Saku, Haapsalu, Hispaania, Jalgsema ja hästi palju muud juttu ja pilte

 Ma tegelikult ei tea isegi, kust nüüd selle postitusega alustama peaksin, sest nii palju on vashepeal toimunud.. Kuna viimane niisama mis-toimunud-on postitus oli märtsis, siis juttu jätkub vist kauemaks, hehe. Vanaema Taimi, ilusat lugemist sulle! Aitäh kogu aeg blogile kaasa elamast ja näeme juba kolmapäeval! 

Mu lemmikviis selliseid jutustavaid postitusi kirjutada on alati nii, et avan oma telefonist galerii ja hakkangi lihtsalt kerima ja vaatama, mida ma teinud olen. Kuna ma pildistan hästi palju, siis see pildihunnik annab ideaalse ülevaate. Peaaegu 13 000 pilti... palju teil on? :D 

22. märtsi pildid tuletavad meelde, et Roos põdes läbi tuulerõuged ja sai oma keha roheliste täpikestega kaetud. Ta ise oli nendega väga rahul, mäletan, ja tegelikult läks kogu see periood täpikeste mõttes väga leebelt meil. Mitte nii leebelt tuletab 24. märtsi pilt meelde, kuidas  me õhtul kell 10 Roosiga EMO-s istusime ja tuulerõugete tõttu täiesti eraldatud olime. Kuna proovid täitasid põiepõletikku, pidimegi öö haiglas veetma. Keset Roosi magusat und, mida ta ooteruumis mu süles alustas, viidi meid täiesti eraldatud palatisse, kus Roosile pandi kanüül. Mäletan, kuidas seda pealt vaatasin ja Roosile kinnitasin, et kõik on hästi ja kohe saab edasi magada. Ta oli nii vapper! Ta ei nutnud, kuigi oli väga väsinud ja võõras keskkonnas ja veel kanüül.. Ta vaatas mulle terve selle paigaldamise ajal silma, nagu ma palusin, ja oli lihtsalt nii tubli tüdruk. Õnneks järgmisel õhtul saime juba koju ja 27. märtsi piltidelt näen, et Roos elas juba oma parimat elu onutütrega mängides. 

30. märtsi hommik tuletab meelde neid imelisi päikesetõuse meie kortermaja juures, mida tihti tööhommikutel nägime ja samal õhtul meenutan piltidelt, et käisin kinos "Savusanna sõsaraid" vaatamas. Järgmisel päeval oli kohe uus kinodate "Suvitajatega". 

Kevadesse jäid veel Roosi esimesed tantsulise iluvõimlemise trennid, sünnipäev mängutoas, sõprade külastamine ja esimene uhke balletikleit. Samuti jäi aprilli veel minu katse hakata päriselt jooksmas käima. Jõudsin vist lausa kolm korda ja olin enda üle meeletult uhke, kuid siis jäi asi ikkagi katki. Kuid mäletan siiani neid inspireerivaid lugusid, mida minuga jagasite. Arvan, et varsti annan endale jooksmisega uue võimaluse! 

Samuti toimus aprillis meil klassiga 4. klasside õpilaskonverents ja Sakus ääretult populaarne Jüriöö jooks. 22. aprilli pildid meenutavad imelist datenighti päikeseloojanguga rannas ja 23. aprill sõpradega Kadrioru pargis mängimist ja käimist. 

Enne seda, kui algust sai meie hullult stressirikas maja ostmise teekond, sai maikuus veel igasuguseid toredaid asju tehtud. Sõbranna käis lastega Sakus külas ja palju õhtuid sai veedetud mu kaitseväes oleva vennaga. Vanamõisa laat, kus saime aidata otsida ühte pisikest poissi, kes oli vanemate juurest ära jooksnud ja kelle Elmari vend leidis lõpuks ühe matkaauto pagasiruumi kaugelt tagaotsast. Arvan, et see pisike võis olla aastane ehk. See hetk, kui Max hüüdis poissi otsivatele vanematele, et me ta leidsime, hakkasin isegi korralikult nutma. Ma ei kujuta ette, mida need vanemad tunda võisid, kui otsid nii pisikest last nii suure rahvamassi seest. Õnneks lõpp hea - kõik hea! Maisse jäi veel Roosi esimene kord Jägala juga näha ja esimest korda sain talle teha ka pikad kalasabad - nii armas! 

