Mis sa arvad, kas teeme ära?

Uskumatu, kuidas saab üks inimene miljon korda samu ämbreid läbi kolistada ja ise sealjuures alati lubades, et see oli küll viimane kord. Ja siis juhtub sama vana asi uuesti ja uuesti ja veel umbes sada korda. Millest ma räägin, mõtled sa? Eks ikka kaalust. Kehast. Enesetundest. Kõigest sellest, millega olen aastate jooksul pidevalt rinda pistnud ja olnud oma parimates kõrgustes kui ja halvimates madalustes. Üles ja alla, üles ja alla, ei mingit pikaaegset ja päris stabiilsust.
 
Kui ma 2017 aasta õpetajana alustasin, kaalusin ma umbes 6-7kg rohkem kui praegu. Õnneks jõudis see mulle kohale, et nii pole okei, ja ma võtsin Orgu kavaga 9 kuuga alla 18kg. Kogu selle teekonna olen ma ka kirja pannud SIIN! Kes soovib, saab üle lugeda, aga praegu ma sellel kogemusel pikemalt ei peatuks. Peale seda 2018 mai kuni 2020 jaanuar kõikus kaal natuke üles-alla, aga ei mitte midagi hullu. See muidugi ei tähendaks seda, et ma poleks umbes miljon korda veel lubanud, et esmaspäevast hakkan jälle paremini toituma! või et juba tänasest hakkan, ei oota ma midagi esmaspäevani! Mõndadel kordadel olengi hakanud, saanud paar kilokest alla ja siis uuesti kaalu kõikuma lubanud. Kuna aga vahepeal olin ma lapseootel ja võtsin kogu selle ajaga juurde 21 kilogrammi, on praeguseks keha täielikult muutunud ja tegelikult on see vägagi normaalne! Mäletan, kuidas beebigruppi lugedes tegin ma endale kogu aeg etteheiteid ja kuidagi tahtsin isegi raseduse ajal dieeti pidada, sest mõned teised emad ütlesid, et "oh jummel, ka olen JUBA 5 kilo juurde võtnud, appi!!!" ja samal ajal mina olin juba 10 või 15. Õnneks olin ma piisaval mõistuse juures, et ei hakanud mingit dieeti pidama ja kulgesin rahulikult. Mitmed teised emad kirjutasid mulle ka, et kas nemad võtsid 20+ kilo juurde ja tegelikult ei ole sellest ju midagi halba. Peale sünnitust on aega tegeleda küll ja küll. Neil oli tuline õigus ja täna ma ei mõtle enam kuidagi halvasti sellele, et ma rasedusega korralikult juurde võtsin. Ma ei tunne, et oleksin pidanud last oodates midagi teisiti tegema, et praegune seis oleks kuidagi "parem".

Haiglast lahkusin ma 9 kilo kergemana ja tänaseks on veel seitsme kuuga kadunud 6 kilo ehk olen oma raseduseelsest kaalust 6 kilo raskem. Raseduseelne kaal ei olnud muidugi see ideaalne, seega umbes 10 kilokest praegusest kaalust kaotada oleks tore! Mul on hea meel, et tegelikult ma ei ole üldse endaga praegu pahuksis ja see on hästi suur asi. Tavaline mina kassiks iga päev selle üle, aga praegu ma seda ei tee. Mu keha andis elu suurele rõõmurullile ja see on niiiiiii suur asi! Armastan oma keha selle eest rohkem kui iial varem! Isegi oma venitusarmide pärast kõhul pole ma kordagi kurvastanud. Need teevad mu hoopis hästi uhkeks!
 
See kõik aga, et olen tegelikult oma kehaga rahulikes suhetes, et tähenda seda, et ma ei tahaks enda kallal vaeva näha, rasva kulutada ja tervislikum olla. T e r v i s l i k u m! Ma adun hästi, et praegu ma seda tegelikult pole. Mind hirmutab see, kui palju ma tegelikult söön ebatervislikke asju ja see, et kuidas ma olen nii valmis oma lapsele pakkuma täisväärtsulikku toidulauda. Muidugi ma tean, et ma suudan seda, aga ma tahan, et ma seda ka ise endale teeksin, mitte ainult lapsele. Seega on aeg end kätte võtta ja mis peaks veel rohkem suutma motiveerida kui end lugejate ees nii haavatavaks teha, nagu ma praegu seda teen. Välist motivatsiooni ei tasu alahinnata, kuigi arvan, et sisemine motivatsioon on tähtsam ja toob rohkem tulemusi. Või kergemalt? Endaga sõbralikum olles?

