Mu voodis on üks tädi ja palju muud ka, mis pole nii hirmus kui see tädi!

Aeg liigub nii halastamatu kiirusega, et vaevalt olen saanud eelmise postituse üles ja juba vaatan kalendrisse, et sellest on pea kaks kuud möödas. Kui juba viimast postitust mainisin, siis teatan etteruttavalt, et plaanin ka sel aastal teha samasuguse kohtingute postituse. Nii tore oli näha, kuidas paljud paarid väljakutse vastu võtsid ja nüüd iga kuu teadlikult midagi ägedat koos teevad. Meie kaks esimest kohtingut sel aastal on igatahes tehtud! Aasta esimene kohting läks muidugi nagu ikka läheb, kui teed plaane, sest Roos oli pea terve jaanuari haige, aga tehtud saime! :D Veebruaris käisime ühes kohas, kus varem pole käinud, ja pettusime täiega.:D Aga eks siis aasta lõpus kuulete! 

Selle aasta algus pole läinud kuidagi üldse ootuspäraselt. Ilmselt on suur põhjus sellel, et haigused ja erinevad viirused pole meile just eriti palju halastanud, eriti Roosile. Küll meeletult pikalt kestev nohu, palavik, silmad, oksendamine, köha jne. Kõik see skeemitamine, kuidas haige lapse kõrvalt tööl saab käia ja kumb vanematest tööl saab käia. Kuna Elmaril on aasta algus olnud tavapärasest paindlikum, on Roos palju issiga aega veetnud ja mina olen saanud korralikult tööl käia. Aga mure on kogu aeg kuklas tiksumas siiski. Haiguste ja suure lähedusvajaduse koosluses on terve aasta algus möödunud minu küljes nii õhtuti peale tööd kodus kui ka magades. Kuna meil on kahetoaline korter, siis on Roosi voodi meie oma küljes. See ju ei takista grammigi teda meie vahele ronimast, terve öö käest kinni hoidmast jne. Tunnen, kuidas ma olen nii kurnatud sellest kõigest. Muretsemisest, pidevast skeemitamisest ja sellest, et pea võimatu on olnud leida aega iseendale. Tass on vaikselt tühjaks jäänud. 

 

Suureks murekohaks on kindlasti ka viimaste nädalate uneprobleemid ja igal ööl mitu ja mitu ja mitu korda ärkamine. Enam tagasi vaadates ei meenu üldse, millal see algas, aga väga hästi on meeles see, kuidas mõnel ööl vist 10 korda käekella piilun, et kas kohe on äratuskella aeg. Jubedalt kurnav! 

Kusjuures praegu seda kirjutades tuleb mulle meelde see, kuidas peale talvevaheaega jaanuari alguses uuesti kool algas ja esimesed päevad vaatasin ka öö jooksul vist oma 20 korda, kas nüüd on äratuskell. Ühesõnaga mäletan meeletut ärevust, et ma magan sisse. Hästi kummaline, sest ma pole tegelikult pea kunagi sisse maganud ja see pole mingi aktuaalne probleem, aga see on alati olnud mu meeletu hirm. 

Üks asi veel, mis võib olla vabalt pidevate ärkamiste põhjuseks - üks tädi, kes Roosi sõnul meil seal magamistoas teki all on...

Ma olen täpselt see inimene, kes pole kunagi õudusfilme vaadanud ja isegi Harry Potter on minu jaoks õudne. Minu jaoks on maksimaalselt hirmutavad igasugused jutud vaimudest ja kummitustest ja üleloomulikest asjadest. Olen alati mõelnud, et jubedaim stsenaarium oleks see, kui ma saan ühel päeval lapse ning tema hakkab midagi nägema ja sellest rääkima, nagu lapsed juhtuvad tegema. JA SIIN MA NÜÜD SIIS OLEN! 

