Emadusest ja EMOst ja puhkusest

 Ma olen proovinud siia jõuda juba väga pikka aega ja tegelikult on mul kõik eeldused selleks täidetud ka, et jõuda. Juba pikemat aega olen igal õhtul valiku ees: kas minna magama või blogi kirjutama. Nagu näha, siis siia ma jõudnud pole ja olen alati valinud selle esimese. Ma lihtsalt ei ole suutnud muudmoodi. Näiteks täna jäin Roosiga kogemata kell kuus juba magama ja alles ükspäev vanemate juures maal olles juhtus sama asi. 

Tunnen viimasel ajal, kuidas ma oleksin justkui kuskil surnud ringis. Natuke nagu lõksus selle ema-rollis. Kuna Elmar on väga palju tööl ja muud "turvavõrku" meil siin Sakus otseselt ei ole, olen ma kogu aeg lapsega koos ja hästi raske on leida hetke iseendale. Kõik päevad imevad mu energiast nii tühjaks, et õhtuti, kui on see "minu aeg" ja Roos juba magab, ei jõua ma midagi teha ja ainuke hea mõte on pea padjale panna, et järgmine päev natukenegi energiat oleks uue auruga kogu teekond jälle ette võtta. Sellises ringis elades on hästi raske tunda end naisena, elukaaslasena, sõbrannana. Raskem, kui ma oleksin osanud ette kujutada. Kogu maailm tegelikult keerleb selle täiusliku pisikese inimese ümber ja nii tore ja armas ja ilus kui see ka poleks, on kohati lihtsalt hästi raske vaimselt hakkama saada. 

Kui kogu selle täiusliku segaduse juures tekib ka võimalus saada aega iseendale, tekivad süümekad. Ma tean, et on inimesi, kes suurima rõõmuga vaatavad meie last, et mina või meie saaksime natuke oma aega, aga ikkagi.. Kui näiteks Elmar lapsega kahekesi jääb, mõtlen ma, et palju õigem oleks siis juba perena aega veeta, mitte minul üksinda. Kui keegi kolmas last vaatab, mõteln ma, kas ta päriselt ka viitsib ega tee seda vastu oma tahtmist? Äkki ta ei tahtnud lihtsalt ära öelda? Ma isegi tean seda, et suure tõenäosusega on see täielik ülemõtlemine ja kui palju tahes mu hing ka oma aega ei vajaks, on selle saamise korral hullult raske seda päriselt ka nautida. 

Mitte lapsevanem olles ei osanud ma iial sellele mõelda, et emad võivad nii tunda. Ma poleks kunagi osanud õigel ajal õiges kohas õiget abi pakkuda oma sõbrannadele või tuttavatele, kellel beebid olid. Täna ma tean, kui väärtuslik ja tegelikult ka elutähtis on oma aeg ja oma tassi täitmine emale, et mitte murduda. Et mitte muutuda liiga närviliseks. Et mitte mattuda ema-rolli, mis on nii täiuslik, aga väga raske. Tihtipeale küsitakse, kuidas lapsel läheb, mitte aga seda, kuidas emal läheb. Ma olen nii tänulik, et tänu oma kogemusele oskan ma kindlasti rohkem toeks olla oma sõbrannadele nüüd ja tulevikus. Palun vabandust, et ma seda ehk nii seni teha pole osanud!

Kohati kõike seda siia kirja pannes kardan ma, et keegi arvab, et ma ei saa hakkama või olen halb ema, et ma nii tunnen. Ma ise seda ei arva ja tunnen kuidagi, et see on järjekordne teema, mis on tegelikult nii aktuaalne ja päris, aga millest keegi ei kirjua. Nende täiuslike piltide taga, mida jagatakse (ka mina jagan!), on palju emotsioone, mida hoitakse endale. 

Mul on niiiiiii hea meel nii mitme sõbrannaga samal ajal peaaegu sama vanade beebidega olla. See on nii hindamatu minu jaoks. Nii täiuslik. 

Minnes siit edasi Roosi teemal, tahaksin ma nutta. Mu pisike Roos sai täna 11-kuuseks ja mulle ei mahu pähe, et kuu pärast tähistame tema aastast sünnipäeva. Ma võin kihla vedada, et alles eile sain ma teada, et Roos on tulemas ja alles eile läksin sünnituse esilekutsumisele. Eile sünnitasin ka ja eile tal oli alles esimene minisünna. Ja teine ja kolmas. Ja eile alles tuli tal esimene hammas ja alles eile hakkas ta roomama ja keerama ja istuma ja seisma ja naeratama ja kallistama ja musitama ja oma naba näitama ja öösel paremini magama. Kõik see ju juhtus alles! Vaatan teda praegu läbi beebimonitori kaamera, kuidas ta ringutas ja korraks liigutas. Ta on nii täiuslik ja ma olen lihtsalt nii tänulik, et see pisike tüdruk mu ellu tuli. Kõigi raskuste kõrval, millest enne kirjutasin, on armastus tema vastu suurim. Päevad on pikad, aga aastad lühikesed, nagu Elmari vennanaine armastab öelda. See on nii tõsi! Kuna aga ma plaanin teha kuu pärast ka ainult Roosile pühendatud postituse, siis ma rohkem hetkel sel teemal siin ei peatu, sest juba jooksid kaks esimest pisarat mööda põske alla, aga need peaks hoidma hoopis järgmise postituse kirjutamise ajaks vist, hehe.. 