Kindlasti üks eredamaid mälestusi on emadepäevast, kus korraldasime lastega meie klassi emadele üllatuse. See toimus lihtsalt nii armsalt. Nimelt pakkusin õpilastele välja ühe pisikese idee, mida nemad ise edasi genereerima hakkasid, aina uusi ja ägedaid ideid andsid ja lõpuks kutsusimegi emad reede hommikul kella kaheksaks klassi. 

Seadsime klassis emadele toolid valmis, lapsed küpsetasid ja kokkasid erinevaid maiustusi. Olime neile ette valmistanud armsa luulekava ja paar päeva varem filminud video, kus kõik õpilased eraldi rääkisid, mis nende emad on just need parimad. Samuti kinkisid kõik lapsed oma emmedele lilli ja magusat. See emotsioon on mul nii hästi meeles ja eriti äge oli see, et tööpäeva hommikul kell 8 oli meil 26-st emast kohal vist 23.. mega! 

Juba varsti peale emadepäeva näen, kuidas mu galerii täitus piltidega meie korterist ja kogu seda saagat saite te lugeda eelmises pikas postituses. Sellel teemal ma praegu veel rohkem ei peatukski. Homme õhtul toimub maja üleandmine ja lõpuks ometi saame me kolida OMA MAJJA! Ebareaalne ja mulle see kuidagi vist veel kohale jõuda ei taha.. See nädal tuleb üks kaootiline nädal koos kõigi kulleritega (diivan, batuut), Telia tehnikuga, laost kõigi meie asjade tassimisega, IKEA-st voodite toomisega ja ilmselt veel suurte šopingutega. AGA NII PÕNEV ON! Instagramis kindlasti näete juba rohkem. Vanaema, juba kahe päeva pärast saad vaatama tulla! Ootame sind väga. 

Kogu selle emotsionaalse kaose keskele jäi ka järjekordse kooliaasta lõpp. Ma tean, et ma olen seda korduvalt öelnud, aga ma ei väsi kunagi kordamast, et mu armas varsti-varsti 5.b klass on lihtsalt nii äge! Kuigi kohati on kindlasti väga keerulisi olukordasid ja pisaraidki olnud, siis nad kõik on mulle nii armsad ja kui lahedad nad on! Samamoodi ei suuda ma ära tänada ka oma klassi vanemaid, kes on eranditult igaüks nii toetav, abivalmis, sõbralik ja tore. Tihti õpetajatega rääkides tuleb välja, et selle töö üks raskemaid osasid ongi tegelikult vanemad ja nende suhtlemine. Muidugi on see klassiti ja isegi kooliti hästi erinev ja kõikidel on oma kogemused. Siiski tunnen, et mul on nii väga vedanud. 
Kes mind tunneb ja kes on kauem blogi lugenud, siis tema kindlasti ei imesta, et ma juba nii väga ootan septembrit ja just eile potsatasid pakiautomaati mu esimesed kingitused oma lastele. Kuna minu armastuse keel on kingitused ja üllatused, siis ega mu klasski sellest kuidagi ei pääse, hihi.:D 

Ahjaa - sel aastal korraldasime paralleelklassiga koos oma neljandikele ka suure lõpupeo. Kaunistasime saali, mõtlesime välja tegevused ja mängud ja muidugi ei puudunud peolt ka diskovalgus ja muusika. Laud oli kaetud õpilaste poolt toodud toiduga ja see laud oli ikka päris hullumeelne selle parimas mõttes. Äge mälestus! 

