Lihtsalt kirjutan end tühjaks ühel neljapäeval

 Kui äsja 14-aastaseks saanud Maris 13 aastat tagasi Suhkruprintsessi blogi tegi, ei arvanud ta ilmselt, et sellest saab ka üks võimalik koht, kus end lihtsalt välja elada ja tühjaks kirjutada. See kunagine Maris ilmselt ei osanud arvata enamusi asju, mis elus saama hakkab või sedagi, et see blogi siin üldse veel elus on ja et inimesed päriselt seda loevad.. 

September on olnud kergelt öeldes hektiline. Peas on umbes sada mõtet, mida ma tahaksin kirja panna, aga sõrmed ei tundu täna tahtvat koostööd teha. Teate seda tunnet, kus peas käib kõik ülehelikiirusel, aga seda kõike väljendada tundub võimatu? Okei, see kõlab praegu eriti masendavalt ja nii, justkui oleks kõik halvasti. Ei ole tegelikult! Lihtsalt kõike toimub nii palju, kõike on nii palju ja justkui aega hingetõmbeks ei ole. 

Olen pikalt mõelnud sellele, et ühel hetkel väga varsti pean ma tegema ära magistriõpingud ja nendega justkui ühele poole saama. Kuidagi juhtus nii, et suvel Hispaania reisilt tagasi tulles käisin katsetel ja homme ootabki ees järjekordne ülikoolipäev. Kui alguses tundus kõik nii lahe ja põnev, siis nüüd aina enam hakkab kohale jõudma see maht, mida peab läbima. Juba täna julgen öelda, et müts maha kõigi ees, kes on täiskohaga töö ja muu elu kõrvalt jõudnud magistriõpingutega tegeleda ja kooli lõpetada. Vau! 
Ma lõpetasin baka juba paar aastat tagasi ja kõik sellega seonduvad mälestused on kuskile ära pakitud, sest sellist kodutööde mahtu ma küll ei mäletanud.. või siis ei tajunud, sest olin ju ühikas elavm (ja üürikas), poole kohaga töötav noor. Elu oligi täiesti teistsugune, mistõttu see ülikool mõjub praegu kuidagi eriti jääkülma veena, mille ootamatult kaela saan. Noh, mäletate seda ice-bucket challengit, kus inimesed endale jäävett kaela kallasid? Üsna selline tunne on mõeldes, et vaatluspraktika mahukas töö ootab, paarsada lehekülge luulekogusid, inglise keeles teadustekstid muude eestikeelsete tekstide keskel jne. Aga kui kõik on hakkama saanud - küll saan mina ka! 
Siia juurde üks väga hea asi ka.. või kaks. Nimelt juba esimesed loengud on juurde toonud nii lahedaid uusi tutvusi. Seda hindan ma väga kõrgelt! Teiseks üks loeng või õigemini õppejõud - Tuuli Vellama. Ma ei ole reaalselt mitte kunagi kuulnud huvitavamar loengut või huvitavamalt inimest rääkimas kui teda. Ma olin terve selle kolm tundi lihtsalt vaimustatud, kui huvitavalt võib keegi rääkida, teemasid edasi anda. Kõik need näited ja tsiteerimised - imeline! Kui ma suureks saan, tahan olla sama hea oma töös klassi ees! 

Ja siis see päris kool! See minu töö-kool. Ma olen ikka samal arvamusel, et õpetajatöö on miski, mida ma südamest ja väga-väga teha tahan. Ma armastan igat sekundit klassi ees ja tunnen, et juba ainuüksi tänu esimestele loengutele ülikoolis olen ma parem õpetaja klassis. Tunnen, et ideede osas on värsked uued tuuled puhumas, suudan teha huvitavamaid tunde ja suudan tervikuna olla parem! 
Miski aga, mis mind iga päev natuke painab, on see tunne, mis on jäänud peale seda, kui mu kolm parimat töö-sõpra kõik eelmine aasta seisuga ära läksid. Õpetajad, kes olid muidu mu kõrvalklassides ja kellega me igapäevaselt suhtlesime, vahetundides ventileerisime ja ideid vahetasime, asju korraldasime - kumbagi pole enam! Kolmas töö-sõbranna, kes oli ühtlasi ka mu baka kursaõde ja korteris elades naaber, on nüüd pisikese imearmsa beebiga kodune. Kusjuures just mõni hetk tagasi ta küsis minult, kuidas mul töö ja ülikooliga läheb. Üritasin talle häälsõnumit saata, mitu korda veel, iga kord hakkasin nutma. Ma nii igatsen seda, et igasuguse mure ja rõõmuga oli kohe keegi koolis olemas, kes oli valmis kuulama, nõu andma või kaasa naerma. Praegu on täpselt see tunne, et kuigi õpetajaid on palju ja juttu ajada saab ikka, siis pole mul seda MINU INIMEST, kelle juurde ma julgeksingi iga hetk minna ja end tühjaks rääkida või nutta või naerda. Ehk siis tunne on täpselt selline - tundide ajal annan endast parima, naudin igat hetke klassis ja panustan sinna palju, aga kui tunnid lõppevad, olen justkui üksi. Jah, mul on mitmeid maailmaparimaid sõpru, aga miski ei asenda seda töö-sõpra või õpetajat, kes on samas keskkonnas ja teab täpselt, mida ma tunnen ja mis toimub. Keda esimesel septembril lõunale tähistama kutsuda või kes kutsuks mind lihtsalt vahetunnis enda juurde või tuleks ise ennast lihtsalt tühjaks rääkima.  Ilmselt selle tõttu ma ei suutnudki pisaraid tagasi hoida, kui mu endine kolleeg just küsis, kuidas mul läheb.. Tänane päev on olnud kuidagi eriti raske erinevatel põhjustel ja kui lõpuks keegi, kes päriselt sellest asjast aru saab, küsib, kuidas mul läheb... jah, siis juhtuski nii. Igatsen teid, work-bestied!

Aga õnneks on näha vaikselt aina värvilisemaks muutuvaid lehti. Õnneks on ilmad veel soojad ja päikest palju. Õnneks on mul aias sügisõunad, mida saan igal hommikul endale kotti pista ja tööl lõunal nautida. Õnneks on õpilased nii lahedad ja tunnid nii tujutõstvad. Õnneks on mul pannil kana-seene pasta, mis tuli täna eriti hea. Õnneks ma tunnen, et ma ikka suudan ja tahan anda endast parima, päriselt! Õnneks on mul kotis šokolaadi.. või õnneks on see kott autos?:D Õnneks on mul tuleval nädalal juuksur ja täna aega näomaski teha. Õnneks on mul kuuris minu uus ilus ratas, mis on mu täiskasvanuea esimene ratas. Õnneks tuleb homme Netflixi üks kauaoodatud uus sari ja õnneks-õnneks-õnneks on ju tegelikult kõik hästi! 

Ma päris ausalt loodan, et sul on ka hästi palju neid õnneks-momente, mis raskemal ajal aitab suunurgad üleval hoida ja täiega edasi panna! Aga ma päris ausalt loodan, et sa ikka tead, et väga okei on ka nutta ja mitte alati suunurkasid üleval hoida. Nagu see õppejõud, keda ma enne mainisin, ütles, siis elu on suurem kui kool! Elu on suurem kui töö ja kõik emotsioonid on okeid ja vajalikud. 

Hoia end
Maris 

Pildid on lihtsalt täiesti su va li sed hehe