi maalt tädi juurest 25km üksinda Tartu koju tagasi tuli peale seda, kui isa oli ta portfelli täis pissimise eest kodust välja kihutanud.. see tegelikult täiesti suvaline jutt ajas mõtted hammastelt eemale ja selle eest tuhat tänu!)

Pikk sissejuhatus, aga lõpuks jõudsin tuumani. Tänase ilusa päevani. Ilma mõttes ainult muidugi ilus, sest täna oli see päev, kus ma läksin oma saatusega silmitsi seisma. Täpsemalt silmitsi seisma arstiga, kes mulle ülevalt alla lambiga suhu vaatab ja valib ühe hamba väljatõmbamiseks. Ma isegi ei teadnud, kas pean siis oma keeruliste juurte või halva lõualuu pärast muretsema.

Igatahes jõudsin kohale ja sain isegi 15 minutit varem sisse. Kohe uuris arst, millist kolmest ma esimesena soovin eemaldada. MA EI TEA! SEE MIS KÕIGE VÄHEM VALU TEEB! VÕI MA LÄHEN TEGELT KOHE KOJU, LÜKKAME EDASI! Tegelikult naeratasin vaikselt ja ütlesin, et valigu ta ise. Peas mõtlesin ainult kõrvaklappidest, mis kaugel kotis olid. Netist lugesin, et kuna kangutamise hääl on nii hull, siis soovitatakse samal ajal muusikat kuulata.. aga ma ei julenud seda arstile isegi mainida. Peale paari sekundit teatas arst, et minu nõusolekul eemaldaks ta kaks hammast korraga - vasakpoolse ülemise ja alumise. OKEI! Kuna ma alati mõtlen, et halvad asjad tuleb esimesena ära teha, et asi rutem läbi saaks, nõustusin. 

Sain neli süsti. Süsti ma ei karda. Vähemalt midagigi siin maamunal, mida ma oma foobiate nimekirja lisama ei pea. Samal ajal jalutas üks noor meesarst ka sisse ja jäi sinna minu naisarstidega juttu puhuma. Kui ma aga kullavärvi raudkangi enda poole lähenemas nägin, siis mõtlesin.. ma isegi ei tea mida. Äkki palusin jumalat, et hambanärvid oleksid sirgu läinud või et miks see meesarst sinna lihtsalt jutustama tuli või et milline hamster ma varsti välja näen..

KÜMME SEKUNDIT

"Valmis!" 

Tegin silmad lahti ja oma pooleldi invaliidse näoga proovisin arusaadavalt küsida, et ausalt v? Ma nägin reaalselt seda kangi ja järgmine sekund oli "valmis!".  JA OLIGI! MINU JUBEKÕVERAD JUURED JA LÕUALUU TAHA KINNI JÄÄNUD TARKUSHAMMAS. Midagi sellist tegelikult ei olnud ja ma ei saa aru, miks mulle seda Kaarlis räägiti. Ma kartsin täiesti ilmaasjata! Arst ise ka imestas, et mu hambad nii kergesti välja vupsasid, aga nii läks. Kui ma selle paari sekundi jooksul eelnimetatud asjadest jumalat palusin, siis nüüd ma vist usun temasse.:D 
Ma olin kabinetis umbes paar minutit ja väljusin siis suure naeratusega, mida ehtis üks suur hamstripõsk. Mõtlesin juba, kuidas ma kahe päeva pärast bakatöö eelkaitsmisel žürii poole parema küljega olen, et mitte kahtlane välja näha. Hamster ja lõpetab ülikooli?!

Igatahes siin ma nüüd istun. Kartsin, et olen selleks ajaks söönud kümme valuvaigistit, lasnud Elmaril end varbast näpistada, et hambavalu asenduks suurema varbavaluga. Kartsin, et olen umbes selline, nagu see rohelise särgiga koopaorav "Alvin ja koopaoravad" filmist.  AGA POLE! Mu paistetus on põhimõtteliselt olematu ja ühtegi rohtu ma ka söönud pole. Kuidas mul nii hästi läks? Ah?

