Kõrgeimad tõusud ja madalaimad mõõnad ehk minu 2021

December 30, 2021

Kõrgeimad tõusud ja madalaimad mõõnad ehk minu 2021

Ma olen praegust hetke oodanud nii kaua. Seda, et mul oleks samal ajal nii aega kui ka tunnet siia kirjutama tulla. Lõpuks see juhtus, jess! 27. detsembri õhtul kell kümme. (Edit: postituse lõpetasin paar päeva hiljem.)

Kust nüüd alustada, mõtlen ma. Kas teha sellest postitusest lõppevale aastale tagasivaatav kokkuvõte või jutustada teiega niisama? Hakkan igatahes pihta ja usaldan seda, kuhu see jutt ise jõuab. Nagu ka koolis kirjanditega, siis minu parimad kirjutised tulid alati mustandita ja niiöelda käigu pealt. Alustan ning lasen end spontaanselt viia sinna, kuhu ma, ilmselt siis, jõudma pean. Algustagem!

Kuna ma olen õpetaja, siis minu ajaarvamine käib tihti septembrist septembrisse. Sügise algus on tihtipeale ka samamoodi millegi uue algus ja puhas leht ja uue energia aeg nagu jaanuargi. Ehk ongi tore, et seda aega on lausa kaks korda aastas. Ma ei usu, et keegi ütleks ära uuele laadungile motivatsioonile, energiale, teotahtele. Mina igatahes mitte. Seega olen hästi põnevil, et öelda head aega sellele ja tervitada kohe-kohe uut aastat.

Kui keegi küsib teilt, kuidas te võtaksite kokku 2021. aasta, siis mida te vastate? Millised olid teie kõrgeimad tõusud ja madalaimad mõõnad? Mis tegi teid eriti õnnelikuks? Mille tõttu valasite enim pisaraid? Kui vaatate tagasi 12 kuule, siis mis meenub esimesena? Kas te soovite, et uus aasta tuleks kordades parem, sest praegune oli kohutav? Või lihtsalt meeeh? Või loodate, et tuleks sama hea, sest praegune oli parim?

Mõned armsad hetked 2021. aastast

Kui ma hakkan tagasi mõtlema enda aastale, siis paraku pean ma tunnistama, et kuigi oli kuhjaga imelisi asju, mis toimus 2021. aastal, on minu esimene emotsioon kurbus. Ilmselt paljudele tuleb see nüüd üllatusena ja ilmselt mu perelegi, siis on praegune aasta olnud minu jaoks vaimselt hästi keeruline. Tunnen, et oleksin saanud seda ära hoida, kui peale sünnitust 2020. aasta augustis oleksin läinud sünnitusjärgse.. depressiooniga (?), stressiga (?) mõne spetsialisti juurde. Aga ma ei läinud ja pole siiani läinud. Kuna mul pole depressiooni/suure stressiga iial kogemusi olnud, siis ma ei tea isegi, kas ma nimetan asju õigete nimedega. Õnneks pole iial hilja minna ja kellelegi südamelt kõik ära rääkida. Keegi, kes teab, kuidas juhatada mind vaimselt tervenemise poole. Kas see on õige sõnastus? Ei tea, aga kindlasti saate aru, mis ma mõtlen. Kui kellelgi on selle teemaga kogemusi ja tahab seda nii isiklikku teemat minuga jagada, siis oleksin hästi tänulik.

Ma tunnen, et on olnud aasta, kus ma olen olnud närvilisem kui varasemalt. Rohkem kurb, äkiline, nutnud rohkem, olnud tujukam, ärritunud kiiremini. Ehk on seegi pool võitu, et ma seda tunnistan ja täielikult teadvustan.. Ma natuke tunnen, et olen kaótanud oma "mina" peale sünnitamist. Igaks juhuks mainin siin veel selle, et lapse saamine on olnud kindlasti 100000% parim asi maailmas, mis minuga juhtunud on ja ma armastan oma last rohkem kui midagi muud! Üks asi aga ei välista teist ja suur armastus oma lapse vastu ei välista seda, et olen jäänud iseenda jaoks nähtamatuks. Suures osas on kindlasti asi minus, sest mul on hästi keeruline abi küsida. Eriti alguses oli. Üks mu sõbranna isegi ütles mulle ükskord, et kui ma ise abi küsima ei tule, siis ta kavatseb hakata etteteatamata mulle uksetaha ilmuma, et Roosi vaadata ja saadab mu lihtsalt ära oma tassi täitma. Ma hindan seda rohkem, kui ma oskan ehk välja näidata. Aitäh, Janeli!