Käisime nädal-kaks tagasi Roosiga EMOs (kõik on korras!!!) ja ma olen siiani natukene šokeeritud sellest, et seal päriselt ka oli ja on selline suhtumine, nagu ma kuulnud olin. Sealsed kaks valvearsti (ma ei tea, mis nende ametinimetus on, kes seal ees kohe pisikeses toakeses on, verd võtavad ja esimesena sinuga tegelevad?!) olid esimesest hetkest sinna sisse astudes nii ebameeldivad, ülbed ja külmad, et kuidagi hästi paha tunne oli OMA LAPSEGA nende juures olla. Esiteks rääkisid nad vene keeles ühe isaga hästi inetult (elmar sai vene keelest aru) ja hiljem klatšisid seda isa omavahel ja teistele töötajatele nii, et kõik ootajad koridoris võisid kuulda, mida nad sellest mures isast arvasid. Ebanormaalne ja VÄGA ebaprofessionaalne. Teiseks rääksid nad väga inetult teismelisest tüdrukus, kes nende käsu peale ei suutnud kohe pissiproovi anda. Pööritasid seal silmi ja suhtlesid selle tüdruku ja ta emaga väga külmalt. Kolmandaks tundsin ma ise, kuidas minuga suheldi ülimalt ebaviisakalt ja kui ma ei saanud aru, et meie numbrit kutsuti sinna ette tagasi, karjus umbes minuvanune töötaja mulle teisest koridori otsast kõigi ees, et "TEID OODATAKSE JU?!?!?" nii, nagu ma oleks viimane idioot. Ma polnud varem lastehaigla emos käinud ja ma ei saanud kohe aru sellest süsteemist, mis seal järjekorranumbriga toimub. Lõpuks võttis üks nendest ebameeldivatest töötajatest Roosilt näpu otsast verd ja lapse karjumise peale ütles ärritunult: "Oiii, nüüd oled nii vihane, jah. Paha arst teeb sulle haiget." Kui ma selle peale leebelt Roosile sosistasin, et arstid ei ole pahad ja teevad su hoopis terveks, siis see naine pööritas silmi ja ütles, et "ikka olen ju paha, torkan siin augu sõrme ja teen haiget." 
Ma ei taha kunagi Roosile sisendada seda, et arstid teevad haiget või on pahad, seega ajas mind see suhtumine nii närvi seal. ÕNNEKS oli aga lastearst, kes meid oma kabinetis vastu võttis, ülitore ja tõesti ülivõrdes hea suhtleja nii minu kui Roosiga. 

Ma ei mõista inimesi, kes valivad oma töökohaks sellise koha, kus nad puutuvad kokku lastega ja ise samal ajal on sellised.. Nii kahju on mõelda, kuidas EMOsse tulevad ju lapsevanemad, kes on oma lapse pärast hirmul, mures ja siis nendega käitutakse nii?! 

Õnneks on aga vahepeal juhtunud palju toredaid asju ka! Näiteks käisime jaanipäeval Elmari sõbra perega Haapsalus puhkamas. Või noh, pidime minema. Sinnajõudes avastasime varsti, et meie bookitud SPA on ikka remondis, kuigi pidi just sel päeval avatama. Õnneks tuldi meile seal vastu ja saime tasuta broneeringust loobuda ja endale uue koha otsida. Meie põhiline soov oligi spaa osa, et meie beebs ja teiste beebi saaksid ujuda. Kuna sealkandis enam midagi saada polnud, põrutasime hoopis Pärnusse ja veetsime öö seal. Ööbisime Strandis ja ma ei tea, mina pigem tagasi ei läheks. Kui Bookingus näitas vanniga tuba, siis tegelikkuses vanni polnud. Restoraniga läks veits nihu ja me ei jäänud absoluutselt rahule teeninduse osaga just, toit oli okei. Spaa osa oli õnneks selles mõttes mõnus, et hotell oli suur, rahvast tundus ülipalju, aga basseinid olid meie käimise ajal põhimõtteliselt tühjad. 