Juunis käisime enda koostöökoja õpetajatega Vein&Pintsel stuudios maale tegemas. Juba nii ootan, et enda pildid Roosi tuppa riputada saaksin. 
Kuna 16. juunil pidime algselt korteri juba üle andma, siis möödus juuni suuresti ka kolides ja kraamides. Õnneks saime kuupäeva natuke edasi lükata ja saime rahuliku südamega hoopis Hispaaniasse lennataja teadsime, et naastes saame tulla ikkagi veel koju. 

Hispaania oli väga ootamatu sihtkoht, millest ma tegelikult unistada ei osanudki. Algselt mõtlesime hoopis Elmariga kahekesi Inglismaa peale.. siis mõtlesime hoopis autoga Austriasse minna.. Siis saime sõbrad kampa ja plaanisime hoopis autoga Horvaatiasse minna. Lõpuks leidsin hoopis kogemata lennupiletid Hispaaniasse ajaks, mil Elmaril ja ta sõbral oli puhkus võetud. 10/10 ajastus ja broneerisimegi reisi. 
Me käisime viimati Elmariga Lanzarotel 2018 aastal ja peale seda polnud me kordagi jalga välismaale tõstnud. Seda suurem oli kogu see elevus. Muidugi oli suur ka hirm, kuidas Roosi esimest korda 8 päeva meieta vastu peab. Kogemusest kartsime, et ta hakkab meid nii meeletult igatsema, et võib nt palavik tulla. Kahel korral on seda juhtunud ja seda palju lühema aja peale. Õnneks seda tegelikult ei juhtunud ja Roos oli hoopis nii vapper ja tubli. Elas oma parimat elu vanavanematega. 

Kuna olime ostnud paketika, siis oli meil hinnas ka transfeer lennujaamast hotelli. See oli vist üks kohutavamaid kogemusi mul üldse. Esiteks ei rääkinud bussijuht sõnagi inglise ega muud keelt. Ainult hispaania keelt. Ta sõitis turvavööta nii, et vahepeal pidas politsei ta kinni ja palus vöö peale panna. Kuna sõitu oli palju ka mägedes, kus kurvid ja tõusud ja langused olid suured ja järsud, siis sain isegi bussis nutta. Lihtsalt kartsin nii meeletult seda järsku ja kiiret sõidustiili. Lisaks sellele, et liiklusreeglid temale vist ei kehtinud, oli tükk tegemist ka sellega, et inimesed üldse õigetesse hotellidesse jõuaksid. Üks paar näiteks pandi maha ühes kohas, mis kindlasti nende hotell polnud. Nad näitasid juhile oma Google Mapsist, et hotell on ju 20 minuti jalutuskäigu kaugusel. Juht aga muidugi midagi aru ei saanud ja nii seal vaieldi hispaania VS vene-inglise keele segus. Ühesõnaga lubatud 80 minuti asemel jõudsime meie hotelli 2,5 tunni pärast. Nädal hiljem võtsime lennujaama minnes hoopis takso, sest sellist asja me uuesti kogeda ei tahtnud. 

Reis ise oli väga äge ja mõnus oli üle aastate jälle näha ja avastada. Enamuse ajast nautisime ja veetsime aega oma linnas Tossa de Mar'is. Kaheks päevaks rentisime auto ja käisime nt Barcelonas ja kahes imeilusas rannas. Mina muidugi põlesin kolmandal päeval nii ära, et ühe päeva veetsingi täielikult toas ja ülejäänud reisi lihtsalt kannatasin, sest riided tegid nii haiget. Siiski saime ära proovida erinevad kohalikud toidukohad, ööklubi ja saime näha, kuidas hispaanlased "jaanipäeva" tähistavad. Viimane oli päris hull kogemus. Terve õhtu ja öö lendasid õhku igasugused paugud, harva ilutulestikuga. Väikesed lapsed mängisid kõikjal paugutajatega, mida vastu maad visatakse. Ühed tüdrukud viskasid väikese põleva paugutaja ühe vanamehe jalgadesse ja itsitasid siis, kui mees hüpates ära jooksis. Ebareaalne hullumaja ja kogemus. Eesti jaanipäevad on kindlasti mõnusamad ja põnevamad. :D 