Minu jaoks on olnud hästi lihtne end kaotada, kui olen lapsega kodune ema. Suurema osa ajast olen ja elan ju tema jaoks. Ärkan hommikul temaga, mähkud, toit, mängimine, lohutamine, magama kussutamine jne. Tihti olin õhtuks nii väsinud, et kell 7 ööunne jäämine polnud mingi küsimuski - see juhtus. Nii jäigi aega endale väheseks. Lisaks raskusi abi küsimiseks. Lisaks see, et imetamine oli meil üsna intensiivne umbes selle aasta augustini. Ma lihtsalt füüsiliselt ei saanudki kauaks ära minna, sest pidin nii tihti imetama. Samamoodi tihedad öised ärkamised ja söömised, mistõttu ka Roosi ööunne panek ja ise kuskile minek polnud valikus põhimõtteliselt selle sügiseni. Ilmselt ka esmakordse ema hirmud, ülemõtlemised jne. Siinkohal ei suuda ma iial ära tänada Katsi, kes on olnud kindlasti #1 abistaja selles osas. AITÄH!

Siinkohal tahan ma, et 2022 oleks aasta, kus ma teadlikult tegelen rohkem endaga. Loen raamatuid, kuulan podcaste, räägin asjatundjaga, võtan endale teadlikult kvaliteetaega iseendaga. Teen asju, mis mind hästi õnnelikuks teevad. Ma tunnen, et olen endale selle võlgu. Olen selle võlgu oma lähedastele. Ma tahan, et mu laps mäletaks mind õnnelikuna ja naeratavana, sest minu emotsioonid mõjutavad palju ka teda. Ja ma tahan olla õnnelik! Eeldused on ju kõik selleks olemas: minu laps, minu elukaaslane, minu pere, parimad sõbrannad maailmas, oma kodu ja kõige lahedam töö maailmas. Aitäh, universum, et kõik see mul on!

detsember 2021 ehk tööle versus vabal päeval poodi, haha

Üks samm, mille ma olen juba astunud, kui pidada silmas eelmist lõiku, on enda suuresti eemaldamine sotsiaalmeediast. Just Instagramist. Olen sel aastal hästi teadlikult unfollowinud inimesi, kes ei postita, kelle sisu ei tekita minus head emotsiooni, kelle sisu ma ei jälgi hullult suure põvenusega. Olen jätnud ainult kontod, kes on lähemad tuttavad, kelle sisu annab mulle midagi juurde ja kelle tegemistele ma täiega kaasa elan. All or nothing. Ma ei taha tühja kerimist või halbu emotsioone. Minu arvates on see miski, mida kõik võiksid teha. Tarbida sisu, mis annab juurde mingit väärtust või inimesi, kes ei tekita kuidagi negatiivseid emotsioone.
Igatahes tundsin ma novembri teises pooles, et ka see ei aidanud mind päriselt. Veetsin ikka palju aega enda sisu peale mõeldes. Ma tundsin, kuidas ma stressan liiga palju selle pärast, mida ma sinna postitan. Kuna ma ei tundnud end õnnelikuna ja enesekindlana, ei olnud mul endast pea terve aasta jooksul pilte, mida Instagrami panna. Eriti võrreldes eelmiste aastatega. Samuti ei tahtnud ma, et konto koosneks ainult mu lapse piltidest (mida mul on OI KUI PALJU!!)... Ühesõnaga selline tühine asi tekitas minus nii palju stressi, et päevapealt võtsin vastu otsuse sealt eemalduda. Ma jälgin inimesi, vahetan oma mõtteid, kui neid tekib, aga ise sisu ei loo. See on uskumatult vabastav ja hea tunne. Ausalt! Ma isegi pildistan vähem ja ei tunne kuidagi mingit kohustust selle osas. Nii hea on! Kui kauaks seda pausi on, seda ma ei tea. Ehk nädal veel? Ehk kuu veel? Ehk kauem? Naljakas on see, et kuigi ma ise tunnen, et see on nii suur muutus, siis tegelikult olen ma üks VÄGA PALJUDEST ja ilmselt keegi isegi ei ole mu kadumist märganud.