Ma ei mäleta täpselt, millal see hakkas, aga ka kuskil jaanuaris vist. Ühel suvalisel õhtul, kui olime elutoas ja Roosi läks magamistoast midagi tooma, teatas ta, et üks tädi on meie voodis ja Roosi ei julge minna. Mõnel korral on koos magama jäädes ka maininud seda tädi, aga tavaliselt õhtuti, kui meie seal toas ei viibi. Ühesõnaga on mu suurim hirm tõeks saanud ja tõeks saanud ka see, et ma kardan magama minna, magamistoas olla. Täna nt sain üle pika aja üksi kodus olla ja magasingi diivanil.. ja ega ma siingi eriti ei julgenud olla. Mu aju genereerib lihtsalt kogu aeg mingeid utoopilisi stsenaariume ja silmad näevad igas nurgas ja varjus MIDAGI, mis äkki on MISKI. Täiesti ajuvaba, aga nii see on. Mäletan sama probleemi aastaid tagasi, kui mu isapoolne vanaema meie seast lahkus. Olin temaga väga-väga lähedane ning peale tema surma olin vist umbes 2 aastat nii, et üksi olles magasin suure tulega. Hakkasin pimedust kartma nii toas kui ka õues, kuigi varem ma seda kunagi kartnud polnud. Voodisse minnes panin silmad kinni ega julgenud neid enam avada enne hommikut. Kogu aeg on olnud suur hirm, et äkki ta on seal, kuhu ma vaatan, sest ma olen ju teiste suust kuulnud, et sellist asja on kogetud. Samamoodi on olnud peale mõlema vanaisa surma, aga mitte nii pikalt, sest nendega ma polnud kunagi niiii lähedane kui vanaemaga. 

Okei, ma ei arvanud, et ma jõuan oma jutuga siia, kuhu ma just jõudsin, aga jah.. See on olnud üks mu suurimaid hirme (peale selle muidugi eks, et linde ma kardan vist sama palju..:D) nii kaua, kui ma end mäletan. Mul ei ole kunagi olnud kogemusi üleloomulike asjadega, ma pole midagi ega kedagi üleloomulikku näinud. Ma ei tea, kust see hirm tulnud on, aga siin ma siis olen! Kardan olla oma kodus, sest mu laps räägib mingisugusest tädist. Eile tegin kodus salveiga puhastust ja nüüd meeletult loodan, et see midagigi paremuse poole muudab. 

Kui ma kunagi seda tädi teemat Instagramis mainisin, siis sain hunnikus kirju, mida kõike teiste lapsed veel näinud ja rääkinud on, aga palun-palun-palun ärge mulle neid rohkem kirjutage!:D Ma vist ei peaks vastu ja saaks igast loost veel 297347 asja, mida hakata kartma ja üle mõtlema. Öelge parem, kas te olete kodus midagi teinud, mis on sellised asjad lõpetanud või paremuse poole muutnud. Kui keegi veel minusugune samade hirmudega on, siis võite ka kirjutada, kuidas endaga hakkama oled saanud ja mida ette võtnud.. sellises hirmus elamine on niiiiiiiiiiiiiiiii kurnav! 

Mõtlen nüüd, et ehk ma poleks pidanud seda kõike kirjutama, kui olen üksi kodus..:D Panen nüüd telekal volüümi kõvemaks ja ei vaata enda taha ukse poole.. 

Oeh, olen ma 6 või 26, selles on küsimus. 

Üks imeline oskus, mida ma alati imetlen, on näha hunnikus halvas ka head. Kui kõik tundub raske ja halb, siis tegelikult on ju nii paljut, mille üle rõõmustada ja tänulik olla. 

Näiteks käisime neljapäeval oma klassiga Järva-Jaanis projektipäeval. "Keerukuju" projekt sündis aastaid tagasi, kui töötasin veel Järva-Jaani Gümnaasiumis ja ühel õhtul mõtlesime empsiga, et kas ja kuidas me saaksime teha tööalaselt koostööd. See projekt on meile mõlemale väga südamelähedane ja minu arvates hindamatu väärtusega. 

Selle projekti raames tooma õpilased kokku inimestega, kellel on liikumis-, nähemis- või vaimupuue. Tihti võtame me iseenesestmõistetavana, et me oleme suutelised nägema udusel päikesetõusul põllul kaugel seismas ilusat rebast või et näeme oma kallima silmi. Võtame iseenesestmõistetavana seda, et me saame joosta kallistama inimest, keda me pole ammu näinud, mängida jalgpalli või jalutada päikeseloojangu ajal mööda tasast mereäärt. Me ei mõtle igapäevaselt sellele, missugune kingitus on see, et me saame aru, kuidas toimivad erinevad asjad maailmas, et me oskame iseseisvalt küpsetada ahjus ideaalse krõbedusega kartuleid või see, et me oleme suutelised elama iseseisvat elu. Kõik see on aga suur kingitus ja miski, mida igaüks meist ei ole võimeline kogema. Mäletate lapsepõlvest keerukuju mängu? Sa sulged silmad ja keerutad end nii kiiresti kui suudad. Tasakaal kaob ja me ei ole suutelised sirgelt seisma või liikuma. Pilt meie ees virvendab ja on hägune. Mõtted peas on natuke segased, sest pea käib ringi ja täpselt ei adu, kuhu poole ma nüüd seisan ja vaatan. Keerukuju mängides kogeme me KÕIK neid tundeid. Neid tundeid aga kogevad paljud inimesed meie keskel ka siis, kui on tavaline argipäev ja keegi ei mängi keerukuju. Lõppude lõpuks aga oleme me kõik inimesed ning kõik väärt armastust, hoolimist ja abi. 

