26 December 2017

26. DETSEMBER - MIS JÕUL? MIS KINGITUS?

Käbi-käbi-käbi-käbi,
käbi-käbi-käbi-käbi, 
käbi-käbi-käbi-käbi, 
minu luuletus sai läbi
Ilmselt on tegu aegade parima leiuga, kui mõned tunnid enne kingutuste jagamist peab googeldama "Lühike jõululuuletus" ja siis kiiresti neli rida pähe õppima. Sel aastal aga sain jälle tunda end kindlalt, et mul see tore käbi-luuletus on.. kuniks mu vend selle enne mind ette lugeda sai.. ehk sel aastal sai pakid lunastatud toredate seikade jutustamisega õpetaja elust ja Elmariga Kaerajaani tantsides, hihi! 

Tegelikult on alati nii, et ootad midagi nii meeletult kaua aega.. nips.. läbi! Nii ka sel aastal. Nüüd ruttu-ruttu panen kirja selleaastased jõulujutukesed, et uuel aastal uue hooga edasi minna. 



Minu jõulud algasid juba nädal tagasi Tallinnas, kui Kats ja Raiks meile külla tulid ja plaanisime neljakesi natuke jutustada ja kingitusi jagada. Kuna kingitused on alati väga põnevad, siis panen kirja kah, kellele ma ise mida tegin ja mida ise ka sain. Katsile kinkisin mina kino esilinastuse pileti "Viiskümmend vabastatud varjundit" filmile. Eelmisi osasid oleme alati käinud koos vaatamas ja kolm on ju kohtuseadus! Veel meisterdasin talle umbes 300 sildikest erinevate toredate lausetega, mille saatel igat päeva imeliselt alustada! Ise sain Katsilt JOIKi 60-minutilise näohoolduse - vau! Pole kunagi varem kuskil näohoolduses käinud. Sõpsid kinkisid Elmarile "Klassikokkutulek 2" esilinastuse piletid ka, mis tähendab, et veebruaris saab juba kaks korda kinno minna. Ise nad tulevad ka, seega jälle tore õhtuke neljakesi. 

Esmaspäeval istusime paari kursakaga Hellas Hundis ja jutustasime paar tundi. Dresscode oli jõulukampsunid, aga kuna mul pole õnnestunud siiani mitte ühtegi soetada, õmblesin ma endale  jõulukarda pluusi külge. Üsna lähedal, eksole! Jällegi väga tore õhtu! 

Kolmapäeval oli kolmas jõuluistumine - Janeli ja Mariega. Kuna Janeli ja mina oleme Ülikoolilainel ja elame linnas ning Marie on supernunnu poisikese värske ema, siis on meil kõigil üsna vähe aega ja võimalusi jälle kolmekesi kokku saada ja jutustada. Sellepärast oligi jälle vahva näha ja muljetada ja muidugi ka kingitusi üle anda! Janelile kinkisin mina aktiivsusmonitori ja Mariele mõnna kampsuni ja toidukarpide hunniku. Marie kinkis mulle joogamati, mida ma nii väga tahtnud olin. Janeli sai temalt Ülemiste kinkekaardi. Janeli kinkis Mariele tema lemmikripsmeka ja riitsinusõli ja mulle Hetk Iseendale märkmiku. Kõige naljakam oli see, et ma olin endale tegelikult juba väga tuusa 2018 aasta märkmiku soetanud, aga Janeli kingitud märkminu sisu oli nii ilus ja lihtne ja puhas.. see võitis kohe mu südame. Muidugi meie seltskonna esimene beebike sai ka kingitustega üle kuhjatud. Ta on tüeline kullatükk.

Neljapäeval oli Järva-Jaani kooli jõulupidu. Panin piduriided selga, võõpasin huuled punaseks, tegin vennaga esimest korda mõlema poole nõusolekul pillti (hihihi), tegin oma karikamängu võiduklassile šokolaadikoogi ja läksingi kultuurimaja poole. Muidugi kui olin peaaegu sinna jõudnud, siis avastasin, et prillid jäid koju. Ots ringi ja koju tagasi. 
Pidu oli väga tore. Käisin mitut õhtujuhi poolt korraldatud mängi mängimas ja bändi ajal (hiljem disko ajal) olime pea terve muusika mängimise jooksul õpetajatega tantsuplatsil. Tantsimine on mul ikka nii südames, hihi! 

Reedet alustasime õpetajatega jõululõunaga Arturi šašlõkibaaris. Seltskond oli väga tore ja koht oli superkena. Et mitte pikalt negatiivsel toonil kirjutada, siis lühidalt - tellisin Armeenia salati, mis kirjelduse järgi tundus olevat isuäratav, kui oli hoopis paprikaga üle kuhjatud (paprikat ei pidanud olema sellel salatis tegelikult) ja umbes kilo majoneesiga üle kastetud, niiet sain lauda nagu ühe lumise valge hunniku.
Matemaatikaõpetaja Elega tegime pisikesed kingitused ka. Mina kinkisin talle armsad kõrvarõngad ja tema mulle purgikese siltidega, mida ma pean lugema, kui mõnel hommikul enne tööd ei tunne end nii hästi, kindlalt või vajan positiivset sõna.
Õhtu jätkus kultuurimajas jõulukontsertiga, kus mu vend elus esimest korda esines tantsimisega. Ma pole kunagi varem nii uhke olnud. Minu vend ja tantsib! Lihtsalt kirjeldamatult lahe ja hea meel! 
Peale kontserti ruttasime issiga koju, et kiirelt ette valmistada üllatus empsile. Nimelt olin ma läbi Malluka facebooki lehe võitnud empsile jõuludeks uue Samsung 8 telefoni!


Kingitus edastatud, ruttasin klassivenna poole, et oma põhikooli klassikaaslastega juttu puhuda ja muljetada. Tore, et sellisest jõulueelsest istumisest on meil juba mitmeaastane traditsioon. 
Kui kell juba järgmist päeva näitas, võtsin sõbrannad autosse ja sõitsime umbes 20km, et litsalt tantsima minna. Polegi ammu seda teinud.

Laupäevane päev möödus Koerus Elmari perega jõule tähistades. Meie kinkisime Elmari venna perele SPA kinkekaardi ja emale juuksesirgendaja. Selgus aga, et kink oli lausa nii tahetud, et isa kinkis ja sirgendaja emale. Noh, kaks on ikka parem kui üks, eksole, haha. Ise saime kuuse alt megatuusa uue panni koos viie erineva labida ja kulbiga. Kuna ise olime pannisoovi edastanud, siis läks see nii õigesse kohta. Jess! 

Pühapäeval pidasime jõule Jaanis empsipoolsete sugulastega. Meie, onu ja tädi peredega ja vanaema. Mina panin kuuse alla järgmised kingitused: Elmarile alkomeetri, issile Bauhofi kinkekaardi, empsile Hetk Iseendale motivatsiooniraamatu, vanaemale kulmupliiatsi ja vennale juuksuri kinkekaardi. Ise sain koju rösteri, mida ma juba sada aastat olen soovinud, aga ise ei ole raatsinud osta, hehe. Jõulud on ikka tore aeg küll! 

Lõpetuseks tahaksin ma rääkida sellest, kuidas me Elluga SmartPosti vahendusel kinke jagasime. Võinoh, eks see saatmine oli nagu saatmine olema peab. Mina kinkisin Ellule Buduaari kalendermärkmiku, ilusa veepudeli ja kaks suurt pakki tema lemmikteed. JA MILLE MINA VASTU SAIN!? See on kindasti nüüd minu lemmikute kinkide TOP1 koos kindla plaaniga ise järgmine aasta kellelegi samamoodi ja samasugune kingitus teha. SUPERLAHE! 
Nimelt kui omavahel arutasime, et mida jõuludeks üks ja teine sooviks, siis mina tahtsin kalendrit seinale. Seda tegude kalendrit, mis näeb ilus ja lihtne välja ning kus igal päeval on kirjas uus tegu, mida teha. Pakki kätte võttes oli see aga palju suurem ja sada korda raskem, kui see kalendrike oleks ise olnud. Okei. Avasin siis kasti ja kõige peal, enne sisu nägemist oli kaart, kus Ellu ütles, et tahtis tavalise kalendri ingituse viia kõrgemale levelile ja kingitud on hoopis järgmine. Tegude kalender, mida ma niiväga tahtsin - selle sain. Lisaks oli kastis 12 eraldi pakitud kingitust ja ümbrikku, millest igal ühel oli peal kiri, mis kuus selle avada võin. Ehk igal korral, kui on aeg kalendrilehte jälle keerata, kaasneb sellega ka üks kiri ja kingitus Ellu poolt. KAS POLE MITTE LAHE?! 

Lõppude lõpuks on ju alati tore kingitusi saada ja veel toredam neid ise otsida ja pakkida ja kinkida, aga kõige lahedam jõulude juures on see, et inimesed tulevad kokku. Pere, sugulased, sõbrannad, klassikaaslased - lemmikuim osa kohe kindlasti! 
 Vot selline nägigi välja Ellu kingituse sisu







20 December 2017

Kuidas täpsemalt sündis Elmari 20. sünnipäeva üllatuspidu!?

Kes vana asja meelde tuletab, siis miskit temaga juhtub, eksole. Aga et mitte lasta veel kauem aega mööda minna ühest supertoredast üritusest, siis panen selle nüüd lõpuks üsna detailselt kirja!

Kui ma õigesti mäletan, siis umbes septembris hakkasin ma mõtlema Elmari sünnipäevale. Ma täpselt ei teagi, miks juba, aga see oli esimene kord, kui ma mõtesin, et äkki üllatuspidu? Rääkisin kahele sõbrannale, vanematele.. kuna aega oli lausa rohkem kui kolm kuud, siis väga suurt reaktsiooni ma veel ei saanud. Plaan jäigi mulle umbes veel üheks kuuks kuskile tagaplaanile, kuniks saabus oktoober. Oktoobri alguses oli kindel - ma pean selle ära tegema. Rääkisin veel mõnele inimesele, kellega Elmar rohkem suhtleb - aina enam hakkas tulema positiivset tagasisidet ja heakskiitu. No teeme siis ära!

PEOKÜLALISED
Esimene asi, millele ma mõtlema hakkasin, oli külaliste nimekiri. Keda siis kutsuda? Kuna Elmaril on nii palju sõpru ja tuttavaid, olin juba valmis selleks, et nimekiri ei tule just lühike. Olemaks aga kindel, et keegi mul kahe silma vahele ei jää, võtsin ühendust Elmari ühe parima sõbraga. Koos me siis arutasime (kui Elmar tööl oli, haha, see oli ainuke võimalus!), keda oleks õige kutsuda. Valiku tegime selle järgi, et kellega Elmar suhtleb rohkem kui see, et paar korda aastas näevad, küsitakse kuidas läheb ja kõik. Nimekirja sai kokku umbes 40 inimest ja siis oli aeg saata kutsed!

