"Mitte keegi ei tule meid päästma!"

 Siin ma nüüd siis istun ja olen teile valmis avama rohkem, kui ma ehk julgeksin, aga ma teen seda siiski. Ma usun, et minu lugu võib olla midagi, millega nii mõnigi lugeja suhestub ja tean omast kogemusest, kui lohutav ja suureks abiks on see, kui tead, et oled kellegagi sarnases olukorras, samastud temaga ja ehk saad nippe, mõtteid ja motivatsioonigi. Alustagem!

Need inimesed, kes mind kauem teavad või on blogi lugenud, teavad, et olen maadelnud enda tervislike harjumuste ja kaaluga juba aastaid. Väga palju aastaid. Ma mäletan enda kaalunumbri võrdlemist klassiõdedega juba algklassidest - ma ei olnud siis kuidagi s u u r, ma olin alati lihtsalt pikem ja kaalusin rohkem. Mäletan suurt hirmu ja häbi, kui tantsimas pidin oma paarilisega trikke tegema, sest kuidas ta küll peaks jõudma, mõtlesin. Mäletan, kuidas mu klassivenna ema õmbles mulle maailmakauni punase siidise ballikleidi ja ma piirasin enne seda pidu julmalt oma söömist, et sellest materjalist mu kõht välja ei paistaks. Olgu öeldud, et ma olin siis enda jaoks tegelikult vägagi kõhnake, aga igal inimesel on kõht ja teatud materjalid toovad seda kergemini esile. Olgu siis esile tuua palju või vähe. 

Panen siia kaks pilti ka. Esimene oli Koolitantsu võistlustel 2011, kui arvasin, et olen NII SUUR. Teine pilt 2014 dets, kui arvasin tegelikult samamoodi.. 

Ma olen teile varem paar aastat tagasi jaganud oma teekonda ideaalkaaluni ja seda, kuidas võtsin 18kg alla Orgu kavadega ja ainult toitumisega. Ma olen teile jaganud ka kaks aastat tagasi enda 8-nädalase summerbody väljakutse teekonda, kus võtsin selle ajaga pea 10 kg alla. Jälle ainult toitumisega. Lisaks nendele kaalulangustele on korduvalt olnud ka pisemaid võite. Täna olen näiteks 6kg kergem kui aasta tagasi ja nii edasi. 

Sellise jutu peale võiks arvata, et kaalungi juba 0 kg, sest muudkui kaotan kaalu. Selle juures on aga see kibe koht, mida ma nii kardan jagada ja mis teeb mind nii haavatavaks. Kaalust juurde võtmine. Mitte püsimine oma ideaalkaalus. Enda premeerimine võitude puhul, mis on tihti lõppenud paljude lisakilodega. Murdumine ja ebaõnnestumine. Väga kerge ja tore on ju jagada oma kaalukaotuse lugu ja motiveerida sellega nii end kui teisi. Saada kiitvat ja tõstvat tagasisidet. Palju keerulisem on aga jagada seda osa, kus lihtsalt ei suuda seda tulemust hoida. Pettumus endale ja palju sosistamisainet ja parastamist mõnele teisele. 

Kuna ma aga tean, et ma ei ole selles üksi, siis ma tahan jagada. Ma ei ole asjata seda blogi pea 13 aastat kirjutanud. Mulle meeldib ja ma tunnen, et oma teekonna jagamine hoiab mind õigel kursil. Paneb kolm korda rohkem mõtlema sellele, kas tasub tahvel šokolaadi korraga ära süüa või mitte jalutuskäigule minna. Kas ma peaksin tegema peale tööpäeva näljasena ruttu neli võileiba? Või äkki ootan 15 minutit ja teen selle ajaga korraliku toidu valmis? Äkki ei vaata terve päeva Netflixi uut sarja, vaid loeks raamatut? Äkki kirjutaks üles asju, mille eest olen tänulik, mitte ei scrolliks juba 100x nähtud Instagrami feedis või TikTokis? Äkki mõtleksin, kui palju ma olen elus saavutanud, mitte ei materdaks end pidevalt pisikeste ebaõnnestumiste pärast. 