*Ilmselt selle postituse avaldamise päeval teen selle kohta ühe story, sest ilmselt enamused leiavad tee siia just sealt*

1. detsember 2021

Tegelikult on üsna raske ennast nii avada, nagu ma seda just tegin. Öelda kõva häälega, et raske on olnud. Ma aga tahan seda teha, sest tegelikult on kõik emotsioonid okei ja ma ei taha teeselda, et kõik on alati hästi. Sest pole ju! Rohkesti nuttu, pettumusi endas, vabandamisi nii enda kui ka teiste ees.. päris elu. Ma pole iial tundnud selliseid emotsioone ja nende kõikumist ning virr-varri nagu sel aastal. Õnneks aga on mul võimalus minna siit edasi juttudega, mis mu südame nii soojaks teevad, et saaksin ilmselt seda soojust jagada kõigi inimestega maailmas. Hästi palju tänutunnet, palju naeru, kordaminekuid ja unistuste täitumisi. Suurimad tõusud ja suurimad mõõnad käsikäes - vist ideaalne kirjeldus minu aastale.

Elmari sünna dets 2021

OMA KODU

Eelmise aasta lõpus rääkisime Elmariga, et 2021. aastal tahaksime osta korteri. Päris meie enda esimese kodu. See tundus nii ebareaalne ja keerukas tee, et ma hästi ei uskunudki sellesse. Küll aga lubas Elmar mulle, et 2021. aasta detsembri seisuga kanname me taskus oma päris esimese kodu võtmeid. Täna me aga teame, et see juhtus väääääga palju varem ehk juba 26. veebruar. Pikemalt on 9 korteri vaatamaskäimised ja koduostuga seonduv kirjas SIIN ja SIIN!

Nii hea on teada, et igakuised laenumaksed teen ma põhimõtteliselt siiski endale, mitte võõra inimese taskusse. Nii hea on teada, et mul on õigus panna seinale kasvõi miljon riiulit ja ma ei pea kelleltki luba küsima. See tunne, et keegi võõras ei koputa iga kuu kindlal kuupäeval mulle uksele, et veenduda, kas korter on hoitud. Sest see on ju meie kodu. Ma olen lihtsalt nii õnnelik selle üle! Kuigi väga palju on veel ka kümme kuud hiljem teha ja tegemata, on see ikkagi meie oma ja niiiiii armas meile. Lähiajal tahaksime paika saada konkreetsed mõtted koridori ja magamistoa garderoobide osas, küsida hinnapakkumisi ja need ära tellida. Kellel häid kogemusi kindlate ettevõtetega - jagage!

Jõudsime näiteks 10 kuud peale kodu ostmist lõpuks ometi seina värvimiseni. Panime värviga täiega puusse ja ostsime seda veel nii magamistoa kui ka koridori tarbeks ehk palju! Mis seal ikka, homme ostame koridori sada tooni heledama värvi ja harjume magamistoa tumeda värviga. See on kuidagi isegi.. lahe?! NB: pildile õige värv kuidagi ei jäänud, tegelikult on see.. hmm.. hallikas-pruunikas-lillakas?! :D

EDIT: 28. dets jõudsime ka koridori värvimiseni. Ostsime uue ja heledama värvi ja see on nii ilus!

