MEIE ELUUNISTUSE TÄITUMISE LUGU - ME OSTSIME MAJA!

 Istun praegu oma päris esimese kodu diivanil. Taustaks mängib Liis Paalitsa vlog. Sekund tagasi viskasin ära oma just tellitud MuSushi bokebowli, mis oli nii kuiv ja halb, et ei kannatanud süüagi. See selleks. Kodu on tühi. Taimed ja vaibad on ammu läinud, kapid on peaaegu tühjad. Tubades vedelevad pakitud kolimistkastid ja veel hunnikus asju, mida saame viimased 3 päeva kasutada. Ehk siis see meie päris esimene kodu ei ole tegelikult enam MEIE kodu. Jah, me müüsime oma maailmaarmsa Saku korteri maha. 

Kuigi mu eelmine blogipostitus oli 23. märtsil ehk rohkem kui kolm kuud tagasi, siis olen meie koduteemat natukene siiski jaganud, sest korterit on ju väga raske märkamatult müüa. Kui algselt olin ma arvamusel, et proovin seda teha võimalikult nähtamatult, vaikselt ja seda mitte mainida, et tagasilöökide korral ei oleks see nii märgatav, siis otsustasin ikkagi ümber. Ma ei tea veel, kui detailselt ma tahan seda lugu rääkida, aga hakkan vaikselt kirjutama ja eks siis selgub, kuhu ma jõuan. 

Me oleme jooksvalt juba päris pikka aega kinnisvaraportaalidel silma peal hoidnud ja unistanud. Kuna selge on see, et hinnad on ebareaalsed ja me kindlasti ei kavatsenud end pangalaenuga lõhku tõmmata, siis me midagi suurt ei otsinud ega oodanud. Vaatasime lihtsalt maju ja unistasime natuke, et mis siis kui... Hoidsime silma peal Saku valla piiresse jääval kinnisvaral, sest siin elatud aastatega on Saku meile väga südamesse kasvanud ja olime otsustanud, et me siit ära minna ei soovi. Isegi vahepealne suur soov hoopis Järvamaale tagasi kolida vaibus juba mõnda aega tagasi. Kui varasemalt mõtlesime, et paljud meie sõbrad on ju maal ja pered ka, siis oleme tegelikult Sakus oma elu juba nii üles ehitanud, et ei raatsi sellest loobuda. Meil on kõige ägedamad uued sõbrad ja tuttavad. Mul on töö ja mu klass. Roosil koht hoius ja juba paari kuu pärast lasteaias imelises rühmas. Elmaril samuti hea tööl käia ja tutvused ning sõbrad, kellest ei taha loobuda. 

18. MAI - Käisin harjumusest kv.ee vaatamas ja sinna oli ilmunud uus kuulutus. Maja. Meie hinnaklassis. Ilus ja helge. Aed. Natukene Sakust väljas. Saatsin Elmarile lingi ja ta vastas, et sõidame õhtul mööda ja vaatame, kuidas tundub. Sakust väljas on palju suvilate piirkondasid ja paljud majad, mida olime niisama piilumas käinud, asusid kuskil peateest kaugel ja nii, et ümber olid inetud lagunenud hoonetega prügimägesid meenutavad krundid. Selle tõttu ei julgenud ma kohe jälle midagi oodata. Olin arvestanud, et ilmselt on asi sama ja sellisesse kohta mina kolida kunagi ei kavatse. Kuna Elmar oli tol päeval kauem tööl ja koju jõudes meie Roosiga juba magasime, käis ta maja vaatamas mu vennaga, kes oli kaitseväest ööseks meile tulnud. Elmar kirjutas öösel, et maja on isegi norm, aga asukoht vist natuke kaugel. Samas parim siiani ehk polnud kuskil sügaval suvilate piirkonna südames. 

