31 December 2018

31. detsember - head aega, 2018!


See on ausõna juba mitu head kuud mu absoluutne lemmiklaul! 

Umbes aasta tagasi istusin ma täpselt siin samas - oma üürikorteri diivanil pleedide vahel ning panin kirja oma 2018 aasta lubadused. Kirja sai neid täpselt 18 ja ma olin nii elevil ja täis teotahet neid kõiki täitma. Ma olen alati selline inimene olnud, keda võiks motiveerida selline mõte nagu "uus aasta - uus mina; puhas lehekülg; uued tuuled; uued harjumused; UUS KÕIK".. seega täna oma lubadustele tagasi vaadates (ma riputasin need küll magamistoa seinale, kuid aasta jooksul sellele lehele rohkem tähelepanu ei pööranud kui ehk mõnel korral..) leian, et 18 lubadusest olen täitnud endalegi teadmata umbes 12.

Eelmine aasta jõuludeks sain ma tegudekalendri, kus igap päeval on kirjas tegevus, mida teha. Üheks lubaduseks oli mul see, et teen kaasa VÄHEMALT pooled teod, ehk siis VÄHEMALT 182 tegu. Selle lubadusega juhtus nii, et kui esimesed kaks kuud tegin ma vist enamus teod kaasa: käisin rabas, saatsin sõbrale postkaardi, vaatasin head filmi, lõõgastusin vannis (milleks ma läksin veel eraldi SPAsse, kuna vanni kodus ju pole, aga tegu vajas tegemist); praadisin muna, tegin kooki, naeratasin kõigile.. siis aga mäletan, et panin kalendri koristamise käigus "korraks" sahtlisse, ning avastasin selle siis pool aastat hiljem. Juba võimatu seda lubadust täita.. Veel jäi täitmata lubadus "käi vähemalt 1x kuus kinos või teatris" ja näiteks "tee iga nädal midagi elus esimest korda."

Järgmiseks aastaks ma selliseid konkreetseid eesmärke ei sea, kuid on siiski mõned teemad, mille endale sihiks sean ja tugevalt mõtetes hoian. Näiteks kavatsen ma edasi raha koguda, et võimalikult kiiresti oma kodu ostmiseks pangale sissemaksuraha olemas oleks. Veel tahaksin ma tõsisemalt fotograafiaga või piltide tegemise ja töötlusega tegelema hakata. Kavatsen end selles vallas palju harida, rohkem katsetada ja suurimas unistuses soetan ka endale ühe kaamera, millega Iphone asemel pilte tegema hakata. See on nii minu thing! Kolmandaks suurimaks eesmärgiks 2019 aastal on leida endale hea töökoht mõnes Tallinna koolis. Jaani kooli tööle tulles panin ma endale piiriks kaks aastat - et saada kogemusi esimesel aastal ja teisel aastal oma kogemusi ja mõtteid veel rohkem rakendada ja teha asja juba teadlikumalt. Kuna aga minu kodu, elukaaslane, kass ja mõnes mõttes ka süda on Tallinnas, ei taha ma enam iga nädal Järva-Jaani vahet sõita. Sellel teemal räägin ma kindlasti suvel uuesti - kuidas mul kahel esimesel aastal läks, mida ma märkasin, kuidas mulle see töö istub, mis emotsioonid ja tunded mind valdavad. Ootan isegi!

_____________

Selle aasta jõuludel tuli mul mõttesse korraldada üllatuse-jõulupakiloos ka enda blogis! Osa võttis 12 superlahedat inimest ja kogu see protsess tegi mul südame nii soojaks - eriti see, et kogu ettevõtmine tegi osalejad nii rõõmsaks ja neid tagasiside kirjasid oli lihtsalt armas lugeda!
Osalejad kirjutasid mulle oma lähima pakiautomaadi ja paar lauset enda kohta. Mina panin nad suvaliselt järjekorda ning siis sai juba igaüks endale numbri valida. Kõik läks esimese korraga hästi - keegi ei valinud iseennast ja juba saigi minna kingitust valima, pakkima ja siis enda oma ootama jääda.

"Nii põnev, mul mingi tundmatu pakk Tallinnas SmartPostis" - just see ärevus ja ootus ja teadmatus on minu arust üks selliseid asju, mis tegi ettevõtmise eriliseks. Meil kellelgi (peale minu muidugi) polnud ju õrna aimugi, kes meile kingituse teeb - kas me üldse tunneme seda inimest?


