Tööst ja rabast ja sellest, miks esimest korda elus 112 helistasin..

6. oktoober

 Tundsin täna hommikult nii suurt inspiratsiooni ja kuidagi hästi head tunnet, kui tööle sõitma hakkasin. See tänahommikune taevas oli midagi nii ebareaalset, et terve Saku oli justkui mingi imelise maagia all, täiesti muinasjutuline. Looduse jõud on ikka võimas. Hommikud on kusjuures üldse mul nii lemmikud siin tööpäevadel, et kohe meeleldi sõidan hommikuti seda vahemaad. 

Kui ma esimesel tööpäeval 2. septembril kooli hakkasin tõitma, sain ka küll korraks täieliku šoki. Mis need hommikused ummikud on siin? Ühesõnaga sõitsin ma tavapärase paari minuti asemel vist lõpuks üle 20 minuti koolimajja.. Eriti hea vend olen ikka ka, esimene tööpäev uues koolis ja juba peaaegu hilinen. Aga kohe üldse ei osanud sellise asjaga arvestada. :D Õnneks aga peale esimest koolinädalat on näha, et asi on kohe kuidagi palju rahulikum. Või noh, ummikud on endised korralikud, aga päris nii kaua aega ikka ei lähe. Aga tegelikult tahtsin ma selle jutuga sinna jõuda, et ma AR-MAS-TAN hommikuti seda, kuidas kõrvaltänavalt tulles kõik autojuhid on nii viisakad ja lasevad teised vahele, kellel muidu iialgi vist võimalust poleks, kui peaks ootama mingi "vahet", mille ajal saaks peatänavale keerata.. ja siis alati see, et juhid tänavad käega või tuledega. No ma ei tea, aga ma lihtsalt istun iga hommik seal autos, endal klemm tonnil, ja lihtsalt sellepärast, et nii tore on kuidagi kogu see viisakus ja tänamine.. ja lehvitamine. :D Väikesed asjad, mis õnnelikuks teevad, eksole. 

Eile oli õpetajate päev. Hästi kahju, et mul tööpäeva polnud ja ma kogu sellest ägedast ürituses uues koolis ilma jäin, aga sellegi poolest on see päev mulle kuidagi hästi oluline. Ma olen väga tänulik selle eest, et elu on läinud nii, et ma läksin pedagoogikat õppima. Et ma käisin karjäärinõustaja juures gümnaasiumit lõpetades, kes mind tegelikult sinna suunda suunas. Tänulik, et mul oli võimalik minna juba õpetajaks õppimise teise aasta alguses oma kodukooli Järva-Jaani tööle. Tänulik, et mind üldse usaldati seda tööd tegema nii vara. Ülitänulik direktorile, oma maailmaägedatele õpilastele ja nende vanematele. Hullumeelne on mõelda tagasi, et ma päriselt tegin seda nii noorelt ja alles ülikooli ajal. Ma olen hästi tänulik, et mul avanes võimalus minna nüüd peale lapse saamist nii varakult tööle tagasi. Roos on ju alles aastane, aga tänu kooli vastutulekule, lähedaste toele ja motiveerimisele ja muidugi tänu Roosi hoidjale. 

Hästi paljud on minult uurinud, et kas Roos läks juba lastehoidu, et ma sain tööle tagasi minna. Ei. Hoidu ei võeta enne 1,5 eluaastat ja seega oli meil vaja leida lapsehoidja. Panime Saku Facebooki gruppi kuulutuse, peale mida kohtusime kahe naisterahvaga. Esimene naine, kes meil käis, oli hästi tore inimene, rõõmsameelne, varem lapsi hoidnud jne. Kui ta ära läks, olime Elmariga rahul, et tema ju sobib tegelikult küll. Järgmisel päeval tuli teine kandidaat ja ma ei liialda, kui me teadsime esimesest kohtumisest ära, et tema on see, keda me otsime! Just nagu armastus esimesest silmapilgust, haha, aga siinkohal usaldus esimesest silmapilgust. Ma olen vist kõigile korrutanud, kui palju meil vedanud on, et me saime oma lapsele sellise hoidja, kes on tõesti ime! Nii tore, siiras, soe, hakkaja, hoolikas, tähelepanelik, ettevõtlik, aktiivne, usaldusväärne.. ja kõige selle kinnituseks on meie laps, kes on nõusn hommikul hoidja poole käed sirutama ja "Opa!" ütlema. Roos pole just liiga tihti nõus minu sülest nii ära minema, et sellele ei järgneks nutt. Nüüd on! Täna hommikulgi oli. Ja ei, ma ei taha maalida 100% ilusat pilti meie hommikutest, aga 99% need tegelikult sellised on. Teisel või kolmandal nädalal vist 2-3 hommikul hakkas Roos nutma, kui juba pildi kokku pani, et hoidja tulek = emme läheb ära. Aga kiirelt hoidja süles akna juurde minnes, et mulle lehvitada, on ta maha rahunenud. Ma olen nii tänulik, et just see inimene meie teele sattus ja kuidagi on tunne, et nii pidigi minema. Pidi minema nii, et ma lähen varem tööle, sest kõik mängis selle kasuks. 

