Summerbody 21' väljakutse - kas feilisin või võitsin?

 Kui sina seda postitust loed, on väljakutse, millest nüüd kirjutama hakkan, läbi. 8-nädalane Summerbody 21' väljakutse, millega ma liitusin ning millest kirjutasin ka pika postituse SIIN! Kui sa seda postitust mingil põhjusel lugenud ei ole, siis ma soovitan see kiiresti üle piiluda, sest tausta teades  on käesolev postitus palju loogilisem ja kindlasti kordades huvitavam lugeda. 

NÄDAL 1

Algus! Ma olen nii motivatsiooni täis, et hetkel ei näe ma põhjuks, miks ma ei peaks hakkama saama. Ei näe põhjust, miks ma ei võiks kahe kuu pärast olla endaga paremas kohas nii vaimselt kui ka füüsiliselt. Emps saatis mulle trennitamiseks kummilindi, külmkappi on varutud nii mõndagi head ja paremat, et toitumiskava teha. Alustame!

Ööl vastu väljakutse esimest päeva sai ligipääsu app'i, kus näeb retsepte, trenne, nõuandeid ning ka pisikest chattimise kohta teiste osalejatega. Siis saabus minu esimene ja pikk kulmukortsutus ning asi, millest ma aru ei saanud. Toitumiskava. Kuna pühapäeval tahtsin toidu ära osta, et esmaspäeval saaks kohe alustada, siis pidin ostma näidismenüü järgi. Näidismenüü on selleks, et saaks ise enda toite luua, kus kava autor on makrotoitained paika pannud. Ostsin sealt näidiste järgi mingeid asju, mis aga enamasti toitumiskava retseptides puudusid, ja mida ma nägin alles ööl vastu alguse päeva. Mu motivatsioon langes kohe ja ma ei saanud üldse aru, mis värk on. Uurisin natuke inimestelt, kes on seda kava varem teinud. Sain natuke selgust, kuid siiani ma ei mõista, miks ei saa ligipääsu kasvõi päev varem, et saaks külmkapi asju täis osta. Tahaks ju ikka teha uusi ja huvitavaid retsepte, mitte makrode põhjal neid ise luua. Juba järgmisel päeval ronisime uuesti poodi, et osta veel päris palju lisaasju, et saaks päriselt alustada. Lisaks ei mõista ma seda loogikat, et igal esmaspäeval lisanduvad toitumiskavasse mõned uued retseptid ning mõned vanemad kaovad. Miks ei võiks olla kogu aeg kõik lubatud 60+ retsepti nähtaval? Kui mõtlen teistele toitumiskavadele, mida kunagi tellinud olen, on neil kõik toiduvalikud korraga saadaval olnud. Sellele teemale igatahes vastust saanud ei ole. Tundub, et mitmed on astunud (minuga) samasse ämbrisse - teevad pühapäeval uue nädala menüü, ostavad toidu ning esmaspäeval kokkama hakates on osad retseptid asendunud teistege. Kahju:( Minu jaoks on ebamugav ja tüütu teha retseptidest kuvatõmmised ja siis hakata galeriist neid kogu aeg otsima, kui need võiksid kõik väljakutse appis olemas olla. Kõik ühes kohas. 

Igatahes läks minu esimene nädal siiski suurepäraselt. Trennid olid alguse kohta mõistetavalt pigem kergemad ega tõuganud seega kohe alustades kavast kaugele. Mina vana mitte-trennihunt oleks ilmselt raske alguse puhul kohe püssi põõsasse visanud. Aga õnneks nii ei läinud. Toidud olid head, trennid tehtud, jalutamas käidud, motivatsioon laes... kuni pühapäevani ehk kava 7. päevani. 