"Sain täna kingituse Päkapikk Elelt:) Meeletult armas oli tunne, kui sain teate, et mulle saabus pakk. Ele kirjutas juurde ka toreda selgitava kirja - vastates kirjas olevatele küsimustele, siis mulle väga meeldib küünlalõhn ja märkmik on samuti väga tore. Ise kinki tehes oli pisut raske. Õnneks oli abi kirjeldusest, mis teisele meeldib. Käisin mitu korda poodides vaatamas ja palju asju jäi ka silma. Lõpuks sai kink pakitud ja teele pandud ning loodan, et kingitus tegi saajale rõõmu."
- Triinu 

___________

"Ma sain 2 märkmikku, mida ma väääga tahtsin, kirjutusvahendid, magusat, ristsõnade mingisuguse kogumi ja lavendliõli, mis täiega hästi lõhnaaab! 😍"
- Vanessa

___________

"Kuna mulle meeldib teistele kinke teha, siis meeldis ka Sinu blogiloos.  Kuid 2-3 lauset kingisaaja kohta oli minu jaoks vähe, arvestades seda, et pidi tegema täiesti võõrale inimesele. kuid õnneks loosi korraldajana, olid sa abivalmis aitama mõtetega. Ise Kingisaajana  ei osanud ma midagi oodata, kuid kohe, kui paki lahti tegin olin meeldivalt üllatunud.  Kink oli justkui rusikas silmaauku."
- Marie

___________

"Nii tore ettevõtmine. Võõrale kingi tegemine on vägagi keeruline. Aga samas oli väga tore oli mõelda, mis võiks kingisaajale meeldida. Oma kinki oli väga raske oodata. Ma kartsin koguaeg, et äkki see ei jõua kohale ja läheb jõulumöllus Omnivas kaduma (andsin sulle Omniva automaadi). Aga kink oli väga tore ja jäi sellega rahule. Kink on leidnud kasutust ja on imearmas. Loodan, et järgmisel aastal võtad selle uuesti ette. Mina olen kindlasti käpp."
- Ele
___________

Blogiloos oli kindlasti minu jaoks jõuluaja üks erilisemaid asju sel aastal, sest sellega kaasnes maagiline tunne, kus sain teha kinki peaaegu võõrale ning oodata pakiautomaati kinki täiesti tundmatult. Lisaks pani loos proovile- teha kink, mis rõõmustaks, kellelegi, kelle kohta olen saanud vaid 3 lauset iseloomustust. Ootan suurima heameelega uut aastat ja loodan, et taolime loosike taas tuleb, sest kuigi lihtne on teha kinki oma heale sõbrale, keda tunned igat pidi, siis palju erilisem on seda teha tundmatule.✨
See oli AUSALT niii vinge ja need kellele rääkinud, tahavad uuel aastal ka osa võtta! Ûks naine isegi Helsingist😅
-Katrin

___________

























Pildikesed, mida blogiloosis osalejad tegid ja saatsid..

     
Nüüd aga lasen ma teid hea meelega vaatama hunnikut (jõulu)pilte ja täpsemalt saate jõuludest lugeda piltide alt. Tegin ka igast selle aasta kuust eraldi ülevaate piltide näol, ehe. Seniks aga imelist vana aasta lõppu teile - täna õhtul särage, mõelge ilusaid mõtteid ja võtke uus aasta vastu parima seltskonnaga. Öeldakse ju, et kellega veedad aastavahetuse, nendega veedad ka uue aasta koos! 
Muideks, üks mu sõbranna ütles mulle, et esimesena peab head uut aastat soovima vastassoost isikule - see pidavat õnne tooma! ja just seda ma teile uude aastasse soovingi! 

   Ühel õhtul pidasime jõule Marie ja Andrease juures. Keskmisel pildil on pakutud kingitused, mis neile viisime ja viimasel pildil Sultanile tehtud pakike nende poolt. Nii armas! Esimesel pildil on üks maailma parimaid toidu-avastusi Erik Orgu kavast! Ahjulõhe kiivisalsaga! Ma poleks kunagi uskunud, et see kala ja kiivi+sidrunimahk+mesi on NII HEA kombo! Orgutajad, proovige järgi! 
   Õpetajate jõuluüritus toimus Olustvere mõisas. Väike giidijutt mõisa kohta, edasi töötoad - klaasipuhumine või keraamikatuba ja lõpetuseks lõunasöök. See koht oli nii imeilus! 
      2- Ühek päeval kodus olles mõtlesin ühe külmkapis olnud piparkoogitaina ära teha. Mõeldud ja kohe varsti ka tehtud. Koristamise ajal tulid vanemad just poest ja visksid veel kilo tainast lauale, et noh, tehku ma siis need ka ära. TEHTUD! Ma võiksin kilode kaupa toorest piparkoogitainast süüa, aga valmis kujul need mulle üldse ei maitse.. glasuur ka mitte.  3- Meie kodus peetud jõuluõhtul tegin jõulutoidud peamiselt mina ja seekord oli laual seaprae asemel valik Erik Orgu toitumiskavast - ahjukartulid tuunikalaga ja porgandiviinerid - njämm! Midagi teistsugust. 
    Ammu pole Sultanist juttu teinud. Ta on siiani täielik nunnupall ja noh, aina nunnumaks ta muutub. Jõulude ajal tõime ta endaga maale. Kuna ta on vanuselt alles nii noor, siis ajas ta kogu aeg vanemate kassi taga ja käis aga luuramas.. Matšo muidugi sellest nii vaimustuses polnud ja enamus ajast lihtsalt susises ta peale.. KUIGI oli ka neid hetki, kus nad ninad vastamisi teineteist nuusutasid ja tundusid olevat parimad sõbrad üldse! 
Küll aga on ta kuidagi muutunud. Ta on palju rahulikum ja leebem. Kui muidu oli tema lemmitegevus haarata teda paitava inimese käest ja sellega halastamatult mängida, siis nüüd juhtub seda päris vähe. Samamoodi ehk mäletate, et eelmine aasta kirjutasin, kuidas ta ainult kräunub ega lase öösel sekunditki magada.. siis enam nii pole. Ainult siis, kui temaga rääkida või ta süüa tahab, ta kräunub. 
Sülekas on ta siiani - öösel magab meiega koos voodis ja päeval nurub mitmeid kordi pai ja tuleb mulle sülle istuma.. 
  23. detsembril veetsime jõulud Elmari perega Koerus. Hommikul käis fotograaf meild pildistamas (need pildid siin minu telefoniga tehtud, fotograafi pilte pole veel saanud!) ja edasi kulges kõik nagu ikka - oodates, süües head ja paremat, mängides, kingitusi jagades ja jutustades. Superarmas päev!
  Mõned pildid kooli jõulupeost. Uskumtu, et Sven on minust juba nii palju pikem.. alles ta oli ju pisike vennakene.. 








