Teemad, mis on viimasel ajal hingele jäänud..

Mul tuli täna hommikul hästi suur motivatsioon teha tööd. Kuna aga söögilaua ääres on liiga hämar päeval, magamistoa kirjutuslauaga on lood samamoodi, siis tarisin köögist laua elutoa akna alla ja naudin nüüd siin nagu pisikest kontorinurgakest. Mõnus valgus, palju ruumi, tuju hea ja motivatsioon on laes. 

Kuna järsku on kätte jõudmas aeg, kus mu Suhkrutükk saab juba 2-aastaseks, käisin täna hommikul Laagris poes ja soetasin paar asja eelseisvaks sünnipäevapeoks. Käisin muidugi läbi ka Rimi koolilaadalt ja jäin sinna vist oma heaks kümneks minutiks. Ohhetasin ja ahhetasin, sest iga aastaga lähevad kooliasjad nii palju ägedamaks, stiilsemaks ja ilusamaks. Juba ainuüksi vihikud on sellised, et ma lihtsalt niisama tahaksin endale vähemalt kümmet koju seisma osta. Ärme siis hakka isegi mainima neid kauneid pastelseid pliiatsite ja markerit komplekte või armsaid vikerkaarekujulisi kustukumme ja inspireerivaid märkmikke. Seda juttu paneb kirja, nagu me nüüd juba kõik teame, kooliasjade armastaja ja hull koolifänn. 

Eelnevast lõigust tulenevalt võtan ette ühe teema, mis täna hommikul ühe pisikese vestluses jutuks tuli. Nimelt panin ma Instagrami ühe pildi maailmailusast vihikust ja kirjutasin juurde lühidalt sama jutu, et asjad on tõesti nii stiilsed ja kutsuvad.. ja muidugi seda, et ma hullult ootan juba septembrit. 

Ilmselgelt ei tule see jutt üllatusena mitte kellelegi, kes mind vähegi tunneb või on pikamat aega mu blogi lugenud. Olen selline (minu arvates heas mõttes) hull olnud juba alates 2017, kui ma esimest korda klassi ees seisin. Tegelikult ka tõele au andes olin ma selline enda kooliajal - ma alati ootasin uut õppeaastat väga. 

See on siis see märkmik, millest juttu oli. Nii ilus ja stiilne ja seest mõnus vanaaegne-ruuduline. Maksis natuke alla 7 euri ja Rimis hehe. 

Igatahes kirjutas mulle selle story ja jutu peale üks naine ning naeris ja ütles, et ma vist ikka megalt tahan tööle. Nõustusin ja lisasin, et iga suvi ja vaheaeg ootan ma tööleminekut. Selle peale sain ma hästi üllatava vastuse, mis 100% kindlalt ei olnud pahaga öeldud, aga kuidagi jäi mulle pikaks ajaks kõrvu kõlama. Nimelt: "Eks see lapsega kodus olemine andis sulle seda. Mul on 4 aastat jutti ja no ei soovi, et suvi ära lõppeks." 

Ma tundsin kuidagi end naaaaaatukene rünnatuna ja vajadust end kaitsta või kuidagi tõestada, et ei, ma ei armasta oma tööd, kuna ma sain vahepeal lapse. Ma mõistsin ülikooli alguses, et see on mulle õige eriala. Ma olen vahepeal voodis mitu tundi enne uinumist üleval, sest mulle tulevad mingid ägedad mõtted seotud tundidega, mida ma tahaksin kohe realiseerida. Ma vaatan vabal ajal välismaa õpetajate videosid ja TikTok'e, sest need on nii inspireerivad ja positiivusest pakatavad + annavad jällegist ülilahedaid uusi väljavaateid teemadele ja erinevatele meetoditele, mida kasutada. Elmar teab, kuidas ma võin suvalisel õhtul keset kooliaastat diivanil filmi vaadates öelda, et täiega tahaks juba tööle minna. Või kui ma aasta maal elasin ja empsile iga õhtu suure õhinaga rääkisin, kui tore päev oli jälle olnud. Mulle tundub, et minu siseringi inimesed näevad ka seda emotsiooni ja kuulevad mu jutte keset kooliaastat, mitte ainult ei loe mu postitusi, kus ma jälle ütlen, et nii lahe on. Ehk teistele jääb nendest postitustest teine mulje. Ma seda ei tea ja tegelikult ega ma ei saa midagi teha. Kõik ju kujundavad oma arvamused ise. 

