"Eelmise aasta" jutud, et uuega võidukalt alustada

 Jah, ma olen see inimene, kelle ajaarvestus käib suuresti õppeaastate järgi, mitte kalendriaastate. Peale jaanuari tähistab minu jaoks ka uue algust septembrikuu. Seda ma ei tea, kas see on selle teema, et ma olen õpetaja, aga nii lihtsalt on ja tegelikult on alati vist olnud ka. Seega täna soovin ma teile head uut aastat! Suurepärane võimalus hoida nüüd oma piip ja prillid, ning muuta algav kuu maailmavingeks! Et alustada justkui puhtalt lehelt nendes asjades, mis on sind kaua kummitanud. Olgu see siis mõni unistus, mida oled oodanud, et taga ajama hakata. Olgu selleks suured või väga väikesed eesmärgid. Miski, mida oled ammu tahtnud. Miski, mis teeb sind hästi õnnelikuks. Vot nende asjade nimel hakkame nüüd kõik tööle eksole! Mina panin juba oma neli septembrikuu eesmärki kirja ja tõden, et saab raske olema.. aga kui see kuu läbi on, on ju kaks valikut: kas ma saavutasin eesmärgid ja olen üliõnnelik või feilisin ja kahetsen, et oleks ju ikka võinud. Igatahes, kui sa oled oodanud seda miskit märki, et alustada, siis see lause ongi see! 

Kolm nädalat tagasi sai mu armas Roos juba aastaseks ja sellele pühendasin terve oma viimatise postituse. Pidasime maha ka ühe suuuuure peo lähemate sugulaste ja sõpradega, kellel ka lapsed on. Hästi pikalt mõtlesin kevadel, et kas pidada maha rose gold värvides pidu või hoopis midagi väga mitte-minulikku ehk ükssarvikute pidu. Valituks osutus see teine ja nii ma tellisin juba mitu kuud tagasi hiinast hunniku õhupalle, kaunistusi, teemalisi toidunõusid jne. Tahtsin, et kõik oleks hästi ilus ja helge ja armas ja tore, nagu ühe aastaseks saava tüdruku aiapidu võiks olla. Roosi onu tegi grilli, kahe suure telgi alla sai pandud piknikulaua moodi söömiskoht, aeda pitsilised kolmnurgad ja palju õhupalle... ja siis tellisin ka suuuure ilusa ükssarviku batuudi, et lastel oleks tore ja huvitav. Ma ise mäletan küll, milline suur fänn ma nendel suurtel batuutidel olin, hihiih. 

Sünnipäeva hommikul, kui batuuti paigaldama tuldi, olin mina parasjagu küüntes. Kodupoole liikuma hakates saatis Elmar mulle pildi ja mina veel mõtlesin, et miks ta saadab mingi suvalise batuudi pildi.. Elmari vanemate juurde tagasi jõudes, kus pidu toimus, vajus mul suu reaalselt maani, kui nägin oma ilusa helge valge ükssarviku batuudi asemel inetut ja isegi jubedat trollide batuuti.. või koletistega, nagu lapsed ütlesid. Mu tuju oli sekundiga madalam kui muru. Minu lapse pidu, mida ma olin nii kaua oodanud ja planeerinud, saab rikutud mingi inetu batuudiga.. Tahtsin kohe batuudivendadele helistada, aga issi ei lubanud. Arvas, et nii vihasena pole see hea ja nagunii poleks enne pidu jõudnud enam seda maha võtta, uut oodata ja üles panna. Arghhhhhhhh. Kuidas teie reageerinud oleksite? Mida teinud? Mina igatahes pidin siis vapralt terve peo seda inetut asja vaatama ja kuulma ka teiste käest, kuidas nad üldse tulles aru ei saanud, miks s e l l i n e asi püsti pandud on.. Õnneks Roos on ise nii pisike ja ei saanud asjast aru.. 