19. MAI - Reedene päev. Olime niisama ringi sõitmas, kui viisin jälle jutu selle maja juurde ja kuna kahe päeva pärast oli kliendipäev tulemas, küsisin Elmarilt, et kas läheks vaatama. Me polnud varem ühtegi maja vaatamas käinud, sest kogu see teema tundus sürreaalne. Minu küsimuse peale Elmar aga vastas üllatavalt, et okei, lähme. Registreerisimegi kliendipäevale. See oli seni suurim samm, mida olime kunagi ühe maja suunas teinud. 

20. MAI - Käisin hommikul kell 6 sõbrannat õites pildistamas ja peale seda startisime maale. Meil oli kõik kellaajaliselt välja arvutatud. Viisime Roosi minu vanemate juurde, et saaksime ise Türi Lillelaadal käia. Teadsime, mitu tundi saame seal olla, et jõuaks Roosile järgi, vanematega aega veeta ja siis tagasi linna oma uut maja vaatama tulla. Jah, me nimetasime seda maja esimesest hetkest peale meie majaks. 

Leppisime kokku, et vaatasime ajal mingist broneerimisest me rääkima ei hakka, sest ennast tundes ma oleks võinud kohapeal juba notarisse minekust ka rääkima hakata, kui maja väga meeldinud oleks. Igatahes kohale jõudes parkisime auto ja läksime aia äärde. Just oli enne meid üks mees maja vaatama läinud ja seega pidime terve selle aja aia taga ootama. Tundus väga ebameeldiv olukord, sest maakler ja vaataja olid meile lähedal ja kindlasti nägid meie tulekut. Oleks olnud viisakas kasvõi aeda sisse lubada?! Ei? Igatahes kuidagi esimene emotsioon selle olukorra tõttu oli halb. 

Edasi läks juba kõik paremini. Aed oli kena - pigem pisike ja armas, aga piisavalt suur ka. Kui KV-s olevatel piltidel oli köök-elutuba tänu lainurgaga tehtud fotodele hääääästi suur ja avar, kartsin ma, et sisse astudes pettun, kui pisike see päriselt on. Ei pettunud! See oli täiuslik! Piisavalt suur ja piisavalt pisike samaaegselt. Käisime maakleriga läbi kõik toad ja ruumid ja kuuri ja aia ja aiatagused. Kuna vaatajaid oli tol päeval viis, olime arvestanud sellega, et võib minna hinnas ülepakkumiseks ja võib minna nö kismaks maja saamise osas. Teadsime kohe, et kui maja on meile mõeldud, siis lõppude lõpuks meie selle ka saame. Leppisime kohe kokku, et hinnas meie üle pakkuma ei hakka. Kui keegi hakkab - meie loobume. 

Peale majaga tutvumist läksime autosse ja sõitsime koju. Pikk vaikus. Meile mõlemale väga meeldis! Hakkasime nüüd otsima põhjuseid, miks me ei peaks seda maja tahtma. Me ei leidnud midagi, peale selle, et maja hind toob ilmselgelt praeguse korteri laenust palju suurema kohustuse ja teiseks see, et uus kodu asub paar kilomeetrit Sakust väljas. Ühesõnaga tahtsime leida probleeme sealt, kus neid polnud, sest nende kahe asjaga olime ju maja otsides algusest peale arvestanud. Me ei oodanud, et leiame Saku südamesse korteri hinnaga samaväärse väärtusega maja. See oleks olnud väga rumal ootus. 

Saatsime kuulutuse perele, lähematele sõpradele. "Vaata ja ütle, miks me ei peaks seda maja ostma!" saatsime kuulutuse linki laiali inimestele, kelle arvamus meile oluline on. Elmar võttis ühendust ühe tuttavaga, kes teab ehitusest palju ja ka tema kiitis selle heaks. Kõigile meeldis. Eelkõige meile. VÄGA MEELDIS! 

Peale seda hakkas pihta teekond, mida ma poleks uneski osanud oodata. Teekond täis stressi, ootamist, teadmatust ja pisaraid. Tundsin iga oma rakuga, kui stressis ma olin. Nutsin vist iga päev. 

