"Eelmise aasta" jutud, et uuega võidukalt alustada
Jah, ma olen see inimene, kelle ajaarvestus käib suuresti õppeaastate järgi, mitte kalendriaastate. Peale jaanuari tähistab minu jaoks ka uue algust septembrikuu. Seda ma ei tea, kas see on selle teema, et ma olen õpetaja, aga nii lihtsalt on ja tegelikult on alati vist olnud ka. Seega täna soovin ma teile head uut aastat! Suurepärane võimalus hoida nüüd oma piip ja prillid, ning muuta algav kuu maailmavingeks! Et alustada justkui puhtalt lehelt nendes asjades, mis on sind kaua kummitanud. Olgu see siis mõni unistus, mida oled oodanud, et taga ajama hakata. Olgu selleks suured või väga väikesed eesmärgid. Miski, mida oled ammu tahtnud. Miski, mis teeb sind hästi õnnelikuks. Vot nende asjade nimel hakkame nüüd kõik tööle eksole! Mina panin juba oma neli septembrikuu eesmärki kirja ja tõden, et saab raske olema.. aga kui see kuu läbi on, on ju kaks valikut: kas ma saavutasin eesmärgid ja olen üliõnnelik või feilisin ja kahetsen, et oleks ju ikka võinud. Igatahes, kui sa oled oodanud seda miskit märki, et alustada, siis see lause ongi see!
Kolm nädalat tagasi sai mu armas Roos juba aastaseks ja sellele pühendasin terve oma viimatise postituse. Pidasime maha ka ühe suuuuure peo lähemate sugulaste ja sõpradega, kellel ka lapsed on. Hästi pikalt mõtlesin kevadel, et kas pidada maha rose gold värvides pidu või hoopis midagi väga mitte-minulikku ehk ükssarvikute pidu. Valituks osutus see teine ja nii ma tellisin juba mitu kuud tagasi hiinast hunniku õhupalle, kaunistusi, teemalisi toidunõusid jne. Tahtsin, et kõik oleks hästi ilus ja helge ja armas ja tore, nagu ühe aastaseks saava tüdruku aiapidu võiks olla. Roosi onu tegi grilli, kahe suure telgi alla sai pandud piknikulaua moodi söömiskoht, aeda pitsilised kolmnurgad ja palju õhupalle... ja siis tellisin ka suuuure ilusa ükssarviku batuudi, et lastel oleks tore ja huvitav. Ma ise mäletan küll, milline suur fänn ma nendel suurtel batuutidel olin, hihiih.
Sünnipäeva hommikul, kui batuuti paigaldama tuldi, olin mina parasjagu küüntes. Kodupoole liikuma hakates saatis Elmar mulle pildi ja mina veel mõtlesin, et miks ta saadab mingi suvalise batuudi pildi.. Elmari vanemate juurde tagasi jõudes, kus pidu toimus, vajus mul suu reaalselt maani, kui nägin oma ilusa helge valge ükssarviku batuudi asemel inetut ja isegi jubedat trollide batuuti.. või koletistega, nagu lapsed ütlesid. Mu tuju oli sekundiga madalam kui muru. Minu lapse pidu, mida ma olin nii kaua oodanud ja planeerinud, saab rikutud mingi inetu batuudiga.. Tahtsin kohe batuudivendadele helistada, aga issi ei lubanud. Arvas, et nii vihasena pole see hea ja nagunii poleks enne pidu jõudnud enam seda maha võtta, uut oodata ja üles panna. Arghhhhhhhh. Kuidas teie reageerinud oleksite? Mida teinud? Mina igatahes pidin siis vapralt terve peo seda inetut asja vaatama ja kuulma ka teiste käest, kuidas nad üldse tulles aru ei saanud, miks s e l l i n e asi püsti pandud on.. Õnneks Roos on ise nii pisike ja ei saanud asjast aru..