KÜLALISED LINNAST
Pidu ei saa ju nautida täiel rinnal, kui tead, et öösel peab Tallinna poole tagasi kihutama. Pealegi unisena sõita üldse ei tohigi! Otsustatud - neljale linnakale võtsime ööseks Järva-Jaani Naabriplika hostelis toad.

PEOKOHT
Esimesena muidugi mõtlesin läbi kõik võimalused Koerus ja selle ümber, sest enamus külalisi oli just sealt pärit. Üks oli kas liiga väike, teine liiga suur ja kolmas liiga inetu. Mõtlesin läbi kõik kohad Järva-Jaanis.. sobivat ei tundunud olevat. Kolmandaks liikusid mõtted kuskile Koeru ja Jaani vahepeale - KARINU! Jackpot! Polnud ei pikk maa Jaanist ega Koerust, suur saal, ilus pealekauba. Köök oli kohapeal. Valitud ja 8. detsembriks kinni pandud! Sellega tegeles mu emps.

KUIDAS KUTSUDA SÕPRU ILMA, ET ELMAR KOGEMATA KUTSET NÄEKS?
Selge oli see, et kutsed kui sellised saadan ma Facebookis. Kas aga tega salajane üritus või saata iga kutse eraldi postkasti?! Üks sõbranna juhtis mu tähelepanu sellele, et salajane üritus, kuhu on kutsutud 40 inimest, võib kogemata siiski Elmarini jõuda. Näiteks kui lihtsalt Facebookis kerida ja satub pealehele just ürituse mõni uudis või postitus.. samamoodi võis see juhtuda kelleega iganes Elmar tihedamalt suhtleb. Jäi ära! Otustasin saata kutsed igale inimesele eraldi Facebooki postkasti.

KUTSED
Jah, ma saatsin külalistele täpselt kaks informatiivset kirja/kutset.
Esimese saatsin 1 kuu enne sünnipäeva. Lisasin sinna kogu informatsiooni ja seletasin täpselt lahti. Mis toimub? Kus toimub? Kuidas peokohta saab? Mis siis saab, kui transporti pole? Mida sünnipäevalauale panen? Mis kingitus võiks olla? Kellega uudist jagada ja mitte jne.
Teise kutse satsin nädal enne pidu. Esiteks oli eesmärk see, et tuletada meelde. Kuna üritust kui sellist ma ei teinud, siis kuu aega võis olla liiga pikk aeg, et 100% kindlalt meeles oleks. Rääkisin veel üle mõned täpsustavad asjaolud, mis vahepeal selgunud olid. Näiteks see, et autod parkida kindlasti maja taha, et Elmar tulles neid ei näeks.

POESKÄIGUD 
Asju hakkasin vaikselt ostma juba novembri alguses. Kui kuskil midagi vajalikku nägin - ostsin ära. Alustades joogikõrtest ja lõpetades fotoseina kaunistustega. Sööki ostsime kahel päeval - päev enne ja õigel sünnipäeva päeval. Kokku käisime vist kahe päeva jooksul poes 30 korda, haha.

KÕIGE TÄHTSAM - KUIDAS ELMARIT MITTE KAHTLUSTAMA PANNA?!
Mul oli kõik viimse detailini välja mõeldud ja planeeritud.
Elmariga rääkides sain ma teada, et ta ise midagi teha ei planeeri ja lubas siis mul mõelda, mida teha võiksime. Rääkisin, et võiks terveks nädalavahetuseks SPAsse minna. Muidugi oli Elmar nõus ja jättis kogu korralduse minu teha.
Läbi Keia sain endale ühe Rakvere SPA broneerigu aastast 2016. Kuna väike töötlus on mulle käkitegu, siis muutsin kõik andmed ära - nimed, kuupäevad, summad jne. Printisin meile mõeldud broneeringu välja, pakkisin ära ja kinkisin Elmarile. See väike skeemitamine oli mõeldud ainult selleks, et Elmar jumala eest ei saaks kahelda, et me SPAsse läheme. Niiet päriselt polnud plaanis kuidagi kurjasti seda broneeringud ära kasutada, ausõna!

ELMAR ON JU PEO PÄEVAL KUUENI TALLINNAS TÖÖL - PIDU HAKKAB 19.00! 
Pole probleemi! Kuna Elmar on praegu mu onu juures praktikal, piisas ainult ühest kõnest, et plaan paika panna. Nimelt oli onu ülesanne Elmar töölt koju saata umbes kell 5, et ta jõuaks kuueks maale. Kui tööpäev lõppenuks varem - elmarit kauem kinni hoida; kui oleks tööl kauem läinud - midagi välja mõelda, et Elmar varem ära lasta. Kõik läks nagu planeeritud ja Elmar jõudis natuke enne poolt seitset Jaani.

KUIDAS EDASI?
Kuna mina olin reedel juba neljast kodus, siis ma lihtsalt olin dressides teleka ees kuni kuueni. Kuidas ma saan elmarit seitsmeni kinni hoida, kui ma olen juba sätitud ja valmis. Mis ma ütlen, et miks me juba Rakverre sõitma hakata ei saa? Kuna mul sättimine kaua ei võta, hakkasin lõpuks pool seitse tegutsema. Jõudsingi täpselt seitsmeks valmis ja saime minema hakata..

KUIDAS ELMARI RAKVERE ASEMEL KARINU KÜLAMAJJA SAIN?
Kuna mu emps on sotsiaaltöötaja ja korraldab tihti erinevaid üritusi, oli plaan paigas. Emps helistas natuke enne seitset Elmarile, et "Maris ei võta telefoni vastu, ma räägin sulle.." See vabandus oli hea, sest päriselt ka kipub mul telefon kogu aeg hääletul olema. Igatahes rääkis emps siis Elmarile kuidas meil köögis laual on ühed võtmed, mille ta kogemata peale üritus koju haaras ja nüüd peab ruttu tagasi viima, aga ta ise ei saa. "Olete te veel kodus? Mul on ühed võtled laual, mis oleks vaja viia Karinule. Hommikul tuleb uus üritus sisse ja võtmeid on kohe vaja." Muidugi ei öelnud Elmar mu emale ära ja nii me ühes võtmete, ujukate ja SPAks pakitud riietega Karinu poole sõitsimegi.
Maja ette jõudes tundus kõik olevat plaanipärane - tuled kuskis, autod maja taha pargitud - vsjo harašo! Ütlesin siis Elmarile, et ma ei julge üksi sinna majja minna. Kõle, suur ja pime korididor. Elmar oli õnneks nõus kohe kaasa tulema. "Võta võtmed ka ikka," hõiskas ta veel enne koridori sisenemist. Liikusime koridorist ukseni, avasin ukse... ja "ÜLLLLLATUUUUUUS!!!!"


Peale pidu rääkides selgus, et tõepoolest - mitte ainuski inimene ei olnud kuidagi vihjanud, kogemata rääkinud ega välja lobisenud mitte grammigi informatsiooni peo kohta. Elmaril polnud mitte ühtegi põhjust midagi kahtlustada ja seda ta ka ei teinud. Nii suurepärane! "Aga.... ise sa ju andsid mulle isegi hotelli broneeringu... agaaa....aga... kuidas?"

Ma poleks suutnud midagi sellist korraldada ilma enda ja Elmari emata, oma superlahedate sõbrannade ja peopäeval megasuureks abiks olnud enda isa, Elmari isa ja vennanaiseta! Samal päeval käisid veel Elmari sõbrad Paul ja Teve söögitegemise ja kaunistamisega aitamas.
Samamoodi suur aitäh kõigile inimestele, kes sünnipäevale kohale tulid ja Elmarile selle päeva 1000 korda imelisemaks muutsid!



08 December 2017

7 PÕHJUST, MIKS MA ELMARIT ARMASTAN


Ma olen näinud väga paljudes blogides postitusi armastuse teemal. Olen juba isegi väga pikalt mõelnud teha postitust Elmari kohta. Sel korral otsustasin selleks teemaks võtta "7 põhjust, miks ma Elmarit armastan."
Kuigi selle postituse kirjutasin ma juba mitu kuud tagasi, pole grammigi miski muutunud. Kõik hea vaid süveneb ja läheb tugevamaks. Täna on ideaalne päev selle siira postituse avaldamiseks - minu armsa Elmari 20. sünnipäev!
Kuna mõlemal on täna tööpäev ja tööd on meil 100km kaugusel teineteisest, oli mul täna talle juba hommikuks mitu üllatust varuks. Näiteks peitsin ühe armsa sünnipäevakaardi peidukasse ja jätsin vihje hommikul telefoni talle.. ja veel lasin toredal kullerikesel Elmarile hommikusöögiks enne tööd viia tema lemmikuim mäkieine!
Aga nüüd asja kallale, palun!

1.TA PANEB MIND TUNDMA TÕELISE PRINTSESSINA!
Ma ei suuda vist kunagi ära imestada, kui palju heatahtlikkust, südamlikkust ja siirust ühe inimese sisse ära mahub. See peab olema igas tema keharakus ja nurgakeses, sest seda on tõesti meeletus koguses. Ta teeb iga päev ja iga hetk kõike selleks, et mul oleks võimalikult hea. See kehtib isegi kõige väiksemate asjade puhul. Alati! Näiteks võin tuua kasvõi selle, kui me oleme poes parasjagu midagi valimas - mina tahan näiteks sidrunimaitselist vett ja Elmar tavalist. Kui oleme mõlemad jõudnud kaks korda öelda, et "ei, võtame ikka selle," siis elmar juba on nõus võtma sidrunimaitselise. "Ma tahan, et sul hea oleks," ütleb ta alati. Isegi selliste pisikeste asjade otsustamisel tahab ta nii, et mina õnnelik oleksin. See on minu arvates lihtsalt ülimalt armas ja näitab nii palju hoolivust. See muidugi ei tähenda seda, et kõik käibki vaid minu pilli järgi ja temal 0 sõnaõigust oleks. Kindlasti mitte!