 




16 December 2018

16. DETSEMBER - mis toimub?

Ma vist peaksin empsilt küsima, kas ma sündisingi juba fotokas käes, või on see fototeema lihtsalt elu jooksul mulle nii külge kasvanud. Avastasin praegu jälle, et telefoni kaamera on piltidest täis ja vajaksid pääsemist ühte blogipostitusse. Mind üldse ei morjenda, et iga minu tehtud pilti taga on mu armas Iphone telefon, kuid varsti loodetavasti (varsti ehk ilmselt saja aasta pärast) soetan ma jälle üle aastate endale ühe kaamera ja võtan selle pildistamise rohkem käsile. Armastan ju seda tõesti väga palju! 

Tean, et paljud teist ootavad reisipostitust, kuid praegu peab sellega veel natuke ootama. Kirjutamisele läheb mil kindlasti mitu tundi, sest tahan teieni tuua paljut - kuidas meil hotellidega läks? Mida me tegime? Kuidas olid hinnad? Kuidas meile meeldis? Mida me soovitame või mida mitte.. ja nii edasi. Tahan, et postitusest oleks peale meeldiva lugemise ka kasu neile, kes kunagi Lanzarotet avastama minna tahavad. Soovitan ma seda teha igal juhul! Üldiselt meile meeldis, aga mina võtaks nüüd peale kahte väga lähestikust reisi eluaegse pausi sellest, palun. Ma armastan kodu, mis teha..:D Ma isegi ei kadesta, et Elmar juba vähem kui ühe kuu pärast pika lennureisi ette peab võtma ja Eestist pikemaks ajaks eemale minema.

   1 ja 2 - Ellu kinkis mulle sellise vahva karbikese, mille sees on 30 teemat, mida pildistada ja siis Instagrami üles laadida. See on nii minulik kink ja ma armastan seda! Kui kedagi veel selline asi huvitab, siis Rahva Raamatust on see pärit ja seal oli ka näiteks 30 päeva väljakutse trenni- ja ka enese armastamise teemal. Arvan, et nii mõnelegi pakub huvi.   3- Eelmisel aastal kinkis Ellu mulle karbitäie ümbrikuid ja kingitusi, mida ma terve selle aasta jooksul igal kuul avada sain. Kindlasti maailma lahedaim kingitus üldse. JA JUBA LÄBI! Ma vannun, et alles eile oli 2017 detsember kui ma selle kingituse kätte sain...
    Ellu käis mul sel nädalavahetusel külas ning käisime mõlemad esimest korda ka Tallinn T1 kaubanduskeskuses. Poodide suhtes ma midagi suurt arvata ei oska, aga toidukohtade valik tundus lahe. Astusime ühte neist sisse ning sõime lõhefileed šampanjakastmes. VIIS KEELE ALLA! Tõesti oli imeline! Seal oli ka selline naljakas vahejuhtum, et kui üks noormees meie käest siis küsima tuli, kas me oleme valmis tellima, me polnud. "Aga on muid küsiMUSI?" Meie eituse peale muigas kavalalt, et "Aga musi võib alati küsida..." ja kui keegi siis midagi öelda ei osanud peale muigamise, saatis ta hoopis ühe teise teenindaja meie lauda teenindama, hihihi. 
   Täna käisime Kadriorus Katharinenthalist lõunatamas ja edasi jalutasime lauluväljaku jõululaadale, kus Ellu ema töötas. 
    2- Ühel päeval käisin oma lemmiku juuksuri Anna-Liina juures ja minu arvates on nii armas, kui salongides või kus iganes mujal, mis pole inimese kodu, on jõuludel armsasti kaunistatud. Teeb seest nii soojaks minusuguse jõuluhullu.  3- Ühel päeval käisin ka Elmari venna lapsi hoidmas. Mis nii viga lapsehoidja olla, kui mõlemad terve selle aja magasid, hihi. 
   2- Minu ja Sultani igahommikune tegevus - koos advendikalendri avamine. Ta on alati minuga koos ja üritab siis kõik karbid läbi närida ja asjad mu käest ära süüa. 
   Paar nädalat tagasi saime sõbrannadega kokku ja tegime ühe öaheda vuntsipeo. 