Tagatipuks veel see viie euro selgitus pealkirjas. Nimelt pidin ma kahe hamba eest maksma täpselt viis eurot (mitte euri, eks!). Haigekassa nii väga tahtis minu eest maksta. 
Ei, tegelikult pole mul aimugi, miks ma see õnnelik olen, kes ei pidanud vähemalt 200eurist arvet tasuma, aga ma olen selle ees tänulik! Vägagi!


Millised on teie kogemused tarkushammastega?

Nii ma siis tupsutasin oma paistes põske, rätikus seavälisfilee viil. Aga vist aitas!

11 April 2019

11. APRILL: kui Murphy seadus mängu tuleb ja kuidas ma eile õnnest nutsin

Istun praegu jalad pisikesel diivanilaual, maasikakauss kõrval oma kodus ja kuulan taustaks päeval nägematajäänud seebikat. Tänane päev oli päris väsitav ja.. ootamatu!

Nimelt olen ma juba pea neli aastat oma armsa punase sülearvutiga töö, kooli ja kodu vahel rännanud. Sain oma esimese läpaka gümnaasiumi lõpuks, et siis ühikasse kolides oleks võimalik ülikoolivärki ka teha. Woho, mu armas esimene läpakas oli täpselt sama suur ja raske, nagu... lauaarvuti! Okei, tibake liialdan, aga suur ja raske oli see küll. Kuna olen alati lauaarvuti usku olnud, palusin ka siis võimalikult suurt, kui juba kinkimiseks läheb.

Viimase kuu jooksul lülitas arvti end ise välja ja enam sisse ei läinud. Esimese juhtumi aitas lahendada aku eemaldamine ja siis tagasi panemine, teise olukorra lahendas lihtsalt aeg (paar päeva ei näppinud ja järsku läks tööle).. kuni eelmise nädalani. Tahtsin hakata blogi kirjutama.. ja tahtmiseks see jäigi. Arvuti käima ei läinud.. ja kohe mitu päeva ei läinud. Võtsin selle just in case maale kaasa, et kui tähtede seis peaks soosima, hakkab see äkki järsku jälle tööle. Kui aga selle nädala esmaspäevani seda ei juhtunud, viisime arvuti parandusse. Raske on õpetajana tööl olla, kui ekooli ei saa täita ja seda peab tegema telefoniga. Tunnid aga peab kirja saama, õppimise ja hinded kah!
Niisis polnud mul muud võimalust, kui kõik vajalikud toimingud telefonis teha ja jääda ootama remondimehe kõnet, et noh, tule nüüd oma läpakale järgi, kõik korras..
Selle asemel sain täna TLÜ raamatukogus lõputööd kirjutades empsilt kõne, et arvuti emaplaat oli SULANUD? ja jääb üle vaid uus arvuti soetada..
JUST SIIS, KUI MUL ON ARVUTIT KÕIGE ROHKEM VAJA! BAKATÖÖ! Just praegu! Murphy! Või oli hoopis see märk mulle tähtede seisu poolt, et peaksin oma tagumendi raamatukokku arvutisse vedama.. sellises keskkonnas on ju töö parem kui kodus, kus Sultani paitamine on tähtsam kui autorile viitamine või seebikast tuleb just üks huvitav koht. See oleks kindlasti huvitavam, kui.. noh.. bakatöö. Saate ju aru küll! :D

Lõppes see asi sellega, et peale kahetunnist loengut ja viietunnist raamatukogus töötamist pidin minema uue arvuti jahile. Käisime Kristiine Euronicsis ja saime nii vinge konsultandi endale, et see muutis arvuti valimise nii lõbusaks. Me käisime kolme leti ümbes vist umbes tunnikese ringi. Meid aitama sattunud kutt oli ilmselt meievanune, megatark ja megalt meie huumorisoonega sarnane! Mulle meeldis, et kogu tunniajase pullitamise ja itsitamise suutis ta meile tegelikult mitut arvutit läbi ja lõhki tutvustada, tuua välja kõik head ja vead ning lõpuks meid õige arvutini suunata. Äkki jõuab see jutt isegi selle müüjani, kuna Eesti on ju tõesti nii väike, et kõik tunnevad üksteist.
Kokkuvõttes tahtsin ma lõpuks jõuda selleni, et hea teenindus on miljonit väärt! Ma oleksin kindlasti mõelnud ka muudesse poodidesse vaadata, aga kui teenindaja oli oma ala staar ja eelkõige supertore inimene, me seda ei teinud.


