Mis sa arvad, kas teeme ära?
Uskumatu, kuidas saab
üks inimene miljon korda samu ämbreid läbi kolistada ja ise sealjuures alati
lubades, et see oli küll viimane kord. Ja siis juhtub sama vana asi uuesti ja
uuesti ja veel umbes sada korda. Millest ma räägin, mõtled sa? Eks ikka
kaalust. Kehast. Enesetundest. Kõigest sellest, millega olen aastate jooksul
pidevalt rinda pistnud ja olnud oma parimates kõrgustes kui ja halvimates
madalustes. Üles ja alla, üles ja alla, ei mingit pikaaegset ja päris
stabiilsust.
Kui ma 2017 aasta
õpetajana alustasin, kaalusin ma umbes 6-7kg rohkem kui praegu. Õnneks jõudis
see mulle kohale, et nii pole okei, ja ma võtsin Orgu kavaga 9 kuuga alla 18kg.
Kogu selle teekonna olen ma ka kirja pannud SIIN! Kes soovib, saab üle lugeda,
aga praegu ma sellel kogemusel pikemalt ei peatuks. Peale seda 2018 mai kuni
2020 jaanuar kõikus kaal natuke üles-alla, aga ei mitte midagi hullu. See
muidugi ei tähendaks seda, et ma poleks umbes miljon korda veel lubanud, et
esmaspäevast hakkan jälle paremini toituma! või et juba tänasest hakkan, ei
oota ma midagi esmaspäevani! Mõndadel kordadel olengi hakanud, saanud paar
kilokest alla ja siis uuesti kaalu kõikuma lubanud. Kuna aga vahepeal olin ma
lapseootel ja võtsin kogu selle ajaga juurde 21 kilogrammi, on praeguseks keha
täielikult muutunud ja tegelikult on see vägagi normaalne! Mäletan, kuidas
beebigruppi lugedes tegin ma endale kogu aeg etteheiteid ja kuidagi tahtsin
isegi raseduse ajal dieeti pidada, sest mõned teised emad ütlesid, et "oh
jummel, ka olen JUBA 5 kilo juurde võtnud, appi!!!" ja samal ajal mina
olin juba 10 või 15. Õnneks olin ma piisaval mõistuse juures, et ei hakanud
mingit dieeti pidama ja kulgesin rahulikult. Mitmed teised emad kirjutasid
mulle ka, et kas nemad võtsid 20+ kilo juurde ja tegelikult ei ole sellest ju
midagi halba. Peale sünnitust on aega tegeleda küll ja küll. Neil oli tuline
õigus ja täna ma ei mõtle enam kuidagi halvasti sellele, et ma rasedusega
korralikult juurde võtsin. Ma ei tunne, et oleksin pidanud last oodates midagi
teisiti tegema, et praegune seis oleks kuidagi "parem".
Haiglast lahkusin ma
9 kilo kergemana ja tänaseks on veel seitsme kuuga kadunud 6 kilo ehk olen oma
raseduseelsest kaalust 6 kilo raskem. Raseduseelne kaal ei olnud muidugi see
ideaalne, seega umbes 10 kilokest praegusest kaalust kaotada oleks tore! Mul on
hea meel, et tegelikult ma ei ole üldse endaga praegu pahuksis ja see on hästi
suur asi. Tavaline mina kassiks iga päev selle üle, aga praegu ma seda ei tee.
Mu keha andis elu suurele rõõmurullile ja see on niiiiiii suur asi! Armastan
oma keha selle eest rohkem kui iial varem! Isegi oma venitusarmide pärast
kõhul pole ma kordagi kurvastanud. Need teevad mu hoopis hästi uhkeks!
See kõik aga, et olen
tegelikult oma kehaga rahulikes suhetes, et tähenda seda, et ma ei tahaks enda
kallal vaeva näha, rasva kulutada ja tervislikum olla. T e r v i s l i k u m!
Ma adun hästi, et praegu ma seda tegelikult pole. Mind hirmutab see, kui palju
ma tegelikult söön ebatervislikke asju ja see, et kuidas ma olen nii valmis
oma lapsele pakkuma täisväärtsulikku toidulauda. Muidugi ma tean, et ma suudan
seda, aga ma tahan, et ma seda ka ise endale teeksin, mitte ainult lapsele.
Seega on aeg end kätte võtta ja mis peaks veel rohkem suutma motiveerida kui end
lugejate ees nii haavatavaks teha, nagu ma praegu seda teen. Välist
motivatsiooni ei tasu alahinnata, kuigi arvan, et sisemine motivatsioon on
tähtsam ja toob rohkem tulemusi. Või kergemalt? Endaga sõbralikum olles?