Peale kliendipäeva teadsime, et maakler hakkab uue nädala jooksul vaatamas käinud inimesi läbi helistama, et selgitada  välja, kelle huvi on jätkuv, kelle oma mitte. Kuna meile ei helistatud, helistasin ise. Kuna kõnesid oli palju, siis ma täpselt ei mäletagi enam, kuidas see asi täpselt oli, aga igatahes mingeid vastuseid me pikalt ei saanud. Kogu aeg oli justkui "me veel ei tea, veel on soovijaid, veel tullakse vaatama, omanikud otsustavad järgmiseks nädalaks..." Esimesed 1,5 nädalat olidki minumeeles nii, et me ootasime justkui vastust, et kas maja soovitakse meile müüa või mitte. Kas peaksime oma korterit müüma hakkama või mitte. 

29. MAI - Esmaspäeva hommik. Olin koolis ja ootasin pingsalt kõnet maaklerilt, et ehk on midagi selgunud. See kõne tuli koos uudisega, mida ma ei osanud kunagi näha. Nimelt kuna suvi on magusaim aeg maja müümiseks ja omanikud on otsustanud meile müüa, oleks nüüd aeg teha võlaõiguslik leping, millega peatatakse igasugune müük kolmeks kuuks, mille jooksul on meil aega korterit müüa ja siis maja osta. Püänt oli muidugi see, et oleksime pidanud maksma 10% maja hinnast ehk viiekohalise summa, mida meil ei olnud. Ma julgen praegu vabalt välja öelda, et meil seda summat ei olnud, sest kui paljudel noortel peredel hängib viiekohaline summa kuskil kogumishoiusel või sokisahtlis? Meil mitte. See on ju raha, mille oleksime saanud korteri müügist. 

Mäletan hästi, kuidas peale seda kõnet hoidsin pisaraid tagasi ja helistasin Elmarile peaaegu nuttes. Elmar ütles, et siis peame majast loobuma. See pole summa, mida tahaksime kuskilt kokku laenata. See summa oli väga suur! Helistasin ka empsile, sest noh, parim koht kuhu murega helistada! Mäletan, et kõne lõpuks emps ütles, et ma ei muretseks. Mis peab olema, see on! Kui maja on meile mõeldud, siis saame selle ka ilma paarikümne tuhande euro maksmiseta. See rahustas mind VÄGA! Teadsin ju, et see on tõsi. Aga kuradima raske oli. Igatahes helistasin ka maaklerile tagasi ja ütlesin, et meil pole seda raha. Temapoolne selge vastus oli, et sellisel juhul tuleb majale uus kliendipäev, sest huviliste hulk olla suur. Leppisime sellega. 

Kuna saime aru, et maja saab see, kellel on esimesena raha olemas, otsustasime lihtsalt tegutsema hakata. Korterit müüma lootuses, et jõuame piisavalt ruttu. Kui maja ostetakse enne meid ära, siis järelikult pidi see nii minema. Vähemalt oleks meil korter müüdud järgmise maja jaoks, millest me siis ilma ei jääks samadel põhjustel. 

30. MAI - Korteri esialgne kuulutus läks Facebooki 30. mail. Tegin ise telefoniga suvalised pildid, et saag käima tõmmata ja huvi ootama jääda. Olin juba oma klassivenda, kes tegeleb ka kinnisvara pildistamisega, hoiatanud, et mul oleks äkki varsti pilte vaja. Samal päeval kirjutasingi, klassivennale, et nüüd läheb asi käima. Kirjutasin talle hommikul kell 9 ja 10 tundi hiljem oli tal juba meil fotosid tegemas. Teadsin, et piltidega võib minna umbes 2 päeva ja arvestasin sellega. Minu üllatus oli aga see, kui 5 tundi peale pildistamist potsatas mu postkasti link IMEILUSATE piltidega ja kirjaga, et ta ei taha meie protsessi kuidagi pidurdada ja tegi seega ruttu pildid valmis. Ma ei suuda siiani ära tänada seda kiirust ja suhtumist. Hans-Kristen Sapas - minu klassivend, kes tegi pildid ja keda väga-väga soovitan. Aitäh sulle! 

