Ütleme oma uuele kodule "jah!" - OSA 1

 Mäletan hästi, et kunagi olin ma veendunud, et esmalt pean leidma endale hea töö, siis ostma päris oma kodu, peale mida ma siis lõpuks olen valmis emaks saama. Õnneks sai üsna kiirelt mulle selgeks ka see, et kui seada endale alati mingeid piire ja piiranguid või eesmärke, siis ei saagi asjad kunagi juhtuma. Ikka ajab ju üks asi teist taga ja isegi mingeid etappe läbides ja eesmärke saavutades tekivad kohe uued ja suuremad, mis lükkavad omakorda teisi asju (nt lapse saamist) edasi. Ehk ma ei tahtnud mõelda, et ma PEAN enne ostma oma kodu ja tegema üht, teist ja kolmandat enne, kui lapse saan. Seega läkski meie eluke nii, et saime oma esimese beebi üürikorteris elades. Mis seal ikka. Ma tegelikult ei näe selles mitte mingit probleemi peale selle, et lihtsalt tahaks enda oma! Tahaks maksta pangalaenu justkui tulevikuks endale, mitte võõra inimese taskusse. See ju kaob meie jaoks alatiseks ega aita meid tuleviku mõttes kuidagi. Arvutasime Elmariga, et oleme 3-4 üürikates elatud aasta jooksul üle 17 000 euro maksnud võõrastele inimestele nende korteris elamise eest. SEITSETEIST TUHAT EUROT! See on täiesti hullumeelne! 

Ühesõnaga olen ma leidnud oma unistuste töökoha õpetajana, mida kindlasti tahan ka tulevikus teha. Elmar on leidnud endale super tiimiga töökoha, mis talle väga meeldib. Me oleme saanud endale maailma kõige armsama pisikese Roosi, kelle naeratuse peale tahaks lihtsalt nutta, sest no niii armas on! See kõik aga tähendab seda, et nüüd on aeg kodu käes! Ehk 2021 peaks saama aastaks, kus me leiame ja ostame enda unistuste esimese kodu ning kolime sisse!

Kuna me täpselt ei tea, kuhu me lõpuks kolida soovime ja end päriselt sisse seada tahame, vaatame me hetkel Harjumaa piires kortereid. Kuna maale (Järva-Jaani ja Koeru) üldiselt midagi osta ei ole, ei korterit ega maja, siis selle jätame hetkel õhku tuleviku jaoks. Mulle tundub, et maale elama minna on alati kergem, aga kunagi maalt linna tagasi tulla tundub keerulisem olevat. Praegu on hästi oluline ka Elmari töö linnas, millest kindlasti loobuda ei tahaks, aga samas ei näe me ka iga päev 200km edasi-tagasi sõitmist pikas perspektiivis okeina. 

Ühesõnaga peame me välja mõtlema, kas me päriselt näeme enda elusid ette linnas või maal. Mõlemad kohad meeldivad meile väga.. aga noh, me oleme suht otsustusvõimetud!:D Aga õnneks on meil paar aastat aega, et see enda jaoks väga selgeks teha, et kuhu, miks ja mida me päriselt tahame. Kui Roos juba kooli läheb, siis võiks otsus tehtud olla, et mitte sel ajal enam siiberdama hakata. 

Ühesõnaga hakkan ma siia alla kirja panema kõiki mõtteid, tundeid, vaatamaskäimisi, mis on seotud meie oma kodu ostmisega, ja avaldan postituse, kui oleme päris oma kodu omanikud, millal iganes see  siis ka ei juhtu. 

Mitu korda ma kirjutasin eelnevas jutus "ühesõnaga"? Oma õpilastele alati ütlesin, et samu sõna sada korda korrata pole hea ja et see ei anna stiilile midagi kaasa.. ja mida ma ise teen? Woops!