Ja nüüd kolm pilti eelvaateks reisipostitusse, kui selle kirjutamise jaoks aega leian. Pilte on palju ja juttu samuti! 

Järgmise postituseni! 




18 November 2018

18. NOVEMBER - Üllatame kedagi ja laseme ennast üllatada!

Ma teeksin kõik, et omada mingit jõulu nuppu, millele vajutades oleks juba täna jõululaupäev. Ma ootan seda nii väga! Sellega seoses tekkis mul üks lahe mõte ja ma loodan väga, et teieseas on neid inimesi, kas tahavad minu plaaniga kaasa tulla! 

Nimelt oleks superlahe teha omavahel loosi teel üks armas jõulupakk. Võib olla satub sulle tuttava nimi või täiesti võõra inimese? Kunagi ei või teada, aga üllatuseks oleks see ju siiski! 

Minu plaan näeb ette seda, et kõik, kes tahaksid jõululoosis osaleda, saadavad mulle eraldi oma andmed - nime, koduse aadressi ja natukene informatsiooni, millega sa tegeled ja mis sulle väga meeldib. Hoiaksin "loosikasti" avatuna umbes nädalakese, ning kirjutaksin siis kõigile eraldi, kõik saavad öelda numbri ning mina saadan neile vastava inimese andmed, kellele kink teha. 

Mina olen absoluutselt jõuluinimene ja tahaksin kõikidele inimestele maailmas midagi teha, meisterdada, kinkida. Just praegu lõpetasin näiteks ühe vahva tegevuse ühe jõulukingi näol, millest kindlasti juba varsti blogis kirjutan!

Kui sina oled ka jõuluhull ja tahaksid kedagi oma kingitusega üllatada, saades ka ise kingitus kelleltki, keda sa võid aga ei pruugi teada, KIRJUTA MULLE! Kirjuta mulle oma täisnimi, kodune aadress (või lähima SmartPosti/Omniva asukoht + tel number) ja natukene sellest, mis sulle meeldib ja milline inimene sa oled. Kingitus võiks olla kõigil ausalt selline sümboolne 10 EUR. Mina kavatsen isegi selles loosis kindlasti osaleda, hihi! 

Jään teie kirju ootama, et kellegi näole naeratus tekitada!

24 October 2018

MEIE KREETA, HERSONISSOS ehk ema-tütre reis

Ma olin juba terve päeva seda postitust kirjutanud ja peaaegu lõppu jõudnud... ja siis kustus kõik peale esimese lõigu ära..:D seega, teine katse teie ees! 

Sügise alguses juhtusime empsiga Jaanis ühel õhtul jutustama jääma sellest, kuidas suvi läks nii kiiresti mööda ja tegelikult puhkuseks kui selliseks ei jäänudki tal aega. Kes teeb, see jõuab, eksole. Täpselt minu emps! Kuna ma aga nägin, et üks puhkus kuluks talle ideaalselt ära, tegin talle ettepaneku. Emps oli kohe nõus, aga plaanid tegime alguses kevadeks: piisavalt aega planeerida, koguda, uurida ja otsida. Sügisel ju enamasti muud pole kui Kanaarid, Aasia, Türgi või Egiptus. Need kohad aga isiklikel põhjustel välistasime. Paar nädalat hiljem pakkus emps, et läheksime hoopis juba sel sügisel. Kohe! Vaatasime kuupäevad välja, millal mõlemal oleks aega ja võimalust, ning asusime reise vaatama. Mugavuse mõttes otsisime pakettreisi ja algsed plaanid olidki lihtsalt p u h a t a ja suurt midagi mitte teha..
Kaks nädalat enne starti ostsime hommikusöögiga pakettreisi Kreetale, Hersonissosesse. Viimased väljumised enne hooja lõppu olid pakkuda ja need klappisid täpselt meie kuupäevadega. Minek! 14.10-21.10.2018.