2. ELMAR ON KAHE JALAGA MAA PEAL!
Vastupidiselt minule. Tema omadus asju reaalsena võtta, reaalse pilgu läbi asju vaadata ja nii mõelda tasakaalustab meie suhet. Kuna mina elan peaga pilvedes ja unistan nii meeletult, olles sealjuures veel ääretult kannatamatu, siis tema omadus olla kahe jalaga maa peal aitab meid väga palju. Kui mina ostaksin esimese suvalise ettejuhtuva kausi, üüriksin mõtlemata üle eelarve oleva korteri, võtaksin koju 10 kassi, siis tänu temale ma seda kõike ei tee. Ta toob mind maa peale, seletab asjad ilusasti ära ja me saame oma võimete piires rahulikult edasi elada.. kuniks ma jälle roosale pilvele hõljun ja vajan oma peiksi suurepärast lennuvõimet, et mulle järgi tulla ja maale tagasi tuua!

3. ELMAR ON PERE INIMENE! 
Meid mõlemaid on õnnistatud suurepäraste ja eeskujuks olevate vanematega, Minu jaoks on nii tähtis, et me väärtustame perekonda sama palju. Kuna meie mõlema vanemad on olnud juba tohutult palju aastaid abielus, näitavad nad meile mõlemale sellega, et see on võimalik! Me mõlemad saame oma perekondadega väga hästi läbi ja näha, kuidas Elmar oma vanemaid ja venna peret armastab ja neist hoolib, rääkides vaid ülivõrretes ja kõike kõige paremat, teeb mind hiiglama õnnelikuks!

4. ELMAR ON TÕELINE SÕBER! 
Elmar on inimene, keda ma iga kell tahaksin parimaks sõbraks. Kuidas mul vedanud on, et minu parim sõber on ühtlasi ka minu kallim, minu elukaaslane! Ta on usaldusväärne ja mõistev. Tal on suurepärane huumorimeel ja suhtlemisoskus. Väga tihti on olnud olukordasid, kus mina annan Elmarile nõu selle pilgu läbi, et tahan Elmarile parimat, aga tema käitub tihti risti-vastupidi. Ta toob alati põhjuseks selle, et ta tahab oma sõpradele parimat. Isegi siis, kui see temale endale just parimat ei tähenda. Ta teeks oma sõprade jaoks kõike ja ma olen selle üle ääretult uhke!

5. ELMAR ON MAAILMA PARIM KALLISTAJA! 
Hihihi, nii on! Juba ammu enne seda, kui me hakkasime koos olema, meeldis mulle teda nähes joosta ta juurde, et kalli saada. Oleks ma vaid siis teadnud, et saan neid kallisid oma elupäevade lõpuni - oeh, milline õnneseen!

6. TA USUB MEISSE SAMA PALJU KUI MINAGI!
Võib olla meid ühendabki tuleviku suhtes suur eeskuju meie peredelt. Me räägime tihti tulevikust. Kuigi mina olen suur unistaja ja võin meid tulevikus kujutada ette kusiganes, siis see, et Elmar ka unistab meist ja meie tulevikust, näitab mulle, et see on tõeline. Oleme tihti mõelnud, kuhu me kunagi maja tahame osta ja millal. Mitut last me tahaksime ja mis nende nimed oleksid. Kindel plaan on võtta Elmari lemmikkoer bokser, hihi. Ma olen nii ärevil ja põnevil kogu selle aja ees, mis meil veel ees on!

7. MU PEREKOND ARMASTAB KA ELMARIT! 
Minu jaoks on alati olnud tähtis, et minu vanemad ja perekond minu kaaslasesse hästi suhtuks ja ta omaks võtaksid. Minu emps kohtas teda esimest korda, kui käisime päevakeskusega ekskursioonil ja Elmari kaasa kutsusin. Tegelikult ütlesin empsile, et kutsun ühe sõbra kaasa. Ma ei julenud mainida, et see on kutt või keegi, kes mulle väga meeldib. Aga empsiga klappisid nad juba siis väga hästi.
Mul ei lähe kunagi meelest minu Türi vanaema sõnad, kui ühel korral talle helistasin. "Elmar on sul tõeline kullatükk, hoia teda!" Samamoodi korrutab teine vanaema kogu aeg Elmarit nähes, et ta on nii hea ja siiras, nagu tõeline pereinimene.
Võin täiesti kindlalt öelda ka seda, et minu vanemad on minu valikuga väga rahul ja saavad Elmariga väga-väga hästi läbi.


JA
TUHANDEID
NUMBREID
VEEL
...





04 December 2017

4. DETSEMBER


Kui minu maailma lemmikuim aeg aastas on mai, siis järjekorras teine on kindlasti detsember. Nagu ma ilmselt igal aastal blogisse kirjutanud olen, siis ka sel aastal ma ei suuda kuidagi ära oodata, et aeg rutem liiguks ja detsembri keskpaik juba kätte jõuaks.

Mõned nädalad tagasi täitus meil Elmariga koos juba kaks imetoredat aastat ja sellel reedel on Elmaril sünnipäev. Mõtlesime kingitustest loobuda ja nädalavahetuseks SPAsse sõita. Valituks osutus Rakvere SPA, kuna see on asukoha poolest kõige mugavam. Mõlemal ju reedel tööpäev ja kuskile kaugele siis sõita enam ei jõuaks. Uuel nädalal blogin kindlasti uuesti ja muljetan, mida kõike toredat me ette võtsime ja ära tegime.
 Meie armas suslikupoiss on vahepeal saanud juba 6-kuuseks, järgmine nädal juba 7 kuud! Ta on tõeline suslik, ma ütlen! Täna näiteks mängis hambaorkidega, ajades 100 hambaorki põrandale laiali, nendega ühes mu lemmikuima lillevaasi. Mingi ime läbi suutis ta pika pulga otsas oleva kühvli ka täiesti pooleks teha. Kuidas? Vot, ma ei oskagi öelda. Aga muidu on ta sama kaisukas nagu alguses. Öösel magab meie kõrval voodis, ronib sülle, nurrub ja on kõikse nunnukam kiisupall maailmas! 
Sel aastal mõtlesid meie pere päkapikud, et toovad kõigile ühe suure ja nämma adendikalendri ning pääsevad sellega igaöisest külaskäigust. Sobib! Isegi pätukesele on erinevate lihadega maiustused igaks päevaks. Oleme vist tõesti head lapsed olnud. 
 Eelmises postituses rääkisin väga mitmest huvitavast ideest, kuidas ja mida ise valmistada, et jõulukingitus oleks eriti siiras ja tuleks südamest. Nii tegime me näiteks kuuendikega inimese tunnis ka jõulukingitusi oma klassikaaslasetele. Noo tore oli näha, kuidas kõik olid nii põnevil. olid kodus väga hästi valmistunud ja siis lõpuks oma paberite ja purgikestega kohale tulnud. 

Tegin ka ühele enda sõbrannadest sellise armsa purgikese paarisaja sildikesega. Juba ootan, et see talle üle anda. Praegu jääb aga see armas inimene veel saladuseks, hihi! 


    Minu üheks suureks armastuseks viimase 2+ kuu jooksul on olnud Erik Orgu banaanipannkoogid. Igal võimalikul hommikul tahaks ma neid küpsetada ja kaunistada. Need on ülimaitsvad ja ülitervislikud pealekauba. Mu issi kiitis taevani ja vanaema helistas ka eile, et üle küsida, mis sinna sisse siis õigupoolest lähebki. 
Kui juba jutt Erik Orgu kavadele läks, siis ütlen mõne sõna siia juurde ka veel. Nimelt peale pikka suve vaatasin ma ühel septembrikuu päeval peeglisse ja vihkasin, mis mulle sealt vastu vaatas. Olin terve suve valimata õginud ja siis seisis seal peeglis karm reaalsus. Väga kole kah veel! Sain aru, et midagi peab K O H E ette võtma. Võtsingi. Esiteks võtsin kätte oma armsa punase arvuti, googeldasin toitumiskavasid, võtsin Orgu tasuta 5 päeva proovika ja armusin kohe! Nüüdseks oleks kasutanud kava natuke üle kahe kuu ja saavutanud enda jaoks väga märkimisväärse saavutuse, nimelt natukene rohkem kui-10kg! Orgu kava on üks parimaid asju, mis minuga juhtunud on. Saan süüa super häid toite ja samal ajal tunda end imehästi. 
Üks tõuge, mis mind vaimselt väga palju teekonnal on kaasa aidanud, on nimelt see, et ma olen inimeseõpetuse õpetaja. Ma räägin õpilastele tunnist tundi sellest, kuidas peab tervislikult toituma ja mis sellega kaasneb.Riskidest. Kuidas ma sealjuures saaksin ise olla ülekaaluline? NOPE! See oleks nii irooniline ja täiesti vale. Tahan olla oma õpilastele eeskujuks ja neid motiveerida ja näidata, et kõik on võimalik! 


Kindlasti on tulevikus plaanis jagada seda kogemust teiega ka sellele pühendatud postituses ja siis juba piltide ja konkreetsema jutuna. 

 Käisime armsate sõbrannadega ühel ilusal nädalavahetusel Rootsis. See oli täpselt see, mida vaja oli - nautida oma armsate inimeste seltskonda sel kiirel ajal! 
 Ma olen Youtubest vaadanud nii paljusid "jelly beans challenge" videosid ja mõelnud, et tahaks ka proovida! Nimelt on selles kummikommide pakis erinevat värvi kommid ja igal värvil kaks maitset - hea ja halb. Näiteks helekollased olid kas popcorni või mädamuna maitsega, rohelised laimi või okse maitsega. Lõpuks eile leidsime Elmariga need kommid Selverist 3.99 € eest ja mõtlesime proovida. Mõlemad olime nii ärevil ja samas üldse ei julenud. Lõpuks alustasime.... ja enamus kommid lõpetasid prügikastis. See oli palju hullem, kui ma loota või oodata olin julgenud! Huuuuuhh! Mädamuna, okse, muru.. isegi hambapasta oli väga paha maitsega. :D Me ei suutnudki lõpuni mängida vaid jätsime üle poole paki alles uutele mängjatele, kes iganes need siis ka ei oleks! :D 

18 November 2017

18. NOVEMBER - mõned armsad kingiideed jõuludeks


Täna on laupäeva õhtu. Istun praegu meie kodus Tallinnas. Kollased jõulutulekesed põlevad, kaminas on mõnus tuli ja Sultan mängib oma uue lemmikuga - suuuure pappkarbiga. Kuidagi nii mõnus on olla. Jõulutunne on!