ESIMENE KORTER 

Esimene korter, mida me 5. jaanuaril vaatamas käisime, oli kolmetoaline korter vanas kahekordses paneelikas Keilast natuke eemal. Müügipildid võlusid mind kohe ja ma teadsin, et ma tahan seda vaatama minna. Elmar jällegist väga vaimustuses polnud. Tiirutasime ühel õhtul seal külakeses ja mulle tuli nii armas Järva-Jaani vibe sisse, et kujutasin end hästi selles kohas elamas. Pinnisin natuke Elmarit, et me ikka südamerahu pärast vaatamas käiksime, sest muidu kummitab see mind kaua aega. Läksime. Armusime koos. Ka Elmar kujutas ideaalselt, et just sellest saabki meie esimene kodu. See oli tõesti suur, avar, maailmailusa vannitoaga. Korterit müüsid omanikud, kes olid väga toredad inimesed ja meeletult head müügimehed, kui nüüd mõtlema hakata. Esimesel päeval sealt tulles oli vaimustus nii suur, et unustasime täielikult uurida kommunaalinda ja KÜ/naabrite kohta. Seega suure ostusooviga pidime igaks juhuks järgmisel päeval tagasi minema, et need asjad ka üle rääkida. Rõhutan, et meie peas me juba kujundasime sellest armsast korterist oma elamist! Olime täielikult mulli sees. 
Teisel päeval sinna tagasi minnes olin kindel, et see õhtu lõppeb bronnimisega ja panka taotluse saatmisega. Kui aga olime seal juba pikalt vestelnud ja jõudnud kommunaalide juurde, pidin ma reaalselt pikali kukkuma, kui kuulsin sooja detsembrikuu (kraadid vist miinustesse ei läinudki?) arvet - elekter ainuüksi 270 eurot!!! See korter oli esimesel korrusel (all kelder), nurgapealne pesake, maja vana ja soojustamata, kütteks elekter. Peale selle summa kuulmist ma teadsin oma peas, et see on summa, mida ma ei ole nõus lisaks pangalaenule maksma ainuüksi elektri eest. Südames aga proovisin end veenda, et suva see suur raha ja jahedad põrandad ja külmad seinad, pole ju niiiiiiiiiiii hull.. Aga tegelikult oli. Samal õhtul helistasime ja ütlesime, et kahjuks taganeme ostuplaanist. Selliste kommunaalidega ei ole ju võimalik seda korterit seal tulevikus edukalt müüa, rääkimata üürile andmisest. Kas keegi üldse oleks nõus üürima korteri, mille kommunaalid oleksid talvel 300+ eurot?:D
Mainiks veel ära, et väga hea müügiinimesena räägiti meile, et detsember oli ju jõulukuu ehk ahi huugas piparkookidega kogu aeg ja pesumasin-kuivati aina käisid. Sel hetkel ma üldse ei suutnud aduda, et kindlasti et tee piparkoogid 0+ kraadiste ilmadega 270-eurost arvet, aga müügitöö oli korralik. Huvitav, mis need elektriarved korraliku talveilmaga oleksid? Näiteks meie toredate -20kraadiste ilmadega? 
Ei juhtunud seda imet, et tuleb esimene korter, mis on täiuslik ja saab meie koduks...

TEINE KORTER
Teiseks korteriks käisime vaatamas Laagris ühte kahetoalist renoveeritud paneelmajas. Hind oli hea, seest enam-vähem ja kindlasti potensiaali piisavalt, et paari aasta pärast see ka parema hinnaga maha müüa. Sinna jõudes oli aga kõik hoopis pisem kui piltidelt tundus. Kööki poleks kahekesi eriti askeldama mahtunud, rääkimata söögilaua ostmisest ja sinna panemisest. Vannituppa oleks mahtunud maksimaalselt kolm Elmarit õlg õla kõrvale seisma, kusjuures nad poleks isegi end keerama mahtunud. Lisaks sellele oli see mul esimene kogemus suhelda maakleriga ja temaga korterit vaadata. Mulle on alati maakleritest jäänud mulje kui ülisäravatest inimestest, kes räägivad palju, näitavad palju, aitavad kliendil luua mingit nägemust korterist, mis ei ole veel täiuslik "kodu" - ühesõnaga oli mul kujutlus kui ülitoredast ja -heast müügiinimesest. See maakler oli aga absoluutselt vastupidine. Ta ei rääkinud meile sõnagi. Lihtsalt lasi meid sisse ja kõndis siis kannul ja naeratas vaikselt. Kui ma leidsin köögi sahtlist mingi puldi, siis tal polnud aimugi, mille jaoks see on. Peale pikka mõtlemist meenus, et ahjaa, õhksoojuspump! Läksime keldrisse ja sealt tulles ta justkui oleks meid välja visanud. :D Ukse peal juba ütles ise, et okei, head aega siis, kuigi ma ise mõtlesin korraks veel üles minna ja vaadata, kas tõesti ei annaks sellest kohast midagi ilusat luua. Aga okei, kui head aega, siis head aega! 
Number kaks korter, bye-bye!