Ma tunnen üle pika-pika aja, et ma olen kohas, kus ma PÄRISELT tahan oma elu muuta. Ma ei räägi enam ainult kaalust ja sellega seonduvast heaolutundest enda keha üle. Ma räägin seda, et esimest korda elus ma TAHAN VÄGA liikuda. Ma olen tüdinenud oma uhke nutikella vaatamisest, mis vahel puhkepäeva lõpus näitab 1000 sammu või 3000 sammu tööpäeva lõpuks. Ma tahan raamatuid lugeda! Ma pole väga ammu seda päriselt-päriselt tahtnud teha. Ma tahan vett juua! Ma tahan selle harjumuse tagasi oma ellu tuua. Ma tahan teha paremaid valikuid kõiges! Ma tahan elada 80:20 eluviisi, kus on oma koht ka mõnel sarja vaatamisel ja šokolaadil, aga ma tahan harjumuseks saada selle, et ma lähen hoopis õue liigutama ja ei vali kiirtoitu kodutoidu asemel. Ma tahan väga, et see kestaks ega lõppeks mõne eesmärgi saavutamisega. Et see oleks elustiil, mitte periood. Ma olen nii tüdinenud nendest perioodidest viimase kümne aasta jooksul. Aitab! 

Mulle tundub, et inimesed minu ümber on nii tublid. Palju tublimad kui mina. Näen pilte kelladest, mis näitavad päeva lõpuks palju rohkem kui 10 000 sammu. Näen pilte loetud raamatutest, spaapäevadest ja paljudest teistest tervislikest valikutest. Tunnen alati nii suurt uhkust nende inimeste üle ja teadvustan endale täielikult, et ka natuke inimlikku kadedust. Olen aga endale korralikult selgeks teinud, et ainus inimene, kellega ma end võrdlema pean, on mineviku mina. Kasvõi eilne mina. Näiteks olen ma terve selle nädala proovinud rohkem liigutada ja liikuda. Olen nelja päevaga (selle osa postitusest kirjutasin neljapäeval) kõndinud umbes 12 km ja täna plaanin veel emaga õhtul jalutama minna. Ma tean, et paljude jaoks on see 12 ühe päeva tavaline liikumine. Minu jaoks on see aga 12x rohkem kui eelmisel nädalal. Ma pean end võrdlema iseendaga. Alati! Keegi on ju alati tublim, parem, kiirem, rikkam, kõhnem ja naljakam kui mina. Millises suunas aga otsustan ise liikuda ja muutuda - see on oluline võrreldes varasema minaga. Onju?!

Kuna mul on endast VÄGA VÄHE pilte, siis panen siia vahele lihtsalt ühe hiljutise liftiselfi heh

Ma olen terve selle nädala mõlgutanud mõtteid, et teha see postitus ja hakata jagama oma teekonda. Olen rääkinud paari inimesega, kes sarnast asja teevad ning nemad on öelnud, et see aitab nii palju iseenda teekonnale kaasa. 

Enne, kui ma päriselt otsuse tegin, kirjutasin ma paarile oma sõbrannale ja empsile, et mida nemad arvavad. Rääkisin ära oma mõtted, mis ma tahan ja miks ma tahaksin teha. Nad kõik andsid kiire rohelise tule ja ma mõistsin, kui hoitud ma tegelikult oma inimeste poolt olen. Küsisin ka Elmarilt, et mis tema arvab ja kas tal oleks piinlik, kui jagan siin avalikult ja näiteks ebaõnnestun. Ta vaid naeris ja kinnitas, et tema kiidab mu teekonna blogimise heaks ja on alati toeks mulle. Täpselt see koht, kus olla jälle nii tänulik, sest tegelikult nemad on kõik ka suures osas inimesed, kelle arvamus mulle korda läheb ning kelle arvamust ma hindan. Muidugi tiksus mul kuklas ka see, et tegelikult sajad inimesed saavad osa mu teekonnast ja neil kõigil võib oma arvamus olla. Noh, mitte ei või, vaid kindlasti ongi. Mida nad arvavad? Mis siis, kui nad trambivad mu maapõhja, kui ma ebaõnnestun? Kirjutasin sellest mõttest ka Instagramis ja küsisin, kuidas teie arvate sellest teemast ja kuidas mitte hoolida teiste arvamusest. 