Räägin siia vahele
kiiresti loo, kuidas see asi mulle eriti kohale jõudis. Nimelt käisime mõned
nädalad tagasi Roccas köögitehnikat piilumas ning enne koju sõitmist käisime
Burger Kingsis söömas. Sellised burksikohad on Elmari totaalsed lemmikud ja
olgem ausad - ega minagi ära ei ütle. Seal saab ju nii head krõbedat sibulapuru
burksi vahele panna! Kuna Roosi oli juba istuma õppinud, panime tema lastetooli
istuma ja asusime enda burgerite kallale. Ja siis jõudis mulle kohale. Mida
kuradit sa teed, Maris? Istud 6-kuuse lapsega kiirtoidukohas? MIDA PEKKI? Mul
oli peale seda mõtet nii piinlik olla. Mis eeskuju ma nii näitan? Ma olen
kindel, et Roccas oleks mitmeid kohti, kus oleks võinud einestada kuuekuusega
peale burksikoha. Sel hetkel ma lubasin, et esiteks ei lähe ma iial enam
sellise pisikesega kiirtoiduputkasse sööma (ainult ilma lapseta!) ja lubasin ka
seda, et annan endast kõik, et talle tervislikku toitumist tutvustada ja muuta
see tema elu osaks. Muideks see on jälle selline olukord, kus ma ei vaataks
teistele viltu, kes pisikesega sellises kohas on, aga vot endale hakkasin kohe
etteheiteid tegema.
Muideks lisan siia veel selle, et Elmar käis teenindajatelt küsimas, kas me saaksime Roosile viilu värsket kurki või midagi sellist. "Ei saa," öeldi kohe vastu. Elmar ütles, et me võime maksta ka natuke. "Ei. Ainult salatit tellides saate salati seest nokkida kurki." Wow lihtsalt! Amazing!
Aga tagasi teema
juurde.
Kuidas ja mis edasi?
Kuigi viimastel aastatel olen ma ilmselt muutunud tagasihoidlikumaks ja
võõramas seltskonnas võin ka terve õhtu vait olla, siis tegelikult olen ma
hästi suur inimeste inimene ja armastan teistega koos tegutemist. Kooliski olid
paaris- ja rühmatööd mu lemmikud. Just selle tõttu on minule motiveerivam
alustada teekonda kellegagi koos ja mitte üksinda vaikselt nokitseda. Koos
midagi tehes ning emotsioone ja kogemusi jagades on ju palju ägedam!
Kolmapäeval
Instagrami vaadates jäi mulle silma Mari-Liisi storyd Summerbody '21 väljakutse
kohta. Võtsin selle lehe lahti ja hakkasin kohe uurima, et mis see siis on.
Palun ütle mulle üks
koht selles tekstis, mis ei pane sind karjum "JAAAAA!!" Mina ei
leidnud ühtegi ning just selle tõttu otsustasin liituda. Jah, ma tean, et alati
saab tasuta netist erinevaid retsepte ja kavasid ning hunnikus trennivideosid,
siis mind motiveerivad just rohkem sellised asjad, kus mulle on konreetselt
tööriistad juhistega kätte antud. Neid "imelisi jooni" oma kõhule ma
kindlasti ei saa ega proovigi saada, aga kõik muu kõlab liiga hästi, et lasta
mööda võimalus, mis võib olla nii mõndagi asja muutev. Ma saan aru, et ükski
muutus ei saa olla iial püsiv, kui ma ei õpi päriselt oma vigadest, mis
eelmistel kordadel olen teinud. Aga kui ma uuesti ei proovi, ei saa ma iial
teada. Olen sel korral proovinud hästi palju mõelda, meenutada ja selgeks
teha, mis ja miks on eelmistel kordadel läinud valesti peale kaalukaotust.
Peale neid kordki, kui olen end oma kehas niiiiii hästi tundma hakanud.. ja
siis kõik ära nullinud.
Väljakutse autor
Monika Kahro kirjutas oma e-raamatus, mille osalejad meilile saavad, sellise
mõtte, mis mind nii kõnetas ja tabas väga õiget kohta. See oleks täpselt nagu
minust kirjutatud:
Ma pean võtma
vastutuse enda elu ja enda keha ees. Ma pean valima oma ellu asju, mida ma
sinna päriselt tahan ja vajan. Pean õppima oma vigadest, sest muidu kordan neid
aina uuesti ja uuesti. Ühel hetkel aga tuleb piir ja ma nii loodan ja proovin
teha kõik selleks, et see piir oleks siin. Usun endasse ja tean, et minu kõige
lähedasemad usuvad ka!