Ma lihtsalt tundsin seda kuuldes, et armastan oma tööd ehk selleks, et olin lapsega kodune (kusjuures vaid 1 õppeaasta!), et see on nii ebaaus. Tundus täpselt nii, et kui keegi on õnnelik, siis on ju vaja tingimata talle kaikaid kodaratesse loopida. Täpselt nii, kui ema ütleb, et laps magab nii hästi. Teate ju isegi, emad, et siis on kohe platsis need, kes ütlevad õelal muigel, et oota vaid, kuni su laps.., sest meil oli ka nii! 

Kui inimene on rahulolev, rõõmus, siis on vaja kindlasti öelda midagi, et seda muuta. Ma kujutan ette, et tegelikult paljud kommentaarid ei tulegi otseselt kohast, kus teine inimene seda teadlikult tahab, aga välja kukub nii. Ehk olen neid isegi pahaaimamatult öelnud. Sellisel juhul palun ma vabandust! 
Igatahes minu armates ei ole midagi halba õpetajas, kes tahab seda tööd teha ja kes panustab päriselt palju aega ja mõtteid sellesse, et olla parem, osavam, asjatundlikum, pädevam. Ma usun, et kõik nõustuvad minuga, et hoopis hullem on õpetaja, kelle igast liigutuses on näha, et see pole (enam) tema asi. Meil kõigil on olnud mõlemat sorti õpetajaid endagi kooliajal.

MINUSEIK saatis mulle hullult tuusa õpsimärkmiku ja kui sa ka endale seda tahad, siis nende lehel on täna veel MARIS10 kooduga pisike soodukas. 

Kogu sellest segasest jutust tulen nüüd järgmise teema juurde, mille üle ma olen viimasel ajal mõelnud. Nimelt see enda kogu aeg kellelegi teisele õigustamine. Mina tundsin ülalnimetatud öeldu pärast kohe hullu survet end õigustada tegelikult täiesti võõrale inimesele. Ma oleksin võinult vabalt selle kohe unustada ja vestlusega edasi minna või selle lõpetada, aga ei. Äkki ta arvabki, et nii on? Jumala eest ma ikka pean põhjendama, ma tundsin. 

Ma vaatan suvel tihtipeale palju inimeste VLOG videosid ja viimasel ajal on hakanud mulle silma see, et tegelikult on see kuidagi hästi levinud. Kohe meenub eilsest vaadatud videost see, kuidas naisterahvas tegi endale bataadifriikaid (hullult head ju! Täidavad kõhtu! Njam!) ja samal ajal rääkis taustaks, et ta teab küll, et ta oleks saanud teha paremaid valikuid ja ta teab küll, et see pole eriti tervislik ja ta teab küll, et oleks võinud teha kõrvale värsket salatit, aga ta ausalt ei viitsinud. Tegelikult ega ta ei pidanud ju põhjendama ja lahkama kõiki neid teemasid, mida ehk (võõrad!) inimesed mõtlevad. You do you, babe! Või näiteks meikimise juures öeldud laused, et ma tean küll, et naturaalne on ilus ja ma panen liiga palju ühte ja teist toodet, aga mulle nii väga meeldib see protsess ja lõpptulemus ja ma tunnen end nii palju enesekindlamalt. Jällegi - you do you, babe! Kui inimene teeb midagi, mis paneb teda lühikeses või pikas perspektiivis end hästi tundma, valmistab talle rõõmu ja muudab enesekindlaks - YOU DO YOU! Peaasi, et see ei ole kuidagi kahjulik ei inimesele endale kui ka teistele. 

Ma loodan, et ma suudan Suhkrutüki kasvatada üles nii, et ta julgeb teha täpselt neid asju, mis tema südame rõõmsaks teevad ja mis talle väga meeldivad ka siis, kui kellelgi on selle kohta midagi öelda. Täpselt nagu minu emps on mulle 100% alati toeks igasuguste ideede ja olukordade puhul, tahan mina seda olla oma tütrele. 