Järgmisel päeval peale hommikusööki võtsime suuna poodi ning siis ju tädi juurde Sinti. Nägime üle 1,5 aasta mu Inglismaal elavat täditütart ja tema 8-kuust poega. Niiiiiiiii äge oli ja samas lihtsalt niiiii kurb, et isegi lähedalt sugulased olles ei ole võimalik kogu aeg seda pisikest kutti näha ja Roosil temaga koos üles kasvada. Õnneks aga lisaks kahele sealveedetud päevale käisid kõik mu kolm täditütart koos pisikesega meil Sakus külas ka ja saime ühe mõnusa päeva koos veeta. Neid hetki on lihtsalt nii vähe, kus see võimalik on. Love you all! 

Lapsed oma parimat elu elamas, hihi. Also selle suve hitt on täiega selline suur bassein, kus täiskasvanud saavad ka kaelani märjaks ikka. Niiiiiiiii lahe! 

Uskumatu mõelda, kui ägedad kuldaväärt mälestused meil lapsepõlvest Ellu ja Sillega on ja kuiiiiiii palju me kunagi oleme kakelnud ja üheskoos mõelnud välja kõiksugu lollusi ja rumalusi ja siis veetnud jälle kvaliteetaega.. Ja täna oleme siin. Kahel on lapsed, üks elab Inglismaal, üks on doktor ja lisaks oleme kampa saanud ka neljanda tšikiita, kes on ka juba niiiiii suur tüdruk. 

Hommikune jalutuskäik Sindis

Meil on elutoas 30 kraadi sooja ja kell on kohe 11 õhtul. Hullumeelne. Kas sellist suve on varem üldse olnud? Homme lubab veel eriti kuuma ja no ma ei ole selleks vist valmis. :D Homme saan natuke oma tassi täita ja sõbrannaga välja minna õhtul, aga isegi õhtul näitab, et on umbes 32 kraadi. Oeh jah.:D Kuna aga praegu siin nii palav on ja meie ventikas on magamistoas, siis lõpetangi ma postituse praegu ära ja põgenen Roosi kõrvale tuttu. Kui kõik tavapäraselt läheb, saan kenasti oma 7 unetundi kätte ja homme uue auruga kõik alguses peale. Õnneks on nädalavahetus ja Elmar on kodus, see teeb mind hullult rõõmsaks. Tihti tundub, nagu elaksingi nädalavahetuste nimel. Selle tõttu olen viimasel ajal proovinud end võimalikult palju rakkes hoida, sõbrannadega kohtuda, et päevad kiiremini läheks, Roosil huvitavam oleks ja minul ka muidugi, hehe.:D

Panen siia lõpetuseks veel natuke pilte ja tahaksin öelda, et ema roll meeldib mulle väga! Seda siirast armastust ei saa sõnadesse panna ega kuidagi kirjeldada, mida laps pakub. See on parim ka siis, kui on väsimus, meeleheide, kurbus ja lõksus olemise tunne. Päeva lõpuks vaatan alati oma Roosi ja ootan, et saaks teda jälle kallistada, mis siis, et hetk tagasi võisin põskedelt pisaraid pühkida, sest nii raske on. 

Imelist nädalavahetust teile, imelised inimesed! 

(Mainin ka ära, et kuna kell on nii palju ja mu silmad lihtsalt vajuvad kinni, siis ma ei jõua kohe kirjavigade värki üle kontrollida ja teen seda homme! Tahan aga täna postituse üles saada. Seega sorri, kui neid miljon tuli, aga homme parandan!)

See on vist ainuke pilt minu 25. sünnipäevast. Ups! Linnupiimakook oli imehea muideks! 

Vahepeal jõudsime loomaaias ka käia ja üleüldse hästi tore perepäev oli meil seitsmekesi koos Elmari venna perega. 

Ühel päeval käisime Kätlini ja lastega väikesed poodlemistiirul ka. Hiljem söömas käimine oli muidugi omaette kogemus, sest varem polegi ju söögikoha lauaalused koristada saanud nii. :D Super seltskond ja endiselt nii tänulik, et Kätsi ja Luka siit Sakust endale leidsin. Minu inimesed! 

Vahepeal sai teise sõbranna beebs juba 1-aastaseks ja käisime pidu pidamas. Täna käisid nad Roosi minisünnal ja täpselt samad sõnad - nii tänulik ja rõõmus nende eest! 

Ühe kuuma päeva veetsime Peetside juures basseinis - KUI MÕNUS!

Saime LÕPUKS söögitoolid valitud ja tellitud ja kätte. 

Ma armastan maal käimist nii palju! Ja täna oleme üsna kindlad, et paari aasta pärast maandume me siiski oma kodukanti, kuhu tahame oma päris kodu luua. Oleme praegu ka väga rahul ja Saku meeldib meile täiega, aga maal on meie pered ja sõbrad ja see on lihtsalt KODU, midagi pole parata. Eks peabki eemal olema, et oskaks hinnata.