Ma ootan meeletult jõule. Ma olen jõule armastanud juba nii kaua kui ma vähegi mäletan. Ma armastan jõuludeks tubade kaunistamist: tulekesed, küünlad, karrad, kuusk. Ja veel kingitused! Need on vist mu lemmikosa. Ma võiksin veeta tunde ja lausa päevi poodides oma armsatele inimestele kinke otsides. Jõulud on täpselt see aeg, kus ma tahaksin kõigile head teha! Kõigile kuhjaga kingitusi! Ma isegi leidsin ühest poest mitu asja, mida ma hea meelega oma õpilastele oleksin kinkinud! Kuna aga kõikidele oma õpilastele ma kingitusi teha ei suudaks, siis ei hakka ka kedagi valima ja erandeid tegema.

Ühel päeval mõtlesin, et tahaks kuidagi ka oma õpilastele midagi head teha jõuludel. Lõpuks tekkis mulle idee enne jõulupidusid aidata mõnele tüdrukule pähe imeilusad lokikesed või mõni soeng. Võib ju olla olukord, kus vanemad peavad tööl olema või ajaliselt ei jõuaks (näiteks bussilapsed). Eks näis, kas soovijaid on ja kuidas sellega lõpuks läheb. Vähemalt idee on olemas!

Tegelikult minu maailma lemmikuimad kingitused on just need ise tehtud asjad. Näiteks kõige meeldejäävam ja lahedam kingitus siiani on mul saadud minu täditütrelt Ellult. Nimelt otsis ta välja 365 tegevust, motiveerivat lauset ja tarka sõna, kirjutas need sildikestele ja pani purki. Nii sain ma võtta järgneva aasta jooksul iga päev ühe sildikese, millega panna algus oma ilusale päevale. Ma kandsin seda purki igal pool kaasas, et jumala eest ükski hommik vahele ei jääks. See oli tõesti meeletult lahe ja meeldejääv!

Veel meeldivad mulle kingitustena kasvõi pealtnäha tavalised kirjad. Paberile enda käega kirjutatud sõnad on sada korda väärtuslikumad kui need arvutis saadetud. Ma olen tõeline kirjade fänn! Nii on mulle kogunenud koju üks karbitäis kirjakesi, mida ma elu jooksul saanud olen. Tõeline aare! Väga tihti on juhtunud, et sünnipäevadeks või jõuludeks olen ma pannud kirja oma mõtted ja need kindlale inimesele kinkinud.
Eriti lahe on saada kiri inimeselt, keda iga päev ei näe. Saata kirju postiga näiteks! Absoluutselt ülilahe! Kuna ma ise seda väga hindan ja armastan, ostsin ma ka ühele oma klassile, kellega kirja teemat õppisime, ümbrikud. Kirjutasimegi päris kirja, saatsime päriselt ära ja jäime päriselt vastuseid ootama. Nii hea meel oli näha, kuidas õpilased nädal hiljem tulid rõõmsalt: "Õpetaja, ta sai kirja kätte!!!!" Nii siiras rõõm!

Näiteks veel üks põnev idee parimale sõbrannale või kutile/prutale. Mina tegin sellise kingi Elmarile meie esimeseks aastapäevaks. Kingituse tegemine võttis täpselt 1 aasta. See idee tuli mulle kohe - minu ja Elmari algusest.
Ostsin poest ühe täiesti tavalise valgete lehtedega märkmiku. Ostsin mõned südametega erinevad kleepsud, värvilised pliiatsid ja jäingi ootama, mis saama hakkab. Kõik mis sai, panin kirja. Kirjutasin kuupäeva ja sinna alla mõne lausega mida põnevat või erilist juhtus. Joonistasin, kleepisin mõne detaili konkreetsest päevast ja tegin lehed väga ilusaks. See märkmik oli mul täpselt aastakese peidus ja pidevas täitmises. Nüüd on nii hea meenutada, millal miskit juhtus või mida erilist Elmar mulle öelnud on. Olen seda isegi natuke edasi täitnud. Vot kui põnev asi ka kunagi lastele näidata, või mis?! Panin kirja ka mõned lausekesed eraldi lehele, mida on teised meie kohta öelnud. Näiteks mäletan nüüd elu lõpuni oma Türi vanaema kuldseid sõnu, kuigi teda enam meiega ei ole.
Miks mitte teha selline kink ka oma parimale sõbrale?!

.. ja veel üks kingiidee. Selle konkreetse kingi tegin ma Janelile 20. sünnipäevaks.
Ostsin suures koguses ümbrikke, võtsin paberit, pliiatsid ja hakkasin aga kirjutama. Igale ümbrikule kirjutasin peale "AVA KUI..." ja siis rodu erinevaid olukordi. Ava, kui oled näinud halba unenägu. Ava, kui oled pankrotis. Ava, kui vajad motivatsiooni. Ava, kui oled kurb. Ava, kui sul on vaja üht head naeru. Ava, kui tunned end üksikuna... ja nii edasi. Igasse ümbrikusse kirjutasin vastavalt ümbriku pealkirjale sisu. Väikesed kirjakesed ja mõnel korral panin ümbrikusse ka mõne asjakese kaasa. Võimalusi on meeletult ja see on jällegist täpselt üks selline lahe kingiidee, mida teha heale sõbrale. Igaks juhuks ma rohkem reetma ei hakka, sest Janelil pole kõik ümbrikud veel avatud, hihi!

Loodetavasti sai nii mõnigi teist ühe huvitava mõtte ja idee, mida kellelegi kallile kinkida! Mina ei jõua aga ära oodata, et oma selleaastasi kingiideesid saaksin ellu viima hakata! Kui kellelgi on aga veel midagi põnevat tagataskus, siis hea meelega kuulaksin, mis see äge idee on!




Mõned pildid märkmikust, mille Elmarile tegin. Keskmisel pildil on näha, et kuivatasin ühe roosi lehe ka ja panin selle mälestuseks märkmikku, hihi. 

21 October 2017

21. OKTOOBER - Kuidas möödus esimene veerand õpetajana?


Ma ei kujuta ette mõnusamat päeva algust kui ärgates esimese asjana näha päikesekiiri toa seintel. See on esimene asi, mis garanteerib koheselt hea päeva ja toob motivatsiooni olla koha eriti tubli! Olla kohe nii tubli, et valmistada hommikusöögiks peikale megamaitsvad peekonivõikud ja endale Erik Orgu kava järgi banaanipannkoogid maapähklivõiga! Ja veel kohe nii hea tuju ja suure tahtejõu toob hommikune päike, et otsustasime seda õue nautima minna. Seiklesime mööda imeilusaid värvilisi Tallinna tänavaid kokku lausa viis kilomeetrit, saateks hea jutt ja veelgi parem tuju! Vot sellised hommikud on kindlasti minu lemmikud.



















    1- Tänahommikune vaatepilt ärgates   2- Banaanipannakad!   3- Peekonivõikud   4- Jalutuskäik

Jätkates rõõmsa ja positiivse noodiga - minu esimene veerand koolis õpetajana on läbi saanud. See läks nii ruttu, et ma ausaltöeldes ei osanud veel arugi saada, kui juba õpilastele ilusat vaheaega soovisin. Nüüd nädalake pausi ja uue hooga edasi. Ma juba nii ootan seda! Kes oleks osanud arvata, et ma nii väga kooli tagasi kibelen?! Mõni aeg tagasi poleks ma seda endast isegi iskunud. Nüüd aga on kõik teisiti. Kui keegi küsib, kuidas mulle tööl meeldib või kuidas mul seal läheb, siis enne kui ma suugi lahti jõuan teha, lähevad mu silmad särama ja näole tuleb suuuuuuuuuur naeratus! Vot nii väga mulle meeldib. Väga tihti avastan end mõtlemas jälle oma tööle, õpetamisele ja tundidele. Mida veel paremini saaks teha? Kuidas ma saaks selle veel huvitavamaks muuta? Kuidas õpilasi veel rohkem motiveerida? Kuidas, mida, milllal.. Ma võin elus esimest korda julgelt ja ausalt öelda, et ma ootan tööpäevi ja ma tahan hommikul kell 6 tõusta, et siis kooli jalutada. Ma tõesti-tõesti tahan! Ja nagu Elmari ema mulle ikka ja alati ütleb: "järelikult see on siis sinu jaoks!" ja ma olen sellega 100% nõus!

Suvel ma mõtlesin ja murdsin pead kogu aeg sellega, kuidas ma peaksin klassi ees käituma. Kõik hirmutasid juttudega "Sa pead ennast kehtestama! Sa ei tohi olla liiga semu ega liiga kuri! Kui sa alguses lased endale pähe istuda, on hiljem võimatu laste austust välja teenida! Sa pead ennast kehtestama esimesest päevast! Esimesest sekundist!" Nojah. See oli natuke hirmutav. Kuidas ma siis sinna klassi ette minema peaksin? Ei tahtnud ju õpilasi ära hirmutada ja mängida karmi ja kurja inimest, kes ma tegelikult pole. Kui vaadata tagasi oma esimesele kahele kuule õpetajana, olen ma õppinud jääma lihtsalt iseendaks. Ma ei teeskle kedagi kurja või karmi. Olen lihtsalt mina ise ja mulle tundub, et see on hästi töötanud!

Kogu selle kehtestamise jutuga jäi mind siiski torkima natuke klassi reeglite osa. Mingid reeglid peavad ju siiski olema. Minu klassi reeglid. Alustavate õpetajate kohtumisõhtul käies sain ma väga hea ja vahva idee - karikamäng.
Esimesel tunnil palusin kõigil oma neljal klassis välja pakkuda reegleid, mida peaksime kõik täitma, et meil oleks võimalikult hea õppida ja meeldiv õhkkond. Kõikidest väljapakutud mõtetest panin ma kokku mõned reeglid, kirjutasin need paberile ja riputasin klassi seinale. Veel palusin ma igal klassil meisterdada endale paberist karikas. Kui ilusad need kõik tulid!
Kogu selle karikavõistluse idee ongi reeglite järgminime. Kui klass on olnud väga tubli, saavad nad tunni lõpus valida endale kleepsu ja selle enda klassi karikale kleepida. Kui aga on reeglite vastu eksitud, jääb sellel tunnil kleeps saamata.
Mille nimel kleepse kogutakse? Iga veerandi võitja saab auhinnaks minu küpsetatud  šokolaadikoogi. Sel veerandil tegin neid lausa kaks - 5. ja 7. klass olid viigiseisus esiotsas.
Mul on hea meel näha, et iga klass päriselt ka pingutab ja järgib reegleid. Igal päeval uuritakse suure uudishimuga karikaid - kas keegi on ette saanud? Kas kellelgi on rohkem kleepse? Tunnis kutsutakse ka üksteist korrale, kui keegi peaks mõne reegli vastu eksima. Kõik see toimib ja see teeb mind rõõmsaks. Kui eile käis üks õppealajuhatajatest mu tundi vaatlemas, siis hiljem ta mainis suure rõõmuga, et "kogu klass oli nii tubli ja kuulasid tasakesi õpilast, kes klassi ees enda raamatut esitles. Kuidas sa seda tegid?!" Ja ega ma ei teinudki midagi. Õpilased ise ongi nii tublid!
Mõned kaaskolleegid tegid lausa nalja, et õpetajate toas võiks ka karikad olla, nemad tahaksid ka osaleda, hihi!