Üks asi on veel, millest ma tingimata teile rääkida tahaksin. Jah, see on see postituse pealkirja teine pool.. ja jah, kuidas ma eile õnnest nutsin.
Nimelt on Instagrami tekkinud hiljuti uus konto @eestiblogijad, kus iga päev võtab erineb blogija konto üheks päevaks üle ja võtab jälgijad terve päeva vältel endaga kaasa.. ja vastab lugejate küsimustele.. suhtleb nendega. Eile sain selle võimaluse mina ja nii ma tegin väikeseid videokesi ja pilte oma tööpäevast (mis kestis kaheksast poole seitsmeni).. Hiljem hakkasin rohkem küsimustele vastama..
Igatahes avastasin ma ühel hetkel, et üks minu lemmikblogija on otsustanud mind jälgima hakata! Järelikult ta tunneb huvi, mis ma teen? Talle meeldib see? Ma olin nii rõõmus! See on kuidagi nii suur au, kui inimene, keda ma imetlen, minu vastu nö huvi üles näitab.
Järgmisel hetkel hakkas tulema nii palju armsaid sõnumeid ja tagasisidet nii minu kui ka minu blogi kohta. Ma olin nii rõõmus ja elevil, et tundsin, kuidas mu põsed juba õhetasid. Ma imetlen alati seda, kui võõras inimene võtab selle aja, et kirjutada teisele võõrale inimesele midagi ilusat.. Wow! Girlpower! 
Lugesin järjest Elmarile ka kõike ette ja lihtsalt korrutasin, kui õnnelik ma olin. Nii liigutatud. Siiralt!
Ühel hetkel kirjutas ka minu LEMMIKUIM blogija maailmas, et ma tundun nii tore ja ta leidis minu näos uut jälgimist! Ma tundsin end täpselt selle väikese tüdrukuna, kellele tema lemmikkuulsus kogemata otsa vaatab või "Tere" paotab. Just sel hetkel lõik kõik head emotsioonid peapeal kokku ja lihtsalt pisarad hakkasid jooksma. ÕNNEST! Vaadake, kui palju võib korda saata üks hea sõna. Me ei tea iial, kui suur võim meie sõnadel on. Ka headel!
Siin on mõned armsad kirjad, mis mulle eile saadeti. Olen nii tänulik!

Eile kerkis üles ka küsimus, kas ma osalen Eesti blogiauhindadel. Esimene vastus oli automaatselt ei, sest ma ausõna pole kunagi mõelnud ise osa võtta. Siis aga küsiti, et miks ja tegelikult ju nagu võiks.. Peale seda hakkasin isegi mõtlema, et eelnevatel aastatel on alati huvitav olnud võistlusel silma peal hoida.. lugeda lõppürituse kohta kõiksugustest blogidest. Miks mitte sel aastal ise sellest osa saada? Ma ei jahi võitu, sest olen piisavalt kaine mõistuse juures ka praeguse suure väsimusega, et kui juba võtab osa üle saja blogi, on nende hulgas TÕELISI PÄRLE! Ma ise jälgin juba mitmeid blogisid, et ma isegi tahaksin kõigile neile oma hääle anda. Ma olen superrahul ka ühe häälega, mille mu parim sõbranna mulle anda lubas, hihih.:D Igatahes olen ma Suhkruprintsessi juba EBAle ära registreerinud ning hääletus kestab terve mai kuu. Ma olen nii põnevil ja ootan juba seda lõppüritust. Ootan, et oma lemmikuid blogijaid päriselt näha ja kogu melust osa saada esimest korda mitte ainult kirjapandud ridu lugedes!

 Mina olen see inimene, kes iga päev ilmateadet vaatab ja siis ilusaid ilmasid ootab. Tänaseks lubas tegelikult ainult pilvi ja madalaid kraade, aha on üllatust! Silmi avadel paistis päike otse voodisse ja taevas oli helesinine! See oli hea üllatus! 
  Kui käia väljas söömas ja mitu magustoitu jääb silma, siis jumal hoidku - TELLI MÕLEMAD! Nagu mina tegin, hihi! 

 Elmar tahtis minuga machivaid pükse osta ja noh whatever makes you happy, man!