18 February 2019

18. veebruar: üks suur ja üks pisike seiklus


2019 aasta on kestnud juba õige kaua ja see on olnud päris teistsugune...

...ma olen varemgi teile rääkinud, et tahame Elmariga oma kodu osta. Kõik, kes selle teemaga natukenegi tuttavad on, teavad, et oma kodu eelduseks on kas korralik sissemaksusumma või tagatis. Kuna rikkaid sugulasi meil pole ja pankade poolt heakskiidetavat kinnisvara kah mitte, peame lihtsalt sissemaksuraha ise kokku koguma. Just sellel põhjusel pole me selle aasta jooksul Elmariga peaaegu üldse koos aeg saanud veeta.
Nimelt sai Elmar ühe hea tööpakkumise, mis viib ta küll pikaks ajaks kodust ära, aga aitab meid meie unistustele lähemale. 3.jaanuarist 10. veebruarini oli ta Singapuris ning täna sõitsis Bahamale.
Enne esimest reisi selle aasta alguses ei osanud ma väga kuidagi sellesse suhtuda, et ta nii kauaks ära läheb. Oleme ju juba kaks aastat elanud nii, et mina käin maal tööl (ehk olen tihti kodust ära) ja temal on olnud selline töö, kus tööpäevad võivad ja tihti venivadki väga pikale. Ma ei kartnud kordagi, et me ei saaks hakkama või see üks kuu ja natuke peale oleks meile jube raske. . vaid sellele, missugune hea võimalus reisida kohtadesse, kuhu ilmselt kunagi rohkem ei satu. Proovida midagi uut ja saada uusi kogemusi. Õppida selle kogemuse käigus rohkem enda kohta. Ma mõtlen siiani kõiki neid asju ja ma ei ütles eluski talle, et ta ei tohiks minna ega prooviks teda kuidagi ümber veenda. Millal siis veel selliseid asju teha kui mitte praegu, arvan mina.
Kogu selle viie nädala jooksul rääkisime me vist iga päev. Singapuris oli kell meie omast kuus tundi ees ja kuna Elmar oli enamuse ajast öövahetuses, klappisid meie ajad hästi. Ma tunnen tema üle nii suurt uhkust. Terve selle aja jooksul tegi ta pea 500 töötundi ja kõndis isegi rohkem kilomeetreid. Ta ei vingunud mulle kordagi, et ta ei viitsiks. Ta on nii tugev inimene, hea töötaja ja ausalt ka parim kaaslane. Tunnen, kuidas see kogemus on mõjunud ka mulle. Ma hindan teda rohkem kui kunagi varem. Ma tean, et ma ei taha temast kunagi eemal olla. Samas olen ma veendunud, et igatsus teeb head ja kogu see esimene veerandaasta teeb meid koos tugevamaks kui iial varem! ja nüüd jääb vaid üle oodata teda koju tagasi, et koos oma unistustele vastu astuda!
Just praegu on ta teel Oslost Miamisse - vinge!
Eile oli meil selline huvitav õhtu, kus lebotasime niisama kodus teleka ees ja jutustasime. Järsku läks jutt sellele, et meie mõlema vanemate kodudes on hästi suured telekad ja nii mugav on vaadata. Eriti veel minusugusel prillipapal. Meil kodus oli aga pisike telekas ja ma ei oska isegi enam öelda, kui kaua on Elmar unistanud uuest telekas. Aasta vist kindlasti? Kaubanduskeskustes käies tahab Elmar alati "niisama vaadata" poodides telekaid ja neid võrrelda.. oleme siiani kogu aeg seda ostu edasi lükanud.. nojah, kuni eilseni. Sekundiga lendas õhku ettepanek, et no mis seal ikka, läheme ostame siis teleka ära? Ja läksime. Mina sättisin kodus end kiirelt valmis ja selle aja jooksul tegi Elmar internetis kiiret eeltööd hindade suhtes.