Muideks lisan siia veel selle, et Elmar käis teenindajatelt küsimas, kas me saaksime Roosile viilu värsket kurki või midagi sellist. "Ei saa," öeldi kohe vastu. Elmar ütles, et me võime maksta ka natuke. "Ei. Ainult salatit tellides saate salati seest nokkida kurki." Wow lihtsalt! Amazing!
"Kevadpäike juba
äratab maailma ning on Sinu kord särada. Nüüd on aeg Sinul hakata mõtlema 2021
suve peale ning just praegu on õige aeg luua just see parim versioon iseendast,
voolida vastupandamatud tuharad, naiselik rüht ning luua kõhu peale need
imelised jooned,
millest oled terve elu unistanud… ON AEG ÕITSEDA!"
"Kui oled seljataha jätnud enese ohvriks
tegemise ning teiste süüdistamise, on SINUL aeg nüüd aru saada, et kõik, mis on
SINU elus juhtunud, oled SINA ise valinud ning seni, kuni SINA ei saa aru
õpetustest, mis SINU elus on ning nendest ei õpi, saad SINA neid veel."
Täna on laupäev ehk
kahe päeva pärast algab väljakutse. Ma olen nii valmis, et imestan isegi,
kuidas ma olen sellisesse mindseti saavutanud. Olen enda üle megauhke ja
tunnistan neid ridu siia kirja pannes, et kuigi teile ei pruugi see nii
tunduda, siis selle postitusega olen ma teinud end teie eest haavatavaks. Ma
riskin sellega, et jään teie kõigi ees häbisse, kui miskipärast ei suuda 8
nädalat vastu pidada. Samas loodan, et suudan kedagi veel motiveerida, kes on
kaua seda MISKIT oodanud, et jälle alustada ja jälle proovida.
Mida mina kogu sellest väljakutselt aga ootan ja mis eesmärgid ma endale panen?
- Kuigi ma ei ole veel programmi toitumiskava näinud, liitusin ma Facebookis tugigrupiga ning sain aimu, et kavas on kindlasti hommikupudrud. Ma pole iial oma elus olnud hommikuputrude sööja ja need lihtsalt ei maitse mulle. Samas olen alati salaja soovinud, et asi oleks vastupidine. Seega üks minu kavaga liitumise eesmärke on saada endale puder maitsvaks. Ma tean, et see on tervislik ja toitev ning usun, et inimene saab õppida midagi armastama. Tuleb leida endale lihtsalt see õige, jah? Kooli ajal oli mul üks klassiõde, kes iga jumala hommik endale putru tegi ja ma olin alati nii kade, et wow, kui tubli ta on! Tahan ka sama tubli olla, hihih. Tsau, Andra!
- Trennid. Väljakutses on omal kohal kodused lintide ja kummidega trennid. See saab hästi raske olema, sest jumal teab, et mina trennipiff ei ole. Mulle meeldib jalutada ja igasugu erinevaid tantsulisi trenne teha, aga matil konkreetseid harjutusi teha on täielikult minu mugavustsoonist väljas. Nagu 100% väljas! Samas jällegi tean ja teadvustan, et see on tähtis ja tervislik ja oleks tore, kui see oleks midagi tavalist ja meeldivad, mitte "eiiiii, ma ei viiiiiitsiiiiiiiii," nagu praegu.
- Tervislik toitumine, mis oleks minu elu tavapärane osa. Et ma ei peaks peas salaja unistama kiirtoidust, vaid et suudaksin teadvustada, et kõike asju saab teha tervislikus võtmes. Et ma saaksin lõpuks aru ja jätaksin meelde, kui õnnelik mu keha ja vaim on, kui nende kütus on päriselt ka hea, mitte emotsioonidest viidud. Samas tahan ma jääda mõistuse juurde ja mitte end keelata-piirata-karistada-piitsutada. Tahan, et minu suhe toiduga oleks igal tasandil tervislik, mõõdukas ja lugupidav.
Mulle tundub, et ma sain endast välja kõik tunded, mõtted, et nüüd esmaspäeval suure poweriga alustada. Ma tean, et ma suudan! Mul ei ole tegelikult mitte midagi, mis mind sel teel takistama peaks, peale iseenda.
Comments
Post a Comment