Annan endast märku - hei!

 Täna peale tööpäeva lasteaia poole jalutades, et Roos sealt ära võtta, värises mul taskus telefon. Just eile õhtul pani elukaaslane mul telefoni teated värisemise peale, sest nii olevat ju palju mugavam. Nojah, natuke vaidleksin vastu, aga just täna jalutades värises mul taskus telefon. Võtsin ja vaatasin. Teade, et Promoty oli mind Instagramis storys ära märkinud. Ma natuke isegi ehmatasin, et väga huvitav, miks. Ei ole ma ju juba väga pikalt Promotyt kasutanud. Lähemalt uurides sain aru, et nad olid oma jälgijate käest küsinud, kas nad veel blogisid ka loevad või on kõik juba Instagrami üle kolinud. Kes loevad, said öelda, kes on lemmikud. Postitus, kuhu mind märgiti, oligi minu blogi pildiga. Keegi kirjutas, et tema loeb minu blogi. 

Kui ma nüüd mõtlen sellele, et minu viimane postitus ilmus eelmise aasta viimasel päeval, siis praegu selle postituse kirjutamine on pikalt oodatud tegevus. Ma ise olen nii kaua oodanud, et tuleks see kirjutamise tuhin. Ilma selleta ma siia tegelikult kunagi ei tulegi. Seega see tänane minu blogi mainimine kellegi poolt oli nii suur tõuge ja motivatsioon. See lõi mu silmad särama, tegi tuju heaks. Kes iganes see inimene ka ei olnud - aitäh sulle! Kuna ma olen üle kolme kuu olnud siin vaikne ning varsti pea viis kuud kadunud ka Instagramist, on vahel tunne, et äkki keegi ei mäletagi, et on üks selline 25-aastane tegelane nagu Maris, ja et tal on blogi ja tegelikult Instagram ka. :D Mitte, et keegi peakski mäletama või sellele mõtlema, et ma pole ammu olnud aktiivne, aga noh.. ehk saate aru, mis ma öelda tahan. Selline pisike tunnustus oli lihtsalt hästi tore kirsike tordile peale megatoredat tööpäeva koolis. Aitäh veelkord! 


Vahepeale on jäänud kolm ja natuke rohkem kuud vaikust. Selle aja jooksul on tõesti väga palju juhtunud ja väga palju toimunud. Suuri asju, pisikesi asju. Häid ja veel paremaid. Halbu ja paraku veel halvemaid. 

Ma halvemal küll pikalt ei tahaks seisma jääda, kuid usun, et mõned asjad tasuvad siiski mainimist. 

Kes mu viimatist postitust on lugenud, need teavad, et möödunud aasta oli minu jaoks pigem keeruline ja ma lubasin endale, et 2022. aastast saab see minu aasta. Pidigi tulema, sest jaanuar oli väga-väga-väga hea! Paari lõigu pärast räägin täpsemalt. Peale aasta esimest kuud tuli aga teine ja see teine tuli koos mitme... hmm.. pauguga. 

Sõna otseses mõttes pauguga. Nimelt ühel meeeeeeeeletult kohutava ilmaga päeval hakkasin Roosiga sõbrannale külla sõitma. Kohutavate ilmaolude tõttu, kui olin just suure vaevaga saanud enda ees peatunud auto järel ka ise seisma, teinud võidutantsu, et suutsin pidama jääda, käis pauk. Kõva pauk. Ma ei saanud üldse aru, mis juhtunud oli. Vaatasin tahavaatepeeglisse - tühjus. Minu taga ei olnud ainsatki autot, aga ometi oli see suur mats käinud. Roosi oli ehmatunud ja nuttis mind hüüdes. Minu käed värisesid ja ma ei osanud midagi teha. Proovisin autot rohekm tee äärde parkida, et siis välja vaatama minna, aga auto ei läinud edasi. Oli jäärööbastes kinni. Proovisin Roosit rahustada ja läksin välja. Üsna pea nägin, et minust mitmed meetrid taga oli auto ninapidi sügavamapoolses kraavis. Sain kohe aru, et see auto oli mulle tagant sisse sõitnud. Vaatasin autot ja selle tagumine nurk, Roosipoolne nurk, oli ikka väga katki. Ma isegi ei mäleta, kas ma helistasin siis šokist nuttes Elmarile või üritasin Roosit autost välja saada, kui kõik uksed peale juhiukse olid kinni jäätunud. Ma olin nii šokis. Ma pole pidanud oma 6,5a jooksul, mil mul load on olnud, isegi mitte politseile puhuma, rääkimata siis sellest, et keegi mulle otsa sõidab. Ma ei sõida autoga suurima hea meelega ja ma kardan eriti sõita talvel, mis kindlasti mitmekordistas minu šokki ja reaktsiooni. Kui ma olin Roosi autost välja saanud, kükitasime temaga eemal kõnniteel ja mina lihtsalt nutsin ja kallistasin Roosi. Teine just ei tulnud terve selle aja jooksul kordagi meie juurde küsima, kas minul ja lapsel on kõik hästi. Mulle aga tundus, et selline asi on pigem elementaarve viisakus ja hoolivus, mistõttu tegin seda lõpus ise. Vanem meesterahvas esialgu ei vaadanud isegi mu poole ega vastanud. "Ah, mis mul, mul on jah kõik hästi," nähvas ta mulle lõpuks. Ütlesin vaid, et siis on hästi, ja läksin oma auto juurde tagasi. Nüüd, 7,5 nädalat hiljem on meie auto ikka remondis ja kindlustus lubab iga nädal, et järgmine nädal saab. Juba hea kuukene oleme neid edasilükkamisi kuulanud, aga noh, eks me oota siis edasi. Mis meil muud ikka teha. 