Pühapäevad on selles väljakutses premeerimiseks! Toitu ei kaaluta, lubada tohib kavaväliseid maiustusi ja isude rahuldamist. Sama päeva hommikul peab aga kaaluma, pilte tegema ja saatma kava autorile tagasiside, kuidas nädal möödunud on. Ma olin nii valmis selleks! Ärkasime Roosiga üles, tegime kavasolevaid imelisi õuna-kodujuustu pannakaid ja läksime siis Elmarit üles ajama. Olin plaaninud enne söömist ruttu kaaluda ja pildid ära teha.. aga sattusin nii hoogu, et jõin hunnikus vett, sõin oma megasuure portsu pannkooke.. ja siis meenus! KAALUMINE! Ja kuna ma olin seda päeva nädal aega oodanud, olin nii valmis ja äksis, siis jooksid emotsioonid peapeal kokku ja ma hakkasin lihtsalt nutma. Norm 24-aastane tibin, eks. Nutab suure peatäie, sest unustas kaaluda ja sõi kõhu head-paremat täis. Tule taevas appi! Igatahes sinna see esimese nädala tagasiside jäi.. ehk tegemata. Õnneks teadsin, et olin 100% kavas olnud. See on ju tegelikult tähtsaim! 

Mulle nii meeldib see, et juba ammu ei tähenda toitumiskavad ja tervislik toitumine ainult kana ja salatit. Reaalselt saab endale lubada kõike, nagu te ka piltidelt näete. Sööd head ja paremat ja samal ajal tunned end hästi, kaal langeb ja keha saab ainult kvaliteetset kütust. Äge! Piltidel mõned minu esimese nädala toidud - näiteks ka need hiiglamahead pannkoogid, mida eelpool mainisin. 

NÄDAL 2

Täna on 4. aprill, väljakutse 14. päev ehk teise nädala lõpp. Veerand teekonnast on juba tehtud ja see aeg on läinud hästi kiiresti. 

Siiani ei mõista ma, miks ma ei saaks kogu väljakutse jooksul ligipääsu 60 retseptile, see on  megatüütu (peab tegema kuvatõmmiseid, et kui lemmikumad asjad kavast kaovad, siis jäävad galerissegi alles...), aga teise nädala lõpuks on toitumiskava süsteem palju selgem, kui see alustades oli. Alguses ma ei saanud ikka mitte midagi aru. Täna juba saan, jee! 

Teise nädala alguses sõitsin ma Roosiga Järva-Jaani ja olin seal neljapäevani. Õnneks ma tean, et mu pere on alati olnud selles osas väga toetav ja nii hommikul issi juba helistaski, et ta käib poes ära, aga mis ma siis söön üldse, et mida ta valmis osta saab. "Pruun riis, kanahakkliha ja tomat," ütlesin. Alguses olin isegi skeptiline pruuni riisi osas, aga no see kombo on ulmehea lihtsalt! Uskumatu! Eriti mingi hea kastmega. Kastet õnneks kavas lubada saab!

Igatahes selgus maal, et köögikaal on kaotsi läinud ja seegs tegin kava toite kaalumata ja enam-vähem silma järgi. Olin veits skeptiline, aga õnneks ei tähendanud see mingit kavast kõrvale põikamist. Kaal langes kenasti, seega pidi asi õige olema. Vihtusime esmaspäeva õhtul ema ja vennaga trenni ka teha ja kohe näha, et teine nädal ja juba on raskem! Siinkohal ütlen piinlikkusega, et rohkem trenne ma sel nädalal teinud ei ole. Võiksin ju kirjutaga siia igasugu vabandusi, aga tean, et TEGELIKULT oleks saanud kuidagi ikka teha. Alati leiab mooduse.. seega pole mul enda kaitseks midagi öelda, aga mis s**asti, see uuesti! Kolmandal nädalal uue hooga ja oma kodus on alati parem teha! 

Täna on jälle pühapäev ehk premeerimispäev. Sel päeval luban endale ühe vabalt valitud soolase ja magusa toidu, mida aga hind igaldab. Ja teate, mida see Marise hing täna ihaldad? Röstleiba paksu kihi soolase Delma võiga ning tüki Maamehe singiga. Ma lihtsalt armastan neid soolase võiga tehtud võikusid, et johhaidii. Oleks ju võinud "patukaks" pintslisse pista suure rasvase pitsa vms, aga ei, Maris tahab paksu võikihiga võikut.. 
Magusaks ootan Nõmme Sõõrikukohviku šokolaadiglasuuris sõõrikut, mille Elmar juba varsti toob. Kui muidu ma võisin vabalt 5-6tk korraga ära süüa, siis täna piirdun siiski ühega.