Toon välja mõned reeglid, mida karikumängus järgime:

  • Ei löö, nori ega tee midagi, mis võib panna kedagi end halvasti tundma!
  • Tunnis kasutame telefoni vaid õpetaja palvel. Muul juhul on see kotis või taskus.
  • Omavahel sosistame! Vaikne hääl ei ole võrdeline sosistamisega

Siin rõõmsal toonil ma lõpetangi! Jään ootama toredat õhtut Kosel, uut veerandit, ilusaid ilmasid ja ülejärgmist nädalavahetust kruiisil oma armsate sõbrannadega!
Olge rõõmsad ja nautige ilusat ilma!















        1- Käisime paaar päeva tagasi jälle Elmariga ilma nautimad    2- Cora e Koorik e Kooriku-Poorik   3- Meie armas pätipoisike Sultan 


Peale ripsmete ja kulmude keemilise värvimise koolitust sai soetatud vajalik Stardikomplekt ja kui keegi oleks huvitatud ripsmete keemilisest värvimisest, siis kirjutage julgelt! Nii Tallinnas kui Järva-Jaanis! 
(Kulme võin ka värvida ja kitkuda, aga uue ja ilusa kuju loomiseks on vaja veel natuke koolitusi!)

13 September 2017

13. SEPTEMBER

Hei, lugejad! Jõuludeni on ainult 102 päeva! Aeg liigub ikka meeletult kiiresti. Minu mäletamist mööda alles eelmisel nädalal käisime Elmariga Õismäe tiigi juures aastavahetuse ilutulestikku vaatamas... või siis mitte. 

Uus kooliaasta on mitmes mõttes juba täie hooga käimas. Esiteks siis minu kool. Õppekavad on kinnitatud, tunniplaanid paigas ja esimesedki loengud käidud. Õnneks on tunnid paigutatud nädala esimesele poolele, mistõttu saan ma ideaalselt nädala teise poole veeta teises koolis tööl. 
Mul oleks nii palju muljetada, rääkida ja mitmeid lahedaid hetki rääkida, aga igaks juhuks ei hakka ma detailidesse laskuma. Ma olen olnud klassi ees kaks esimest päeva ja ma olen nii rahul! Esimesel päeval läksin õpetajate tuppa, istusin lauataha ja laususin meeletu siira tundega: "Ma olen nii õnnelik!" Mulle tõesti väga meeldib! Kui reedel linna tulin ja Elmar küsis, et noh, räägi siis, kuidas läks, ja ma rääkisingi.. aga terve õhtu. Endal oli samal ajal nii suur naeratus näos. "Mul on nii hea meel, et sulle nii väga meeldib," ütles Elmar. Loodetavasti on õpilased ka siiani rahul. 

Nädalavahetuse veetsime Elmari, Katrini ja Raigoga Pärnus, kus tähistasime Raiksi 25. sünnipäeva. Päeva esimene pool läks küll nii vett vedama, et lootsime vaid, et see poleks halb enne. Alustuseks unustas Katrin oma rahakoti Kosele, mistõttu pidime Tallinnast sinna tagasi sõitma. Teiseks - pidime viima Raiksi karti sõitma, kuid see oli õhtuni broneeritud - jäi ära. Kolmandaks, käisime enne sõitu Kosel Tarekeses söömas, kus minu ja Elmari tellimused läksid kaduma. Saime oma toidu peale 40min ootamist ja siis, kui Katrinil ja Raigol oli juba ammu söödud. Õnneks jätkus päev siiski hästi ja hommikused äpardused ei olnud üldse halvaks endeks päevale. Ööbisime ilusas Kurgo Villas, käisime (mina esimest korda elus) Stefanis pitsat söömas. Õhtu veetsime bowlingut mängides. Järgmisel päeval peale ülimaitsvat hommikusööki Kurgos käisime mõnes poes, Sindis mu tädi õnnitlemas ja juba võtsimegi suuna Tallinna tagasi. Nädalavahetus möödus nii kiiresti, aga mida muud heade sõprade ja tegusate plaanide keskel ikka muud oodata. 

Eile oli lõpuks ka minu kaua-oodatud "kulmude ja ripsmete keemilise värvimise" koolitus. Modelliks tuli mulle minu töökaaslane lennujaamast, kes pole kunagi oma kulme värvinud. Ideaalne! Lõpptulemuse saime päris hea - imeilusad pikad värvitud ripsmed ja väga loomulikud ilusa kujuga kulmud. Kuna see oli minu esimene koolitus ja see keskendus enamasti siiski keemilisele värvimisele, ootan ma juba modelleerimiskoolitust. Peale mida tahaks kindlasti veel mõnel suuremal kulmukoolitusel käia. Olen juba isegi silma peale pannud ühele starter-kitile, mida eile Tradehouse'is tutvustati. Loodetavasti varsti saan juba oma sõbrannade ja sugulaste peal natuke harjutada ja kätt kindlamaks vormida.  2 sõbrannat ning ema ja vanaema on juba järjekorras, hihi! 

Täna on meie Sultaaniku 4. kuu sünnipäev. Just eile õhtul vaatasime Elmariga esimesi kassist tehtud pilte ja nii võrreldes on ikka väga selgelt näha, kui suureks ta juba kasvanud on. Igapäevaselt nagu ei saakski aru.
Pätt on meil olnud juba umbes poolteist kuud. Selle ajaga on ta iseloom, harjumused ja käitumismuster päris selgelt arusaadavaks muutunud. Nagu ma juba peale esimest nädalat ütlesin, siis siiani on ta tõeline kaisu-kass! Öösel magab ilusti meie kõrval hommikuni välja. Päeval tuleb alati sülle või küljealla puhkama - peaasi, et kehaline kontakt oleks. Sööb ta vist kõike, kuid igapäevaselt siiski oma krõbinaid, konservi ja toorest liha. Huvitav, kuidas Jaanis meie Matšo on kasvanud selliseks, et kui talle pakkuda liha, vorsti või kala, pöörab ta pea kohe ära ega taha isegi nuusutada.. hmmmm. Oleme õpetanud, et köögi kappidele minna ei või. Õnneks ta sinna enam ei tükigi ja kui, siis piisab "EI!" ütlemisest ja ta saab kohe aru. Seda tegelikult igal hetkel. Nagu koeradki, hihi. 
Ühel nädalal võtsin Sultani endaga maale kaasa, et ta ei peaks nii palju üksi olema. Oh seda rõõmu - veel üks kass ja isegi koerakutsikas! Sultaanik ajas kõiki nii pöördesse oma julguse ja uudishimuga. Jälitas ja üritas mängida Matšoga ja uudishimutses Huskypreili Coraga ka. Nunnupall! 

    2- Šampinjonid peekoni ja sinihallitusjuustuga - NÄM!  3- Järva Teataja tegi väikese intervjuu. 


08 August 2017

8. AUGUST: Tööst ja ühest pisikesest unistusest!


Mu mõtetes on käinud viimasel ajal päris palju erinevaid teemasid, millest ma kirjutada tahaksin. Näiteks täpsemalt ja rohkem oma tööst Lennujaamas kohvikus; muidugi meie armsast Sultanist; ühest minu pisikesest unistusest ja muudest väikestest asjadest.