 
Räägin siia vahele kiiresti loo, kuidas see asi mulle eriti kohale jõudis. Nimelt käisime mõned nädalad tagasi Roccas köögitehnikat piilumas ning enne koju sõitmist käisime Burger Kingsis söömas. Sellised burksikohad on Elmari totaalsed lemmikud ja olgem ausad - ega minagi ära ei ütle. Seal saab ju nii head krõbedat sibulapuru burksi vahele panna! Kuna Roosi oli juba istuma õppinud, panime tema lastetooli istuma ja asusime enda burgerite kallale. Ja siis jõudis mulle kohale. Mida kuradit sa teed, Maris? Istud 6-kuuse lapsega kiirtoidukohas? MIDA PEKKI? Mul oli peale seda mõtet nii piinlik olla. Mis eeskuju ma nii näitan? Ma olen kindel, et Roccas oleks mitmeid kohti, kus oleks võinud einestada kuuekuusega peale burksikoha. Sel hetkel ma lubasin, et esiteks ei lähe ma iial enam sellise pisikesega kiirtoiduputkasse sööma (ainult ilma lapseta!) ja lubasin ka seda, et annan endast kõik, et talle tervislikku toitumist tutvustada ja muuta see tema elu osaks. Muideks see on jälle selline olukord, kus ma ei vaataks teistele viltu, kes pisikesega sellises kohas on, aga vot endale hakkasin kohe etteheiteid tegema.
Muideks lisan siia veel selle, et Elmar käis teenindajatelt küsimas, kas me saaksime Roosile viilu värsket kurki või midagi sellist. "Ei saa," öeldi kohe vastu. Elmar ütles, et me võime maksta ka natuke. "Ei. Ainult salatit tellides saate salati seest nokkida kurki." Wow lihtsalt! Amazing!
 
Aga tagasi teema juurde.
 
Kuidas ja mis edasi? Kuigi viimastel aastatel olen ma ilmselt muutunud tagasihoidlikumaks ja võõramas seltskonnas võin ka terve õhtu vait olla, siis tegelikult olen ma hästi suur inimeste inimene ja armastan teistega koos tegutemist. Kooliski olid paaris- ja rühmatööd mu lemmikud. Just selle tõttu on minule motiveerivam alustada teekonda kellegagi koos ja mitte üksinda vaikselt nokitseda. Koos midagi tehes ning emotsioone ja kogemusi jagades on ju palju ägedam!

Kolmapäeval Instagrami vaadates jäi mulle silma Mari-Liisi storyd Summerbody '21 väljakutse kohta. Võtsin selle lehe lahti ja hakkasin kohe uurima, et mis see siis on.
 

"Kevadpäike juba äratab maailma ning on Sinu kord särada. Nüüd on aeg Sinul hakata mõtlema 2021 suve peale ning just praegu on õige aeg luua just see parim versioon iseendast, voolida vastupandamatud tuharad, naiselik rüht ning luua kõhu peale need

imelised jooned, millest oled terve elu unistanud… ON AEG ÕITSEDA!"

 
Palun ütle mulle üks koht selles tekstis, mis ei pane sind karjum "JAAAAA!!" Mina ei leidnud ühtegi ning just selle tõttu otsustasin liituda. Jah, ma tean, et alati saab tasuta netist erinevaid retsepte ja kavasid ning hunnikus trennivideosid, siis mind motiveerivad just rohkem sellised asjad, kus mulle on konreetselt tööriistad juhistega kätte antud. Neid "imelisi jooni" oma kõhule ma kindlasti ei saa ega proovigi saada, aga kõik muu kõlab liiga hästi, et lasta mööda võimalus, mis võib olla nii mõndagi asja muutev. Ma saan aru, et ükski muutus ei saa olla iial püsiv, kui ma ei õpi päriselt oma vigadest, mis eelmistel kordadel olen teinud. Aga kui ma uuesti ei proovi, ei saa ma iial teada. Olen sel korral proovinud hästi palju mõelda, meenutada ja selgeks teha, mis ja miks on eelmistel kordadel läinud valesti peale kaalukaotust. Peale neid kordki, kui olen end oma kehas niiiiii hästi tundma hakanud.. ja siis kõik ära nullinud.
 