Möödunud nädalavahetuse oli mul reede õhtust pühapäeva lõunani võimalus üksinda kodus olla. Elmar läks tütrega maale ja mina sain lihtsalt niisama olla. Tahaks öelda, et kaks hommikut ka kaua magada, aga tegelikult mitte. Nimelt teeme Saku sõbrannaga kahekesi 100 päeva väljakutset, kus iga 20 päeva täitumisel premeerime end edukalt möödunud nädalate eest. Esimese 20 päeva täitumise puhul oli meil preemiaks päikesetõusu nautimine rabas ja selleks tuli juba 5.30 ärgata. Tegin meile hommikusöögiks kaasa ahjuputru ehk maaaaaailmaparimat tervislikku browniet. Ahjusoojad koogid termokotis, nägu pähe tehtud, ka hea-tuju-muusika päeva alustuseks kuulatud, liikusingi juba 6.30 õue. Täielik vaikus. Jahe mõnus õhk. Pime. Hästi mõnus oli! Sõitsime siis natuke alla tunni ning Viru rabasse jõudes oli pettumus natuke hinges, sest taevas oli täiesti pilves. Kuna aga ilmateade oli lubanud päikeselist hommikut, siis meie lootsime näha megailusat päikesetõusu. Õnneks aga üsna pea oli mõne hetkega taevas täiesti selge ja oi kui ilus päikesetõus oli! Maailm ärkab. Kõik on rahulik ja vaikne. Värske õhk. Maaliline loodus oma sügisvärvides. Nautisime seda vaatetornis hommikusööki süües, peale mida käisime edasi-tagasi läbi ka sealse matkaraja. Kuna üheks minu eesmärgiks oli ka teha Kätlinist rabas ilusaid pilte, siis palun, siin on mõned! 

16. oktoober

Eelnevad lõigud panin juba 10 päeva tagasi kirja, kui plaanisin postituse teha. Kuna aga kell oli palju ja pidin valima töö ja blogimise vahel, otsustasin lõpuks ikkagi esimese kasuks. Tahtsin ju ikka normaalsel ajal magama ka saada, hehe. 

Mõtlesin siin pikalt, kas rääkin teile meie neljapäevaõhtusest seiklusest ka või mitte. Kuna aga Elmar ütles, et temal pole midagi selle vastu, et räägin, siis okei. Räägin. 

Nimelt käisin neljapäeval lõpuks üle poole aasta juuksuris väljakasvu värvimas. juuksed olid maksimaalselt kontrollialt välja ja lihtsalt jube piinlik oli juba ringi käia. Peale juuksurit läksime Katsiga Rucolasse sööma ja jutustama. Jõudsin natuke enne kümmet õhtul koju ja maja ees õues avastasin, et koduvõtmeid mul küll kaasas pole. Kuna kell oli juba palju ja ilmselgelt Roosi uneaeg, siis helistasin Elmarile telefonile, et ta läheks ukse juurde valmis, kui alt kella helistan, ja saaks mu siis kohe sisse lasta. Nii ei ärata Roosi kellahelinaga üles. Kuna aga paari korra helistamise peale Elmar ei vastanud, pidin siiski alt tuppa helistama. Vaikus. Okei.. Olin üsna kindel, et Elmar jäi Roosi magama pannes ise ka magama ja ei kuule kumbagi kella. Tegelikult ega ma ei imestanud, sest Elmar ongi üsna hea unega. Igatahes oli mul vaja kuidagi sisse saada. Kirjutasin meie majas elavale tuttavale ja tema lasi mu sisse. Siis aga koduukse taha jõudes oli see ju lukus.. ja minul võtmeid polnud. Kuna Roos on viimasel ajal rännumeheks hakanud ja juba kaks korda naabrite juurde tuimalt tuppa sisse jaluatnud, hoiame alati välisust lukus. No kurat, mõtlesin. Proovisin veel helistada, lasin paar korda uksekella. Olin kindel, et kohe Elmar kuuleb (või Roos ja hakkab nutma, äratades nii Elmari üles) ja laseb mu sisse. 