Teiseks üheks suurimaks pauguks on olnud minu jaoks Roosi lastehoiuga alustamine. Emana ei ole ma ehk kõige suurem muretseja, mis puudutab seda, et laps läheb ju täiesti võõraste inimeste hoolde, kui ta läheb lasteaeda või -hoidu. Vastupidi. Ma ei jõudnud seda ära oodata! Ma tean, et Roos on väga seltskondlik ja kiire kohaneja, mistõttu ma ei kartnud kordagi, et ehk saab meie algus olema keeruline või kuidagimoodi raske.. kuniks läksime esimest päeva hoidu. 
Roosil meeldis väga, nagu ma ka kindel olin. Minule aga mitte niiväga. Kuna see on minu isiklik kogemus ja tean vanemaid, kes selles konkreetses rühmas väga-väga rahul on, ei lasku ma detailidesse. Kokku võtaksin ma selle nii, et minus ei tekkinud grammigi usaldust, sest esimeste päevadega lendas õhku väga palju mind häirivaid kommentaare, asjaolusid, mõtteid ja vestlusi. Ma reaalselt ei julgenud oma last üksinda jätta. Liiga palju oli juba õhku visatud. See kogemus oli mulle vaimselt hästi raske, sest sel hetkel ma sain aru, et ainult mina ju vastutan selle eest, kus mu laps on, kellega ta on ja mida ta teeb. Lõpuks otsustasin, et ma pean proovima midagi muud. Palusin Roosi tõsta teise rühma. Poolteist kuud hiljem täna on Roos käinud oma uues rühmas juba kaks nädalat ja mu süda on lihtsalt nii tänulik ja rahulolev. Tema uued õpetajad on maaaaaaaaaailmatoredad naised ja ma ei kahtle hetkekski, kas ma neid usaldan või julgen Roosi sinna jätta. Ma teadsin, et pean oma südant kuulama ja mitte leppima nö paratamatusega. Näitan teile paari pilti ka oma armsast lasteaialapsest. Kui nunnu ju!


Aga läheme nüüd natukene toredamate teemade juurde edasi. Enne jõudsin korraks mainida, et jaanuarikuu oli minu jaoks väga hea. Seletan nüüd natuke lähemalt. 
Nimelt on olemas üks selline imeline naine nagu Katre Kulbok, keda ilmselt paljud naised ehk Instagramist teavad. Naine, kes aitab teistel naistel end taas armastama hakata. Kui ma nägin eelmise aasta lõpus tema reklaami, et jaanuari alguses alustab järjekordne Enesearmastuse väljakutse, võtsin ma sellest kohe kinni ja registreerisin. Etteruttavalt või öelda, et see muutis mu elu. Nimelt on väljakutses iga päev tegevus ja ülesanded, mis panevad sind rohkem mõtlema, tegutsema, asju teisiti nägema. Endasse vaatama, pingutama, oma unistusi püüdma. Kui alguses mul ei olnud ootused liiga suured, siis täna ma mõtlen, et see väljakutse on üks meeletult võimas tööriist naise elus, kes ehk pole enda või oma eluga liiga rahul. Tegelikult miks mitte ka neile, kes on just vägagi rahul. Need ülesanded on kohati rasked, sest raske on olla endaga aus või seista silmitsi oma suurimate hirmude ja muredega. Mäletan näiteks selgelt, kuidas ühel päeval päevaharjutusi täites ma lihtsalt nutsin. See teadasaamine oli karm. Teadvustasin elus esimest korda midagi, mida ma varem polnud suutnud. 
Juba väljakutse neljandal päeval ütles Elmar, et ta märkab minus nii suurt muutust ja justkui armub minusse uuesti. Kujutate ette, kui hea on sellist asju kuulda, eksole.. Eriti veel põhjusel, et ma ise tajusin suurt muutust oma suhtumises ja suhtlemises alates esimesest päevast. Ausalt! 
Kuna see on miski, mis on minu elus paljut paremuse poole muutnud, tahaksin ma seda teilegi soovitada, armsad naised. Ma jätan SIIA lingi väljakutse lisainfo juurde. Juba vähem kui kuu pärast algab see väljakutse viimast korda ja ma tõesti-tõesti soovitan seda. See on igat senti ja rohkemgi väärt. Mainin igaks juhuks ära, et ainuke põhjus selle reklaami taga on minu enda suurepärane kogemus, mitte koostöö. Mina kavatsen kindlasti selle väljakutse ka maikuus kaasa teha jälle. Tööriistad kogu eluks enesearmastuse teel. 