Käisime Ülemiste Euronicsis, vaatasime telekaid, pidasime nõu omavahel ja ka teenindajaga. Mõtlesime.. ja umbes tunni pärast oligi meil suur telekas. No ikka tunduvalt suurem kui varasemalt. Nii tore on mõelda, et see on meie päris oma. Meie ostetud. Et me saame selle võtta kaasa, kui kunagi oma korteri ostame. Lahe! Aga see selleks. Tegelikult tahtsin ma jõuda selleni, kuidas me selle suure iluduse koju tõime.
Pood pakkus kohaletoomise teenust teisipäevaks. Eile oli aga pühapäev ja täna läks Elmar juba teisele poole maakera. Mina poleks osanud (tegelt ehk oleks hakkama saanud, aga ausaltöeldes pole see väga minu teema) seda telekad seadistada, jalga otsa kruvida ega miskit. Helistasime paar autoga sõpra läbi, et kedagi appi kutsuda telekat transportima. Kuna kõik olid linnast väljas, siis kirjutas Elmar "Kained juhid Tallinnas" gruppi, et oleks vaja kaks inimest ja 55tolline telekas Kristiinesse transportida.
Kui mina juhina sellisele "pakkumisele" reageeriks, oleksin ma kindel, et mu auto on piisavalt suur ja ruumikas, et mahutada kõik vajalik autosse ohutuks transpordiks. Esiteks lubas juht kohal olla 8 minutiga. Millest lõpuks sai vist pood tundi?! Meie kannatlikult ootasime, sest noh, kõigil või midagi ette tulla: ummikud, fooris, avariid, politsei jne. Lõpuks jõudis kohale teleka jaoks liiga pidike auto ja juht koos oma l a p s e g a. Muidugi pole mul midagi laste vastu, aga kui sa tead, et sul on autosse vaja mahutada suuur kast (kast on ju seeremgi kui telekas ise) ja kaks inimest.. siis?! Proovisime siis juhi ja Elmariga kolmekesi tagumise luugi kaudu seda suurt kasti autosse saada. Küll tagumisi istmeid alla lastes, kord ühte ja kord teist.. küll esimesi istmeid ette tõmmates. Küll ühe nurga alt ja siis teise nurga alt. Lõpuks mahtus see AINULT nii, et taha jäi istumiseks vabaks vaid üks kohta. Ühele meil. Ees istusid ju viiekümnendates juht ja tema pisike poeg. Natuke inetu lugu küll end välja pakkuda, küsida raha ja siis kedagi maha jätta?! Kuna me aga pole kumbki Elmariga tülinorijad ja tahtsime vaid kiiresti koju saada, tegin ettepaneku ise taksoga minna. Lõpuks juht ütles, et Elmar istuks taha ja võtaks ta poja sülle ja mina istugu ette. Tegin suured silmad ja küsisin temalt, et kes siis trahvi maksab, kas teie? Selle peale vastas vaid, et küll me rahulikult läheme ja pole siin minit trahvi. Seekord vedas. Ja kuna jumal teab, et ei lähe mind kunagi punase fooritulega üle tee või ületa kiirust ega midagi seesugust, siis eile istusingi ma keset Tallinnat võõras autos, kus minu elukaaslane hoidis süles võõra juhi võõrast last. Tundsin end terve tee nii halvasti ja pabistasin hirmsasti... aga õnneks istun ma nüüd siin ja vaatan megalahedat telekat. JA MA SAAN NÜÜD OTSE NETFLIXIST FILME VAADATA ILMA ARVUTIT TELEKA TAHA ÜHENDAMATA! Wow!
   Käisime Janeli Sigalahedal kolhoosipeol 
 Parempoolsel pildil käisim Elmari vennalast hoidmas ja ta jäi mulle öihtsalt sülle magama püsti.. Lihtsalt niiiii armas!
    Laupäeval tähistasime tüdrukutega minu juures sõbrapäeva. Love these girls!
Juhtusin ükspäev vaatama pilte, mis said tehtud poolteist aastat tagasi, kui Sultan meie perre tuli. Ta on lihtsalt nii armas ja ma olen niiiii õnnelik tema üle! 
  Ja peale Sultani pilti mõtlesin vaadata, kuidas ma ise pooleteise aastaga muutunud olen.. noh, mitte palju, eks...:D 
 Kolhoosipidu
 Käisime sõbrapäeval Jägala juga vaatamas