Pelgalt Facebooki kuulutuse ja telefoniga tehtud piltide peale sain vist kirju oma 20. Huvi oli väga suur ja ma ei imesta grammigi. Meie korter oli imeilus, helge ja lihtne, mis annab uuele omanikule nii palju kergust see oma nägu teha, kui soovib. Aga ka muutmata kujul on see imeline. Sama päeva õhtul 16.30 oli esimene vaataja kohal ning veel paar vaatamist kokku lepitud. Enne kuulutust kv-s! 

Oli näha, et sellele huvilisele meie korter väga meeldis ja see on vist isegi vähe öeldud. Ta armastas seda. Jäi jutt, et kui ta on järgmisel päeval veel kahte korterit vaatamas käinud, annab ta meile vastuse. 

31. MAI - Esimesest vaatamiskorrast 30. mail saime 24h hiljem kirja - "Hei! Käisin nüüd teisi kortereid vaatamas. Kokkuvõttes on aga selge, et minu süda kuulub teie omale!" KAS TE SAATE ARU? Me saime ühe päevaga inimese, kes põhimõtteliselt tuli-nägi-võttis! Väga palju erineva info vahetamist ja küsimustele vastamist hakkasime broneerimislepingut vorpima. 

1. JUUNI - Saime valmis esialgse broneerimislepingu ostja poolt. Lasime selle meie tuttaval endisel maakleril üle vaadata ja kõik oli hästi. Kuna koostaja oli ostja, siis peale tutvumist ja uurimist allkirjastasin selle ja saatsin tagasi. Jäin tema vastuallkirja ootama, et siis äsja kv-sse üles saanud kuulutus broneerituks märkida ja aktiivne müük lõpetada, vaatamisajad teistele tühistada. 

Majaga ei olnud endiselt mingeid edasiminekuid. Lihtsalt proovisin kiiresti müügiga tegeleda ja hoidsin maja maaklerit kogu aeg kõigega kursis, et näidata, et meie huvi maja vastu pole grammigi kadunud ning et me põhimõtteliselt pingutame praegu üle oma võimete. Kõike seda Elmari tipp-hooajal, minu töö ja meie lapse kõrvalt. Megaraske oli! 

2. JUUNI - Ärkasin hommikul kirja peale, et ostja oli siiski teinud lepingus veel paar muudatust ning kui mulle sobib, allkirjastaksin selle. Mäletan seda reede hommikut hästi. Lugesin unise peaga pool kuus hommikul telefonist neid muudatusi ja hakkasin nutma. Need ei sobinud kohe üldse. Tundsin, kuidas jälle mu stressitase tõusis kiiremini, kui mina voodist tol hommikul. Saatsin lepingu tuttavale maaklerile, kes samuti selle kiirelt maha laitis ning ütles, et uued punktid justkui kohustavad meid müüma ehk see leping muutuks eellepinguks, mis on lubatud vaid notariaalselt ja on seega bronnilepingus selliste punktidega ebaseaduslik. Jumal tänatud meie tuttava eest, sest minu jaoks on see teema üsna keeruline. Igatahes kirjutasingi ostjale, et meie selle lepinguga ei nõustu ja meil on valik minna edasi eilse lepinguga või üldse lepinguta ehk meie müüme edasi ja tema suhtleb pankadega. Sellisel juhul ongi raske see, et kui müüja tahab, saab ta nii kergelt noa selga lüüa. Ostja mõttes ülihalb variant. Tol hetkel olime meie muidugi maja osas täpselt samas seisus ju. 

Igatahes 2. juuni lõunaks oli meil mõlemale sobiv broneerimisleping siiski allkirjastatud. MEIL OLI OSTJA! Põhimõtteliselt ühe päevaga telefoniga tehtud piltide peale! Bronnileping ostjaga olemas kuulutuse üleslaadimisest 3 päeva hiljem! Me tundsime, kuidas isegi vaatamata neile pisikestele agadele kõik jooksis, justkui olekski see asi niii õige! 