Kohe esimesena kirjutas mulle sõbranna lapsepõlvest, et see Maris, keda tema teab, et hooli võõraste arvamusest. See on tegelikult ka tõsi, sest pigem ma sellest tõesti ei hooli. Või vähemalt kunagi ei hoolinud. Enim kartsin ma tol hetkel, kui blogimise osas nõu küsisin, hoopis tuttavate arvamuse pärast. Kes mind teavad..  Tänaseks ma enam selle üle ei muretse grammigi, sest kõigi teie vastused panid mind mõistma, et E I! Minu teekond on m i n u teekond. Kõigil võib olla oma arvamus, aga see ei tohi ega peaks mõjutama mind kuidagi negatiivselt. Võib olla kedagi ei huvitagi ja mina siin värisen haha..:D

"Kõige olulisem on see, mida mina iseendast ja oma loost arvan."

"Lihtsalt.. jaga. Nagu Fokin ütles, siis teiste arvamus ei maksa sinu arveid ehk you do you!"

"Kõige rohkem mõtlevad kõik inimesed nagunii hoopis iseendast, mitte teistest inimestest."

Ma olen nii palju kordi sarnast teekonda ette võtnud. Vahel jõudnud kuhugi, rohkematel kordades aga jälle mitte. Aga ma ei anna mitte kunagi alla. Ma ei anna mitte kunagi alla enda õnnes ja rahulolus. Ma pingutan nii palju ja kaua, kuni vähegi annab ja võimalik on. Alustan kasvõi tuhandeid kordi veel, sest ühel korral ju peab tulema s e e tulemus, mis jääb. See elu, kus on uued harjumused. 

Eilsel koolitusel jäi mulle meelde üks ütlus, mis mind siiani natuke kummitab. Need teed, mida me pidevalt käime ja tallume, need me asfalteerime. Need rajad, mida mööda me ei käi, need rohtuvad ja kaovad aja jooksul. Selle mõtte saab ju ideaalselt üle kanda harjumustesse. Ma olen praegu pidevalt asfalteerinud oma laiskuse ja ettekäänete rada ning seetõttu on rohtu kasvanud liikumisharjumuse, tervislike toitude ja enda armastamise teed. Kuidas ma saan iseendale jätkuvalt nii teha? Aitab! Aitab, Maris! 

Kuidas siis siit edasi?

Mul on täpselt 12 nädala pärast sünnipäev ja ma saan 27-aastaseks. Täna ma tean, mida ma endalt endale sünnipäevaks soovin ja mida ma kavatsen endale kinkida. Kolm kuud aega, et pingutada, harjumusi kujundada, õnnelikumat elu luua. 

Minu eesmärk on panna oma teadmised ja aastatega omandatud teooria praktikasse. Minu eesmärk on palju rohkem liikuma ja liigutama hakata. Ma alustan kõndimisest, et luua uuesti see harjumus, mida ma kunagi armastasin. Mu eesmärk ei ole nullist jõusaalihundiks saada või nullist maratoni poole pingutada. Alustame sellest, et ma käin kõndimas. Kasvõi kilomeetri või kaks päevas. See oleks ikkagi rohkem teadlikku liigutamist kui siiani on. Ma usun, et selliste pisikeste sammudega jõuan ma kindlamini harjumuse tekkimiseni kui siis, kui ma paneks endale kohe suured eesmärgid, mis mind kolmandal päeval juba vihast oksendama ajaksid. 

Minu eesmärk on toituda 80:20 ehk teha igapäevaselt paremaid valikuid, hoida näksimine ja portsud kontrolli all, kuid samas lubada endal ka väljas süüa, magusat ja krõpsu süüa. Elu on näidanud, et ainult kava järgides on tulemused kiired, aga veel kiirem on tagasi auku langemine. See viimane on just see, mida ma üritan nüüd vältida. Üks hirmudest seoses sellega on mul see, et kui keegi, kes on mu teekonnaga kursis ja seda postitust lugenud, näeb mind poes või mõnel üritusel. Kas ta mõtleb siis, et suure suuga siin kuulutan uut elustiili, aga miskipärast näen poekorvis krõpsupakki või sünnipäeval mitmendat korda snäkivaagnat tühendamas. Ma nii pelgan seda. Näiteks kunagi ei julgenud ma pikka aega oma kodukohas poest krõpsu osta, et muidu kõik vaatavad, et sellepärast olengi selline suur..:D Eks see hirm jääb, aga nagu mulle paljud nõu andsid, siis ei tohiks see mulle korda minna ja ega see minu kohta midagi ei ütle, mida teised arvavad. Aga ühesõnaga ei taha ma sukelduda mitte ühegi kava sisse, vaid võtta retsepte ja ideid, kust aga saan, ja kuulata enim ennast ja oma keha. Proovime! Muidugi on ka pisike kaaluline eesmärk, aga endale SUUREKS üllatuseks ei tunne ma end täna nii suurena, kui samas kaalus olles paar aastat tagasi. Olen vahel öelnud Elmarile, et kuule, täitsa okei olen ju isegi?! Seda poleks kunagine Maris kunagi öelnud, kui poleks just oma ideaalkaalus olnud. Eks jagan ka selle numbri liikumist teiega! 