Praeguseks olen juba peaaegu 2 nädalat saanud puhata ja lihtsalt niisama olla. Ei ütleks, sest aeg on nii kiiresti läinud. Lennujaamas töötasin ma täpselt 1 aasta, 2 kuud ja 15 päeva. See tundub mulle nii pika ajana, kuna alles ma istusin oma ühikas voodis ja kurtsin Elmarile, et ei tea, kas peaksin ikka kandideerima.. öötöö ju! Elmari julgustuse peale proovida ma siiski oma CV saatsin ja lühidalt öeldes olin ma järgmine päev juba tööl.
ÖINE VAHETUS. Esimesed 10 kuud töötasin ma öises vahetuses. See tähendas meie töökohas seda, et reeglina algasid tööpäevad 4:30 ja kestsid umbes 10 tundi. Kuna meie kohvik töötab esimesest lennust viimaseni, siis iga päev sõltuski sellest, mida lennuplaan ette nägi. Vahepeal tuli tööle minna juba 02:00, vahepeal aga saime koju juba 9:00.
ÖISE VAHETUSE PLUSSID: öise vahetuse suurim pluss oli kindlasti see, et kell liikus mitu korda kiiremini kui õhtul tööl olles. Kui kell kukkus, sai kohe oma koti haarata ja kodu (või kooli) poole punuma pista. Mõte sellest, et terve päev ees on ju tegelikult vaba, oli ülimalt hea. Tegelikult enamus ajast tööl olles ei olnud isegi mitte und, vaid suur energia.
ÖISE VAHETUSE MIINUSED: miinuseid on tegelikult öösel töötades väga palju ning ma arvan, et need samad asjad kehtivad iga öötöö puhul. Esimeseks kindlasti see, et unegraafik läheb nii segamini ja tekitab kehale suurt stressi. Keha on ju siiski harjunud ärkama enam-vähem kindlal ajal ja saama kvaliteetse pika une. Öötöö toob sisse aga väga varajasi ja erinevaid kellaaegasid ärkamiseks: 1:00, 3:00 või veel midagi muud. Sinna hulka ka vabad päevad, kus sai lõunani magada. Minule isiklikult tasus keha stressi eest suurte peavaludega (mida ma muidu väga minimaalselt pean taluma) ja alguses ka ninaverejooksudega. Kõik see ju viitab stressile. Vabadel päevadel ärkasin ma alati öösel üles, justkui peaks jälle tööle minema, aga ei pidanud. Sellega võitlen ma tegelikult siiani, kuna kogu see aeg pani nii suure põntsu, et ma ei mäletagi tegelikult ööd, kus ma magaksin ühe jutiga hommikuni välja.
Kolmandaks suureks negatiivseks asjaoluks on see, et kodune elu on tegelikult häiritud. Kuna me elasime ühetoalises korteris, siis minu öised ülesärkamised ja sättimised segasid Elmarit: äratuskell, tuled, sahmerdamised ja kõik muud hääled. Kui mina töölt jõudsin, olin ma alati meeletult väsinud ja tahtsin magada, mistõttu oli jälle minu ja Elmari aeg häiritud. Samas pidin õhtul vara magama minema (tihtipeale juba umbes 19:00-20:00 ajal), aga Elmar ju ei pidanud. Kuidas lahendada seda, kui ühetoalises korteris üks peab magama ja teine tahaks veel telekat vaadata? Väga paljudel kordadel jäi Elmar koos minuga magama: "Ma ei taha sind segada ja tahan, et sa saaksid korralikult magada!" ütles ta alati. Kullatükk!
Tegelikult oli suuresti häiritud ka sotsiaalne elu. Ma ei saanud õhtuti kellelegi külla minna või midagi teha, kui pidin keset ööd juba ärkama ja olin alatasa väsinud. Tean, et mu sõbrad pidasid isegi plaani, et otsida mulle uus töö, hehe.
PÄEVANE VAHETUS: Ma pidasin päris pikalt plaani mais töölt ära tulla ja suveks uus otsida. Ma lihtsalt ei jõudnud enam öösiti. Kui sellest juhatajaga rääkisin, pakkus ta mulle välja päevast vahetust. Sain kuu aega käia päevase graafiku järgi tööl ja siis otsustada, kas tahan suveks midagi muud otsida. Mulle aga väga sobis selline variant. Vahetused olid enamasti 12tunnised ja tööpäev lõppes 10 paiku õhtul, olenevalt jälle lendudest. Selle vahetuse miinuseks oli see, et kui õhtused lennud hilinesid (Moskva ja Peterburi lennud hilinesid kindlasti üle poolte kordadest), midi teenindaja jääma lennu väljumiseni tööle. Tean, et üks mu töökaaslane pidi jaanipäeval olema 22:00 asemel tööl 04:00ni, kuna Moskva lend lihtsalt hilines. Mul õnneks nii hullult kunagi ei läinud ja maksimaalselt olen olnud 1-2ni öösel.
KLIENDID: Kuna ma olen 2 suve tööd teinud tavalises toidupoes, on mul väga hea võrrelda nii-öelda tavalist eesti klienti ja turiste. Lennujaamas oli reeglina klient alati meeldiv, tore, väga viisakas ja sõbralik. Näiteks minu viimasel tööpäeval tuli üks mees enne kohvikust lahkumist minu juurde ja ütles:"Nii tore on vahepeal naeratavat teenindajat ka näha. Aitäh ja ilusat õhtut!" Tihtipeale sai klientidega isegi päris palju naerda ja niisama juttu ajada - kõik on palju rohkem avatud ega pahanda, kui näiteks teenindaja midagi sassi ajab. Alles hiljuti sattusin rääkima ühe mehega, kes kuidagi niisama kogemata mainis mulle, et ta on õpetaja. Ütlesin kohe, et õpin ka õpetajaks. umbes 80aastane härra läks siis oma tellitud teega lauda ja lõpetades tuli kassa juurde tagasi ja ütles, et ta tahab minuga rääkida veel. Ta uuris õpetajate palkade kohta Eesti, missugune meie haridussüsteem on ja miks ka õpetajaks õpin. Lahkuses ütles ta mulle ühe mõtlemapaneva tarkustera ja naeratas: "Belive me, I have been a teacher for 60 years.. and my wife as well!" 
Halbu kogemusi on mul väga vähe. Praegu mõtlema hakates ma isegi ei suuda ühtegi suurt juhtumit meenutada. See on ju ainult tore, mis?!
ÜRITUSED: Selle aja jooksul, mis mina jõudsin meie kohvikus töötada, tegime me päris mitmel kuul müügirekordid. Meid premeeriti kahel korral suurema üritusega - esimesena käisime Merineitsi restoranis nautimas imehead 3-käigulist õhtusööki koos ülituusa kabaree-etendusega. Teisel korral viidi meil Valkla Rannarestorani lõunatama - imeline koht ja kui hea söök! Aasta alguses oli suur ettevõtte uusaastapidu, kus olid kohal üle Eesti Baltic Restaurantsi töötajad - isegi Koerust! See pidu oli megavahva! Tantsisime töökaaslastega jalad villi ja saime müügirekordite eripreemia!
SOOVIPÄEVAD: Minu arvates oli meeletult suur pluss see, et aasta ja mõne kuu jooksul, mil ma töötasin ja sain esitada iga kuu oma soovipäevad, sain ma täpselt k õ i k päevad vabaks, mida ma tahtsin ja vaja oli. Nagu juhataja alguses mulle ütles, nii ta prooviski teha kõik, et selles osas võimaldada soovijatele nende vabad päevad. Isegi kui olid kiired ajad ja ma panin küsimärgiga mõned, et "oleks väga hea, aga pole hädavajalik", siis sain ma ka need alati! Aitäh!

Lõpetuseks tahan ma öelda, et ma olen väga rõõmus selle kogemuse üle, mida ma nüüd endaga kaasa võtta saan! Suhtlemine erinevatest rahvustest inimestega, palju uusi teadmisi toidu- ja joogivaldkonnast, enesedistsipliin, teistega arvestamine, uued sõbrad ja palju lahedaid mälestusi tööpäevadest ja meie üritustest.
Kui ma tõin välja erinevaid halbu poodi öötööst, siis need käivad ju iga öötöö kohta, mitte konkreetselt meie kohviku. Inimesi on ju nii palju, et kui minule see ei sobi, siis on kindlasti neid, kes on just ööloomad ja kellele vägagi sobib. Näiteks üks minu töökaaslane on mitmeid kordi öelnud, et tema ei tahaks mingi hinna eest päevasesse vahetusse minna, vaid ainult öösel olla. Kõigile oma!
Kui keegi mu töökaaslastest peaks juhtuma seda lugema, siis aitäh sulle laheda aja eest ja te kõik olete megalahedad! Aitäh ka kõigile, kes mulle lahkumise puhul väga armsa kingituse tegid, aga keda ma kallistada ja tänada ei saanud.
____________________________________________________________________

Ma olen kaua aega oma sees unistanud millestki, millest ma olen rääkinud ainult väga vähestele. Tegelikult ma olengi rohkem unistanud kui üritanud seda päriselt ka täita. Nüüd lõpuks võtsin ma end kokku ja registreerisin end KULMUKOOLITUSELE! Tadadadaaaa! Ma olen alati tahtnud õppida, kuidas teha endale ja tulevikus ka teistele ideaalseid kulme. Kulmud kaunistavad nägu nii palju nind õige kuju ja värv suudavad ilmele tohutult palju juurde anda! 
Nüüd aga küsimus minu armsatele lugejatele. Kuigi aega on veel üsna palju, siis juba kuulutaksin välja otsingud kulmumodellile! Koolitus toimub 12.september Tallinnas ning modell võiks kohal olla umbes 14:30 ja aega läheb umbes 16:00ni. Kui sa juba tead, et sa oled sellel ajal Tallinnas ja oleksid valmis mind aitama, siis kirjuta mulle! Ideaalis võiks modelli kulmud olla võimalikult loomulikud. Ei saa ju harjutada värvimist ja kitkumist/vahatamist, kui modellil on juba eelnevalt tehniku (või enda) poolt tehtud ideaalseld kulmud. Suur aitäh juba ette!n 


Täna õhtul seame enda sammud Elmariga Viimsi Vabaõhumuuseumisse, et nautida Laula mu laulu kontserti! Aitäh selle armsa sünnakingituse eest, Kats ja Raiks! 
Kuna postitus venis ootamatult pikaks, siis seekord lõpetangi siinkohal. Ees ootamas tore õhtu, neljapäevane date Katriniga, Janeli juubel nädalavahetusel, Ellu külaskäin järgmise nädala alguses ja juba jõuabki kätte minu esimene tööpäev Järva-Jaani Gümnaasiumis. 

   1- Kuna mina saan nii palju puhata, aga Elmar ikka iga päev hommikust õhtuni tööl on, otsustasin talle väikese üllatuse teha ja ta välja viia. Ja ikka kirjaga (ma armastan kirju!) ja pisikese kingitusega, mida tal hädasti vaja oli!   2- Paar nädalat tagasi avastasime, et mu onunaine teeb imeilusaid käsitöövaipasid. Mina armusin lausa nii ära, et palusin meie uude koju teha üks ilus ümasate äärtega romantiline valge vaibake. Täna saime selle lõpuks kätte ja ma olen veel rohkem armunud sellesse! Kui kaunis! Kui kellelgi veel oleks soovi selline (või täiesti teistsugune ja teise värviga) vaip endale saada, siis kirjuta mulle ja jagan lahkesti kontakti! 

19 July 2017

19. JUULI: Meie Sultani lugu

Ma istun praegu meie uue üürikorteri diivanil ning mu kõrval on meie armas briti poiss Sultan, kes päikese käes mõnuleb. Ma olen nii õnnelik!

Meie kiisuke, kelle me koju tõime, ei ole sugugi mitte see kassipreili, kellest ma eelmises postituses rõõmuga rääkisin. Miks? Kuna me ei tahtnud vanasse korterisse kassi tuua, vaid ära kolida ja siis.. selletõttu pidime me kassi nö broneerima ja õigel ajal järgi minema. Omanikega oli kõik räägitud. Nad isegi helistasid meile vahepeal: "Kas te olete ikka päris kindlad? Paljud tahavad seda kassi ja mõtlesime küsida, kas te ikka olete ostmas just seda kiisupreilit?" Muidugi me olime! Me nii ootasime ja ütlesime seda neile ka. Umbes nädal hiljem, kui ise neile veel helistasime, saime vastuseks ühe väga muretu ja lõbusal toonil vastuse: "Me andsime selle kassi juba ära, aga meil on üks teine ka veel järgi." Ma olin nii pahane. Me ju valisime kassi selle järgi, kes meie südamed võitis, mitte aga selle järgi, "kes veel alles on". Meie ütlesime vaid viisaka head aega ja sinna siis see rõõmus ootus jäigi.
Vahepeal sattus meie teele ka üks kassiasvataja Tallinnast, kelle kuulutuses olev tekst ja hiljem päris jutt olid teiesti erinevad. Rääkis midagi kasutatud kassidest, mille eest küsib vähem raha kui teiste kasside eest. Mida tähendab üldse, et kassipoeg on kasutatud? Väga veider!
Lõpuks olime planeerinud pühapäevase päeva selleks, et oma kassikesele järele minna! Algne plaan Kohtla-Järvele minna jäi katki, kuna kuulutus oli eelmisel õhtul maha võetud. Veel kuulutusi sirvides leidsime me täpselt selle kassi, keda me väga-väga tahtnud oleme. Selline wishkasi kiisu moodi. Omanikule helistades oli juba natukese aja pärast kokku lepitud, et jah - minek Räpinasse! 163km, et saada lõpuks ometi meie prints kätte! See oli ilmselt parim valik ja kõik eelnevad seigad läksidki just nii, et me jõuaksime oma Sultanini.

