Lihtsalt üks kevadine postitus

27. APRILL

Sain eile sõnumi, et Omnivas ootab mind pakk. Arvasin kohe, et lõpuks ometi jõudis Aliexpressis miljon aastat tagasi tellitud tagus telefonile. Oh imet, kui ootamatult nägin automaadis hoopis suurt ja üsna rasket pakki. Kas ma oleksin üldse Maris, kui ma poleks seda kohe avanud? Noup, kindlasti mitte. Poe juures sundisin end veel vastu pidama, aga kodu juurde jõudes udisin paki toavõtmega lahti. Pakk oli minu vanalt kolleegilt ja väga kallilt sõbrannalt Järva-Jaanist. Mõned nädalad tagasi kurtsime teineteisele, et veits raskem periood on elus ja tuju kurvavõitu. See oli täpselt selline aeg, kus ma mäletan, et ma nii tahtsin natuke puhata ja aega endale. Sõbranna oli kohe sellest kinni haaranud ja valmistanud mulle maailmaarmsa kingipaki, et endale aega võtta ja seda täiega nautida. Pakis oli kehakoorija, näomask, silmapadjakesed, šokolaad, lõhnaküünal, šampus, SEIK täpivihik (mille fänn ma täiega olen! Ostsin ise ka mõnda aega tagasi hehehe) ja armas kiri. Minu enda love-language on ka kindlasti kingituste tegemine ja selle pealt ma kokku ei hoia. Minu inimesed on parimat väärt ja seega olen ma lihtsalt nii rõõmus ja konkreetselt sillas (haha), et ka ise sellise läbimõeldud üllatuse sain. Ma nii hindan seda, et keegi on nii minu peale mõelnud. Aitäh! 

Kirjas tuletas sõbranna meelde ka seda, et kohe-kohe on algamas minu maailmalemmikum kuu mai! Juba eile vaatasin Roosit lastehoidu viia, et mõni üksik põõsas on juba õrnalt rohelist kuma võtmas ja reaalselt see valmistab mulle nii palju rõõmu. Üldse on viimased päevad olnud selline, kus oleme rohkem aega õues kui toas veetnud. Võidelnud küll nii metsiku tuule kui ka väikese vihmaga, aga siiski õues! Roosile nii meeldib ja ausaltöeldes mulle ka. Nädalavahetusel käisime näiteks perega sinililli otsimas ja Sakus terviserajal jalutamas. Kass oli muidugi nende lillekeste üle kõige rõõmsam ja seega pidi neid kogu aeg maast koristama, aga noh, natuke silmailu ikka. Lisaks Roosile tundub ka nii põnev see lillekeste teema. Aina nuusutab ja ütleb "lille". 

22. MAI

Aastavahetusel avaldatud blogipostituses rääkisin sellest, kuidas novembris tundsin kuidagi hästi suurt pinget ja stessi seoses sotsiaalmeediasse postitamisega ja otsustasin siis end (Instagramist) eemaldada. Ma ei teadnud, kui kauaks, kui lõppude lõpuks sai sellest pausist pool aastat. Paar päeva tagasi postitasin jälle üle kuue kuu esimest korda ja ma nii ootasin seda juba. Viimased päevad ja nädalad olin ma nii oodanud seda, et tahaks juba jälle Instagramis tegutsega nii nagu varem. Kes mind kauem jälginud on, teab, et olin pigem aktiivne igapäevane postitaja ja nüüd saan ma seda jälle teha, jess! Kogu see stress ja ärevus sellega seoses on kadunud ja asendunud jälle selle suure tahte ja rõõmuga. Tunnen, kuidas tahan aina enam kaamerat kätte võtta. Peas ketrab mitmeid ja mitmeid mõtteid, mida ja kuidas teha, et veel lahedam oleks nii endal kui ka teistel. 

Nüüd olge valmis selleks samas heietuseks, mida te olete lugenud juba aastast 2010, kui te olete mind algusest peale jälginud. Iga jumala maikuu ma kirjutan, kuidas ma AR-MAS-TAN seda kuud ja kevade saabumist ja rohelist loodust ja soojemaid ilmasid ja kõike-kõike. Muidugi ka järgmisel nädalal olevat sünnipäeva, eksole. 