TULEK JA MINEK
Mõlemad empsiga oleme varem lennukiga lennanud ning see hirmu ei valmistanud. Suurema ärevuse tekitas mulle hoopis see, et sain süüa hommikust Take Off kohvikus, kus ma ise kaks aastat töötasin, ning süüa selle kohviku parimat võikut - kana-caesari panini. SOOVITAN, REISIJAD! 
Igatahes läksid lennureisid nii sinna kui tagasi superhästi. Sinnaminnes jutustasime palju, lugesime raamatut ja lahendasime ristsõna. Just siis, kui ühe raske ristsõna kohta kurtsin, et no üldse ei oska, võttis empsi kõrval istunud mees sama ristsõna välja ja naeris, et see on tema lemmikülesanne. Lubas selle kiiruga ära teha ja mulle siis vihje anda, kuidas alustada. Lõpuks teatas ta, et pole ise kunagi nii rasket ristsõna ülesannet teinud ja ei osanudki aidata, hehe. 
Kohalejõudes oli kõik kerge - teiste eestlastega Novatoursi bussi ja hotelli minek! Ja kohe, kui oli minek, hakkas hirmus. Hersonissose juurde jõudes olid teed nii kitsad, tänavad nii käänulised ja liiklus küllaltki tihe, et loota vaid superkogenenud bussijuhi peale. Mida ta ka oli. Iga koht, kus tundus, et nüüd sõidame majja sisse, sõidame üle järsu teeääre merre või rammime kõik autod sodiks, lõppesid ideaalselt! Eks see ole see eestlase hirm. Või vähemalt minu hirm!:D 
Peale nädalat puhkust tagasiminneks käis kõik nii kiiresti - olime umbes tunnikese check-inis ja veel pool tundi turvakontrollis ja otse lennukisse ja otse Tallinnasse. Jõudsime küll 2 tundi varem lennujaama, aga sekunditki aega seal üle ei jäänud. 
MEIE HOTELL 
Porto Plazza Hotel. Kolm tärni. 50 meetrit rannast. Hersonissose linna südames. Peatänaval. Ühesõnaga ei asunud meie hotell kuskil tavalises turistikuurortis, kus on koos mitmed hotellid suurte basseinide ja veeliumägedega. Meie hotell oli peatänaval kõikide poodide keskel. See oli valge ja minimalistliku kujundusega, pisikese basseini ja kolme korrusega. Meie tuba oli esimesel korrusel (meie mõistes teisel) ja tänavapoolse rõduga. Kes armastab rahus ja vaikuses magada, see oleks kindlasti häiritud olnud kogu sellest tänavamürast, mis tuppa kostus. Meid see õnneks ei seganud grammigi. Toas oli kõik tavalised asjad olemas - voodid, laud, peegel, pesemisvõimalus, föön ja pisike telekas. Telekas oli minu jaoks nii pisike ja voodist kaugel nurgas, et minusugune prillipapakene ei näinud mitte midagi. Suure telekavaatajana olin siis nädal aega ilma.:D 


SÖÖMINE
Pekettreisi valides oli meie esimene tingimus, et hommikusöök oleks hinnas. Selle ka saime. Hommikusöök kestis 7.30-9.30. Hea meelega oleks hommikusööki nautinud natuke hiljem ja puhkusel rahulikult maganud, aga ärkasime ikka igal hommikul äratuskellaga, et sööma jõuda.:D
Lõunal sõime enamasti hotellitoas poest ostetud toitu - jogurtit, võileiba, puuvilju. Hinnad poes olid natuke kallimad kui meil Eestis. Näiteks juustu-kalkunisingi kaksikpakk oli üle 4 EUR. Eestis saaks sama koduse kätte umbes 2 euroga. Tavalised 100g šokolaadid olid 1.40 EUR ja beebide püreed 3-4 EUR, meil eestis ühe euro kanti. 
Õhtusöögiks läksime igal õhtul välja ja valisime igal korral uue koha. Toidukohti oli tõesti jalaga segada! Tänaval kõndides oli võimatu mitte saada sadat kutset erinevatesse kohtadesse sööma. Kellast olenemata hõikasid inimesed meid menüüd ette vuristades enda juurde sööma. Vahet pole kas oli toiduaeg või mitte. Kui polnud, siis kokteiliaeg oleks ju ikka võinud olla, arvasid kõik.:D 
Näiteks ühel õhtul käis ühe rannarestorani mees meil mitu meetrit järgi ise samal ajal meelitades meid enda menüüd ette lugedes, tasuta veini ja magustoitu pakkudes. Kuna ta aga oli väga tore ja üldse mitte halvas mõttes pealetükkiv, läksimegi. Alustuseks küsiti kohe meile veinieelistust. Kui olime empsi oma öelnud ning ka seda, et mina ei joo veini, meelitati ikka et "See on ju tasuta. Ma kohe toon sulle" ning minu korduvat eitamist ei võetud kuulda. Igatahes peale suurte praadide ja magustoidu söömist toodi meile lauda ka see varem lubatud tasuta magustoit.. me olime täiesti unustanud!:D 
Kui võrrelda väljas söömise hindasid poehindadega, polnudki suurt vahet, kus süüa. Enamus praed jäid 7-10 € kanti ja kodused olid SUURED! Pea igale toidule anti juurde suur kuhi friikaid. Tellitud lihatükid olid meeletult suured! Kahel korral jätsin mina vähemalt pool toidust alles, sest ports oli tõesti enneolematult suur - Caesari salati (uhkes rannarestoranis 9.90 EUR millest oleks saanud söönud vähemalt kolm inimest; mereannipasta rannarestoranis 11 EUR). 
LAEVAREIS, RONGIREISID JA NIISAMA AVASTAMISRETKED 