Ahjaa! Täna hommikul ma kaalumist ei unustanud, nutma ei hakanud - vastupidi. Kaalult naeratas vastu -3,7kg! Ma olen nii uhke enda üle! Üle keha ma mõõta ei viitsinud, aga naba kohast on -4cm ja puusast -2cm. Eks need on need esmased kiired langused, mis tulevad, kui keha ei hoia niimoodi enam vett kinni ja ülesöömise puhitus ära läheb. Tulemused on need aga nii või naa, seega äge! Olen oma raseduseelsest kaalust 2kg üle. AINULT 2kg! WOW! 

No see pilt peaks kahtlemata saama mingi toidufotograafia auhinna, hahaha. Päris kohutav teine, aga niiiiiiiiiiii hea oli! Piltidel on enamus või juba sulanud, sest röstisin pehmikut enne. Röstituna on alati kõik võikud paremad! 

NÄDAL 3

ESMASPÄEV: Alati trennipäev ja trenn mulle siiani ei meeldi. Kirjutan selle siia välja, et viie nädala pärast saab vaadata, kas see on muutunud harjumuseks või pigem teen siis ka väga vastumeelselt. Kas üldse teen?
Õhtul tegin teryaki lõhet, mis jäi nii hullult soolane, et ma ei suutnud seda süüagi. Elmar muidugi sõi ja kiitis, aga elu on näidanud, et ta sööb isegi mu kõige hullemad käkerdised ära ise taevani kiites ka siis, kui tegelikult asi no totaalselt söödamatu on.:D 

TEISIPÄEV: Natuke teemast välja, aga avastasin just TikToki videot vaadates, et rösteritel on all selline sahtel, mille saab välja tõmmata ja siis saiapuru ära visata.. mul polnud aimugi!! Ma vahepeal raputasin rösterit tagurpidi prügikasti kohal, aga et sahtel... :O 
Ühtlasi on kell 15.40 ja ma tegin endale just vabatahtlikult kaerahelbeputru, sest ma JUMALDAN SEDA! Kaks nädalat tagasi ei sallinud ma seda silmaotsaski..

KOLMAPÄEV: Trenn on tehtud! Lõunaks tegin Fitlapi odrajahust kanalihaga pelmeene ja need maitsesid kui täiesti tavalised! Fun fact: mulle meeldivad toored pelmeenid....... nii head........
Nüüd koostangi siin järgmiseks nädalaks ajaks menüüd, et kõik vajalik toidukraam korraga koju tellida. 

NELJAPÄEV

PÜHAPÄEV: Oih! Nädala lõpp läks kuidagi nii kiiresti, et ei jõudnudki iga päev midagi kirja panna. Täna olen aga siin, kolmanda nädala lõpus, -4,6kg kergemana! Äge tunne on ikka küll, kui panustad ja võidad! 

Pühapäevane premeerimispäev ja amazing ilm! Näeb välja nagu mingi alksikoks, aga ei, ei ole! 

NÄDAL 4

Pool väljakutsest on tehtud ja ma olen endale väga tänulik, et otsustasin liituda. Olen kindel, et ilma selle väljakutseta oleks ma ilmselt halvemas seisus kui alustades, sest viimased nädalad on vaimselt hästi rasked olnud. Õnneks aga on praegu minus mingi ülim motivatsioon, mis ei lase mul näiteks toitumisega rajalt langeda. Söön kenasti kava järgi ja naudin täiega neid pisikesi muutusi, mida peeglist märkan. Muidugi eriti naudin kaalunumbrit, sest see on langenud nelja nädalaga 4,9kg võrra. Ma tean, et väga paljud on seisukohal, et kaalunumber pole oluline ja silmaga märgatav ning enesetunne on tuhat korda tähtsam. Mina aga olen see, kes vaatab kindlasti ka kaalunumbrit, sest silmaga märgatav.. võib kohati eksitada? Kuna see on subjektiivsem, siis võin ma kergesti "kõik tundub ju okei!" ohvriks langeda ja täiega omadega võssa kihutada. Aga kõigile oma - misiganes sind rõõmsaks teeb, motiveerib ja õige tundub, see kindlasti ongi õige! Peaasi, et vaimule tervislik. 