Reisilt tulles veetsime natuke aega maal ning tulimegi Sakku tagasi, et viimaseid päevi oma korterit nautida, hunnikute viisi veel asju pakkida ja oma lemmiknaabritega aega veeta ja koos viimane lahkumiseelne õhtusöök korraldada. Viimase Sakus elatud nädala jooksul käisime 27.juunil ka notaris ehk saime maja omanikeks. 30. juunil aga andsime oma korteri uuele omanikule üle ja sellest ajast saati oleme elanud kus juhtub. Elmar peamisel linnas venna juures, sest ta töö on linnas. Mina Roosiga nädalake nende juures, kaks nädalat maal enda vanemate juures. Ma küll lubasin mitte sel teemal peatuda, aga lihtsalt mõtlen jälle, et 27 tunni pärast astuma oma maja uksest sisse ja saamegi sinna jääda.. appikeeeeeeeeeee

15. juuli. Enne, kui ma selle päeva kirjeldamise juurde tulen, tahaksin ma rääkida väikese eelloo ka. Nimelt umbes kaks aastat tagasi korraldas mu emps Järva-Jaani päevakeskuses liikumiskuu raames liikumisega seotud võistluse ning osalejatele lubati peale seda üllatust. Mõtlemise ja genereerimise järel said osalejad üllatuseks õhtusöögi Jalgsemal, kuhu loodi üheks õhtuks väike pop-up restoran, kus osalejad tegid üheskoos metsast saadavast toidust inspireeritud kolmekäigulise õhtusöögi. Peale seda, kui emps oli sellest Facebooki pildid pannud ja üritust kirjeldanud, hakkas järsku inimestel tekkima huvi ning aina rohkem uuriti, kas nemad ka saaksid sellisesse restosse tulla. Peale sellist suurt huvi ja erinevate ägedate inimeste koostööd toimus paar kuud hiljem Jalgsemal Tanel Padari kontsert, kus Metsaresto esimest korda oma täies hiilguses avalikult üles astus. Mäletan seda päeva nii hästi, sest rahvast oli paarsada ja meil non-stop kliendid järjekorras. Toidud olid tehtud suure hoole ja armastusega, kogu uhke restoran pandud püsti paljude inimeste abiga vanasse sodi täis kuuri jne. Peale seda pidu on Metsaresto olnud väga töökas, võitnud Järvamaal auhindu ja avas 15. juulil jälle oma uksed, kui äsja oli seljataha jäänud äge jaanipäevaüritus samas kohas. Sel korral olin jällegi ise ka abis ja kogu selle melu sees. 

Panen siia vaatamiseks lihtsalt paar pilti, mille mu onupoeg Ingmar Bötker (minge vaadate ta Instagrami - millised pildid ja kui tuus fotograaf!!!) oma väikese vennaga kahepeale kokku tegid. Juba on planeerimisel ka järgmise suve pidu, seega on, mida oodata! 

Peale Metsaresto pidu olime Roosiga veel nädalakese maal, käisime palju vanaema juures ja mängisime Sakust külla tulnud naabritega (nad jäävad kindlasti alatiseks meie naabriteks ka peale seda, kui me oleme ära kolinud.:D). Reedel pakkisime oma elud Järva-Jaanis kohvritesse tagasi kokku ja tulime Roosiga Laagrisse. Ootasime Elmari töölt ära ja läksime Kosele sõprade juurde, kellega siis koos Haapsalu poole panime, et teha üks viimane puhkus enne uue hullu perioodi algust. 