Huvitavam lugu oli tegelikult hoopis peale pidu. Tellisime tegelikult batuudi koos paigalduse ja ära viimisega, aga kuna nende poolt oli mingi arusaamatus, küsisin nad, et ehk saame ikka ise tagasi viia. Okei, olime nõus. Sõitsime kohale, panime batuudi bussist teiste batuutide juurde seisma ja küsisin mina siis, et mis me selle maksmisega teeme. Mõtlesin seda, et tellitud ja saadud batuutidel oli paarikümneeurone vahe (saadud batuut odavam), nendepoolne batuudi kokku panemine jäi ära. Ühesõnaga ei teadnud ma enam, mis see hind siis kokku läheb. Kohe rääkisin juurde ka selle, et tegelikult me ei tellinud seda batuuti ja saime oma ilusale ükssarvikuteemalisele peole selle trollide oma. "Te tellisite trollid," ütles laenutaja kindlalt. "Ei tellinud!" "Tellisite küll!" Selle peale võtsin oma gmaili lahti ja näitasin, et meie vestluse teema oli "Maris Kurvits: Ükssarviku batuut" ja nädal enne pidu kirjutasin veel, et "... kas meie ükssarviku batuut on ikka bronnis," sest nad mu eelmisele kirjale midagi ei vastanud. Selle peale lõi laenutaja pilgu maha ja ütles karmilt ja konkreetselt: "Ma ei taha midagi, head päeva!" Kuna mittemaksmine ei olnud meie eesmärk ega isegi ka mõte, ütlesin vastu, et me maksame ikka, lihtsalt ei tea, mis summa kokku tuleb nüüd. "MA EI TAHA MIDAGI!" tuli uus vastus. Ütlesin uuesti, et ei, me maksame ju! "HEAD PÄEVA, MA EI TAHA MIDAGI! HEAD PÄEVA!" Terve selle vestluse ajal olid tal silmad maas ja hääl selline karm ja juskui räägiks läbi kokkusurutud hammaste. Tegelikult oli see veits hirmus ja peale kolmandat korda ma peaaegu et jooksun autosse tagasi. Ma päriselt kartsin.. 
Ühesõnaga kogu minu "Kuidas maksmisega teeme?" küsimuse eesmärk oli teada saada summa ja maksmise viis, sest kirjas öeldi, et ülekandega või kohapeal kaardimakse. Ülespanijad aga kaardimaksest midagi ei teadnud ja mingeid kontonumbreid meil ka ei olnud.. aga lõppes see hoopis nii. 

Tegelikult olen ma tänaseks juba selle jama ära unustanud, aga sel hetkel olin ma küll üsna kurb kogu loo pärast. Kurb, et minu vaimusilmas korraldatud pidu ei saanud täpselt selline, nagu pidi. Et kogu selle batuudisaagaga kaasnes nõme ja hirmulolev emotsioon ning kuidagi süümekad, et lõpuks midagi makstud ei saanud. Batuut ju toodi kohale ja sai kasutust, seega midagigi oleks maksta olnud okei.. aga jah, läks siis nii. AGA tegelikult oli pidu hästi tore. Ise korraldades küll eriti nautida ei saanud, sest kogu aeg on askeldada vaja ja siia-sinna joosta, kuid niiiii soe tunne oli kõiki lähedasi näha. Minu jaoks on hästi oluline, et Roos kasvaks üles kõikide oma sõprade ja sugulastega tihedalt suheldes ja selle nimel kavatsen ma pingutada küll! Aitäh kõigile veelkord, kes üldse Roosile nii armsaid asju ütlesid ja kirjutasid! 