Iga nädala lõpus on ka kohustus, nagu ma eelnevalt ka maininud olen, saata väljakutse eestvedajale oma tujud-tunded-muutused-pildid meil. Ma pole seda siiani teinud, sest alati kujutan ette, kuidas ta saab igal pühapäeval kümneid ja kümneid kirju, et ah, mis ma hakkan... aga arvan, et nüüd ma seda küll teen. Poole väljakutse muutused, tunded, küsimused ja mõtted (neid on mul palju!). Hakkangi kirjutama ja loodan, et teine väljakutse pool tuleb sama motiveeritud ning sama edukas. Õnneks tean ka oma murekohti, mille kallal tööd teha - nt vee joomine ja need trennid.. Pean tunnistama, et iga nädal mul 4 trenni tehtud ei saa ning süüdistan vaid iseennast! 

  Kohe kindlasti magustoit, mille ma siit kavast kaasa võtan ning hakkan tegema, kui magusaisu kimbutab - kreeka jogurt, müsli, praetud banaan. Ja mainin kohe ära, et papptaldrik, kuna ausalt ei viitsi päevas miljonit asta vannitoa kraanikausis pesta - ootame endiselt oma köögi saabumist.:D

NÄDAL 5

Täna on viienda nädala viimane päev ja mu kaal näitab mulle ilusat -6,9 kg võrreldes alguse kaaluga. Uskumatu! Tunne on hea. Teksad istuvad paremini. Hommikul ärgates on tuju parem kui enne oli. Kaalulangus ja enda pildi ilusamaks muutumine on lihtsalt nii suure mõjuga vaimsele tervisele, kui enne endaga rahul ei olnud. Minu puhul see kehtib! Praegu ma ei tunne üldse, et nädalas korra "rämpstoidu" söömine kuidagi raske oleks või et ma ei suudaks seda ära oodata. Kui iga päev on toidukogused paigas, siis tegelikult tõesti ei teki isusid. Vähemalt mitte neid PÄRIS ISUSID. Kui Tiktokis mingit head šokolaadikoogivideot vaatad, siis emotsionaalsed isud ikka tekivad haha. Eks see ole harjumise asi ka. Mul küll poleks iial probleem süüa ära pool maailma magusast, aga saab ka teisiti, kui rajal olla ja teadvustada endale, mis on tähtis ja mis lihtsalt.. emotsionaalne soov.. vist oli see õige sõnastus? 

Minu arvates on üheks kaalulangetuse võtmeks minu puhul toetus. Toetus lähedastelt. Näiteks sellesse väljakutsesse vedasin ma kaasa om uue Saku sõbranna ja reaalselt nii tore on koos seda teed käia, jagada mõtteid, emotsioone, võite, kaotusi ja no reaalselt kõike! See sõbrants on küll kindlasti 2021. aasta võit! :D Aga veel, ma ei saa iial mainimata jätta, on minu suurim tugi mu emps. Uskumatu, kuidas ta alati on toeks, küsib, motiveerib, kiidab.. nii tore! Aitäh, emps! 

