19 July 2017

19. JUULI: Meie Sultani lugu

Ma istun praegu meie uue üürikorteri diivanil ning mu kõrval on meie armas briti poiss Sultan, kes päikese käes mõnuleb. Ma olen nii õnnelik!

Meie kiisuke, kelle me koju tõime, ei ole sugugi mitte see kassipreili, kellest ma eelmises postituses rõõmuga rääkisin. Miks? Kuna me ei tahtnud vanasse korterisse kassi tuua, vaid ära kolida ja siis.. selletõttu pidime me kassi nö broneerima ja õigel ajal järgi minema. Omanikega oli kõik räägitud. Nad isegi helistasid meile vahepeal: "Kas te olete ikka päris kindlad? Paljud tahavad seda kassi ja mõtlesime küsida, kas te ikka olete ostmas just seda kiisupreilit?" Muidugi me olime! Me nii ootasime ja ütlesime seda neile ka. Umbes nädal hiljem, kui ise neile veel helistasime, saime vastuseks ühe väga muretu ja lõbusal toonil vastuse: "Me andsime selle kassi juba ära, aga meil on üks teine ka veel järgi." Ma olin nii pahane. Me ju valisime kassi selle järgi, kes meie südamed võitis, mitte aga selle järgi, "kes veel alles on". Meie ütlesime vaid viisaka head aega ja sinna siis see rõõmus ootus jäigi.
Vahepeal sattus meie teele ka üks kassiasvataja Tallinnast, kelle kuulutuses olev tekst ja hiljem päris jutt olid teiesti erinevad. Rääkis midagi kasutatud kassidest, mille eest küsib vähem raha kui teiste kasside eest. Mida tähendab üldse, et kassipoeg on kasutatud? Väga veider!
Lõpuks olime planeerinud pühapäevase päeva selleks, et oma kassikesele järele minna! Algne plaan Kohtla-Järvele minna jäi katki, kuna kuulutus oli eelmisel õhtul maha võetud. Veel kuulutusi sirvides leidsime me täpselt selle kassi, keda me väga-väga tahtnud oleme. Selline wishkasi kiisu moodi. Omanikule helistades oli juba natukese aja pärast kokku lepitud, et jah - minek Räpinasse! 163km, et saada lõpuks ometi meie prints kätte! See oli ilmselt parim valik ja kõik eelnevad seigad läksidki just nii, et me jõuaksime oma Sultanini.

    Räpinasse jõudes helistasime veel kassi omanikule ja juba varsti tuligi meie Sultan teki sisse mässituna meieni ja ma sain ta sülle! Ausalt, oli vaid natukene puudu, kui ma oleksin nutma hakanud. Naine vuristas meile ruttu ette kõik saadud vaktsiinid ja ussirohud ja kui raha kätte sai, oli ta mõne sekundiga läinud. Naljakas. Pean talle kindlasti lähipäevil helistama ja arsti-teema uuesti üle küsima. Ma olin nii õnnelik, et pool juttu lihtsalt jooksis ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Meie päris kiisu! Ma olin terve autosõidu kõrvuni naeratusega. Elmar oli ka nii õnnelik! "Kurat, ta on ikka nii ilus!" olid Elmari esimesed sõnad.
Esimesed pool tundi kutt näugus nii kõvasti kui veel sai. Eks esimene hirm on nii suur, kui emmest eemal, kuskil puuris ja veel autos ka. Õnneks vaikselt hakkas ta ära väsima ja magas peaaegu terve ülejäänud tee. Vahepeal suures kurvis või teede remondi ajal tegi väikese mäu ja magas siis edasi.
Maale jõudes näitasime meie printsikese Elmari ja minu perele ka ära ja hakkasismegi linna sõitma.


Nüüd oleme juba kolm päeva harjuda saanud ja kass on tõeline mürgeldaja. Ta leiab igas asjas oma mänguasja - kaasaarvatud läpakas, tavalises kotis ja isegi paljas põrandas. Ta on nii mänguhimuline, et me saame lihtsalt nii palju naerda, mida kõike ta teeb. Näiteks voodilt või diivanilt maha hüpates ületab ta vist iga korraga kaugushüppe rekordeid. Nimelt ei hüppa ta lihtsalt põrandale, vaid eriti kaugele põrandale! Ta lihtsalt tuuseldab siin ja seal ja igal pool. Praegugi mängib mu arvutiga ja üritab klaviatuurile pääseda ja hoiab käppadega ühest mu käest kinni.
Ja muideks, kui panin talle Youtubest video "Fish swimming for cats," siis ta läks pöördesse! Ta vehkis käpaga, hüppas ja möllas ümber telefoni.


  Vahepeal mõtlesin, kuidas ta öösel käitub. Kas magab kuskil rahulikult või müttab ja kappab ringi. Õnneks! Õnneks! Õnneks on ta öösel tõeline kaisu-kass! Kui meie voodisse läheme, tormab temagi meiega ja magab terve öö nagu väike ingel minu kõrval. Vahepeal teeb väikese mäu mulle ja siis jääb uuesti tuttu. Hommikul ei lahku ta enne mind voodist kuskile. Ta nurrub vaiksel mu kõrval ja üritab mängima hakata. Aga teise tuppa ta minuta küll ei lähe.

Oma liivakasti hakkas ta kasutama kohe ja sellega on õnneks olnud täpselt 0 probleemi. Sööb ta ka väga ilusasti nii krõbinaid kui konservi. Nädalake enne Sultani võtmist tellisin ma talle toidunõu. Teadsin alati, et ma ei taha mitut erinevat värvi ja suurust potsikuid kuskile nurka, vaid tahan, et oleks üks korralik ja ilus asi. Õnneks leidsin Facebookist sellise lehe nagu Mona Design OÜ. Suheldes olid nad väga toredad ja vastasid isegi puhkuse ajal. Kõik sujus suurepäraselt ja kaup jõudis õigel ajal kohale. Kui alguses kartsin, et võib olla on alus talle natuke liiga kõrge, siis see hirm oli asjata. Ta ulatab ideaalselt! Kuigi enamus ajast ronib ta söögialuse peale ja sööb hoopis nii.

Kes mind instagramis jälgib, näeb nüüdsest ilmselt väga palju pilte ja videosid meie armsast Sultanist. Ta on tõepoolest minu suure unistuse täitumine ja veel see, et ta on tõeline kaisukas ja armastab meie lähedal olla, on eriti tore! Poleks saanud kuidagimoodi paremini minna ja just täpselt sellist beebikest me tahtsimegi!

Nüüd on aga aeg loomapoodi minna ja veel mõni vajaminev asi kassile osta. Postkontoris on ka üks pakike, mis on ilmselt üks mänguasi kümnest, mis ma Sultanile tellinud olen.