Lisaks liikumisele ja toitumisele tahan ma hoida oma unetunnid sama heas kohas võrreldes tänasega. Reeglina saan ma 8+ unetundi kergelt kätte. Ma tahan luua endale raamatu lugemise harjumust. Alles paar päeva tagasi saingi ühe raamatu läbi ja olin täiega uhke enda üle! Muidu kippusin ikka kõike muud tegema, aga mitte lugema. Ma tahan endale hästi öelda ja endale komplimente teha. See ei olegi nii kerge, kui algselt tunduda võib. Palju kergem on end kritiseerida. Ma tahan hoida oma kodu rohkem korras, sest minu jaoks on see üks esimesi rahulolu aluseid. Sassis kodus ajab kõik kiiremini närvi ja pahaseks, onju! 

Ühesõnaga proovin ma väikeste sammudega ja elutervete sammudega liikuda vaikselt suunas, mida olen siin postituses kirjeldanud. Seda teekonda proovin ma jagada kindlasti järgmised 3 kuud ehk oma sünnipäevani. Kui see käes, siis vaatame edasi. Natuke proovin veel mõelda, kuidas ma seda tegema hakkan. Usun, et pikemad postitused tulevad siia koos pikemate mõtetega, mida järjest kirja panen. Samas lühemalt tahaksin seda sisu edasi anda jooksvalt ka Instagramis. Mis te arvate? 

Kui keegi tunneb, et tema tundis end kuidagi siin ära ja mõtleb ka, et aitab, siis anna mulle ka teada! Koos on kergem ja nii põnev oleks kuulda teie mõtteid, tundeid, lugusid. 

Igatahes aitäh, kui sa lõpuni jõudsid ja ma kordan veel, et see ei ole minu jaoks nii kerge kui tavapärane blogimine. Võimalus, et ma ebaõnnestun, hirmutab mind. Eriti see, et ma pean seda siis avalikult tunnistama. Samas võib see olla miski, mis mind õigel kursil hoiab. Näiteks praegu seda postitust lõpetades istun ma Järva-Jaanis diivanil. Kell on 22.40 ja käeulatuses on mul Twix. Ma plaanisin selle ära süüa, sest t ä i e g a ju tahaks. AGA EI! Vaatasin just Roaldi saadet, kus oli mu maailmalemmik kogu sellest toitumiskavade ja fitnessi maailmast ehk Kaisa. Ma nii imetlen teda ja selle saate vaatamine aitas mul praegu otsustada, et nii hilja õhtul pole küll ühtegi head põhjust selle šokolaadi avamiseks. Korraks 30 sek olen rõõmus, siis kahetsen koheselt. "Mitte keegi ei tule meid päästma," ütles Kaisa oma community live-s ja see ongi nii. Keegi ei tule külmkapiust minu ees kinni panema ega vea mind trenni. Keegi ei ava minu eest raamatut ega pane telefoni ära. Meie ise oleme ainukesed, kes seda teha saavad. Meie! Mina! 

Edu kõigile oma teekondadel! Meie eesmärgid võivad erineda rohkem või vähem, aga ma päriselt loodan, et sa täidad oma soovid, jõuad eesmärkideni ja oled õnnelik! Mina ei anna alla enne, kui olen kõik selle saavutanud. Alustan ja proovin kasvõi tuhandeid kordi veel. Aga ehk on see viimane kord alustada? Ja siis vaid jätkata ja jätkata ja nautida elu. 

Tsau!