Väljakutse autor Monika Kahro kirjutas oma e-raamatus, mille osalejad meilile saavad, sellise mõtte, mis mind nii kõnetas ja tabas väga õiget kohta. See oleks täpselt nagu minust kirjutatud:
 

 "Kui oled seljataha jätnud enese ohvriks tegemise ning teiste süüdistamise, on SINUL aeg nüüd aru saada, et kõik, mis on SINU elus juhtunud, oled SINA ise valinud ning seni, kuni SINA ei saa aru õpetustest, mis SINU elus on ning nendest ei õpi, saad SINA neid veel."

 
Ma pean võtma vastutuse enda elu ja enda keha ees. Ma pean valima oma ellu asju, mida ma sinna päriselt tahan ja vajan. Pean õppima oma vigadest, sest muidu kordan neid aina uuesti ja uuesti. Ühel hetkel aga tuleb piir ja ma nii loodan ja proovin teha kõik selleks, et see piir oleks siin. Usun endasse ja tean, et minu kõige lähedasemad usuvad ka!

Täna on laupäev ehk kahe päeva pärast algab väljakutse. Ma olen nii valmis, et imestan isegi, kuidas ma olen sellisesse mindseti saavutanud. Olen enda üle megauhke ja tunnistan neid ridu siia kirja pannes, et kuigi teile ei pruugi see nii tunduda, siis selle postitusega olen ma teinud end teie eest haavatavaks. Ma riskin sellega, et jään teie kõigi ees häbisse, kui miskipärast ei suuda 8 nädalat vastu pidada. Samas loodan, et suudan kedagi veel motiveerida, kes on kaua seda MISKIT oodanud, et jälle alustada ja jälle proovida.

Mida mina kogu sellest väljakutselt aga ootan ja mis eesmärgid ma endale panen?

- Kuigi ma ei ole veel programmi toitumiskava näinud, liitusin ma Facebookis tugigrupiga ning sain aimu, et kavas on kindlasti hommikupudrud. Ma pole iial oma elus olnud hommikuputrude sööja ja need lihtsalt ei maitse mulle. Samas olen alati salaja soovinud, et asi oleks vastupidine. Seega üks minu kavaga liitumise eesmärke on saada endale puder maitsvaks. Ma tean, et see on tervislik ja toitev ning usun, et inimene saab õppida midagi armastama. Tuleb leida endale lihtsalt see õige, jah? Kooli ajal oli mul üks klassiõde, kes iga jumala hommik endale putru tegi ja ma olin alati nii kade, et wow, kui tubli ta on! Tahan ka sama tubli olla, hihih. Tsau, Andra!

- Trennid. Väljakutses on omal kohal kodused lintide ja kummidega trennid. See saab hästi raske olema, sest jumal teab, et mina trennipiff ei ole. Mulle meeldib jalutada ja igasugu erinevaid tantsulisi trenne teha, aga matil konkreetseid harjutusi teha on täielikult minu mugavustsoonist väljas. Nagu 100% väljas! Samas jällegi tean ja teadvustan, et see on tähtis ja tervislik ja oleks tore, kui see oleks midagi tavalist ja meeldivad, mitte "eiiiii, ma ei viiiiiitsiiiiiiiii," nagu praegu.

- Tervislik toitumine, mis oleks minu elu tavapärane osa. Et ma ei peaks peas salaja unistama kiirtoidust, vaid et suudaksin teadvustada, et kõike asju saab teha tervislikus võtmes. Et ma saaksin lõpuks aru ja jätaksin meelde, kui õnnelik mu keha ja vaim on, kui nende kütus on päriselt ka hea, mitte emotsioonidest viidud. Samas tahan ma jääda mõistuse juurde ja mitte end keelata-piirata-karistada-piitsutada. Tahan, et minu suhe toiduga oleks igal tasandil tervislik, mõõdukas ja lugupidav.
 