5. JUUNI - Kuigi ostja tegeles veel pankadega ja endale sobilike pakkumistega, siis viienda juuni hommikul saime teada oma notari aja. Notar on 14. juunil! Me pingutasime ninast vere välja, et oma korterit kiiresti müüa, et majast mitte ilma jääda, ja kõik sujus! Mitte, et mul selle tõttu stressi oleks vähem haha, sest meie enda uue kodu osas oli KÕIK lahtine. 

Kuupäevaliselt enam ei mäleta, aga ühel hetkel saime signaale, et huvilisi majale on siiski mitmeid ning teisel hetkel signaali, et reaalselt ostuhuvilisi kui selliseid peale meie siiski ei ole. Võta siis näpust, kas olukord ongi nii kiiresti muutuv või on see taktika - igal juhul tähendas see meie jaoks seda, et miski olnud kindel. Suusõnaliselt saime aru, et soov on meile müüa, samal ajal teadsime, et raha paneb rattad käima ja kui keegi enne meid rahapatakaga lajatab, siis oleme meie oma majast ilma. 

Samas pean märkima, et isegi selle tohuvabohu keskel ma kuidagi päriselt-päriselt ei mõelnud kordagi, et me ei saa seda maja. Hirmud olid suured, aga manifesteerimine veel suurem, kui nüüd aus olla. Tellisin siin korteri müügi alguses meie uuele terrassile valgusketi isegi ära haha. Oleks võinud ju vabalt juhtuda, et pean need riputama oma üürikorteri seinale, kui majast ilma jääme, aga MA TEADSIN, et see maja on meie! See oli nii õige tunne! 

12. JUUNI - Tuli jälle pisike suur pauk, mis mul jalad täiega alt lõi tol hetkel. Nimelt oli meil 17.-24. juuni reis Hispaaniasse ning teadsime, et tahame enne seda kõik korteriga seonduva ära teha, et saaks kiiresti majaga edasi liikuda. Sel esmaspäeval aga sain ostjalt kirja, et kuna tema pangad viivitavad vastustega, siis kas oleks võimalik notar lükata edasi peale jaanipäeva, kui oleme reisilt tagasi. Mäletan, kuidas ma, va piripill, jälle nutma hakkasin, et KAS TÕESTI LÜKKUB KÕIK EDASI????? KAS TÕESTI MAJA OSTMINE LÜKKUB EDASI? Ma olin lihtsalt nii kurb ja ütlesin, et meile sobib siiski notar enne jaanipäeva, aga 14. kuupäeva võime 1-2p nihutada, et selles pole probleemi. Õnneks oli ostja sellega päri ja kõik jätkus peaaegu nii, nagu olime algselt kokku leppinud. Notar lükkus 15. juunile. 

13. JUUNI - SAIME MAJA NOTARI AJA! Ma ei tea, kas ma olen kunagi õnnelikum olnud! Hehe, eks ikka olen, aga see tunne oli kirjeldamatu, kui vähem kui 4 nädalat peale maja kuulutuse esmakordset nägemist oli meil korter peaaegu müüdud ja uue kodu notari aeg kirjas. Vabandage väga, aga mis elu see veel on? Ma ei uskunud kuu tagasi, et ma lähiaastatel üldse seda teekonda käia saan. 

15. JUUNI - Korteri müümine. Tol hommikul tundsin ma vist esimest korda elus, et ma olen nii närvis, et mul on lihtsalt süda nii paha. Mu keha ei reageeri tavaliselt stressiolukordades nii, aga sel hommikul küll. Ebareaalne. Mõtlesin lihtsalt, kui mul on maailmailus ja kallis kodu, mida ma lähen praegu müüma, et elus edasi liikuda veel ilusamate unistuste poole. Kuidas elu mind sellesse hetkesse toonud oli?

Imeilus notaribüroo kesklinna pilvelõhkujas vaatega linnale. Seal läks kiiresti. Järgmisel hetkel oli meil korter müüdud ja sõitsime liftiga juba alla, et seda suurt sammu tähistama minna. Mäletan, kuidas istusime seal lähedal kohvikus ja Elmar küsis, kuidas ma end tunnen. Minu sees oli mingi ebareaalne rahulolutunne. Nagu 100% rahu! See tunne tegi mind nii rõõmsaks, sest kuigi ma ei arvanud, et me teeksime midagi valesti, andis see tunne kinnitust, et kõik läheb täpselt nii, nagu minema peabki. Ma olen õiges kohas, teen õiget asju ja õigeid valikuid. 