KOLMAS KORTER

10. jaanuar. See. Korter. Oli. Nii. Ilus! Elmari vennanaine leidis selle kuulutuse ühest Facebooki grupist, saatis meile, meie kohe helistasime. See oli meeletult ilus ja hästi minu maitsele. Suur kahetoaline, maast laeni aknad, üsna suur rõdu, valge ja helge sisustusega. Sauel. Maja oli aastast 2015, parkimine ja pisike panipaik korraldatud hästi. 
Korter oli päriselt isegi ilusam ja avaram, kui nendel väga ilusatel piltidel. Kuna omanikud alles mõtlesid ja kaalusid võimalusi müümiseks või üürimiseks, siis oli selge, et midagi kindlat seal ei olnud meie jaoks, kes me huvitatud oleme. Täna mitu nädalat hiljem ootame me endiselt nendepoolset vastust, aga hoiame oma võimalused siiski avatud ja vaatame, ehk satub me teele midagi paremat. Tean, et omanikud ootavad ka ise vastust, kas nad saavad enda soovitud maja osta või mitte.. Ootaja aeg on päris pikk! 
See korter oleks ideaalne kohe sisse kolimiseks ja ausaltöeldes ei muudaks ma seal suurt midagi peale vannitoa plaatide värvi.. 
 Hind on sellel korteril muidugi päris krõbedakene, aga jääb siiski meie piiridesse. 
EDIT 19.02: Omanik just kirjutas ja uuris, kas me oleme huvitatud.. pea kuu hiljem meie viimatisest suhtlusest. Praegu oleme aga juba midagi muud leidnud ja peatselt notarisse minemas.

NELJAS KORTER
Helistasime maaklerile, et minna vaatama ühte korterit Kosel, mida Elmar oli juba tükk aega vaadanud. Helistamise hetkel saime teada, et antud korteri ostjad olid just pangas, aga kohe tuleb samal maakleril müüki väga sarnases majas sarnases korras sarnase suurusega korter Jüris. Ta kutsus meid kohe vaatama, sest läks just sinna müügipilte tegema. Elmar läks kaasa. Esiteks oli see tegelikult Jürist väljas ja teiseks... suht mitte-meeldiv. Küll remonditud, aga väga huvitava põrandaga, mis tegi selle no niiiiii ebameeldivaks. Minu silmis lausa koledaks?! Lisaks ei mahtunud Elmar püsti pesuruumigi. Mis aga oli eriti tore - vana vene rahvusest naisterahvas, kes tuli juba õue ja sõimas nii Elmarit, maaklerit kui ka fotograafi, et kas nemad tulevadki sinna elama ja eelmised omanikud ehitasid mingi grillmajakese tema maale ja tema kohe kindlasti ei luba seda kasutada. :D Õnneks Elmar oskab vene keelt hästi ja seletas sellele tädikesele ära, mis nad seal teevad. Aga isegi, kui oleks korter olnud ideaalne, et tahaks ma iial elada kohas, kus on ülimalt ebameeldivad naabrid... kas te tahaksite? Alles oli kuskil telekas kaks üle tee elavat naabrit, kes omavahel sõdisid.. ma ei viitsiks sellise asjaga tegeleda. 