- Tahan, et minu keha oleks selline, mis teeks mind päriselt õnnelikuks. Ma tean, kui palju paremini ma end tunnen ja kui palju parem sõber ja kaaslane ma olen, kui ma olen 100% õnnelik oma kehas. Tihti küsin Elmarilt, et kas ta arvab, et ma peaksin kaalust alla võtma või kas ta arvab, et ma olen paks. Ta alati naerab selle peale (liiga tihe küsimus ja ta teab, et ma tean, mis ta vastab haha) ja kordab, et tema arvates pole mul midagi viga ning ta armastab mind alati olenemata minu välimusest.. aga kuna ta teab, kui õnnelik ma olen, kui endaga ise rahul olen, siis toetab ta mind igati ja alati. Hindan seda hästi kõrgelt, et mul on kaaslane, kes on olemas, kes mõistab ja kaasa elab. Aitäh, Elmar!

Kui sina seisad peegli ees, siis kuidas sina end tunned? Kas sa oled rahul sellega, mida sa sealt näed? Kas sa oled päriselt endaga heas ja tervislikus suhtes? Ma tean, et mina pole, mille tõttu kogu see jutt siin postituses. Kui sina oled, siis mul on nii kuradima hea meel su üle ja olen heas mõttes kade ning imetlen sind 100%! Ausalt ja hästi siiralt! Ma arvan, et kõik inimesed võiksid end armastada, end enda kehas mugavalt tunda ja end austada. Kuna aga mina tegelikult kõike seda mainitut ei tee, siis on aeg muutusteks! Aeg muutusteks ja loodetavasti püsivateks, sest see on minu eesmärk!
 
Kogu selle postituse kirjapanemisega oli mul kaks eesmärki.
 
1. Kirjutada välja oma tunded ja mõtted antud teemal, et end selle läbi paremini mõista ja rohkem motiveerida. Minu postitused ei ole kunagi ette mõeldud, miljon korda muudetud. Pigem alati vahetud ja jõuavad lõpuks sinna, kuhu ma kunagi ei tea, et need jõuavad. Kirjutamise alguses tean ma vaid teemat ja lasen sõrmedel oma tööd teha. Koolis kirjandite kirjutamisega oli alati sama - õnneks jutt jookseb hästi.
Mulle tundub, et ma sain endast välja kõik tunded, mõtted, et nüüd esmaspäeval suure poweriga alustada. Ma tean, et ma suudan! Mul ei ole tegelikult mitte midagi, mis mind sel teel takistama peaks, peale iseenda.
 
2. Mind hullult motiveerivad teised inimesed, motivatsioonikõned ja kõik see, mis paneb mind mõtlema, et ma tahan ka! Mis paneb mind samastuma. Seega teine minu eesmärk oli vähemalt ühele teie seast süstida sisse seda motivatsiooni, et hakata liikuma oma unistuste poole! Kui sa elad on unistuste elu, siis jätka! Nii tubli oled! Kui sa alles oled sinna poole teel ja otsid seda miskit, et edasi liikuda, siis äkki see postitus on see miski! See miski väike power-kick, et nüüd! Kui mina juba suudan nii motiveeritud olla, suudate teie seda kohe kindlasti! Alustame koos, sest koos on alati miljon korda kergem! Te ei pea seda konkreetset väljakutset tegema. Võite ise nokitseda oma teadmiste najal! Võite tellida kelle iganes toitumis- või/ja treeningkavad. Mis iganes teile sobib, see ongi parim! Alustame koos, toetame teineteist, anname motivatsiooni, jagame! Vahet pole, kas su muutus peaks olema suurem enesearmastus, tervislikum toiduvalik, kaal, trenni tegemine - you can do it! 8 nädala pärast on sul kaks võimalust: kahetseda, et sa ei alustanud, või särada rohkem kui kunagi varem ja endale aitäh öelda!
 
Mis sa arvad, kas teeme ära?