Tegelikult on maikuu alati natukene ka selline kibemagus, sest kooliaasta ju hakkab lõppema. Praegugi on meil veel õpilastega kaks nädalat õppetööd jäänud ja siis hakkab vaikselt vaheajale häälestamine viimaste toimetuste ja tegemistega. Võiks ju arvata, et kõik on suve eel nii õnnelikud ja suures ootuses, aga mitte kõik. Mitte mina. Ma tahaksin küll hea meelega nädala-paar puhata ja siis jälle klassi ette tagasi marssida. Terve suvi on minu jaoks liiiiiiiiiiiga pikk aeg. :D Tegelikult on kindlasti asi ka selles, et tundub, et sügisel saan ma endale ka uus töökohas päris oma klassi ja ma olen nii rõõmus selle üle. Kuigi minu päris oma esimene klass on juba kaks aastat teiste klassijuhatajate käes ja minust kaugel, on nad mul alati südames. Sellegi poolest olen ma väga ootusärevuses sügise üle. Lausa nii ootusärevuses, et mul on juba valmis mõeldud, mida ma nendega esimeses tunnis teen, et nad teaksid, kui tähtsad ja toredad ja imelised noored nad on! Oeh.. Samamoodi on mul maailmahea meel, et saan jätkata ka klassiga, kellega mul praegu enamus tunnid koos on. Kuna me tõesti oleme enamuse ajast just selle ühe klassiga koos, tunnen ma natukene, et oleksid justkui nemadki minu õpilased.. Saate ju aru küll, mis ma mõtlen. 

Üleüldse on hästi tore tagasi vaadata oma esimesele tööaastale Saku koolis. Kuidas ma esimesel päeval ei suutnud ette kujutada, kuidas ma nii paljude õpilaste nimed kunagi üldse pähe saan (25 õpilast klassis siin VS pea 10 õpilast vähem eelmises koolis). Aga ma sain! Sa sain tundma ka neid ägedaid noori. Kui palju lahedaid ideid neil on! Kui palju teotahet! Ägedaid lugusid, suur silmaring, palju teadmisi. Kuidas igaüks neist on omamoodi eriline ja nii lahe noor! 

Ilmselt te juba saite aru, kui väga ma ikka seda tööd armastan.. Ma leian tihti end mõttelt, kui tänulik ja rõõmus ka olen selle üle, et olen oma kutsumuse leidnud. Et ma ei ärka iial mõttega, et ma ei viitsi tööle minna (ok, kui kell 6 äratus on, siis korra ikka mõtlen haha, aga see kaob hetkega). Et ma ootan peale tööpäeva juba järgmist, sest mul on nii palju ideid, mida teha. Et ma ei pea mõtlema iga päev, et mis on see, mis mu silmad särama paneb. Ma nii loodan, et igaüks saab teha just täpselt seda, mida ta armastab. Tõesti soovin seda kõigile! 

Suvevaheajast rääkides mõteln ka sellega, et meie 9 kuud kestnud koostöö Roosi hoidjaga saab samamoodi lõpu. See tekitab minus kuidagi nii palju tundeid. Nagu ma ka varasemalt olen rääkinud, siis on meie hoidja lihtsalt imeline inimene! Nagu maapealne ingel! Ma alati mõtlen, et mida ma oma elus nii hästi olen teinud, et karma saatis meile sellise inimese. Ma ei suuda kujutada ette teist samasugust, kelle hoolde ma oleksin julgenud jätta oma lapse nii kergelt. Nagu ma ka sügisel rääkisime, siis teadsime esimsesest silmapilgust, et tema on meie perele õige hoidja. 

Ma näen, kuidas Roosi end temaga hästi ja turvaliselt tunneb. Kuidas talle meeldivad kõik need seiklused, mida ta oma hoidjaga ette võtab. Meil on olnud septembrist maini vist 1-2 hommikut, mil ma olen pidanud ära minema nii, et Roos korraks nutma hakkab. Need olid täiesti alguses. Hiljem on ta alati läinud hoidjale sülle suurima rõõmuga ja ausaltöeldes ema süda rohkemat paluda ei oskakski. 

Viimastel kuudel on aidanud hoidja Roosi hommikul lastehoidu viia ja siis terve päeva telefonivalves püsinud, et vajadusel talle järgi minna, kui mina veel tööl olen. Pole reaalselt olukorda, kus ta poleks meile vastu tulnud või näidanud oma suurt heatahtlikkust ja headust. Oeh. Nii kahju on sellele kõigele nüüd head aega öelda. Muidugi ma loodan, et me näeme veel ja ehk tuleb ette kordi, kui ta jälle meile abikäe ulatab, kuid ma mõtlen, et kuidas tänada inimest, kui tänutunne ei mahu sõnadesse?! "Aitäh" on ilmselgelt liiga vähe. 

Meie ühel hommikul Roosi maailmaparimat hoidjat ootamas

Kust saab sama ilusaid ja lihtsaid ja suuri musti päikeseprille - aidake!:D 

Minu teine emadepäev! Siin pildil küll uhkustame võõraste lilledega, aga paar tundi varem tuli Roos kodus mind lillekimbuga voodisse äratama.. aw! 

Otsisime küll mingeid kindlaid koopaid, kus pildistada, aga ei leinud. Võtsin siis lihtsalt suvalisel teel kaamera kätte.:D  Minu pere! 

Lõpetuseks siis see tsau-tsau pilt Elmarist, kes jälle pea kaks nädalat Siilil möllamas on. Õnneks on pool aega varsti läbi. 

Aga suur aitäh, et ikka loete ja minuga olete! Nautige kevadet ja varsti näeme jälle!