Alguses läksime Kreetale mõttega seal mitte midagi teha ja lihtsalt puhata. Kohe esimesel päeval ringi vaadates leidsime laevareisi, kuhu minna tahtsime. Nimelt oli Hersonissose sadamas mitu jahti ja purjekat, millega erinevatesse kohtadess reisida sai. Meie valisime esimese, kes meid enda jutule sai - viietunnide reis ühte ilusasse koobastega randa ja Sissi kalurikülasse jahiga. Hinnaks lubati 20 € inimene (tavahind 25 €). Uurisime selle kohta ka enne minekut netist ja tagasisided olid pigem õnnetud. Otsustasime siiski asja oma silmaga üle vaadata ja mitte teiste juttu nii tõepähe võtta. 
Järgmisel päeval viis kapten meid oma jahile, trepist üles ja palus istuda enda tooli juurde. Me olime üsna õnnetud, et ei saanud tekile päikest võtma minna ja sealt kõrgelt ei näinud isegi vett. Kohti me aga vahetada ei julenud, sest kapten oli päris kuri ja ma sain isegi selle eest õiendada, kui tõusin korraks oma kohalt püsti, et vett vaadata. Sel ajal me olime alles sadamas ega liikunud... Esimesena pidime minema koobastega randa ujuma ja snorgeldama. Sinna lähedale jõudes hakkas kapten käima ja hüüdma "Who wants to siisii?" ja kuna keegi sellest aru ei saanud, vaikisime kõik. Hiljem ütles kapten, et väga hea siis kui keegi ujuda ei taha, jääbki Sissis rohkem aega. Okei! ujumine ja snorgeldamine jäigi pool-muuseas ära, nagu tagasisidest lugesime. Suundusime Sissi kalurikülasse ja seal oli meil umbes 2,5h aega avastada. Meie leidsime sellega ajaga armsa helesinise veega kõrvalise ranna ja käisime söömas. Tagasisõites kiirustasime jahi ette tekile, et ilusat ilma ja merd nautida.. tegelikkus oli aga see, et tuul oli tõusnud ja terve 40minutilise sõidu 'nautisime' hoopis kõrgeid laineid, mis meil läbimärjaks pritsisid ja pilves ilma. Koju minnes sai lihtsalt meresoola enda pealt maha nühkida. Vesi on meeletult soolane. 

Sõidu ajal lubati meile ka tasuta jooke, snäkke ja puuvilju. Tegelikkus oli see, et Sissile sõites saime pisikesse topsi valida ühe korra joogi: vesi, vein või mõni limonaad. Snäkiks sai igaüks ühe tavalise pisikese küpsise. Tagasitulles ma isegi ei mäleta, et me jooki oleksime saanud, küll aga saime kõik ühe tillukese sektori õunast!:D 
 
Nädala jooksul käisime ka kahel rongiekskursioonil. Pisikeste armsate rongikestega, kuhu mahub kokku ehk ligi 100 inimest, kui kokku pressida, mida ka tehti. 
Esimesena oli kahetunnine reis Hersonissose linnas. Nägime tervet linna, tänavaid, turistikohtasid, kus olid täpselt need eelnimetatud suured basseinid ja veeliumäed, mida meie hotelli juures polnud. Reis maksis 12.90 eurot inimesele ja näha sai kindlasti kohtasid, mida muidu poleks näinud, sealhulgas meeletult palju ilusat rannajoont ja suuri laineid. Need reisid väljusid päevas üle kümne korra ja peale sai mitmest peatusest (meie läksime Hersonissose sadamast). 
Teisena käisime neljatunnisel rongireisil mägedes. Käisime superarmsas templis, kus oli pisike palvetamisruum (?), botaanikaaed ja imeline vaade! Seda kohta hoiavad elus ainult vabatahtlikud ja rahastus on vaid annetustest. Veel käisime tehases, kus tehti oliiviõli. Kuna Kreeta oli oliivimaa ja neid puid kasvab absoluutselt igal pool meeletult, on see saarele meeletult tähtis. Nägime piltidelt, kuidas asja tehakse ja saime päris palju huvitavat teada. Näiteks hooaja jooksul (nov-märts) käib nende käest läbi 300 000 tonni oliive! Vauki! Edasi sõitsime pisikesse kohalikku külasse Avdousse, kus elab 500 inimest. Enamus neist on pensionärid, sest noored kolivad mägedest ära linna kooli ja tööle. Saime teada, et enamasti on seal naised kogu aeg kodudes ja mehed peamiselt väljas. Kohe saime ka tõestust - einestasime kohalikus söögikohas, mida tõesti näeb vaid telekast. Seal istus umbes 20 vanemat meesterahvast, mängisid kaarte ja sõid. Just nagu giid oli rääkinud. 
Kogu selle ekskursiooni käigus saime nautida meeletult ilusaid vaateid ja see oli üks lemmikumaid asju nii minul kui empsil terve nädala jooksul. Maksis see 20 EUR inimene ja väljus igal päeval kell 13.30 sadamast. Soovitan kindlasti! 
Kolmapäeval tahtsime minna ja 10tunnisele bussireisile, mis oleks näidanud väikeseid külasid ja tervet saart. Novatoursi poolt lubati igal kolmapäeval eestikeelset reisi. Mida me aga ei saanud, oli eestikeelne reis. Pakuti venekeelset, aga sellest loobusime. See oleks maksnud 66 EUR + sissepääsupilet(id) turistikohtadesse. 
Alguses tahtsime minna ka päevasele laevareisile Santorinile mis maksis meie reisiesindajalt ostes 150 EUR inimene. Õnneks me seda aga ei võtnud, sest kohalikust ekskursiooniputkast oleks saanud umbes 70 euroga! Seda saime kahjuks teada alles reisi viimasel päeval. 
Kes Kreetale lähevad, soovitan soojalt sisse hüpata ekskursiooni pakkuvatesse putkadesse, mida on meeletult! Küsige, uuriga ja minge! See on vast ainuke asi, mida tagantjärele mõeldes soovime, et oleksime teinud. Praegu hakkas aga ka hooaeg lõppema, niiet näiteks sadamast lahkuvad laevareisid olid hooaja viimased. 