VIIES KORTER

Siin jutu alguses ma tahaks kohe pisara poetada, aga lohutan end sellega, et kui hästi ei läinud, ju ei pidanud minema ning oleme vaid sammu meie päris õigele kodule lähemal! 
26. jaanuari hommikul ärkasin koos Elmariga ja tulin diivanile kinnisvaraportaale lappama. Roosi veel magas ja Elmar sättis tööle. Leidsin kiiresti ühe ülikena suure kahetoalise korteri Sauel. Megaavar köök-elutuba, VANN (mu eluunistus!), selle sajandi kortermaja, mega hind! Elmar helistas ja saime samaks õhtuks vaatamiseks aja. Kuna see oli juba Roosi uneajal, käis Elmar venna ja vennanaisega vaatamas. 
Kõigile meeldis. Elmar ütles kohapeal, et oleme kindlad soovijad. Kuna aga samal päeval oli 3 vaatajat ja järgmisekski päevaks 3, ei käinud see nii, et meie tahtsime ja meie saime. 
Järgmisel päeval kuulsime, et ühed soovijad olid müügihinna üle pakkunud. Kuna hind oli tõesti väga-väga normaalne, oli meil kindel, et siin me võitluseta alla ei anna ja pakume ka üle. Läksime 27. jaanuaril päeval ka koos vaatama, et ma ka ikka näeksin. MEGAILUS! Kuna kõik kolm eelmisel päeval vaatamas käinud peret soovisid osta, hakkas võitlus. Üks pere loobus kiirelt ja nii me esimeste vaatajatega võistlema asusime. Mulle tundus, et esimesed tegid kogu aeg huvitavate manipulatiivsete lausetega oma pakkumisi stiilis "Mida me jaurame siin nii, me pakume *** ja ostame ära!" Meie vastulause oli, et tõesti, mis me jaurame, *** ja ostame hoopis ise ära. Sealt tuli jälle suurem pakkumine koos lausega, et neil on juba pangalt positiivne vastus ka. Aga ka meil oli pangalt positiivne vastus, sest olime aasta alguses kõik oma võimalused pangaga läbi arutanud. Tegime jälle suurema pakkumise. Mitme tunni möödudes saime sõnumi, et esimesed pakkujad ütlesid, et kui nad saavad bronnilepingu, on nad nõus *** summa maksma ja seega tehti nendega ikkagi diil ära. Väga kahju, sest oleksime olnud kindlasti ka valmis selle pakkumise üle pakkuma, aga noh.. minu ainsaks rahustajaks on see, et JU NII PIDI MINEMA! Kõik juhtub põhjusega ja ju meid ootab midagi veel paremat ja õigemat! Igatahes jälle kogemuse võrra rikkamad - sellist hinnasõda poleks osanud oodata, et juhtuma hakkab. 

KUUES KORTER
Sellest korterist kuulsime tänu maaklerile, kes Elmarile Jüri korterit näitamas käis. Tal oli müüki tulemas kolmetoaline korter Kosel, mille maja oli renoveeritud, tube kolm. Kutsus ta Elmarit jälle kaasa, kui korterit pildistama läks, aga kuna Elmar oli tööl, jäime kuulutust ja pilte ootama, mille saime enne, kui kuulutus kinnisvaraportaalidesse läks. 
Täitsa normaalne! Kuna hind oli hea, siis kujutasime küll ette, et ostame selle ja teeme siis lihtsalt korraliku remondi, et oleks ka seest meie maitsele. Hetke erkrohalised seinad lastetoas on kindel cancel!:D Ma pole üldse värvide armastaja ei kodus ega näiteks ka riiete puhul. 
Kuna Kosel on meil natuke tutvusi ja vaatama oleksime saanud minna alles järgmisel nädalal, siis uurisime tausta - kes seal majas veel elavad? Mis "maine" sellel majal on? Sealt kuulsime kohe, et antud korter maksab kenakese summa pangalaenu maja remondi eest ja  kommunaalid olid plusskraadidega detsembris 250 eurot!!! WHAT! Ma jälle ei ole nõus maksma nii palju kommunaale, kui me räägime kolmetoalisest korterist, mitte suurest majast.. Seega uuel nädalal me korterit vaatama ei lähe ja matame ka oma kuuenda kodu-idee maha... 

SEITSMES KORTER

See oli üks selline huvitav korter. Nimelt peale miljon ja kaks korda kinnisvaraportaalide lappamist jäin pidama kuulutusel, mida olin varemgi vaadanud, aga kõrvale lükanud. Ei teagi, miks. Kas selleks, et pildid olid megasuvalised või oli muul põhjusel, aga seekord jäin kuulutusel pidama. Laagris. Köök-elutuba, magamistuba, terrass ja suur keldriboks. Kuulutuses oli kirjas, et korter on 62m2 suur. Kuigi piltidelt tundus see mitu korda väiksem, mõtlesime, et no mis seal ikka - oma silm on ju kuningas ja leppisimegi aja kokku. 
Esiteks ei saanud me keldrisse minna, sest keegi oli võtme lukuauku pooleks keeranud. Teiseks oli kuulutuses lubatud kahte parkimiskohta akna all. Kui Elmar näitas kahele kohale, et kas need on tema kohad, siis omanik eitas ja näitas ühele kohale ainult ja seletas, et kaks väikest autot mahuvad sinna üksteise taha kenasti ära. Eeeeee... miks sa kirjutas kuulutuses, et sul on kaks kohta, kui tegelikult pole? Meie universaal ja tööbuss poleks eluski sinna mahtunud. 