Roosi õigel sünnipäeval käisid kaks mu sõbrannat oma aastaste kuttidega külas ja mina hommikul ühel tähtsalt kohtumisel, millest postituse lõpus täpsemalt räägin! 
Terve päev möödus tegelikult küpsetamise tähe all, sest ma tahtsin meie maja elanikele sünnipäevamuhvineid pakkuda. Ma olen alati unistanud sellest, kui kui ma kuskile oma kodu ostan, siis on naabritega "tsau!" läbisaamine ja selline hea vibe.. seega tuleb sellesse ise panustada ka ju! Küpsetasin palju muhvineid, kirjutasin juurde kirja ja viisin pisikese lauakesega alla välisukse juurde koridori. õhtu lõppedes olid enamus muhvinid söödud, lauale poetatud mitu sünnipäevakaarti, lilli ja mureleid. NII ARMAS NAGU! 
Veel üks asi, mis selle päeva hästi eriliseks tegi, oli üks üllatuspakike. Nimelt olid kaks minu endist õpilast mu empsilt uurinud, kus ma täpsemalt elan ja numbrit küsinud, ning saatsid Roosile sünnipäevaks suuuuuuure kingituste paki. Nagu kui armas  neist! Mul tulid reaalselt pisarad silma, sest selline asi näitab, kui erilised tüdrukud nemad on! Kui suure südamega! Aitäh teile veelkord, tüdrukud! 



Sünnipäevalauake koridoris

Minu klassi tüdrukute kingitusetga


Kuna ma terve esimese eluaasta Roosi õiget nime kuskile üles ei pannud, siis siit saate näha, kes veel ei tea, hehe. Ma lihtsalgt ei taha, et kunagi ta nime googeldades inimesed seostaksid teda kuidagi selle blogiga... :)))

Ma olen viimasel ajal mitu korda leidnud end mõtlemast selle blogi nime peale. SUHKRUPRINTSESS. See on kuidagi nii mina ja seda öeldes ei mõtle ma kuidagi sellele, mida need sõnad päriselt tähendavad. Alati aga, kui keegi seda esimest korda kuuleb või küsib, mis mu blogi on, on seda maksimaalselt veider öelda. Kas 25-aastane võib Suhkruprintsessi blogi pidada? Tegelikult kes mind ikka keelata saab eksole, aga noh ikkagist.. :D Kas 30-aastasena on see juba eriti kahtlane? Oeh, ma ei teagi, mida sellega teha.:D Ilmselt mitte midagi ja lihtsalt iga kord seda nimetades natuke omaette naerda.. Sellega meenub nüüd, kuidas kunagi üks tuttav oli ühe negatiivse mõtte üle siin blogis väga häiritud, sest Suhkruprintsess peaks ju olema ainult üdini positiivne ja roosamanna juttu täis.. ups! 

Tegelikult oleks mul veel mitmest teemast rääkida, aga ma nii kibelen juba selle ühe jutu juurde, mida ma eespool korraks mainisin. Nimelt see kohtumine, mis mul 9. augusti hommikul oli. Nimelt...

OLEN SAKU GÜMNAASIUMI MITME AINE ÕPETAJA! 

MA LÄHEN TÖÖLE!

MA OLEN VÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄGA ÕNNELIK! 

Oeh, nii, sai välja öeldud! Jah, ma lähen juba tööle ja jah, ma nii ootan seda! See pole kellelegi saladus, et olen õpetajatööd väga igatsenud juba alates sellest ajast, kui 2020. aasta kevadel kõik rõõmsalt distantsile läksime ega teadnud, et sel õppeaastal keegi enam klassi tagasi ei pääse. Sealt edasi jäin emapuhkusele ja terve 20/21 õppeaasta olingi kodune. Kuna aga Roos saab veebruaris 1,5-aastaseks ja läheb siis lastehoidu, teadsin ma, et alates märtsist tahan ma tööle minna. Kuna eluke on meid kenasti siia Sakku toonud, kus meile ka väga-väga meeldib, oli muidugi esimene mõte siinsesse kooli tööle proovida saada. Hästi tobe ajastus muidugi see, et õpetaja tahab märtsist tööle saada.. aga otsustasin siiski kooli kirja ja CV saata ja oma olukorda kirjeldada. Ehk ikka mingisugunegi võimalus mingil kujul avaneb enne, kui järgmisel sügisel saaksin täiskohaga kooliaasta algusest alustada. Terve suve kogusin julgust ja lõpuks augusti alguses saatsin kirja teele. Nägin kuulutusest, et veel juunis otsiti 5.-6. klassidele mitme aine õpetajat ehk 100% see, mida mina teha tahaksin. See vanus on mulle hästi südamelähedane ja varasemad kolm aastat neid klasse õpetades on näidanud, et just see on see, mida ma tahaksi teha. Mulle tundus see justkui märk, et see on minu võimalus ja ma pean vähemalt proovima. 