EESTI KREETAL?

Eestlasi nägime Hersonissoses iga päev. Nii meie hotellis kui ka tänavatel. Üldjuhul eestlased üksteisest seal välja ei teinud. Minu tõusid küll suunurgad kõrvuni, kui kuulsin eesti keelt. 
Mitmel korral pakuti, et me võiksime olla Hollandist. Ma ei tea küll sellest keelest midagi, aga ehk on sarnane?:D

Enamus müüjad ja kohvikuinimesed küsisid meie käest, kust me pärit oleme. Meie vastuse peale ei üllatunud keegi, mistõttu eeldan, et eestlasi käib seal palju ja Eesti pole kellelegi võõras. 
Ühest poest suveniire ostes küsis vanem mees müüja, kust me pärit oleme. Meie vastuse peale naeratas ta laialt ja ütles kohe "aitäh, palun" ja see oli nii armas!!
Viimasel õhtul söömas käies küsis ka teenindaja meie päritolu kohta. Vastuse peale naeratas, et ta on Tallinnas käinud. Ütles, et käis mere ääres, aga seal oli nii külm, et läks hoopis Viimsi Spasse. Lõpuks aga ütles, et plaanib millalgi veel tulla. Armas! 

RANNAD JA PÄEVITAMINE JA ILM
Oktoobri keskpaiga kohta olid ilmad meie jaoks muidugi ilusad, aga kohalike jaoks oli turismihooaja lõpp. Eelnevalt ilmateadet vaadates lubas terve nädala vihma. Lohutasime end sellega, et õhk on ju ikka soojem kui meil siin Eestis oleks. Õnneks saime vihma minimaalselt - ühel õhtul kui ise juba hotellis olime ja ühel päeval minimaalset tibutamist. Peamiselt oli pilves ilm, aga päike piilus palju. Kraadid oli iga päev 22-23 kraadi. Kuigi esimestel päevadel me ei käinud rannas päikest võtmas, suutsin mina ikka õlad ja näo pruuniks saada, hihi. Mul tasub ju ainult päikese peale mõelda, kui kohe olen põlenud.:D 

Meie lähedal linnas olid rannad küll helesinise läbipaistva veega, aga liivad olid tumepruunid. Lained olid reeglina suuremad kui meil ja vesi megasoolane, nagu juba mainisin. Rannatoolide laenutamine maksis ühes kohas 5 EUR kaks kooli koos megamõnna paksu pehmendusega. MEile toodi isegi suur kausitäis tavalist mittesoolast vett, et end loputada, kui peaksime merevees käima. 
Vees esimestel meetritel olid tavaliselt suured kivid, niiet vette pidi minema väga ettevaatlikult. Paljudes kohtades müüdi ka neid spetsiaalseid jalanõusid, mida vette minnes kanda. Need maksid alla 10 euro. Ühel päeval jalutasime ka ühte kaugemalasuvasse randa, mis oli nii ilus! Hele kiviklibune liiv ja kristallselge vesi. 


MEELITUSED, MEELITUSED, MEELITUSED...
Meelitusi sai mu emps küll aknast ja uksest ja ma isegi ei imesta! Vaadake teda! 
Kui kogemata tuli kuskil jutu sees välja, et Ines on mu ema, olid kõigil silmad nii suured, et suuremaid silmi vist maamunal ei leidu. Kõik nad pidasid empsi mu õeks - ilusad pikad blondid lokkis juuksed ja nooruslik välimus.
Ühel õhtul käisime ühes poes lihtsalt huvi pärast küsimas, et kas neil ei olegi baleriina jalanõusid. Igal pool olid lahtised plätud ja rihmikud, aga baleriinasid polnud. Läksin siis noorelt naiselt küsima, et "mul emps tahtis teada.." ja selle peale ta lihtsalt käskis mul tasa jääda, tegi suur pärani ja küsis "MIDA? TA ON SU EMA? AUSALT RÄÄGID?????" See oli nii siiras reaktsioon ja kindlasti mitte meelituseks teeseldud hehe. Kui talle mitu korda kinnitasin, et jah, ta on mu ema, siis lõpuks ta alles jäi uskuma ja küsis, et "oot, mida sa enne nende jalanõude kohta küsisidki" hihi.
Rannas lamamistoolis päikest võttes tuli meie juurde üks mustanahaline mees Joe, kes ütles end olevat päris Jamaicalt. Saades teada, et emps on mu emps, jah, hakkas käime selline meelitusjutt, et kohe oli. "On see alles ilu ühele naisele antud. See ilu on looduse poolt kaasa antud ja on üle kandunud ka teie tütrele! Küll teie papa on ikka üks õnnelik mees, et sellised naised on tema naine ja tütar. Ma tahaksin praegu võtta su käekõrvale ja endaga Jamaicale viia.. teie papa saaks kindlasti pahaseks, aga te olete nii kaunid!" Siis aga pakkus meile oma käepaelasid müüa ja kui ütlesime, et sularaha pole, läks ta viisakalt kahe sekundiga järgmiste juurde. Aga vähemalt oli ta viisakas ja mitte halvasti pealetükkiv, nagu samasid käepaelasid müüv mustanahaline, kes lähenes meile "Hey, sexy ladies!!!!" karjega. 

