"Ma ei suuda endiselt uskuda, et paari nädala pärast pakin oma asjad ja reaalselt lähengi Tallinna ja ülikooli. Vau! Vau! Vau!"
.. selle lausega lõpetasin ma rohkem kui 2 kuud tagasi kirjutatud blogipostituse. Aeg on aga nii kiiresti liikunud, et linnas elanud ja koolis käinud olen ma juba 4 nädalat!
Kui ma ausalt üles tunnistan, siis ma tõesti väga kartsin seda suurt elumuutust - kolimist, uut kooli, kodu ja kõike, mida sügis endaga kaasa tõi. Ma ei tea, kas ma mõtlesin endale asja sada korda hullemaks, aga mul oli tõesti mitmeid hirme. Praegu võin ma aga julgelt väita, et mitte ükski nendest ei ole täide läinud ja ma olen tõeliselt õnnelik ja rahul kõigega, mis praegu mu elus toimub!
ERIALA! Väga paljud uurisid eelmises postituses, et mida ma siis lõpuks ikkagi õppima lähen ja kuhu ma katsed tegin. Tallinna Ülikoolis sain ma sisse Andragoogikasse ja Pedagoogika humanitaarteaduste suunda. Ma valisin teise ja ma olen praeguseks väga rahul!
Siiani on väga paljud olnud üllatunud kuuldes minu eriala valikust. "Päriselt???" on olnud vastus, mida ma olen väga-väga palju kuulnud. Pool aastat tagasi poleks ma seda isegi uskunud. Ma käisin isegi karjäärinõustaja juures - pedagoogika oli valdkond, mida tema mulle pärast mitmete mitmete testide ja vestluste järel soovitas. Ma vaidlesin talle täiesti kindlasti vastu, et EI! See jäi mind kummitama, ja noh - siin ma siis olen ja väga rahul olen!
INIMESED! Üks mu hirmudest ülikooli ees oli see, et ma pean seal üksinda olema. Aga juba päev enne kooli kirjutas mulle üks mu kursusekaaslane, et me võiksime teha koos tunnipaani, kuna see tundus NIII raske. MA olin ainuüksis selle ettepaneku üle nii õnnelik! Ja järgmisel hetkel ma juba avastasingi ennast meeletult toredate inimeste keskelt ja ausalt öeldes ei saakski ma rohkem tänulik ja õnnelik olla! Ausõna!
KODU! Jah, ma elan ühiselamus. Olen kuulnud küll, et paljud teevad neid maha. Ühikas pidavat ju olema kõik räpane ja kole, vana ja vastik. Minu praegune elukoht on küll kõike muud! Ma olin nii meeldivalt üllatunud, kui ma seda kõike seal nägin - köök on super ilus, pesemisruumid on uued ja puhtad, korralikud, tuba on korralik ja praeguseks juba täitsa armas ja hubane.
TOAKAASLANE! See on nüüd see koht, mille üle kõik kõige uudishimulikumad on olnud ja mile (või noh, kelle...) pärast on kõige rohkem muretsetud. On ju tõsi, et kui sa ei klapi oma toakaaslasega, on kõik päris halvasti. Temaga ju peab vähemalt aasta elama ühes toas ja kokku puutuma pea iga päev.
Ma võin aga kindlalt väita, et mul läks kõik palju paremini, kui ma isegi julgesin loota! Mu toakaaslane on supertore ja me saame väga hästi läbi.
KOOLIVÄLINE TEGEVUS! Võib olla oleks tark olnud alguses harjuda linnaeluga, -tempoga ja kooliga, aga kohe, kui ma kuulsin, et koolis tegutsevad rahvatantsurühmad, teadisn, et ma pean sinna saama! Rahvatants on olnud midagi, millega ma olen tahtnud tegeleda juba nii palju aastaid. Tantsupidusid vaatamas käies on alati selline väike kadedus sees olnud, et "TAHAN KA!" Ma läksingi kohale ja kuulun nüüd Tallinna Ülikooli rahvatantsurühm Soveldaja naisrühma! MA OLEN NII ÕNNELIK! Trenn on 2x nädalas ja see on tõesti trenn!
