Viimase aja magusvalus elu ja mõtted

 Paar õhtut tagasi jalutasime naabrite juurest koju. Roos sõitsis tõuksiga minust mõned meetrid eespool, mina tema järgi metsikute lillede kimbuga, mille korjasime kahe naabrinaisega jalutuskäigul. Olime just käinud kümnekesi jalutamas. Mina ja Roos ja veel kahed naabrid oma peredega. Ühtesi nägin esimest korda ja see tegi mind hästi rõõmsaks. Uues kodus uute naabritega tutvumine ja aja veetmine on kuidagi nii eriline. Peale jalutuskäiku kuue lapsega jäime natukeseks meie maja taga elavate naabrite aeda. Lapsed mängisid batuudil, mängumajas, liumäel. Tegid mulle ja hullasid niisama. Naabrinaine tutvustas mulle oma aias erinevaid lilli ja lubas nii mõndagi minuga jagada, kui mul soovi on. Peale seda jutustasime veel niisama ja tulimegi Roosiga kahekesi koju, nagu ma esimeste lausetega kirjeldasin. Tundsin selle lühikese jalutuskäigu ajal nii meeletut rõõmu- ja tänutunnet. Kuidagi täpselt selline tunne oli, nagu ma vaataks mingit filmi ja olen ootamatult sattunud selle filmi peaosa mängima. Koos oma lapsega, kes elab unistuste lapsepõlve, olles ise üleni määrdunud, tolmuste jalgade ja sorakil juustega.. aga naeratusega, mis ulatub kõrvuni. 

Ma ei vahetaks neid hetki millegi vastu ja tunnen, et olen täpselt seal, kus oma olema pean. Kusjuures seda ütles paar päeva tagasi Elmar ka. Meil oli just käinud korstnapühkija (igaks juhuks tellisime, et olla kindlad, et kõik saunavärk toimib ja on ohutu). Elmar oli teinud oma esimese sauna, mis oli üle ootuste hea. Ta tuli saunast välja, ma vaatasin telekat. Ta jäi koridoris seisma, vaatas mulle naeratusega otsa ja sõnas:"Ma tunnen, et ma olen praegu täpselt selles kohas, kus ma pean olema..." ja läks õue. Elmari sellised emotsioonid teevad omakorda ka mind veel rõõmsamaks. Elmar on ju terve elu majas elanud ja näha teda nii omas elemendis - nii ongi õige ja hea. 

Üks sõbranna kirjutas mulle natuke aega tagasi jutu sees, et "sul vist elu lill seal maal..." ja see kommentaar tuli kindlasti siirast ja soojast kohast. Tean, et ta on meie üle hästi rõõmus. Samas tekitas see kuidagi minus mingeid vastakaid tundeid, mida ma ei osanud veel mõnda aega tagasi oodata, et tekivad. 

Selles mõttes jah, elu ongi lill. Täiega on. Aga minu enda tunne võrdub praegu minu lilledega, mis mul siin amplina terrassil ripuvad. Justkui kaugelt ongi ilus, aga lähedalt vaadates on natukene närtsinud ka (noh nagu kõik minu lilled terve elu on olnud, sest tee mis tahad - lilli ma ilusana hoida ei suuda..:D)

Mulle on viimaste aastate jooksul korduvalt öeldud, et küll õpetajatel ikka veab - terve suvi on vaba! Jaa, meil on suvel pikk puhkus.. aga see ongi tore umbes paar nädalat. Kuni vaim on puhanud, keha on puhanud ja kui jään sinna kohta, kus tahaks igasuguseid asju teha, aga ei saa, sest.. teistel inimestel pole terve suvi vaba. See on kuidagi hästi mõrumagus. Korteris oli tervet suve veeta igav, jah, aga majas elades on see kuidagi hoopis teistsugune. Justkui olen ju hästi õnnelik (olengi!!!), aga kuidagi kogu aeg tahaks seda õnne teistega jagada. Aga ei saa. Teistel inimestel on oma elud ja nagu juba ütlesin - nad ei puhka terve suve. Mulle tundub, et viimased nädalad on kuidagi keerelnud palju selle ümber, et mina kutsun ühte ja teist ja kolmandat sõpra külla, aga vastused on alati eitavad. See muidugi on ootsupärane, et lühikesi puhkusi veedetakse perega väljasõitudel, nädalavahetuseti reisitakse mööda Eestit ringi ja õhtul tahaks pikast ja kurnavast tööpäevast puhata. 100% mõistan ja saan aru, mis aga ei tähenda, et ma ei oleks kuidagi hullult kurb järgmise "ma ei saa tulla" vastuse üle. 