Kuna toetus on minu jaoks hästi oluline ja motiveeriv, olin ma väljakutsega liitudes eriti õhinas just selle üle, et olemas on ka nende kavade looja poolt tehtud tugigrupp. Ma nii ootasin seda. Reaalsus on aga kahjuks see, et see on tegelikult täiesti passiivne ja ausaltöeldes mingit motivatsiooni ma sealt saanud ei ole. Kirjutasin sellest ka Monikale, et huvitav, mida saaks teha ja muuta, et see oleks päriselt ka TUGIgrupp.. Ta ütles, et tema teada on moodustunud mingid pundid, kellel on eraldi Messengeri vestlused tehtud, kus nad rohkem suhtlevad ja jagavad.. aga ma ei tea..:D Mulle endale tuleb kohe pähe mitu mõtet, kuidas seda gruppi aktiivsemaks saaks muuta ka nii, et see toetaks neid, kes ei kuulu kuskile pisemasse chatti. Ma ju liitusin väljakutsega, kus lubati "suurepärast tugigruppi", aga jahm.. ehk on inimeste arusaamad selles osas erinevad, milline see välja näeb. 

Nüüd aga viimased kolm nädalat veel - võiduka lõpuni! 

NÄDAL 6

 

TEISIPÄEV: Täna on teisipäev ja kalendrist vaatab vastu 27. aprill. Ütlen ausalt, et ma olen hästi väsinud ja isegi tüdinenud sellest väljakutsest. Ma teen selle kindlasti lõpuni, aga enam mitte suurest soovist, vaid pigem kohusetundest asi lõpuni teha. 

Ma isegi ei oska sõnastada, miks või mis mind otseselt praegu nii mõjutab. Ma arvan, et algusest peale on olnud kuidagi liiga palju küsimärke või segadust. Toetusgrupis tuleb iga teatud aja tagant väljakutse autori poolt küsimuste ja vastuste video, kus saavad kõik küsimusi küsida. Küsisin kolme video eel oma küsimuse ja ei saanud kordagi vastust. Neljanda nädala lõpus eraldi meili saates küsisin, et miks see nii on.. Alati kui nägin, et ma jälle ei saanud vastust, tekkisid kohe ülemõtlemise tunded (miks ta mulle ei vasta? kas nimme? kas ma olen midagi valesti teinud? Lollid küsimused?) ja seetõttu ei julgenud ma talle ka eraldi kirjutada, kuigi Monika alati ütleb, et on alati olemas. Ma alati kardan kuidagi pealetükkiv olla, kuigi ma maksin 60 eurot selle väljakutse eest ja tean, et mul oleks isegi võimalus helistamiseks.. Igatahes sain vastu kirja, et ta oli igal kolmel korral kogemata mu küsimused teiste seas märkamata jätnud ja vastas siis meiliteel kõik ära. Aga emotsioon oli juba tekkinud ja minul on alati hästi raske mingit negatiivset tunnet tõrjuda. 

Kuna aga väljakutse lõpuni on veel kolm nädalat, siis pean midagi välja mõtlema, et vastu pidada. Ilmselt hakkan Myfitnespal appi kaudu ise retsepte looma ja pean sealjuures meeles makrode vahekorda, mida kava nõuab. Ma lihtsalt tahan vaheldust ja hetkel on tunne, et eriti miski retseptidest enam ei isuta. 

Kõige hullem on muidugi see, et rohi on mujal alati rohelisem, eks! Nimelt jälgin Instagramis Kaisa Abneri kontot ja näen, kuidas tema väljakutses inimesed jagavad oma toite.. Esiteks on need nii head! Teiseks see näitab mulle, missugune vastukaja ja aktiivsus seal on. Üks sõbranna on ka selle väljakutsega liitunud ja räägib, kui imeline ja aktiivne toetusgrupp seal on. MA TAHAN KA SINNA! Womenpower! Huvitav, kas oleks õige teha natuke vastumeelselt see praegune 8-nädalane väljakutse lõpuni või vahetada väljakutset ninge teha 8 nädalat täis teise kavaga, ise sealjuures rahulolevam olles? Raske otsus. Tunnen kuidagi survet, et ma ei tohi vahetada, sest ma ju lubasin teile, aga samas tahaks.. Ma usun, et ma pean need 2,5 nädalat veel vastu.. aga kui teie minu olukorras oleksite, mida teie teeksite? 