Esimesed jõulud oma kodus 2021

OMA ROOS

Ma ei oleks iial osanud arvata, kui hinnaline ja armas on näha enda lapse kasvamist. Selle aasta sees on Roos nii meeletult kasvanud ja arenenud. 5-kuusest beebsist aasta ja viie kuuseks. Käputama hakkamine, lisatoidu saamine, esimesed sõnad, kõndimine, mõistmine. Peale esimest sünnipäeva läks asi eriti kuumal kiirusel edasi ja tänaseks.. oeh! Kergem oleks küsida, mida ta ei oska?! Ta saab niiiiiii paljust aru, ütleb niiiiiii palju sõnu ja osatab neid, mida veel ei oska. Ta on nii tark, seltskondlik, uudishimulik. Ta armastab kallistada ja musitada ja kõiki vastutulevaid inimesi teretada. Ta armastab raamatuid, kiikumist ja minuga koos kokkamist. Ta hakkas kõndima umbes 1a1k vanuselt, lõpetas rinnapiimaga umbes samal ajal ja hakkas kohe ka esimest korda kogu öö magama. Emadus on raske. Aga see on ilus ka! Ja armas ja rõõmustav ja inspireeriv.

Endale meenutuseks, kui kunagi ise seda postitust jälle lugema satun, mis sõnu Roos 1a4k vanuselt oskab: emme, issi, kiisu, kutsu, jänku, tibu, mõmmi, lammas, auto, õue, mäm-mäm, tuubu, poodi, pai, nina, naba JA NII EDASI! Näidata oskab juba vist kõiki oma kehaosasid ja saab aru hästi paljudest käsklustest: too, anna, pane laua peale/maha, vii prügikasti, võta püksid/müts/sall vms ära, pane jope selga, pane tuli kustu/põlema JA NII EDASI jällegi.

Siinkohal võiks panna tulevase aasta to-do listi asja, mida ma pole valjult kellelegi öelnud. Ehk tekib mu peas mingi maailmaparim lasteraamatu idee. Ma ei räägi suurest raamatu kirjutamisest-avaldamisest, vaid näiteks kasvõi Roosile raamatu kirjutamisest.. ja ehk mõndadele lähedasematele selle kinkimisest.. Wow! Nüüd on see mõte universumisse paisatud - will see!

Oled nii täiuslik, mu armas! Detsember 2021
dets 2021

MINU SÕBRANNAD

Mäletan, kuidas nooremana oli mul alati sõbnrannasid, kuid alati ka palju draamasid. Kindlasti käivad need mingite vanustega paratamatult kaasas ja lõpp-kokkuvõttes teeb elu siiski omad korrektuurid selle osas, kes su ellu jääb ja kes pidi seal olema ühel või teisel põhjusel ajutiselt. Need muutused toimuvad ka täna. Päris huvitav on mõelda, et kõik inimesed polegi mõeldud igavesti su elus olema. Mõned on pikemat aega, teised lühemat perioodi. Huvitav (ja absoluutselt ka kurb) on näha inimsuhteid ja seda, kuidas need tekivad, arenevad ja siis katkevad.

Tänasel päeval on mind õnnistatud nelja naisega, kes on 100% minu inimesed. Ma armastan neid meeletult ja olen lihtsalt hästi tänulik, et nad minuga on.

Ühel septembrikuu päeval maalt linna sõites mõtlesin, et ma tahan neid kuidagi tänada. Neile näidata, et olen hästi tänulik selle eest, et saan neid kutsuda oma inimesteks ega võta seda kuidagi iseenesest mõistetavana. Ja kuna minu love-language on suuresti ka gift-giving, mõtlesin ma neile korraldada peo! Punane vaip (jep!!!), dekoratsioonid, kõik kõige paremad toidud, kingitused, isiklikud aitäh-kirjad, jumestus ja juuksur. Detsembri alguses sai see pidu maha peetud ja kohe kindlasti jään seda alatiseks mäletama. Aitäh teile!