Ühel nädalavahetusel emps tegi Roosiga pisikese armsa kohvikukese vanaema juurde. Roos oli nii rahul ja muudkui jõi sellest ilusast serviisist ja sõi küpsist. Superarmas mälestus! 

Muideks siit edasi kohe ka järgmine teema, mis mulle on viimasel ajal silma jäänud.
Kiire pisike sissejuhatav tähelepanek ka - samamoodi nägin ühes videos seda, kuidas naisterahvas ostis endale kleidi ja vabandas siis, et ta teab küll, et see kleit oli nii odav ja soodukas ka veel ja on pigem halva kvaliteediga ja natuke imelik, aga ta väga tahtis seda! Kui see tegi teda õnnelikuks - megalahe ju!

 Igatahes riiete teema. Ma täpselt ei mäletagi nüüd, kus see teema õhhus oli, aga nimelt lapsed ja nende riided ning nende riiete kommenteerimine. Peamine teema oli vist seal, et õues mänguväljakul olid umbes viie-aastased lapsed halvustavalt kommenteerinud pisema lapse riideid, sest need olid Pepcost. 

Kui ma nüüd aus olen, siis mu süda reaalselt murdus seda lugedes. Ma kujutasin ette, kuidas minu särasilmne ja heasüdamlik Roos läheb kellegagi mängima ja need siis ütleksid, et nad ei soovi temaga mängida, sest tal on X riided?! Kuidas see isegi võimalik on? Tänapäeval, kus taaskasutaminegi on nii populaarne ja lahe, jääb ikka kellelegi ette see, mida keegi kannab. Eriti lapsed! Viie-aastane laps ei tule ju ise selle peale, et öelda, justkui Pepco riided oleksid vähem lahedad ja väärt kui kallid brändiriided?!  Siinkohal oleks vist hea mainida, et ma ostsin Roosile just 10 paari retuuse Pepcost hehe. Minu arvates on nende uued kollektsioonid nii ilusad ja kui ma panen 2-aastasele hommikul lasteaeda minnes tutikad retud jalga ning õhtul koju jõudes on põlvedel muruplekid, mis kunagi maha ei tule, siis mul pole kahju neid 1.50 maksnud retuuse ka ära visata. Hullult kahju oleks, kui need oleksid olnud 10-eurised HM (või mis iganes muu poe) omad. :D 

Ühesõnaga on see hirmutav, et mitte vaid täiskasvanud, vaid ka lapsed võivad olla omavahel nii õeldad. Nende maailm võiks olla veel ilus ja lilleline ning täis uusi sõpru, kelle nad leiavad mänguväljakult, sest neil puudub eelarvamus, negatiivne hoiak ja nad on lihtsalt ühes siirad ja süütud inimesed, kes avastavad maailma. Ma vaatan oma Roosi, kes mänguväljakul läheb lihtsalt teise lapse juurde ja tahab teda kallistada. Kes läheb rannas kõrval linal istuvale poisile kõrsikut pakkuma. Kes ootab igal hommikul nii suure õhinaga lasteaeda minemist, sest kõik tema ägedad sõbrad ootavad seal. Kuidas ta tänaval ja poes teretab võõraid inimesi või kes lehvitab, kui autoga sõites põllul hobuseid näeme. Mõtlen oma lapsele, kes jookseb koridori, kui aknast töölt tuleva issi bussi näeb või kes mängukal kiikudes aina suuremat hoogu soovib. Ta on oma soovides nii siiras ja heatahtlik ning temas ei ole grammigi halba. Kõik, mis saab temast edasi, oleneb väga suuresti minust, meie perest ja keskkonnast, kus ta kasvab. Iial ei taha ma, et ta kaotaks oma julguse, siiruse ja heatahtlikkuse. Ma annan endast parima, et kellegi halvustamise asemel valiks ta alati hoopis selle kellegi kallistamise ja talle naeratamise. 

Mummuline komplekt Pepcost - nii lahe!

Lillelised retukad ja ilus õhuline suvepluus Pepcost - Roosi täiega lemmikud retuusid. 

Aitäh, et lõpuni lugesid ja näeme siin uuesti juba teisipäeval! Jep, juba järgmisel nädalal uus sünnipäevapostitus minu pisikesest kahesest Roosist.