Olime sõpradega broneerinud Haapsalust natuke välja ühe pisikese metsamajakese, kus nädalavahetuse veetsime. Koht ise ei vastanud küll ootustele ja teise päeva alguses hakkas ahi konkreetset solgi ja muu jama haisu välja ajama, aga seltskond oli siiski super. Sama, mis Hispaanias, aga seekord olid lapsed ka meiega. Nii äge on vaadata, kuidas Roos omavanustega suhtleb ja kuidas need kaks tüdrukut nii hästi klapivad. Pisikesed sõbrannad, kes saavad tulevikus koos meenutada oma puhkust, kui nad muidugi sellest midagi mäletavad. :D Käisime igatahes Haapsalus toidufestivalil, Roos sai esimest korda tünnikas käia ja nautisime lihtsalt niisama olemist. Supermõnus ning Instagramis saate näha videot ka, mis sellest nädalavahetusest tegin. 

Siit edasi algab üsna uskumatu elu ja suvel ootab ees nii palju põnevat. Kodujutud jätame kõrvale, aga varsti saame minna nende samad sõprade pulma, kellega Hispaanias ja Haapsalus käisime. Lihtsalt KUI LAHE ja kui põnevil ja rõõmus ma nende pärast olen. Nad väärivad kohe kindlasti imeilusat päeva ja pulma ja kõike head oma ellu. Käisimegi eile kleidijahil ja sain endale midagi väga erilist. Enne pulmi aga ootab ees veel üks kontsertõhtu sõbrannaga ja soolaleivapidu + Roosi 3. sünnipäev pere ja ainult meie väga lähedaste sõpradega. Kui põnevil ma selle osas olen.. Igatahes on augustis veel paar põnevat üritust plaanis ja lisaks puhkuse lõpp ehk saan jälle kooli oma klassi minna ja hakata tegema ettevalmistuse järjekordselt pööraseks aastaks. Pöörane saab see kindlasti olema ka selle tõttu, et ma lähen jälle ülikooli! Oeh, kui suur otsus see oli ja tegelikult paneb mind natuke hirmu tundma, aga küll me saame hakkama! Kuna ülikool võtab ära meeletu aja, siis tuleb igapäevaelu kuidagi eriti hästi läbi mõelda, et ikka leiaks aega kõige tähtsamate inimeste ja tegevuste jaoks. 

Saite nüüd natuke aimu, mis on viimase nelja kuu jooksul toimunud ja näha eriti palju pilte. Aitäh endiselt, et siin olete ja loete ja mulle kaasa elate. Kuna väga palju on tänapäeval blogist kolinud üle vaid Instagrami või Youtube'i, siis olen eriti tänulik, et veel viitsitakse mu hästi pikki postitusi lugeda. 

Igatahes jätan teid nüüd veel viimaseid pilte vaatama ja kindlasti kirjutan varem või hiljem juba järgmise gigantse postituse. 

Tsau! 

(Tahtsin teiega jagada veel viimase aja kahte uut avastust ka. Nimelt esimeseks TikToki konto @caskinwhine, kelle sisust ma olen nii vaimustuses. Ta jagab nii inspireerivaid ja mõnusaid mõtteid sellest, kuidas peaksime julgema olla need, kes me päriselt oleme. Et me ei peaks hoolima kogu aeg teiste arvamusest, sest tegelikult see ei ole oluline suurema osa ajast! Et peaksime olema uhked enda saavutuste üle ja hindama pisikesi asju. Kohati on hästi raske nii mõelda, aga noh - proovime! Iga päeva ja hetkega enda vastu leebemaks ja paremaks, eksole!
Teine asi on üks Türgi sari, mille ma kogemata avastasin ja olen nüüd täielikult sõltuvuses. Leidsin Youtubest inglisekeelsete subtiitritega ja jagan teile ka - EARLY BIRD. Nii äge romantiline komöödia, kus on nii üle võlli lahedad tegelased. Ma olen ise seda viimase nädala jooksul vaadanud vist poole ööni ja jõudnud kuidagi juba 46. osani. Vaata sina ka, kui sulle meeldib selline kerge meelelahutus.)