Igaks juhuks kirjutan kohe ka seda, et Monika kava on väga hästi töötav ilmselgelt - tulemused ju on! Trennisüsteem on mõnus ja tegelikult on kõik olemas. Ma ei tea, kas see on lihtsalt üks ülihalb päev ja paha tuju või lihtsalt liiga suured ootused, mis ei täitunud. Sest kindel on see, et see kava toob tulemusi! 

PÜHAPÄEV: Kuues nädal on seljatatud, kaks veel ees. See nädal olid niiii ilusad ilmad ja selle tõttu ka kohe tegemisi rohkem, sai kodust väljas käidud ja nauditud. Ei, see ei tähenda seda, et ma toitumiskavast kõrvale oleks kaldunud. Toidud on endiselt kava järgi ja eelmise nädala mul-on-vaja-vaheldust halale vaatamata otsustasin selle 8 nädalat ära teha. Küll aga pean tunnistama seda, et kuues nädal oli nädal, kus ma jõudsin teha ainult ühe trenni. Või noh.. jõudsin.. tegin. Ma oleks kindlasti rohkem jõudnud, aga nii uskumatu, kui see ka ei tunduks. ma UNUSTAN trennid. Kuna see pole kunagi olnud osa minu elust, et ma keset kodu põrandat harjutusi vihuks teha ja see ka pole minu tassike teed, siis ju pea ei pane seda infot kuskil liiga tähtsate asjade kausta. Ma tegelikult väga ei stressa ka selle üle, sest toitumine on mul korras ja see on ju 80% kogu asjast, nagu targemad ütlevad. 

Loodetavasti ei kanna te mind kohe maha selle eest, et ma trennivärki teha pole jõudnud ja julgen seda häbematult veel tunnistada ka.. aga ma olen hästi rahul endaga ja sellega, kuhu ma nende nädalatega jõudnud olen. Kaalu mul sel nädalal ei langenud, seega 6 nädalaga endiselt -6,9kg. Ma ei tea, kas panna see trennipatta? Stressi patta, mis kaasneb Roosi öiste söömiste vähendamise ja seega magamatusega? Või selle patta, et ma ei saagi loota pikaajaliselt -1kg nädalas.. AGA peegelpilt mulle meeldib ja see motiveerib ikka edasi panema. 

Sellenädalane patukas oli paar ampsu šokolaadikooki ning sünnipäeval pisike tükk võileivatorti ning tükike singi-juustukringlit. Aaaaa.. ja kuna õhtul panin Roosi 70 minutit magama ja lõpuks lihtsalt nutsin seal, siis lisandus mu patukale ka mõni lusikatäis Ben&Jerryse jäätist... ma nii tundsin, et ma tahan lihtsalt! 

Annan endale andeks selle nädala möödapanekud trenni osas ja panen aga edasi!

NÄDAL 7

ESMASPÄEV: Ma üritan alati patupäevadel valida kavajärgsed toidud võimalikult kalorivaesed, et uus nädal ei algaks mingi mega kaaluliikumisega. Näiteks peale eilset patukat mu kaal ei tõusnudki ja see on tore! Ma ei taha alustada iga nädalat 1kg raskemana ja hakata kõigepealt sellega tegelema. MA TEAN!!!!!!!! et see pole rasva arvelt, kuid minu keha sellest naljalt kiiresti lahti lasta ei taha. 

KOLMAPÄEV: Ma olen hetkel nii nõutu ja natukene kurb ja segaduses. Ma ei tea, mida selle postitusega teha. Väljakutse hakkab lõppema ja olen oma teekonda päris pikka aega juba kirja pannud. Nüüd hakkasin mõtlema, et see postitus on kuidagi nii keskendunud kaalulangetusele ja kaalule ja.. ma ei tea, kas see on just see sõnum, mida ma tahaks laiali saata. Või noh, see ei olegi! Kogu see kaaluteema on tegelikult üldse hästi tundlik ja isiklik ja kõigil sellega oma kogemused, oma arvamused ja hoiakud. Kas sellest rääkida? Kas kaal on tähtis? Kui tihti kaaluda? Kas kaal defineerib meid? Mis sõnumi kaalulangetusest rääkimine annab? Ja nii edasi. 