Huvitavam lugu oli tegelikult hoopis peale pidu. Tellisime tegelikult batuudi koos paigalduse ja ära viimisega, aga kuna nende poolt oli mingi arusaamatus, küsisin nad, et ehk saame ikka ise tagasi viia. Okei, olime nõus. Sõitsime kohale, panime batuudi bussist teiste batuutide juurde seisma ja küsisin mina siis, et mis me selle maksmisega teeme. Mõtlesin seda, et tellitud ja saadud batuutidel oli paarikümneeurone vahe (saadud batuut odavam), nendepoolne batuudi kokku panemine jäi ära. Ühesõnaga ei teadnud ma enam, mis see hind siis kokku läheb. Kohe rääkisin juurde ka selle, et tegelikult me ei tellinud seda batuuti ja saime oma ilusale ükssarvikuteemalisele peole selle trollide oma. "Te tellisite trollid," ütles laenutaja kindlalt. "Ei tellinud!" "Tellisite küll!" Selle peale võtsin oma gmaili lahti ja näitasin, et meie vestluse teema oli "Maris Kurvits: Ükssarviku batuut" ja nädal enne pidu kirjutasin veel, et "... kas meie ükssarviku batuut on ikka bronnis," sest nad mu eelmisele kirjale midagi ei vastanud. Selle peale lõi laenutaja pilgu maha ja ütles karmilt ja konkreetselt: "Ma ei taha midagi, head päeva!" Kuna mittemaksmine ei olnud meie eesmärk ega isegi ka mõte, ütlesin vastu, et me maksame ikka, lihtsalt ei tea, mis summa kokku tuleb nüüd. "MA EI TAHA MIDAGI!" tuli uus vastus. Ütlesin uuesti, et ei, me maksame ju! "HEAD PÄEVA, MA EI TAHA MIDAGI! HEAD PÄEVA!" Terve selle vestluse ajal olid tal silmad maas ja hääl selline karm ja juskui räägiks läbi kokkusurutud hammaste. Tegelikult oli see veits hirmus ja peale kolmandat korda ma peaaegu et jooksun autosse tagasi. Ma päriselt kartsin..
Ühesõnaga kogu minu "Kuidas maksmisega teeme?" küsimuse eesmärk oli teada saada summa ja maksmise viis, sest kirjas öeldi, et ülekandega või kohapeal kaardimakse. Ülespanijad aga kaardimaksest midagi ei teadnud ja mingeid kontonumbreid meil ka ei olnud.. aga lõppes see hoopis nii.
Tegelikult olen ma tänaseks juba selle jama ära unustanud, aga sel hetkel olin ma küll üsna kurb kogu loo pärast. Kurb, et minu vaimusilmas korraldatud pidu ei saanud täpselt selline, nagu pidi. Et kogu selle batuudisaagaga kaasnes nõme ja hirmulolev emotsioon ning kuidagi süümekad, et lõpuks midagi makstud ei saanud. Batuut ju toodi kohale ja sai kasutust, seega midagigi oleks maksta olnud okei.. aga jah, läks siis nii. AGA tegelikult oli pidu hästi tore. Ise korraldades küll eriti nautida ei saanud, sest kogu aeg on askeldada vaja ja siia-sinna joosta, kuid niiiii soe tunne oli kõiki lähedasi näha. Minu jaoks on hästi oluline, et Roos kasvaks üles kõikide oma sõprade ja sugulastega tihedalt suheldes ja selle nimel kavatsen ma pingutada küll! Aitäh kõigile veelkord, kes üldse Roosile nii armsaid asju ütlesid ja kirjutasid!
Roosi õigel sünnipäeval käisid kaks mu sõbrannat oma aastaste kuttidega külas ja mina hommikul ühel tähtsalt kohtumisel, millest postituse lõpus täpsemalt räägin!
Terve päev möödus tegelikult küpsetamise tähe all, sest ma tahtsin meie maja elanikele sünnipäevamuhvineid pakkuda. Ma olen alati unistanud sellest, kui kui ma kuskile oma kodu ostan, siis on naabritega "tsau!" läbisaamine ja selline hea vibe.. seega tuleb sellesse ise panustada ka ju! Küpsetasin palju muhvineid, kirjutasin juurde kirja ja viisin pisikese lauakesega alla välisukse juurde koridori. õhtu lõppedes olid enamus muhvinid söödud, lauale poetatud mitu sünnipäevakaarti, lilli ja mureleid. NII ARMAS NAGU!
Veel üks asi, mis selle päeva hästi eriliseks tegi, oli üks üllatuspakike. Nimelt olid kaks minu endist õpilast mu empsilt uurinud, kus ma täpsemalt elan ja numbrit küsinud, ning saatsid Roosile sünnipäevaks suuuuuuure kingituste paki. Nagu kui armas neist! Mul tulid reaalselt pisarad silma, sest selline asi näitab, kui erilised tüdrukud nemad on! Kui suure südamega! Aitäh teile veelkord, tüdrukud!
Comments
Post a Comment