Veel tahan siin eraldi välja tuua Kätlini. Ühe minu neljast parimast ja lähedasemast sõbrannast. Tahan ta välja tuua, sest just tema tuli minu ellu 2021. aastal Sakku kolides. Ta kirjutas mulle Instagramis, kui nägi kogemata minu kui võõra inimese pilti, kes kolis Sakku ja kellel oli sama vana laps. Paar päeva hiljem saime kokku.. ja saame siiani kokku, hehe. Mina armastan selle kohta öelda, et see on saatus. Ma tunnen, kuidas ta on minu ellu justkui loodud ja sulandus sellesse nii loomulikult. Kui muidu mulle tundub, et täiskasvanuna on tihtipeale inimestel olemas on lähimad sõbrad ja tutvusringkond ning hästi keeruline on uusi ja sügavaid suhteid luua või mahutada, siis Kätliniga oli teisiti. See oli nii kerge. Meil on hästi palju sarnaseid väärtusi, mõtteid, tõekspidamisi. Ma pole iial kohanud inimest, kes elaks rohkem kaasa teiste õnnestumistele. Täielik hype-girl ja ma hindan seda temas lihtsalt meeletult kõrgelt. Tea seda, et oled üks suuri põhjuseid, miks ma vaatan 2021. aastale tagasi suure naeratusega. Aitäh!

Selline mõnus tagasihoidlik lauake viiele..:D

Mu naised!

Kätlin oma poja Lukaga Roosi esimesel sünnal. Täielikud bestikad!

ÕPETAJATÖÖ

Üks mu sõbrannadest alles hiljuti ütles, et ta tahaks mind näha endana sama enesekindlalt, kui ma olen oma töös. See tundub mulle väga aus ütlemine ja ma isegi ei vaidle vastu - ma armastan oma tööd ja räägin sellest alati suure naeratuse ja kirega.

Ma olen nii tänulik, et 2021. aasta septembrist sain ma minna poole kohaga tööle ja seda aastase lapse kõrvalt. See on miski, mida ma tahan teha, nagu ma olen siin blogis korrutanud ilmselt tuhandeid kordi. Ta tahan hommikul tööle minna. Ma tahan seal olla. Ma igatsen seda, kui on nädalavahetus või vaheaeg. Vahel ei suuda ma uinuda, sest ma genereerin asju, mida järgmisel päeval õpilastega teha tahaksin või mõtlen, kuidas saaks veel paremini.

Jõuludel maal vanemate juures käies leidsin ma sahtlist karbi, kuhu ma olen kogunud aastate jooksul saadud kirju. Nagu vanemad lugejad teavad, siis ei armasta ma midagi rohkem kui käsitsi kirjutatud kirju. Niisiis leidsin ma sealt teiste kirjade vahelt ka need, mille kinkisid mulle minu klassi õpilased 2019 aasta jõuludeks. Ma lugesin neid uuesti ja mu süda täitus hästi suure armastuse ja tänutundega. Ma tahan, et õpilased tunneksid end minu tundi tulles julgelt, avatuna, hoituna ja turvaliselt. Et nad oleksid uudishimulikud õpitu vastu, et nad julgeksid eksida - ainult nii me õpime ja see on okei - kõik me eksime!

Aitäh, 2021, et ma sain minna tagasi tööle. Ma tunnen, kuidas see on mind palju õnnelikumaks ja rahulolevamaks teinud. Omakorda olen ma tänulik ka selle üle, et seekordne kogemus on ju hoopis teine: suur kool, suured klassid, võõras keskkond ja inimesed, keda ma varasemalt ei tunne. Järva-Jaanis töötades oli kõik ristivastupidine. Aga Sakus on ka äge ja mulle nii meeldib!

Tegime hiljuti ajaloo tunni raames kilpe. Kui loovad ja lahedad tulemused!