    Räpinasse jõudes helistasime veel kassi omanikule ja juba varsti tuligi meie Sultan teki sisse mässituna meieni ja ma sain ta sülle! Ausalt, oli vaid natukene puudu, kui ma oleksin nutma hakanud. Naine vuristas meile ruttu ette kõik saadud vaktsiinid ja ussirohud ja kui raha kätte sai, oli ta mõne sekundiga läinud. Naljakas. Pean talle kindlasti lähipäevil helistama ja arsti-teema uuesti üle küsima. Ma olin nii õnnelik, et pool juttu lihtsalt jooksis ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Meie päris kiisu! Ma olin terve autosõidu kõrvuni naeratusega. Elmar oli ka nii õnnelik! "Kurat, ta on ikka nii ilus!" olid Elmari esimesed sõnad.
Esimesed pool tundi kutt näugus nii kõvasti kui veel sai. Eks esimene hirm on nii suur, kui emmest eemal, kuskil puuris ja veel autos ka. Õnneks vaikselt hakkas ta ära väsima ja magas peaaegu terve ülejäänud tee. Vahepeal suures kurvis või teede remondi ajal tegi väikese mäu ja magas siis edasi.
Maale jõudes näitasime meie printsikese Elmari ja minu perele ka ära ja hakkasismegi linna sõitma.


Nüüd oleme juba kolm päeva harjuda saanud ja kass on tõeline mürgeldaja. Ta leiab igas asjas oma mänguasja - kaasaarvatud läpakas, tavalises kotis ja isegi paljas põrandas. Ta on nii mänguhimuline, et me saame lihtsalt nii palju naerda, mida kõike ta teeb. Näiteks voodilt või diivanilt maha hüpates ületab ta vist iga korraga kaugushüppe rekordeid. Nimelt ei hüppa ta lihtsalt põrandale, vaid eriti kaugele põrandale! Ta lihtsalt tuuseldab siin ja seal ja igal pool. Praegugi mängib mu arvutiga ja üritab klaviatuurile pääseda ja hoiab käppadega ühest mu käest kinni.
Ja muideks, kui panin talle Youtubest video "Fish swimming for cats," siis ta läks pöördesse! Ta vehkis käpaga, hüppas ja möllas ümber telefoni.


  Vahepeal mõtlesin, kuidas ta öösel käitub. Kas magab kuskil rahulikult või müttab ja kappab ringi. Õnneks! Õnneks! Õnneks on ta öösel tõeline kaisu-kass! Kui meie voodisse läheme, tormab temagi meiega ja magab terve öö nagu väike ingel minu kõrval. Vahepeal teeb väikese mäu mulle ja siis jääb uuesti tuttu. Hommikul ei lahku ta enne mind voodist kuskile. Ta nurrub vaiksel mu kõrval ja üritab mängima hakata. Aga teise tuppa ta minuta küll ei lähe.

Oma liivakasti hakkas ta kasutama kohe ja sellega on õnneks olnud täpselt 0 probleemi. Sööb ta ka väga ilusasti nii krõbinaid kui konservi. Nädalake enne Sultani võtmist tellisin ma talle toidunõu. Teadsin alati, et ma ei taha mitut erinevat värvi ja suurust potsikuid kuskile nurka, vaid tahan, et oleks üks korralik ja ilus asi. Õnneks leidsin Facebookist sellise lehe nagu Mona Design OÜ. Suheldes olid nad väga toredad ja vastasid isegi puhkuse ajal. Kõik sujus suurepäraselt ja kaup jõudis õigel ajal kohale. Kui alguses kartsin, et võib olla on alus talle natuke liiga kõrge, siis see hirm oli asjata. Ta ulatab ideaalselt! Kuigi enamus ajast ronib ta söögialuse peale ja sööb hoopis nii.

Kes mind instagramis jälgib, näeb nüüdsest ilmselt väga palju pilte ja videosid meie armsast Sultanist. Ta on tõepoolest minu suure unistuse täitumine ja veel see, et ta on tõeline kaisukas ja armastab meie lähedal olla, on eriti tore! Poleks saanud kuidagimoodi paremini minna ja just täpselt sellist beebikest me tahtsimegi!

Nüüd on aga aeg loomapoodi minna ja veel mõni vajaminev asi kassile osta. Postkontoris on ka üks pakike, mis on ilmselt üks mänguasi kümnest, mis ma Sultanile tellinud olen.

26 June 2017

26. JUUNI: meie pere täieneb!

Ma lihtsalt ei suuda enam tasa olla ja tahan oma suurt rõõmu kõigiga jagada. Tean, et selle postituse pealkiri võib olla natukene eksitav, aga siiski on see täiesti tõsi mis tõsi - meie pere täieneb! Me saame endale ühe superarmsa kiisubeebi!

Kõik, kes mind piisavalt teavad, teavad, missugune loomaarmastaja ma olen! Lihtsalt meeletu. Ma võiksin vabalt enda kodus avada loomade varjupaiga, võtta magama minnes kaissu 10 kassi, 100 koera ja 1000 muud looma. Ma kulutaksin kogu oma kuupalga, et osta kõige kvaliteetsemat sööki, lahedamaid mänguasju ja mõnusamaid magamispesasi. Ma võiksin istuda päevad läbi loomade keskel ja ninnunännutada ja rääkida peenikesel häälel kõikide karvastega (sulelistega mitte väga, sest ma ausalt kardan linde!).

Kui sa oled mu blogi lugenud juba aastaid või mind aastaid tundnud, siis võib olla tuleb järgnev jutt sulle tuttav ette. Kuidas sai Maris endale koju esimese päris oma kassi? 
Nii kaua kui ma mäletan, olen ma alati koju kassi tahtnud. Nii kaua kui ma mäletan, ei tohtinud ma seda kunagi teha. "Ei, me ei võta korterisse kassi," oli alati vastuseks. Siiski olen ma oma elu jooksul salaja koju tassinud umbes 50 kassi - nii poega kui ka suurt kiisut. Tihtipeale võtsin vanaema juurest kuurist kassipoja, panin ta ruttu põue ja jooksin autosse kojusõitu ootama. Maja ette jõudes panin valguskiirusel koju, enda tuppa ja uks kinni. Varjasin ma kassikesi suvel rõdul suures pappkastis, mille saunalinade ja kõike pehmemate rätikestega vooderdasin. Külmemal ajal oli mul selline suur kast laua all. Külmkapist sain tuua oma kassikestele piima ja vorsti. Nii ma siis mitmeid ja mitmeid kordasi olen olnud hing kinni, et jumala eest emps ega issi minu tuppa ei tuleks. Aga jah, nad on alati teada saanud. Nendel samadel hetkedel on panud auto käima ja mina nuttes, kass põues, tagaistmel istumas, et kass vanaema juurde oma kassiema juurde tagasi viia. Nüüd ma saan muidugi aru, et ilmselt pooltel juhtudest olid kassid liiga pisikesed, et neid üldse oma emast lahutada.
Vanaema kassidega pole asjad piirdunud. Meil Järva-Jaanis oli aastaid tagasi ka alevivahel meeletult palju kasse. Eks ma olen ka neid endale koju viinud või kogu oma taskuraha kulutanud ühe vorstitüki, piimapaki ja krõbinate peale. Ma olin alati nii uhke enda üle, et ma kasse aitan ja toidan.

Tegelikult ega ma ei saa öelda, et mu vanemad mulle 100% risti ette lõid, et ma kassi ei saa. Eks nende vanemlikud südamed ka sulasid, kui nende tütar nii meeletult loomi armastab. Ühel korral leidsime suvel meeletult ilusa noore valge kassi, kelle me sugulastega jälle tuppa tõime. See kiisu võitis ka mu empsi südame ja nii me temaga mitu päeva rõõmustasime ja mängisime. Kahjuks läks aga kiisuke juba varsti salaja õue ja sinna jäigi.(Otsisime teda taga nagu parima detektiivid, aga tulutult). Ilmselt jooksis ta oma päris pere juurde tagasi.
Samamoodi olen ma saanud võimaluse võtta kass endale paariks päevaks "prooviks". Kui hästi hoolitsen, saame endale jätta. Aga mida teeb pisike laps, kui kass suure häda kapinurka teeb? Jookseb minema. Nii läks varsti ka kass vanaema juurde õue tagasi, kus ta oli harjunud elama.

AGA SIIS... ühel augustikuu esimestest päevadest 2010. aastal tuli emps ja vanaema minu tuppal ja hakkasid vaikselt mulle rääkima: "Maris, kuule.. me siin mõtleme, et võib olla peaksime me siiski ühe kassi võtma?" Ma mäletan seda nii hästi! Kogu mu keha ja meel täitusid lihtsalt nii suure rõõmu ja õnnetundega, et ma tunnen seda meenutades siiani! Ei kulunud sekunditki, kui mu arvuti ekraanil olid kasside müügikuulutused. Juba varsti leidsime me ühe pisikese musta lontkõrvadega kassikese pildi, kes meie kõigi südamed sulatas ja me ütlesime kui ühest suust "Jah, tema!!" 
Need mõned päevad ja tunnid, mis pidin ootama 5. augustist 2010 ja kellaaega 16:00 olid tegelikkusest umbes miljon korda pikemad. Kuid kui see kätte jõudis ja me oma beebikest esimest korda nägime - oeh, nii siiras rõõm! Meile öeldi, et tema nimi on Matšo. Nimevalik oli selline just sellepärast, et ta oli esimene oma pesakonnast, ja kõige suurem oli ta ka. Meie Matšo!
Panite tähele, et mõte tuli empsil ja vanaemal? Jah, issi oli ju tööl. Nii me empsiga talle lõpuks sõnumi saatsime, et "võtsime kassi!".
Esialgne mitu päeva vaikust ja mitte sõnagi vastuseks saades on välja kujunenud selliseks, et issi on Matšo suurim sõber! Matso käib tal kannul, magab tema kõrval, istub tema juures ja räägib temaga oma näu-keeles.









   Esimesel pildil on meie Matšo pilt müügikuulutusest, millega ta meie südamed võitis. Parempoolne on suur poiss, kes siiani meie südameid iga päevaga veel ja veel võidab!  