Selge on see, et kaal ei defineeri minu jaoks inimest ja see ei peaks olema A ja O. Just see number ja mingi x NUMBRI taga ajamine. Mulle tundub, et minu jutust võib ehk kohati see mulje jääda, sest jah, ma kaalun end tihti ja ajan taga mingit numbrit. Seda aga sellepärast, et kaalumine motiveerib mind ja nii huvitav on näha oma keha teekonda ja kuidas see millelegi reageerib. Samamoodi ma tean seda kaalunumbrit, mida ma taga ajan, ja see on see, mil ma tunnen end hästi ja õnnelikuna! Ma usun, et see ongi kõige tähtsam. Olla tervislik ja õnnelik! Seega ma loodan, et keegi kogu sellest postitusest midagi valet kaasa ei haara, mis ei ole olnud minu eesmärgiks öelda. 

PÜHAPÄEV: Nonii, täna oli jälle premeerimispäev ja ausaltöeldes kestis see terve päeva! Esimene päev seitsme nädala jooksul, kus ma kavast mööda panen.. ja täna veel korralikult. Kuna hommik algas juba 5.15, siis hommikusöök tuli Jüri Statoilis, kus sõin veisepihvi wrapperit ja ühe Twixi pulgakese. Mu kiiks on alati peale soolast kasvõi üks amps magusat ka süüa. Väljakutse ajal pole seda muidugi teinud, aga muidu alati. Jaanis sõin külmikust ühe kanasnäki ampsukese, koogile ütlesin ei. Siis käisime Elmari parima sõbra emale lilli viimas emadepäevaks, sest ta sõber ise on juba ammu Austraalias ja seega tegime ta emale üllatuse. Seal sõin niiiii head toorjuustu ja marjadega kooki. Hiljem Elmari juures riisi grillvorstiga, kaks minicrossanti. Kaks ampsu kooki ka maitsmise eesmärgil. Õhtul oli Elmar tellinud mulle Tassikookidest 12 makrooni ja jah, 10 neist sõin südamerahuga ära. Ja hiljem tegin veel kaks kavajärgset (haha) võikut ka, sest kõht oli niiii tühi. HEAD EMADEPÄEVA, eskole! :D 

Igatahes 7 nädala tulemus on -8,6kg ja no ikka väga hea enesetunne. Pole neid liiga-täis-kõht tundeid või magusa üledoosi tunnet. Riided istuvad juba hästi ja ma olen nii uhke, et 7 nädalat hakkama olen saanud! 

VIIMANE NÄDAL EHK NÄDAL 8

Täna on laupäev ehk ühtlasi ka väljakutse viimane päev, sest pühapäevad on teadagi premeerimispäevad. Homme hommikul tuleb teha viimased mõõtmised, kaalumised ja pildid ja ongi 8 nädalat tehtud! What a ride, ma ütleks! 

Viimane nädal on olnud pigem tavapärane. Mahutan kõik oma toidud päevase normi sisse. Konkreetseid kavatoite teen oma tüüpilisi lemmikuid (putru, pannkooke, võikusid ehk pigem hommikusööke) ja ülejäänusid vastavalt kava õpetusele ja panen need ise kokku. Kuna kööki meil endiselt pole ja iga päevaga on soov kokata aina väiksem, siis valin enamasti asju, millega määrin võimalikult vähe nõusid ja mis saab kõige kiiremini valmis. Ahjaa, muideks, köögi saame esmaspäeval! Täpselt siis, kui väljakutse on läbi. :D Aga õnneks see motiveerib kindlasti jätkama selliselt ennast armastaval viisil, seega win on igatahes. 

Muideks avastasin ka TikTokis ühe megahea koogi retsepti, mida näiteks eile just sõbrannale tegin. Tervislik ja mahub toiteväärtuselt täpselt üheks toidukorraks. Banaan, kaerahelber, küpsetuspulber, kakao, kookospiim ja proteiinipuding kõrvale. NII HEA! Ma ehk olen ka eelnevate nädalate juures seda maininud, täpselt ei mäleta, aga mainin veel, sest seda jään kindlasti edaspidigi endale tegema. 