Kuidas siis võtta kokku oma 2021? Suurimad tõusud ja suurimad mõõnad, nagu juba eelnevalt mainitud said. Kuigi juhtud väga palju toredat ja ma olin väga rõõmus ja tänulik, siis minu jaoks jääb sellel aastal kaalukausil raskust kandma minu vaimne pool ehk see, milline ma olen esimest korda elus olnud ja milline ma olla ei tahaks. Siiski aitäh sellele aastale, sest ma usun, et kõik juhtub põhjusega ja iga halb on millekski hea. Ehk suudan tõusta nüüd kõrgemale kui iial varem. Siinkohal oleks ehk õige öelda ka seda, et tegelikult on ju nii lihtne luua sotsiaalmeedias pilt endast või oma elust sellisena, nagu see tegelikult ei ole. Panna üles pilt oma naeratavast lapsest, kes on kõige armsam maamunal, aga pildile pole jäänud need suured pisarad, mis sai valatud, kui keegi ei näinud. Oleme 2022. aastal üksteise vastu veel rohkem head ja hoolivad, armastavad ja soojad. Me kunagi ju ei tea!

28. detsembri jõuluturu külastamise õhtuke 2021

Enne, kui ma uue aasta mõtete juurde liigun, tahan ma jätta teile siia ühe pildi, mille ma poolteist nädalat tagasi tegin. Nimelt käisime oma parimate sõpradega ehk kahe perega Virtsu Villas puhkamas. Kuna sadamale on see koht nii lähedal, siis otsustasime, et sõidame saarde! Kuna mu sõbranna polnud seal varem ka käinud, oli minek eriti eriline. Sõitsime Sõrve säärde. Kui ilus ilm ja milline maagiline päikeseloojang. Oeh! Kuna mu sõbranna ootab praegu oma teist beebit, tahtis ta teha paar kõhupilti ka. Mõni hetk hiljem tegi tema elukaaslane ettepaneku, et nad jooksevad natuke eemale ja mina pildistan. Kuna tänu päikeseloojangule sai ülihäid siluetikaid ja beebikõhuga oli see eriti ilus, olin kohe nõus. Pildistasin ja imetlesin siis taevast ja meie sõpru, kuni nägin läbi telefonikaamera, et minu sõbranna elukaaslane seisab tema ees ühel põlvel.. ja oma sõbranna kehakeelest sain kohe aru, et see ongi see! MU PARIM SÕBRANNA KIHLUS! Ja mina sain seda pildistada! Olime Mariega aastaid sellest rääkinud ja järsku oligi see käes. Kõige ootamatumal ajal ja kohas. Aga see oli täiuslik! Ma olen nii tänulik, et ma sain seda hetke tunnistada. Tunnistada nende armastust. Olete parimad!

Kas asume nüüd uue aasta juurde? Homse? Täna on 29. detsember ja olen seda postitust kirjutanud juba kolm päeva. Avalikustan aasta viimasel päeval, seega teie jaoks on täna aasta viimane päev. Kuidagi hästi põnev, eksole! Isegi, kui aasta vahetumine tekitab palju välist motivatsiooni, on see parem kui mittemidagi. Palju välist motivatsiooni, et tegeleda sellega, et jõuda ka sisemiseni. Mina olen kahe käega hakkamas ja tahan teha võimalikuklt palju, et minu 2022 tuleks kordades parem, kui seda oli käesolev aasta.

Teemad, millele keskendun 2022:

1. ENESEAREG. Ma nii väga tahan tegeleda teadlikult ja rohkem oma vaimse tervisega. Tunnen, et see on number üks asi, mis mind lõppeval aastal alt vedanud on. Ma tahan lugeda mitmeid eneseabiraamatuid ja kuulata podcaste, mis aitavad mul näha laiemalt, tegeleda rohkem enda mõtetega sügavamalt. See punkt on kindlasti miski, mida ma tahan, et saadaks mind kogu aasta vältel. Tunnen, et see on kõige olulisem! Seega, kui sul on loetud mõni hiiglamakasulik ja hea raamat või kuulatud sarnane podcast, anna mulle ka teada! Valik on ju meeletu ja orienteeruda keeruline.