Tuppa minnes oli asi kohe selge - see korter pole eluski 62 ruutu! Küsisime, et kust korteri hind tuleb, et kas on hindamisakti teinud või võtnud ise keskmise ruuduhinna asukohas vms. Ütles, et viimase järgi ja siis tuleb ruudu hinnaks umbes 1800 euri, mis on praegust turgu vaadates suht okei. AINULT ET SEE KODU POLNUD 62 ruutu. Tundus isegi pisem, kui meie praegune 44m2 üürikorter. Hiljem kodus otsisime netist selle maja andmed välja ja selgus, et korter oligi natuke üle 40 ruudu, aga omanik oli sisse arestanud ka terrassi ja keldri.. aga nii ju ei tehta?! Üks tuttav kinnisvarateemaga kursis olev inimene ütles, et see on täielik petmine. Igatahes ei tahaks ma eluski sellises korteris elada, aga vähemalt sai käidud ja nähtud nind ei jää kripeldama, et äkki...

KAHEKSAS KORTER
Oli see alles ilus korter. Laagris. 45 ruutmeetrit. Kolmandal korrusel. Pisike panipaik keldris. Ülimadalad kommunaalarved aastaringselt. Unistuste korteriühistu. Unistuste ilus ja suur avar köök, mida muidu nii pisikeste kodude puhul loota ei maksa. Kõik oli super ja kiiruga otsustades oleksime vabalt sinna sisse kolinud, ka Elmari arvates. Kui aga pikemalt mõtlema hakkasime, saime aru, et see poleks meie poolt väga tark tegu. Magamistuba oli väga pisike ja kui me Roosi voodi sinna suure voodi kõrvale kuidagi suruksime, oleks see saavutus.. aga ma pole kindel, et see üldse oleks mahtunud. Lisaks kolmas korrus ja panipaik keldrikorrusel pole just ideaalne, kui pean Roosi vankrit ja varsti käru tassima. Kuna ruutmeetri hind oli vägagi krõbe, siis aitas see selle ideaalse köögi joovastuses meil kaine otsuse teha. Minu silmis 45m2 korteri kohta natuke liiga krõbe hind. Ahjaa - rõdu ka polnud, mis oleks jällegi mega boonus olnud.
Aga ma kujutan ette, et üksi või kahekesi oleks see koht rohkem kui ideaalne! Lisaks müüs seda megatore noor naine, kes oli hästi soe ja ma isiklikult olen hästi selline.. vibe person.. et kui seal oli hea suhtlus omanikuga ja selline hea õhk, siis on see ainult suureks plussiks. Ma ei kujuta ette, et oleksin ülivaimustuses ülikenast korterist, mida müüb keegi äärmiselt ebameeldiv inimene. 

Kirjutan siin korterite muljete vahepeale ka natuke niisama mõtteid. Ma poleks kunagi arvanud, et oma kodu leidmine võib nii raske olla. Kinnisvaralehed on ju täis tuhandeid kuulutusi ja midagi võiks ju ikkagi olla, mis sobib ja kõnetab. Siin tuleb aga mängu kohe suur välistamine: hinnapiir, korteri suurus, tubade arv, asukoht, seisukord, seesama vibe! ja nii edasi. Vähemalt... mmm.. enamus korterid saigi sellega nüüd välistatud ja tuhandetest alles eriti midagi polegi. 