Üllatus-üllatus, juba järgmisel hommikul helistas direktor ja kutsus mind vestlusele. Vestlus läks väga hästi ja tänase seisuga olengi juba ametlikult Saku kooli õpetaja! Olen paar korda koolimajas käinud, natuke sealse elu ja oluga tutvunud ja alates homsest läheb lahti! Ma ausalt ei saakski rohkem õnnelik olla. Ma lihtsalt tunnen, kuidas mul on vaja seda oma ellu. Seda, et ma saan korraks välja murda ema rollist, natukene oma mõtteid mujale, väljakutseid, eneseteostust. 

Tegelikult on hästi raske vaimselt see teadmine, et mu kõigest aastane laps jääb hoidjaga koju ja mina lähen tööle. Issand, kas ma olen isekas, et mõtlen vaid sellele, et MINUL on vaheldust vaja? Ma olen seda mõtet juba peas mõlgutanud päris pikalt ja teinud endaga rahu (vist, ma loodan), et vahepeal on okei mõelda ka enda heaolule, sest siis suudan olla ka parem ema. Tegelikult on Roosil maailmatore hoidja ja ma tean, et ta on väga hoitud nendes kätes, mis teda minu tööloleku aja hoiavad. Olen muidugi arvestanud ka sellega, et tuleb tagasilööke nii minu kui ka Roosi poolt selles osas, et ma pean tema juurest ära minema, aga proovime hakkama saada nii hästi kui võimalik. Ma tean, et me saame hakkama ja ma tean, et see oli õige otsus minna tööle juba nüüd, mitte alles kevadel. Aitäh kõigile nendele lähedastele, kes mind toetavad ja on öelnud julgustava sõna, kui olen muretsenud, kas ma toimin õigesti. Olete parimad inimesed! 

Selle pildi tegin natuke enne töövestlusele minekut. Hästi põnevil ja ootusärevuses. Hästi õnnelik ja natuke puperdava südamega. Ma tean, et see töö on just see, mida ma nii väga armastan ja see on kuradima hea tunne! 
Roos käis emmega tööl kaasas! Ma nii loodan, et ta hakkab tulevikus kooli armastama.. huvitav, millised on üldse koolid kuue aasta pärast?


Panen siia lõpetuseks veel pilte oma telefoni galeriist ja lähen ise viimaseid töötoimetusi tegema enne magama minemist. Homme on suur päev! Uue alguse päev! Ma olen hästi põnevil ja ei jõua ära oodata, mida see minu jaoks tähendab. Ja just praegu neid ridu kirja pannes tunnen ma, et olen kuidagi eriliselt õnnetunnet täis. See on natuke hirmutav ja imelik, sest ma pole seda juba ammu päris nii tundnud, nagu praegu. Äge! 


Aitäh, et ikka olemas olete ja lugemas käite!

Kallistused
Üks igati hea võit Instagarmist - see Vaffa tool. Ma ei kujtaks elu ilma selleta ettegi, kui nüüd aus olla. 
Roos oma bestika Luka esimesel sünnal



Roos oma onulastega
Minu issi kinkis Roosile auto - täiega suur hitt meil




Pulmas, kui kingad olid juba madalate jalatsite vastu vahetatud

Püüdsin oma elu kolmanda pruudikimbu kinni....:D



Comments

Popular Posts