Selle jutuga ei oota ma grammigi mingit nõu andmist, et aga mine siis sinna ja tee seda ja ole seal. Ei. Tahan lihtsalt kirjeldada oma emotsioone, kui keegi arvab, et nüüd ongi ainult pidu ja pillerkaar ja külalised ja kõik see. Kui ma olen oma sarjad ära vaadanud, söögid kokanud, muru niitnud, lehed riisunud ja kõike muud koristanud, siis tekib ikka jälle kuidagi see tunne, et olen siin kodus nüüd üksinda ja pole kellegagi seda rõõmu jagada. 

Kuna Elmaril on suvel tööl hooaeg, siis tegelikult ei ole ju ka tema enamasti kodus seda uut elu ja peatükki nautimas. Ma tean, kui väga ta seda tahaks, aga lihtsalt ei saa. Kui me Roosiga hommikul ärkame, on ta juba tööl. Kui me magama lähme või juba magame, siis ta tuleb. Tihtipeale Roos teda ei näegi, mina vaid korraks. Ühesõnaga tunnen end kuidagi natukene veel rohkem üksi siin suve viimastel nädalatel kui kunagi varem. Natuke tühi tunne ja päris kurb on ka. Samas olen ju suur tüdruk ja eks ma pean kuidagi need 8 puhkuse nädalat üle elama (tundub kuidagi nii tänamatu seda öelda).

See praegune emotsioon tuletab meelde täpselt seda, et me tihtipeale tahame midagi ja arvame, et kui selle oleme saanud või saavutanud, vot siis on elu täiuslik ja hea ja lahe! Aga me ei mõtle tihti sellele, et muru ei ole mujal rohelisem ja iga asjaga kaasneb veel omakorda koorem uusi rõõme ja muresid. 

Tegelikult ehk võimendab kogu seda kurba emotsiooni ka mingine stress selle ees, et juba 3 nädala pärast lähen peale töö-kooli ka ülikooli ja see tekitab kuidagi vastakaid tundeid. Ma täiega tahan minnea ja ootan põnevusega, aga kuidagi on tunne, et ma jään siis nii paljust kodusest elust ja olemistest ilma, kui kõik reeded ja laupäevad hommikust õhtuni ära olen. Kuidagi ei suuda seda tunniplaani asja ette võtta ja endale selgeks teha, kui palju ma siis päriselt ära pean olema.. Seda tean, et kahe kohustusliku aine raames on juba kaks päeva tervenisti ülikooli päralt. Samas nende kahe ainega ei saa ju EAP-sid täis ehk tean, et there is more to come! 
Kas mul on siin veel kedagi, kes juhuslikult TLÜ-sse mitme aine õpetaja magistrisse läheb?

Igatahes aitäh, et mu ära kuulasid ja ma tunnen end päriselt natukene paremini, kui sain siin enda emotsioonid kõik välja kirjutada. Ma ei ole tänamatu, kaugeltki mitte, aga usun, et tänulikkus ja rõõm ei välista ka teisi tundeid, mis meenutavad neid minu ampleid siin lähedalt vaadates. Täpselt nii, nagu proovin neid turgutada, proovin seda teha endaga ka. 

Olen nii tänulik, et mul on nii äge kodu!

Olen nii tänulik, et mul on Roos! Kavatsen ta täna lasteaiast võtta ja koos kuskile sõita ja midagi koos teha!

Olen nii tänulik, et Elmar on nii töökas ja kohusetundlik, samal ajal mulle alati olemas ja parim issi Roosile!

Olen nii tänulik, et uuel nädalal on mul maailmaäge töökoht, kuhu peale pikka puhkust tagasi minna!

Olen nii tänulik, et mul üldse on võimalus minna ülikooli!

Olen nii tänulik, et saan Spotifyst tasuta Inese laule kuulata nii pesemise, koristamise, niitmise kui ka jalutamise taustaks. Kunagi lapsena käisime vanaema ja vanaisaga vist 10 plaadipoodi enne läbi, kui sain oma raskelt kogutud 100 krooniga osta Inese CD ja selle siis ribadeks kuulata. Ines on mu eluaegne lemmik ja tänaseni kuulan ta playlisti.. kogu aeg! 

Maris

(Kusjuures kui postitus oli kirja pandud ja lõpetasin just pealkirja kirjutamist ja valmistusin "avalda" vajutama, hakkas raadiost Inese laul. Mul käib taustaks Elmari raadio ja see laul oli täpselt nagu mingi märk siia. Kindlasti hea märk - tean seda!

"siin on kõik mis tahta võin...")