Aga mis siis veel toredat on juhtunud? Saime endale lõpuks peale aastat oma korteris elamist lõpuks sisse ka garderoobid. Magamistoa oma on eriti imeline! Küll ma ühel hetkel jõuan teile ka näidata. Roosi on 1a8k vanuselt jõudnud kohta, kus ta saab juba Sultaniga kõrvuti istuda ja mõned hetked olla nii, et kass seitsme tuule poole ei põgeneks. Ma armastan endiselt oma tööd nii meeletult, et teen praegu ühe vinge klassiga nende playbacki esitlust. Ma küll ei ole nende klassijuhataja, aga ma jubedalt tahtsin seda teha, hehe. Mul on juba järgmine kuu sünnipäev! Me saame kohe kätte garantii korras välja vahetatud Dubatti vankri kangad, sest pragu on kogu kupatus nii ära pleekinud - peale mida paneme selle müüki. Kui keegi on huvitatud - kirjuta mulle! Mul on vaasis lehte läinud kaseoksad, mis meenutavad kevadet.  Laual põleb vaniljelõhnaline küünal - ma armastan magusaid lõhnasid. Toad on korras. Ühesõnaga palju pisikesi asju, mille ühe tänulik ja rõõmus olla. 

Lõpetan siis postituse ühe teemaga, millega ilmselt samastuvad mõned naised veel, aga ei pruugi. Igatahes peale imetamise lõppu eelmisel sügisel hakkas mul korralikult juukseid välja langema. Langes ja langes ja langes, kuniks mõned nädalad tagasi põdesin endale teadaolevalt esimest korda ka koroona läbi. Umbes sellel ajal läks asi eriti hulluks, niiet praegu võin vist oma peasolevaid juukseid kokku lugeda ühe käe sõrmedel. Paarisentimeetriseid beebijuukseid on kuhjades.. ja kõik, mis on nendest pikemad.. noh, neid eriti pole. Eriti hull on "tukaosaga" ehk siis juustega, mis on kõrvadest eespool. Mul on olnud alati need kohad ilusad.. ja nüüd aukus. Reaalselt aukus. Naised saavad ilmselt aru, et juuksed on välimuse juures üks suuremaid asju, mis mõjutavad enesekindlaks. 
Igatahes võta nüüd näpust, kas kogu seda teemat mõjutas enim koroona või hormoonid, aga kes on minuga samas olukorras olnud.. Tahaksin teilt nõu küsida, aga samas tean isegi, kui ega võlukepiga juukseid pähe tagasi ei saa. Ma isegi kaalun juba seda, et panna endale uuesti juuksepikendused. Ignoreerin fakti, et viimati paar aastat tagasi pandud pikendused võtsin ise 3 nädala möödudes peast ära, sest need olid suht tüütud.. :D 

Igatahes ma olen nii tänulik, et ma ikka veel meeles olen teil. Eile sattus näiteks mu blogisse 59 inimest. Kuna ma pole üle kolme kuu siia kirjutanud, olen ma nii üllatunud. Kas mõned inimesed tõesti käivad lihtsalt niisama kontrollimas, kas ma olen kirjutanud? Või... miks?! Igatahes veelkord suur aitäh kõigile, kes siia lõppu on lugemised jõudnud ja ausalt - varsti näeme jälle! 







Comments

  1. Ma teiste eest küll ei tea rääkida, aga ma ise käin siin ja ka Sinu instagrami seinal aegajalt ikka vaatamas. Sinu postitusi on alati nii mõnus lugeda, tekst on ladus ja pikk, mulle väga meeldivad sellised pikad postitused :D. Igatahes on tore teada saada, et Sul ikka hästi läheb ja ootan juba uut postitust!❤

    ReplyDelete
  2. Mõtlesin just täna hommikul su peale ! Aitäh postituse eeat !

    ReplyDelete
    Replies
    1. Aitäh hoopis sulle, et kirjutasid ja loed!🤍

      Delete
  3. Jalutasin eelmine nädal last õues tuttu ja tulid järsku meelde, et polegi instas ammu postitanud ja blogis polnud ka uut posti. Seega, oled täitsa meeles :D
    Juste kohalt oskan soovitada biotiin strong, placent active shampoon/palsam/ampullid kombot ja toitumist, mis toetaks sisemiselt. Muidugi ka strrssi vältimine :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Aitäh, et kaasa elad! See tähendab mulle palju!🤍
      Aitäh ka soovituste eest, panen kõrvataha.🙏🏻🙏🏻🤞🏻

      Delete
  4. Minul oled Sa ka meeles püsinud. Hakkasin Sind jälgima vist siis, kui Roos oli juba sündinud, minul oli veel paar kuud minna. Tore oli jälgida teie arengut ja seda, mis meid veel ees ootab. Kahju kohe, et pole enam nii palju kuulda teist olnud, aga hea, et nüüd ikka kirjutasid! :)

    ReplyDelete

Post a Comment

Popular Posts