"Mitte keegi ei tule meid päästma!"

19.märts

Eelmises postituses rääkisin teile oma mõtetest ja plaanidest seoses igatepidi tervisliku eluga. Kes lugenud ei ole või ei mäleta, saab seda uuesti lugeda SIIN. Selle postituse avaldasin 5. märtsil ja alguseks vüiks siis lugeda ehk kuuendat märtsi. Mille alguseks? Paremate ja teadlike valikute alguseks. Valiku toituda tervislikumalt. Valiku mitte kogu aeg snäkkida alguseks. Valiku end liigutada alguseks. Raamatute lugemise, kodu korras hoidmise, oma aja mõistlikuma kasutamise valiku alguseks. 

Täna on 19. märts ehk pühapäev ja 2 nädalat on möödas eelmisest postitusest. Sellest algusest. Ma tahan alustuseks öelda jällegi suure tänu neile, kes mulle kirjutasid. Kes jagasid oma lugu, kes elasid kaasa minu loole ja julgustasid mind. AITÄH! 

Ma olen hästi rõõmus nende kahe nädala üle. Ma olen väga tänulik endale, et ma otsustasin, et nüüd aitab mugavusstsoonis elamisest, mis ei too mulle eriti palju kasu. Viimase kahe nädala jooksul lugesin ma läbi raamatu Kristi Ojasaare kohta. See oli julm lugemine. Mitmes mõttes julm, kuid ääretult silmiavav, vist isegi heas mõttes raputav ja pani mõtlema asjade üle, mida peaksime täna hindama, hoidma ja väärtustama. Olen tänulik, et mul on hea tervis ning et minu lähedased on samuti terved! Et me saame valutult ja lihtsalt liikuda, teha erinevaid tegevusi, nautida suuri ja mitte nii suuri asju. Ausalt olen meeletult tänulik kõige selle üle ja see on kindlasti miski, mida endale rohkem meelde tuletama peame, usun, et me kõik. Igatahes olen nüüd uue raamatuga alustanud ja algused on alati keerulised. Ma jään tihtipeale nii vanasse raamatusse kinni ja ei suuda end teisele lainele saada. Proovin! 

Liikumisega on olnud selles mõttes hästi, et ma pole juba ammu nii palju jalutamas käinud. Ma ei tee seda iga päev ja lasengi endal puhata, kui tunnen, et tahan olla diivanil või lihtsalt tubane. Teisalt olen teinud nii mitmeid kordi valikuid minna õue jalutama või lapsega aega veetma, kui ma varem seda teinud poleks. Praegu näitab kell, et kahe nädalaga olen jalutamiseks pannud kella käima ja kõndinud siis 30km. Tean, et paljude jaoks on see hullult vähe, aga minu jaoks on mõõdupuu vana Maris ehk ma ei võrdle end sinu, tema ega temaga, vaid ainult iseendaga! Ma polnud ammu jalutamas käinud ja kahe nädala peale on see pea 3x5km nädalas, mis on äge! Lisaks olen ma palju-palju rohkem aega Roosiga lihtsalt õues jalutades, avastades ja mängides veetnud. Armastan, et need kevadised ilmad ja lume sulamine kutsuvad veel rohkem õue. Paneme edasi! 

Samamoodi olen suutnud ka toitumise üsnagi hästi jonksus hoida. Eelmisel nädalal käisime reedel lauamänguõhtul ja suhu sattus väga palju üleliigset magusat ja snäkke ning ka järgmisel päeval tellisime nt suure seltskonnaga Hessi jne, kuid need kaks päeva nullisid ära kogu nädala töö. Sellest tekkis täpselt selline hea motivatsioon, et ei, ma ei luba endal ennast saboteerida. Üks lauamänguõhtu ei saa minna üle järgmise päeva õhtuni ja olla sisustatud jama söömisega. Pean olema ju enda parim sõber, mitte aga vaenlane.