KOKKUVÕTE

Kust siis alustada... 

Ma usun, et see 8-nädalane periood näitas, et olen täiesti tavaline inimene. Ühel hetkel meeletu motivatsiooniga ning järgmisel hetkel ei suuda seda kuskilt üles leida. Ühel hetkel tugev ja rõõmus ning teisel hetkel suur pisarais ülemõtleja. Ma arvan, et elu ongi selline. Tõusud ja mõõnad. Hea ja halb. Kõige tähtsam on vist see, et mitte negatiivsusesse ja sellesse halvemasse uppuda. Et rasketel hetkedel uskuda, et päriselt ka läheb paremaks. Üks möödapanek väljakutses ei tee minust läbikukkujat. Tegemata trennid ei tee minust läbikukkujat. Pettumus ei tee minust läbikukkujat. 

Ma ise usun, et kõigi nende tunnete juures sain ma siiski väljakutsega hakkama. Kui postituse pealkirja uuesti lugeda, siis igaüks saab ise vastata, mis tema arvab. Mina valin võitmise. Ma tõesti täna praegu siin kirjutades tunnen seda. Tunnen, et ma võitsin nii paljut. 

Võitsin heaolutunde. Võitsin rahulolutunde. Õnnetunde. Võidutunne. Võitsin uue kogemuse. Võitsin sõbranna. Võitsin tervise. Võitsin nii vaimse kui füüsilise tervise. 

Kas ma midagi ka kaotasin? Kõikide nende võitude kõrval ilmselt mitte. Vähemalt mul ei tule midagi pähe. 

Okei, kaotasin küll! 8,9kg ja 35cm kokku 5 koha mõõtudest. 

Kas ma soovitaksin konkreetset väljakutset teistele? Oleneb täiesti inimesest. Kes on minusugune grupihunt, sellele pigem mitte. Kes tahab üksi tegutseda - jaaa! Mulle tundub, et kui kava alguses oleks natuke rohkem aega menüüga tutvuda ja endale asju oska, oleks juba suur võit. Kui väljakutse alguses saaks kogu toiduvaliku kätte, oleks ka see suur võit. Kasvõi PDF failina retseptiraamatu moodi miskit. Väljakutses sai küll osta 24 toiduga "raamatut", aga see tundus veits kahtlane osta, kui olin selle väljakutse eest juba niigi 60 eurot maksnud. Aga mugavus vist maksabki. :D

Igatahes olen ma meeletult õnnelik, et ma selle kavaga liitusin ja et olen täna siin, kus ma olen. Minu suurim nõrk koht on see, et peale tulemusi ma hakkan tähistama ja paari kuuga olen alguses tagasi. Nii on juhtunud varemgi, kui enam ei tohi! Mul on laps, kellele olla eeskujuks. Mul on siiski minu õpilased, kellele ma tahan olla eeskujuks. Mul olen mida ise, kes ma tahan armastada. Aitäh, Maris, et alustasid! 

Siia lõppu ka üks pisike tore lugu. Nimelt Sakku kolides kirjutas mulle keegi Kätlin, et tema siin terve elu elanud ja kui mul küsimusi tekib, võin julgelt tema poole pöörduda. Mainis ka, et tal on Roosiga samas vanuses laps. 

Natuke jutustasime, kui järsku kirjutasin talle kui veel võõrale inimesele, et kuule, hakkame seda väljakutset tegema! Ta oli nõus. Täna kaks kuud hiljem oleme suured sõbrantsid ja ma ei kujutaks ettegi, et teda mul siin Sakus poleks! Tundub, et elul on komme viia kokku inimesi, kes peaksid teineteise eludes olema, kui nii saab öelda. Igatahes on Kätlin 100% minu inimene. Täiskasvanuna on hästi raske uusi tutvusi leida, sest kõigil justkui on juba omad head lähedased sõpruskonnad, kuhu sisse saada on raske. Seega olen ma lihtsalt õnnelik ja tänulik!