2. TERVIS JA KEHA. Aasta viimasel kuul on minuni jõudnud mingi mõistmine ja arusaamine, miks kõik läbitud dieedid ja kaalulangetused ja üritused trenniga alustada on olnud edukad vaid mingi perioodi. Ma olen mõistnud enam kui varem, et minu suhtumine on alati olnud nii vale. Miks ma olen trenni tahtnud teha? Miks ma olen tahtnud ja suutnud kaalu langetada? Miks olen ma end alati jälle algusest leidnud? Suhtumine. 100% vale suhtumine. Sel aastal tahan ma paika saada oma "MIKS?" ja sealt edasi endale seda alati meelde tuletada, kui raskeks läheb. Motivatsioonil liugu lasta on tore, kuid see ei kesta ju igavesti. 2022. aastal lasen ma lahti oma valedest põhjustest ja keskendun sellele, mis on keha ja tervise mõttes tegelikult oluline!

Selle pildi tegemise ajaks olin ma äsja lõpetanud 8-nädalase kaalulangetuse väljakutse ja olin nii õnnelik! Tundsin end oma kehas hästi mugavalt. Panin selle teekonnaga ka päris üksikasjalikult kirja SIIN! Põhjus, miks see tulemus ja kõik eelisedki püsima ei jäänud - valesti mõtestatud eesmärgid ja suhtumine. Aga kunagi pole liiga hilja. Ei minul ega sinul, kui minuga samastud. Mai 2021

3...

Mul oli algselt plaanid panna kirja vähemalt kümme punkti, mida endale uuel aastal eesmärgiks võtan, kindlasti ära teen või mille poole liikuda tahan. Jah, ma tahan olla ka parem ema, elukaaslane ja sõber. Jah, ma tahan alustada lasteraamatu kirjutamisega. Jah, ma tahan end koolitada ja tööalaselt ja olla parem oma töös. Jah, mul tegelikult olekski võimalik kirja panna pikk nimekiri. Aga kas see on vajalik? Mulle tundub, et seda postitust kolm päeva kirjutades sain ma aru, mis on päriselt oluline - mina. See on praegu kuidagi nii hea ja vabastav tunne. 2022 saab olema aasta, kus ma tegelen endaga, sest see on kõige muu alustala. Kas ma suudan olla hea ja armastav ema ja elukaaslane, kui olen tihti õnnetu ja ärritun kergesti? Kas ma saan teha ükskõik mida enne endaga rahu tegemist? Pigem vist mitte.

Lõpetuseks tahan öelda endale aitäh, et ma jõudsin oma mõtetes kohta, mida just kirjeldasin. Ma olen päriselt ja nii siiralt põnevil, kuhu mul on võimalik järgneva 365 päevaga jõuda ja mida kõike korda saata.

Lõpetuseks tahan ma öelda teile ka oma maailmalemmikuma ütluse - BE GOOD, DO GOOD! Võta see mõte endaga uude aastasse kaasa. Mulle tundub, et viimase aastaga on ühiskond nii lõhestunud, inimesed muutunud palju õelamaks ja kurjemaks. Me iial ei tea, mis võib olla nende emotsioonide taga. Me iial ei tea, millega teine inimene rinda pistma peab. Täpselt nagu ma enne juba kirjutasin - ilusat pilti on kerge maalida, kuid see ei tähenda, et selle all muud peidus pole.

Oleme 2022 ja alati rohkem oma mõtetes kohal hetkedes, naeratame võõrastele, korjame endale vaasi värskeid lilli, kuulame oma lemmikmuusikat, aitame naabrit. paitame oma lemmikut, kiidame iseennast, sööme oma lemmikjäätist, naeratame päikesele vastu, teeme lumeinglit, nuusutame värskelt niidetud muru lõhna, kuulame sõpra, ütleme rohkem sõnades välja oma tundeid, puhkame...

Aitäh, et olemas oled ja soovin sulle täpselt sellist uut aastat, nagu sa ise seda endale soovid!

I'll be back!

Meie hood Sakus

Esimene selleaastane lumi, mida Roos ka nautida oskab

Elmar on 2021. aastal kaks korda kaitseväe õppustel käinud ja järgmine ning eriti pikk õppus terendab juba uue aasta kevadel. Mul ei oleks iial midagi selle vastu, et ta seal käib, aga igatsus on alati nii suur. Eriti on näha seda Roosi puhul ja seda on lihtsalt nii kurb vaadata.