Meie eesmärgiks on see, et õpilased teaksin, kas ja kuidas nad saavad erinevates olukordades abiks olla. Et nad ei pelgaks abikätt anda. Et nad näeksid, et vaegnägija ja või ratastoolis liikuja on inimene nagu nemadki. Empaatia, hoolivus, julgus, märkamine. Mäletan hästi, kuidas esimese projektipäeva raames aastaid tagasi rääkis ratastoolis liikuv Vello, et kui ta ühel korral tänaval ratastooliga kukkus ja ise püsti saada ei suutnud, ei tulnud talle keegi appi. Ta lihtsalt lamas seal tänaval ja vaatas autosid mööda sõitmas. Meie projekti eesmärk on see, et meie õpilased ei oleks kunagi need möödatuhisevad autojuhid. Et nemad oleksid need, kes jäävad seisma ja aitavad. 

Ühesõnaga usun, et see projekt on hindamatu väärtusega ja olen nii õnnelik, et sain oma Saku klassi Jaani tuua. Järgmisel projektipäeval tahan kindlasti neile oma kodukohta rohkem näidata ja tutvustada. Tunnen, et see lähendab meid, kui saan näidata oma armsat Järva-Jaanit, kus olen üles kasvanud. 

Lisaks sellele projektile on tegelikult veel palju vahvat toimunud. Näiteks käisime Roosiga esimest korda uisutamas. 2x jõudsime juba jää äärest autosse tagasi minna enne seda, kui ta lõpuks oli nõus jääle tulema. Küpsetasime koos Roosiga hunnikus muffineid, mille viisin sõbrapäeval oma õpilastele. Panin hommikul klassis veel uhked vahukooretutid pähe, mis muidugi 5 min hiljem olid muffinite peal nagu sulalumi haha. Mõte luges vähemalt. :D Ilumatsin üle 1,5a lõpuks ära ka pildid, mida tuli 550.. upsi. Terve jaanuarikuu poputasin enda koroona ja imetamise lõpetamisega välja langenud juukseid ning võrdlesin, et aastataguse ajaga on asi palju paranenud. Ehk mäletate, et näitasin aasta tagasi ka teile neid pilte siin.. kui keegi soovib, saan update teha! Igatahes on juuste kaotamine suur hoop enesekindlusele ning seetõttu panin uuuesti tuhandendat korda vist juba pähe pikendused. Seekord käisin uues kohas ja olen niiiiiiiiiiii rahul ja õnnelik! Mõned hommikud on olnud nii ilusad päikesetõusud ja see teeb alati hommikul tuju heaks. Olen ostnud endale nii palju kordi juba tulpe, sest lilled laual on jälle miski, mis mind rõõmustab. Vahepeal ostsime ka uue auto ja minult on küsitud 2x energiajoogi ostmise eest dokumenti Lidlis ja Selveris. Esimeses poes ütles müüja, et tundun rohkem nagu lõpuklassi õpilane ja Selveri töötajal lihtsalt vaatas ja vaatas ja mõtles ja mõtles, et kas ma ikka olen 16+ või mitte. Roosi käis esimest korda juuksuris ja nautis iga sekundit sellest. Käisime ka Kosel lastediskol, mis oli megalahe kogemus lastele. Tegin jaanuaris kahe klassiga võistluseks playbacki kavad ja need kukkusid välja lihtsalt üliiiiiiiiiiiiiiiägedad! Oleme veetnud palju aega minu vanemate ja vanaema juures, mis on alati mu lemmiktegevus! Käisime Elmari vennatütre sünnipäeval ja saime terve perega kostüümid selga. Saime elutuppa suure kolaka valge laua asemel musta ümara ja see teeb toa palju hubasemaks! 

Ühesõnaga kui jätta välja see, et mu magamistoas teki all on mingi tädi ja mul on maksimaalsed uneprobleemid, siis on elu ju päris ilusake!