10 minutit. 15 minutit. 25 minutit. Selleks ajaks olin juba natuke mures, et äkki on midagi juhtunud? Hoidsin juba non-stop näppu uksekellal, samal ajal koputasin, logistasin uksekellaga ja helistasin veel kogu aeg telefonile ka. 

30 minutit. 40 minutit. Minus kasvas paanika. KAS MIDAGI ON JUHTUNUD? See pole ju normaalne, et kaks inimest magavad nii sügavalt, et pika perioodi jooksul ei kuule ühtegi tugevat heli? 

Kui olin natuke üle tunni juba proovinud, olid silmad juba vesised, süda valutas. Läksin õue. Haakisin välisukse toki külge kinni, et pärast ikka koridori tagasi saaksin. Õues võtsin maast pisikesi kivikesi ja viskasin magamistoa aknasse. Veel ja veel ja veel viskasin. Ja veel. Lõpuks jõudis Elmari vend Max. Ta võttis kodust kartuleid ja kastaneid kaasa, sest no neid matakaid aknasse ju ikka kuuleb. Mataki. Mataki. Mataki. Vaikus. Ei Roosi nuttu. Ei ärkavat Elmarit. Vaikus. Kui olime natuke aega veel üleval uksle tagunud, helistanud, kella lasknud, helistasin 112. Selleks ajaks olime proovinud juba pea poolteist tundi kõike, mille peale mõistus tuli. "Tere, häirekeskus kuuleb, mis juhtus?" kuulsin kedagi naist mulle ütlemas. Sel hetkel jõudis mulle eriti kohale, kui tõsine asi oli. Silmad valgusid pisaraid täis ja kirjeldasin, nutumaik suus, olukorda, kus mees ja aastane laps on kahekesi kodus, mina aga tuppa ei saa ja pea 1,5h kõikvõimelikee asju proovides pole kumbki ärganud. Kartsin, et nendega võib olla midagi juhtunud. Minu mõtted kartsid muidugi kõige hullemat. OEH. Ma ei tea, kuidas oleks võimalik seda muretunnet kirjana edasi anda. Ilmselt polegi. Aga ma VÄGA kartsin. Mõtlesin juba kõige möödunud peale kahetsevalt tagasi. Miks ma ärritusin, kui lapse ööunne panek on võtnud pea tunnikese? Või kui ta mitte suutäitki nõus sööma pole? Või miks ma täiesti mõttetu asja pärast Elmari peale ärritunud olen olnud? MIKS? Ma süüdistasin ennast, et ma pole nautinud igat hetke ja endast maksimumi andnud igas olukorras. Ma olin nii mures, et tegin endale etteheiteid, mis polnud isegi antud olukorraga seotud. 

Peale häirekeskuse küsimusi, kas meil oli tülisid ja kas on alust arvata, et mees lapsega kodust lahkunud on,  jäime ootama POLITSEID. Ma ei tea, mida oleks politsei antud olukorras teha saanud või kas asjad käivadki nii, et esmaslt politsei ja siis...? Igatahes oli meie eesmärk saada kohale päästeteenistus redeliga, et me saaksime minna oma teise korruse rõdule, et siis magamistoa aknale t a g u d a. See oli meie mõtetes viimane asi, mis peaks äratama ka kõige sügavamas unes olevad magajad. Politseid oodates aga proovis Saku sõbranna Kätlin leida tuttavat, kellel oleks piisavalt pikk redel ja saaks meid öösel natuke enne 12 aidata. Üsna kiiresti saime infot, et selle sama naise mehel, kes mind ennist koridori lasi, on lähedal vanemad, kes saavad pika redeli anda. Läksime neile uksetaha. Kohe, kui neile esimesi sõnu rääkima hakkasin, puhkesin lihtsalt nutma. Täpselt see olukord, kus sa proovid end vaos hoida, aga oled murdumise äärel, ja siis keegi midagi küsib.. 