Peale meie korteri müüki saaksin kõigile pereliikmetele ja lähedasematele sõpradele kokkuvõtte, et korter on müüdud ja maja notari aeg 27.06 ja et nüüd ma kavatsen reisile minna ega taha nädal aega mingist kinnisvarast mitte sõnagi kuulda. :D Ma olin kuu aega järjest oodanud, istunud teadmatuses, muretsenud, närvis olnud, nutnud, suhelnud ja suhelndu ja suhelnud, et ma tundsin, kuidas ma vajasin lihtsalt puhkust kõiges selles! Mitte, et pisendada Elmari panust sellesse - ta oli mul kogu aeg olemas ja üritas mind kuidagigi rahustada ja ütles alati naeratusega, et "Maris, me saame ju endale varsti maja! Kõik on hästi! Kõik läheb hästi!" 

Algselt oli meil plaanis korter üle anda päev peale notarit ja päev enne reisi, aga viimasel hetkel otsustasime seda siiski teha 30. juunil ehk sel reedel. Mul on hea meel, et me nii otsustasime ja et see ostjale sobis. Seega praegu seda kirjutades istungi keset kolimist teades, et ülehomme ütlen ma sellele pesale igaveseks head aega. Nüüd võite 3x pakkuda, kas mul tulid pisarad silma? Hullult raske on lahti lasta nii suurest osast meie elus, meie esimesest päris oma kodust. 

26. JUUNI - Veel viimased suhtlemised pangaga. Siinkohal ma tahan väga tänada meie laenuhaldurit - Kätlin Kaimer SEB-st. Ta oli esimesest hetkest lihtsalt nii hea teenindaja, et oleme Elmariga talle meeletult tänulikuld. Alustades sellega, et kuigi laenutaotlused saatsin välja mina, mistõttu oli Elmar kaastaotleja, helistas Kätlin esimest korda hoopis Elmarile. "Tere! Ma helistan teile, sest vaatan, et Maris on ju õpetaja, seega tal on hetkel kindlasti tunnid ja ei hakka teda segama." Nagu kui läbimõeldud?! Sellest hetkest peale suhtleski Elmar temaga telefonitsi ning kiitis kogu aeg tema suhtlemisviisi, sõbralikkust, asjalikkust. Viimased päevad enne notarit oli Kätlin tegelikult puhkusel, aga ei andnud meie asja oma kolleegile, vaid tegigi viimase päeva enne notarit oma pingutused puhkuse ajast. Me oleme oma tänusõnad talle edastanud, aga tahan kiita ka avalikult. AITÄH! 

27. JUUNI - MAJA NOTARI PÄEV! 

Mõtlesin mais maja esimest korda vaatama minnes, et huvitav, kuidas see lugu lõppeb? Kas see maja on meie maja? Kas me saame selle maja endale osta? Kas see ongi meie lugu nüüd siit selle majaga või on see üks nendest toredatest unistustest, mis tegelikult ei täitu? Mitte-mitte-mitte kunagi enne selle maja kuulutuse nägemist ma ei uskunud, et me saame endale lähiaastatel maja. Nagu postituse alguseski ütlesin, siis praeguste hullumeelsete hindade keskel olime lihtsalt õnnelikud, et 2,5a tagasi megatarga otsuse tegime ja korterigi ostsime. Vaikselt oma südames ma muidugi manifesteerisin ja käskisin Elmaril ka vist oma sada korda kõvasti välja öelda, et "Jah, Maris, me saame endale maja!" Elmar muidugi kindlasti ei pidanud silmas seda aastat, haha, aga kusjuures kui tagasi mõelda, siis need samad Elmari sõnad tõid meile ka 2021. aasta alguses oma korteri! Seda hullumeelset lugu saate (uuesti) lugeda SIIT ja SIIT! 