Me oleme endale seadnud hinnapiiri, kust üle ei tahaks minna, sest tegu ei saa olema meie forever home'ga ja seega tahaksime me maksta pigem odavamat pangalaenu ja samal ajal edasi koguda ja elu elada, kuniks me otsustame, kuhu me peatuma jääda tahame. Pangaga oleme suhelnud ja kindlus on olemas, et meie piir on meie jaoks igati jõukohane ja kättesaadav. 
Me oleme valmis ostma korteri, kus on kaks tuba ehk üks magamistuba, sest Roosi paariaastaseks saamiseni saame me kolmekesi ühes toas edukalt hakkama. Ma ei näe ühtegi põhjuks, miks see halb oleks. Lisaks on meie sooviks avaram planeering just elutoa ja köögi osas, sest seal veedame enamuse ajast, magamistoas ju käime ainult magamas. 
Oleme välistanud vanad paneelmajad. Oleme mõnda renoveeritud vana maja vaadanud, aga enamasti jäävad nende kommunaalid, remondifond ja laenumaksed nii kõrgetesse summadesse, et see ei ole lihtsalt mõttekas. Näiteks ühe Kose korteri kõrvalkulud koos laenu ja kommunaalidega olid peaaegu 400 eurot. EI, AITÄH! 
Meie ideaalne korter asub Harjumaal (Kose, Jüri, Saku, Laagri, Tallinn, Saue, Keila vms) ja piirkonnas, kus oleks lootust tulevikus minul tööle ja Roosil lasteaeda saada. Samuti oleme otsustanud, et kui peaksimegi midagi ideaalset leidma kuskil veel pisemas kohas nende linnade ümber, siis asukoht ei tohi iial saada tahistuseks kuskile minemast (ala "ma ei saa minna sinna kohta, sest mul pole autot/ei saa sõita ja see on nii kaugel"). 
Ühesõnaga on tegelikult see kodu otsimise protsess hästi stressirohke ja seda poleks ma osanud oodata. Vaimusilmas ju valisingi endale kiiresti ilusa koha välja ja sama kiiresti ostan selle ära ning kolin sisse. Ma ei olnud üldse mõelnud sellele, et meie soovidele esiteks ei vasta just liiga palju kodusid. Et isegi hea asja leidmisel ei pruugi tegelikkus vastata piltidele ja kirjeldusele internetis. Et sama head asja tahavad teised inimesed ka ehk hakkab võitlus selle nimel, kes peale jääb. Iga sobiliku korteri leidmisel kruvivad ootused end nii kõrgele ja kukuvad siis kolinal alla tagasi - see teeb megapahuraks, tekitab stressi ja kurbust. Aga siis tuleb uus päev, uued ootused ja lootused ja ega keegi meid enne peatada ei saa, kui me omas kodus sees elame. See juhtub ju kindlasti, selles pole küsimustki. Pigem on küsimus, et millal?!

Aasta alguses küsisin Elmarilt, et mis tema arvab, millal me oma kodu leiame. "Suveks elame kindlasti juba oma kodus, ma luban!" vastas ta. See on hästi naljakas, kuidas tegelikult ma ju tean, et asjad ei pruugi nii minna, aga kuidagi tema enesekindlus ja usk muudavad mu nii rahulikuks ja ma usun teda täielikult! Ma tean, et tal on õigus! 

Igatahes on tänaseks õhtuks meil kokku lepitud ühe uue korteri vaatamine Sakus ja no reaalselt ei leia ma hetkel ühtegi põhjust, miks me ei peaks seda korterit osta tahtma. Aga eks kohe kuulete lähemalt, kui kohal käidud. 

Kuna see postitus oli Wordis juba üle 10 A4 lehe, siis panen blogisse jutu kahes osas. Ma ise pole kunagi suurem asi pikkade tekstide fänn olnud, seega ei eelda ma ka seda, et teie viitsiksite lugeda. Igatahes juba varsti läheb koduotsimise saaga postitus edasi. Kas see viimasena mainitud Saku korter oligi nii ideaalne või jällegi hoopis teine, kui kuulutusest tundus? Kas järgmises postituses tuleb jutte veel ühest, kahest või enamast korterit? Muidugi kirjutan sinna otsa ka laenu taotlemise ja saamise teekonnast. 

Igatahes meie hakkame täna kolima ja ma olen lihtsalt niiiiiiiiiii rõõmus ja tänulik, et mul on olnud võimalus saada päris oma kodu. Minu pisike pere ja meie päris oma kodu. Kirjeldamatu! 

Kindlasti olen ma üks suur kõrv ka teie kodu otsimise-leidmise-ostmise lugudele, kui keegi jagada tahab. Need on niiiiii põnevad! 

Kas jääd uut postitust ootama? Anna mulle teada ja kui ootajaid palju, siis ehk saame uue osa ruttu üles.. see on mul tegelikult juba valmis ka, hihi!