Igatahes oli hästi armas sellest naisest mulle vett pakkuda ja tuppa kutsuda, aga keeldusin ja läksin õue edasi proovima kividega aknasse visata. Samal ajal läks see mees oma vanemate jurest redelit tooma. Juba mõne hetke pärast oli redel püsti ja Elmari vend ronis meile rõdule. Kuna esimeste K Õ V A D E paukude peale veel liikumist ei olnud, varisesin ma seestpoolt kokku. Ma olin KINDEL, et midagi juhtus. Ja ma nutsin rohkem kui enne. Isegi üks mees tuli välja terrassile uurima, mis tagumine siin öösel käib. 
Peale mõnda korda tagumist oli lõpuks näha voldikruloode vahelt piiluvat Elmarit. Pingelangus vol miljon. Nutsin isegi veel rohkem, kui enne.. Elmar tegi rõduukse lahti ja vaatas maaaaaailma kõige unisema näoga rõdul seisvat venda suuuuuur küsimärk näkku joonistatud. "Max, mida sa siin teed?" Kujutate ette, et ärkate heast ja sügavast mitmetunnisest unes selle peale, et keegi kopsib su TEISE KORRUSE KORTERI AKNASSE? RODULT? Ja siis avastate sealt oma venna? Keset ööd? Ja siis näete redelit? Ja siis oma naist nutmas? Ühesõnaga oli Elmar maksimaalses šokis. 

Muideks. Selleks ajaks oli 112 helistamisest möödad juba 40 minutit ja abi ei kuskil. Ma saan aru, et me polnud kindlasti kaugeltki kuskil prioriteetsete kõnede hulgas, aga mulle tundub see ikkagi väga pikk ooteaeg. Helistasin siis neile tagasi ja teavitasin, et kõik on okei ja politseil pole vaja tulla. 

Roos ei ärganud isegi selle julma aknale tagumise peale.. ega selle peale, kui Max ja Elmar magamistoa kaudu siis rõdult tuppa ja siis õue liikusid. Hea uni tšikil! Kuradima hea! 

Peale seda valgasid mind nii kahetised tunded. Esiteks suur pingelangus, et kõik oli korras. Teiseks suur viha Elmari peale, et ta ei kuulnud peaaegu kaks tundi ühtegi heli, millega neid äratada proovisime. Kolmandaks arusaamine, et Elmar pole ju süüdi.l Neljandaks süümepiinad, et ma Elmari peale üldse pahane oled. Viiendaks õnentunne, et minu kahe maailmakallima inimesega oli kõik korras. Täielik tunnete tohuvapohu. Ma ei teadnud, kuidas ma peaksin olema või mida tegema, ütlema. Ma olin siiani šokis sellest tundest, mis mind valdas kogu asja vältel. Šokis sellest suurimast hirmutundest, mida ma kunagi tundnud olen. Ma armastan neid kahte inimest lihtsalt nii palju.

Kogu see õhtu pani mind mõistma, kui ebaolulised on tegelikult mingised suvalised pisikesed probleemid, millega ma päevast päeva tegelen või mille peale ärritun. Pani mind mõistma, et ma kulutan sellega oma energiat nii valedes kohtades. Miks ma keskendun pisikestele asjadele, mis mulle ei meeldi, selle asemel, et proovida neid koheselt parandada ja hoopis sellele keskenduda. Et hinnata igapäevaselt rohkem inimesi oma ümber. Nii kahju, et vahepeal on vaja enda maale tagasi kutsumiseks kogeda selliseid emotsioone. Ma ei tea, millise emotsiooni see õhtu kirjapanduna edasi andis ja ehk isegi naerate mu üle, et nad ju ainult magasid.. aga ma ei usu, et teiste tundeid on ilus pisendada ja ma tunnen end kuidagi hästi haavatavana, et kogu selle jutu siia kirja panin. 

Hoiame ja armastame rohkem oma inimesi iga päev ja iga hetk! 

1a2k Roos vaatamas pilti, kus ta on 2-kuune.. kuidas see aasta on lennanud..

Mõni hommik on ilusam kui teine...

Käisin ühel laupäeval Jaanis klassiõe juures ja missugune vastuvõtt, mmmmm.. Aitäh, Andra! 

Täiesti suvaline töötlemata, pingutamata välguga pilt peale eilset poeskäiku. MINU PERE! 

Septembri alguses käisime Kätliniga emmede minipuhkusel hotellis. Järgnevad ja ühtelasi ka selle postituse viimased pildid on sellest! Käisime poodides, jalutasime ringi, sõime sushit ja kooki, jõime kokteile. Naersime ja jutustasime. Õhtu lõpuks said mõlemad puhata oma tubades ja mina käia AASATID OODATUD vannis. Ma teeks kõike, et mul endal ka vann oleks, oehhhhh....

Aitäh, et olete ja loete ja kaasa elate!