NÜÜD AGA.. ma ilmselt olen Elmarile meie esimesest päevast peale rääkinud, et ma tahan kassi. Elmar on vastu öelnud alati, et ühetoalisse korterisse me kassi ei võta. Ma olen nutnud ja mõelnud et noh, naistepäev-sõbrapäev-nimepäev-jõulus-sünnipäev-aastapäev on tulemas, et äkki ikka salaja üllatab mind. Aga ta mõtles ikka tõsiselt, et ei.
NÜÜD AGA.. saatus otsustas meie kasuks ja kõige õigemal ajal üldse saime suurepärase pakkumise kahetoalisse korterisse kolida. Jep! Järgmisel kuul samal päeval oleme me juba kolinud ja omame kodu, mis on suurepärane ja l u b a t u d ka kassikesele. (Muidugi on korteris nii-nii-niiiiii palju plusse, aga siin postituses keskendun vaid kassi-teemale).

Ma olin valmis, et meie tulevase uue nunnu pereliikme valin ma üksi välja, sest Elmar pole väga suurt huvi üles näidanud. Nii ma sirvisin kuulutusi ja erinevaid varjupaikade lehti ja saatsin aga usinalt Elmarile linke. Nende hulgas oli üks, kes minu südame koheselt võitis, aga tahtsin siiski ka Elmari erapooletut arvamust kuulda. "Alt teiene on perf!" tuli vastuseks. JAH, SEE OLI SEE SAMA KUULUTUS JA SEE SAMA KIISUKE, KES OLI SALAJA MINU TOTAALNE LEMMIK! Sel hetkel oli asi otsustatud ja samal õhtul kiisupreili broneeritud. Meie kiisupreili! Nüüd me siin ootame kannatamatult, et meie kass oleks piisavalt vana ema juurdest lahkumiseks ja juba augusti alguses on ta valmis tulema meie juurde uude kodusse!

Ma olen juba vaadanud ja lugenud läbi ilmselt kõik artiklid, uuringud, iseloomustused, mis internetiavarustes leida võib. Olen juba käinud mitmetes loomapoodides ja salaja välja valinud mõned kaunid asjakesed, mida ma peale kolimist osta kavatsen.

Meie tulevaseks ja meie esimeseks kiisuks on Scottish Straight tõugu kiisutüdruk, kes hetkel kosub ja kasvab Kiviõlis. Nüüd jääb vaid üle loota, et minu suur-suur rõõmuhõise ja -pahvatus ei sõnu midagi ära ja kassi praegused omanikud on piisavalt usaldusväärsed, et teda kellelegi teisele ei anna. Tegelikult ei saa ju midagi teada ega milleski kindel olla, kui suhtled ja lepid asju kokku telefoniteel täiesti võhivõõraste inimestega. Meie igatahes oleme äärmiselt rõõmsad ja juba ootame. Eriti õnnelik olen ma selle ütle, et Elmari suur süda on ka sulama hakanud ja ma tean, et tema ootab seda täpselt sama palju kui mina!


Nüüd vaid üks teadaanne veel - issi, me võtame kassi! 
Tean, et sa oled meie kiisu-uudise üle õnnelik, sest just nädalavahetusel ütlesid, et sa oled minu ja Elmari üle uhke ja soovid vaid kõige paremat! 






26. JUUNI: Marie beebiootus

Minu esimene sõbranna on beebiootel. Kui tore! Mõned päevad tagasi käisime 32+0 nädalat kestnud rasedust jäädvustamas imeilusas Kiltsi Mõisa hoovis.
Ma pole kunagi pildistanud beebiootel naist, mistõttu oli see midagi uut ja väga huvitavat. Nelega tegime head tiimitööd ja saime armsaid pildikesi tulevasest emmest.
Ma soovin maailma suuruselt õnne tulevastele vanematele!














07 June 2017

7. juuni: tööst ja paljust muust


Praegust postitust olen ma kirjutanud umbes-täpselt mitu korda. Iga kord mõtlen, et homme panen pildid ka ja siis avalikustan postituse. Igal järgmisel homsel on mu postitus aga kustunud. Üritan täna korraga kõik tehtud saada, sest muidu tulevad uued teemad peale ja vanad.. on vanad.

Eile bussi oodates ja nähes kõiki õpilasi tunnistustega ja pidulikes riietes, hakkasin mõtlema, et neid ootab ees pikk suvi täis puhkust ja selle nautimist. Tahaks ka! Mäletan, et alaealisena ma tahtsin hirmsat moodi tööle saada. Ikka palusin empsil uurida ja puurida, kas äkki keegigi tahaks alaealist endale tööle appi. Seni käisin aga meie kooli korraldatavates töö- ja puhkelaagrites. Kohe, kui vanust kukkus 18, sõlmisin ma oma esimese päris töölepingu ja töötasin terve suve täiskohaga poes. Järgmine suvi sama töö, sama koormus ja samuti terve suvi - viimasest koolipäevast augusti lõpuni. Linna tulles leppisime vanematega kokku, et esialgu püüan kooli ja uue keskkonnaga harjuda ja tööle ei lähe. Kuna ma aga sain ülihea pakkumise minna lapsehoidjaks (pere elas täpselt TLÜ kõrval) siis salaja võtsin vastu enda esimese töö Tallinnas. Last hoidsin ma umbes-täpselt pool aastat. Enamus tööpäevad olid mul enne kooli - 7:00 kuni esimese loenguni ja vahel harva õhtuni ka. Ma olin nii uhke enda üle, et sain natukene ise ka taskuraha teenida. Ikka läheb ju linnas üksi elades rohkem raha kui läheks kodus vanematega olles. Minu lapsehoidjatöö lõppes sellega, et perre sündisid tüdrukud kaksikud ja mõlemad vanemad jäid koju puhkusele. Mul on siiani väga hea meel, et ma selle perega tutvusin. Nad olid imelised inimesed - nii lahked, vastutulelikud, hoolivad ja mõistvad. Uurisid ikka kuidas mul läheb ja kuidas minul parem oleks. Aitäh!
Üsna ruttu peale seda võis mind leida jälle CV-keskusest tööpakkumisi sirvimas. Miskipärast olid minu sihiks sel hetkel riidepoed. Kandideerisin mõnda.
Ühel ööl (jah, kell oli umbes pool 1, mäletan väga hästi) leidisin tööpakkumise lennujaama. Kuulutuses oli märgitud, et tegemist on öötööga. Saatsin selle Elmarile ise natuke kartes, et ei tea ikka, kas öösel oleks hea käia. Elmar julgustas, et kandideerida võin ju ikka, mis mul kaotada. Saatsingi oma CV 14. mai öösel ja juba 16. mail tulin ma lennujaamast leping taskus ja mitmetunnine proovipäev seljataga. Lennujaam tundus mingis mõttes täiesti teistmoodi ja huvitav - julgestuskontroll, lennundusjulgestuskoolitus + eksam, nimeline lennujaama luba ja kiip erinevatest ustest läbipääsuks. Ja siin ma siis nüüd olengi - 10 kuud öötööd seljataga ja 13. töökuu jooksmas. Kuna aga sügisest tekib mul võimalus teha erialast tööd, lõppeb minu lennujaama töö juba järgmise kuu lõpus.
Augustis ootab mind ees 3 nädalat täiesti vaba aega - ei ole tööd, ei ole kohustusi. Selline pikk vaba periood oli mul vist tõesti viimati alaealisena. Lahe, mina ootan!

Aeg läheb lihtsalt nii kiiresti, et juba kohe-kohe saab meil Elmariga üürileping läbi ja aeg veel aastaks pikendada. Alles me otsisime korterit, mina ei julenud vanematele rääkidagi, ja juba oleme aastakese oma pesas elanud. Kohe kindlasti üks parimaid otsuseid minu elus.

Ma mäletan nii hästi, kuidas ma ootasin enda puhkust, sünnipäeva.. ja nüüd on kõigest juba rohkem kui nädal möödas. Kuidas saab nii olla, et ootaja aeg on pikk, aga kõik head asjad lõppevad nii kiiresti. Õnneks möödus sünnipäeva teguderohkelt - käisime töökohaga Valkla Rannarestoranis aprillikuu müügirekordit tähistams ( ja tegime maikuus jälle uue rekordi!!!), möllasime sõpradega ja käisime maal. Nii mõnna!

Laupäeval said minust ja Elmarist lapsevanemad (Oeh, kuidas ma tahaksin siinkohal näidata teile sadat pilti meie kassipojast, kelle me endale võtsime, aga kahjuks Elmar veel korterisse kassi poe nõus võtma. Võite teda minu eest ka moosida, et noh Maris ju ikka niiiiiii väga tahab kassipoega - šoti foldi (lontkõrv nagu Matšo) või šoti straighti!)
Tegelikult tulid meile küll minu kolm tädilast - kaks algklassis käivat kutti ja üks 10kuune printsess Arabella. Kokku hoidsime neid umbes 12 tundi ja polnudki nii lihtne, peab tõdema. Kuna Arabella on nii pisike ja võõrastab palju, siis võin ainult tänulik olla, et ta vennad olid igal hetkel meid aitamas. Aga iga naeratus ja näha, kuidas ta järjest rohkem harjus ja rõõmsamaks muutus, tegid nii õnnelikuks!
Ühesõnaga hakkama saime!

Igatahes lasen teid nüüd mõndasi pilte nautima ja hakkan ise sättima, et poes käia ja siis Keiaga välja piknikule minna. Sushivaagen on juba tellitud! (mmmm, sushi, mu uus l e m m i k!!!)

    1- minu igakevadine tedretäpid-tulevad-päiksega-välja selfi.  2- Skoorilisme Elmariga endale lõpuks koju nurgadiivani. See oli üks lõpmata hea skoor, nii mõnna! 

     1- Sain Marielt sünnipäevaks potiroosi - ma lihtsalt olen nii õnnelik ika potitaime üle, mis erinevatel põhjustel minuni jõuavad!  2- Täielik printsess ja kui nunnu ka veel!  3- Ilmselt on mul kõige tuusam küünetehnik ja siiani minu lemmikküüned ka!  
    Mõned päevad tagasi tõin Jaani koolist mõned õpikud, et hakata asjaga tutvuma ja juba valmistasin mõned esimesed tunnid ka ette. Ma olen nii põnevil ja täis ideid ja tahet seda tööd teha. Jääb nüüd üle vaid sügist oodata ja oi, kuidas ma seda ootan! Olen otsustanud väga paljuski Powerpointide kasuks, mida vorpima hakkan. Põhjuseks on see, et siis on kogu aeg suurelt silmade ees, millega me parasjagu tegeleme ega pea kogu aeg raamat ninas passima. Arvan, et just inimeseõpetuses on selline lähenemine hea viis! 
   SÜNNIPÄEVASELFID 1 ja 2