Igatahes eile oligi see väga oodatud notari päev ehk päev, kui kirjutasime alla oma kodu ostmisele päriselt. Tunne ei olnud kuidagi üldse närviline või stressis. Pigem selline mõnus, põnevil, ootusärev. Kella kolmeks olime Elmariga jälle seal kesklinnas, aga mitte enam kõrgel pilvelõhkujas, vaid üle tee teise notari büroos. Kui meid ette "hoiatati" (heas mõttes), et too notar on suur jutustaja ja nö rahvanotar, siis nii oligi. Korteri müügiga läks pool tundi, maja müügiga tund, sest jah.. oli palju jutustamist hehe. Igatahes saime lõpuks allkirjad alla. Erinevad tasud makstud ja pudel šampusega maakleri poolt käeotsas kõndisimegi tagasi auto poole, olles ise just MAJA OSTNUD! 

Jah, ma tean, et enne, kui nimi pole kinnistusraamatus vahetunud, ei ole me ju omanikud ega midagi, AGA ME OSTISME MAJA! Lihtsalt vabandage väga, universum, mida sa just teinud oled? Kuidas me täna siin oleme? KUIDAS? Kas unistused tõesti täituvad, kui nendesse uskuda? Kui manifesteerida? Kui püüelda ja proovida ja pingutada?

Käisime peale notarit veel korraks majas uue naabriga tutvumas ja uue aia ehitust arutamas, sest enne piiriks olnud kasvuhoone lammutati ning nüüd oleks sinna vaja ehitada mingisugune aed. Õnneks saime sellega jonksu, aga lihtsalt see teadmine, et MEIE UUED NAABRID! MEIE PISIKE ARMAS AED! MEIL ON AIAS ÕUNAPUUD, KUS PIDID OLEMA MAGUSAD ÕUNAD! Mainin ära ka selle, et sisse saame kolida loodetavasti juuli keskel, hiljemalt kuu lõpuks. Jääge mu majateemalisi postitusi ootama, hiihi!

Siia lõpetuseks tahaksin veel tänada kõiki neid sõpru ja perekonda, kes on meile kaasa elanud. Reaalselt maani kummardus ja suur kalli. Mina poleks kogu selles teemas sees olles teieta vist kuidagi ellu jäänud. Aitäh meie tuttavale maaklerile meid niiiii palju aitamast korteri müügiga seonduvalt ja aitäh mu klassivennale imeliste piltide eest. Neid pilte näete postituse alguses ka! Aitäh meie laenuhaldurile ja aitäh, Universum! Millessegi peab ju uskuma!

Mis elu see on, et inimene saab minna paljajalu oma terrassilt õue õuna noppima ja sööma? Nagu te aru saate, olen ma lihtsalt nii kuradima tänulik, et ma saan selles hetkes olla, et ma saan elada oma unistuste elu oma unistuste inimestega. Et Roos saab varsti igal sekundil õue joosta, kui ta soovib. Et ma saan oma aias lehti riisuda (lemmiktegevus mul hihi!!) ja lilli istutada. Et ma saan nautida hommikusööki või päikese loojumist oma terrassil. Et ma saan jõuludel osta koju suuuure kuuse. Et ma saan kutsuda külla sõpru ja perekonda, et nendega mõnusalt aega veeta. Et me saame pakkuda oma lapsele oma tuba ja privaatsust! Et Elmar saab oma koju oma sauna ja aia, kus ta on alati unistanud nokitseda! Et me ei pea enam igal vabal hetkel genereerima, kuhu minna ja mida teha, sest korteris lõputult istuda ei suuda. Imeline! Aitäh, elu!

Lõpetuseks teile üks armas lilleke karikakardega, kes räägib iga päev, kuidas ta uue kodu batuudil nii kõrgele-kõrgele hakkab hüppama. 

Aitäh, et lõpuni lugesid ja aitäh, et olemas oled! Sinu unistused täituvad ka - olen selles kindel!