MA TEGIN TATOKA!
Ma olen alati salaja unistanud, et lähen kuskile reisile, hüppan sisse tatokasalongi ja teen endale midagi pisikest ja armsat. Ühel õhtul poest koju jalutades avastasin, et meie hotellist paar poekest edasi on tatokasalong. Peale natuke häbenemist ja "ma ikka ei julge minna" juttu emaga läksin siiski sisse ja küsisin, kas nad oleksid nõus mulle midagi tegema. Olid! Otsisime internetist ühe südamekese, mis oli sarnane sellele, mida ma tahtsin. Mind teenindanud naine pani pildi kohe Photoshopi ja töötles seda rohkem minu maitsele. Printis selle kolmes erinevas suuruses välja ja proovisimegi kohe, mis suurus tunduks hea ja sobilik. Ta polnud grammigi pealetükkiv, vaid hoopis meeletult sõbralik ja tõeline professionaal. Samal ajal rääkis teine tatokategija teiste minust nooremate poisi ja tüdrukuga, kes tahtsid endale labakäele midagi teha. Mees ütles kohe, et kuna see oleks nende esimene tatokas ja nad ei tea ju veel, mis tööd tulevikus teevad, ei soovita mees neil seda ideed ellu viia. See andis kohe kindlust juurde, et nad pole vaid raha peal väljas, vaid päriselt asjalikud tegelased. 
Juba järgmisel lõunal olin nende salongis tagasi, täitsin ühe paberi ja sain juba varsti pikali heita ja lasta teistel oma tööd teha. Tatoka tegin vasaku jala pahkluu juurde ja see oli valus! Valusam kui käele. Aga mitte väljakannatamatu. Tegelikult tatoka tegemine vist ei olegi valus, vaid hoopis tiba ebameeldiv ja talutav? Selle valuga harjub nii kiiresti aru, et enamus ajast ei saa arugi, et tehakse.  Aga kondi peale vist ongi tibake valusam kui niisama?! Oeh, ei teagi, raske seletada. Kellel tatokad on, need teavad. 
MA OLEN NII ÕNNELIK! Ja isegi kui Elmar mul neid teha ei luba, kavatsem ma siiski kindlasti veel midagi endale tatoveerida lasta. Ütlesin Elmarile alles järgmine päev ja siis tal ei jäänud muud üle kui leppida, hiihh. 


LÕPETUSEKS...
Reisil olla on superlahe ja huvitav, aga kodus on alati parim. Ma olin nii õnnelik, kui koju sain. 
Terve reisi lemmikasi oli minu jaoks see, kui nägin oma ema õnnelikuma. Ta sai puhata, rahulikult olla, nautida - täpselt seda, mida tal hädasti vaja oli. 

Tundub, et sel aastal on mingisugune reisiaasta. Ma pole peaaegu üldse reisinud ja nüüd sel aastal kolm reisi korraga! Veebruaris käisin Inglismaal, oktoobris Kreetal ja juba detsembris tuleb kolmas reis. Sel korral Elmari, oma parima sõbranna ja tema peiksida. See tuleb kindasti megatuus! 

Kui Kreeta kohta teid veel miskit huvitab, küsige julgesti! Tegin üsna ülevaatliku postituse, kuna ise selle koha kohta infot otsides ei leidnud ma suurt midagi. Ei ühtegi soovitud, kuhu minna, mida teha, mida  ja kus süüa. Loodetavasti leiab keegi siit endale midagi huvitavat! 






See imeilus rannarestoran, mille hiiglaslikust Caesari salatist ma rääkisin. Seal sai klient menüüd vaadata ja valida oma toidu tahvelarvutist. 


Kohe, kui päike mind näeb, olen ma sama tedretäpiline kui Pipi. 


17 September 2018

17. september: PILDID

    1- Õpetan sel aastal ka Peetri Koolis (Järvamaal!) ja seal on pallimeri! Kui õnnelik ma oleksin, kui saaksin seal lausa iga päev käia ja olla!  2- Sügisene kooliasjade ostmine ei kao minu elust vist nüüd enam nii pea.. või mitte kunagi.  3- Esimene päev peale suvepuhkust koolis tagasi, mmm! 
    Tegime elmariga natuke aega tagasi elust esimest korda sushit. Riis ei tulnud just kõige maitsekam, kuigi me väga pingsalt juhiseid järgisime.. aga sellegi pooles näm-näm! Love sushi! 
    Vahepeal on jälle uus kuu peale tulnud ja järjekordne Ellu kingitus avatud! 




25. augustil sai üks armas pisike 1aastaseks.. vaadake ise!