2020 - kas saab olla, et on nii hea ja raske samal ajal?

Missugune hullumeelne aasta. Missugune lahe aasta. Üllatusterohke aasta. Armas aasta. Raske aasta. Murettekitav. Armastusväärne. Parim. Raskeim. Kõike seda ühe korraga. 

Väga suur osa sellest aastast keerleb mul kindlasti beebimajanduse ümber. Jäi ju 7 kuud ja 9 päeva rasedust siia aastasse ning kõik ülejäänud aeg aastast juba Roosiga meie juures päris maailmas. Kõhust väljas. Seega kui keegi shotitada tahab, võite võtta ühe iga kord, kui ma sellest teemast räägin. :D 

On ju megaloogiline see, et iial ei oska inimene samastuda täielikult olukorraga, kui ta pole selles iial varem olnud, vaid ainult teistelt kuulnud. Justkui nagu teaks teoorias kõiki asju, aga päris elu pole natukenegi ligilähedale sellele, mis su peas oli või mida olid lugenud, kuulnud, näinud. Nii oli minu jaoks kõik raseduse ja nüüd ka beebi ajal. Iga mure on päriselt sada korda suurem, kui tegu on OMA LAPSEGA ning samamoodi on iga rõõm maailmasuurune, kui tegu on enda beebiga. Pelgalt teiste jutte kuulates ei saa sellest iial päriselt aru, mistõttu on emotsioone nüüd hästi raske kirjeldada. Nii neid häid kui halvemaid. 
Esimene poolaasta möödus tegelikult minu jaoks hästi suure muretähe all. Raseduse esimesed kuud on nagunii selline, kus on palju ülemõtlemist, sest see on raseduse riskantseim aeg. Sellele lisame nüüd väga julma 24/7 iivelduse, mis kestis 3.-4. kuuni? Isver, eriti enam ei mäletagi aega, aga hull oli see küll. Ärkasin öösel iiveldusega, hommikul samamoodi. Terve päev oli ülihalb olla ja magama minekuk polnud midagi muutunud. Lisaks sellele tuli hästi ruttu enda võrdlemise aeg, sest ei tea ju varasema kogemuseta, mis see "normaalne" peaks olema, kui jutt on rasedusest. Kuuldud jutud pole meeles, sest samastumist kuulmise hetkel polnud. Lugedes ei saa jällegi kõike uskuda, sest ühe naise lugu pole teise naise lugu. Informatsiooni on niivõrd palju, et ühe lehekülje "normaalsused" on teises allikas vastupidised. Tegelikult suurt muud polnudki teha, kui usaldada oma sisetunnet ja mõelda häid mõtteid. 

Esimese poolaasta kindlasti ühed ilusamad hetked olid minu jaoks rasedusest teatamine lähedastele. Kuigi vanemad ja kõige-kõige lähedasemad said teada eelmise aasta detsembris, siis suur osa teatamisi jäi jaanuari-veebruarisse. Samuti soo teadasaamine. Roosade konfetide nägemine oli mu elu üks kirjeldamatumaid hetki. Ma olin sellest nii kaua unistanud ja sellest hetkest alates oli ju mu kõhus PISIKE BEEBITÜDRUK, mitte enam lihtsalt beebi. See on hästi eriline teadmine. 

Esimesse poolaasta suur teema minu jaoks oli kindlasti ka töö. Kui esimesed nädalad olid tegelikult üsnagi tavapärased, siis kiiresti sai selgeks, et koroona jõudmine Eestisse mõjutab õpetajate tööd hästi palju. Ma mäletan nii hästi seda, kui esimesed positiivsed testid olid Eestis tehtud ja oli täpselt see eriolukorraeelne aeg. Jutud käisid, aga mingit kindlat otsust veel ei olnud. Direktor juba vihjas, et kui isegi eriolukorda ei tule, saadaks ta meeleldi minu rasedana koju tööd tegema. Nii igaks juhuks. Samal õhtul kuulutati välja aga eriolukord ja uuest nädalast pidid kõik olema distantsõppel. 

Kuigi tean, et paljudele tundus, et õpetajatel on ju nii kerge panna ekooli õppimine ja siis lihtsalt aega surnuks lüüa, siis päriselt oli see väga kaugel sellest. Kui minu tavaline tööpäev oli umbes 8.00-15.00 (mõnel päeval kindlasti kauem, sest ma tegin enamasti kogu töö koolimajas ära, et mitte kodus teha), siis distantsõppe ajal olin ma tööle keskendunud kordades kauem. Esiteks võttis hästi palju aega enda materjalide ja vajalike tööde põhjalik ülevaatamine, et need siis hästi täpselt õpilasteni tuua ja kirja panna. Kuna suuliselt seletada ei saanud, pidi kõik kirja saama ülilihtsalt, arusaadavalt ja põhjalikult. Lisaks on internetis tööde parandamine samuti aeganõudvam. Näiteks kirjandid. Paberil on kerge vigu märkida ja tagasisidet anda, Wordis kirjutatuna aga mitte nii lihtne. Mis oli aga kindlasti kõige aeganõudvam, aga kõige vajalikum (!), oli kindlasti kogu aeg vahetu suhtlemine õpilastega. Ma teadsin kohe alguses, et kuna kõigil on raske, siis see "oma aeg" ei ole nii oluline, vaid tähis oli olla õpilastele olemas. Seega vastasin ma alati meilidele ja kirjadele võimalikult kiiresti ja olenemata kellaajast. Kui ma näiteks keset ööd korraks kella vaatasin ja nägin, et mõni öösel õppiv õpilane oli mulle kirjutanud, vastasingi ma kohe öösel. Olenemata kellaajast. Pean tunnistama, et mida aeg edasi, seda väsinum ma olin sellest, et polnud aega "välja lülituda", aga mõtlesin nii, et minul täiskasvanuna oli juba raske, mida siis veel õpilased pidid tundma. Mitmed erinevad ained, uued teadmised ja iseseisva töö meeletu maht. Nad väärisid kohe kindlasti pidevalt olemas olemist. Teeksin seda iga kell uuesti just samamoodi. 
Mais ja aprillis sai kenasti töövärki vanaema juures õues ka teha. See oli nii mõnus! 

Õnneks oli mu rasedus täpselt selline, et sain juunis kenasti oma klassiga aasta lõpetatud ega pidanud neid mõned kuud või nädalad enne suve kellegi teise tiiva alla jätma. 

Kuna olime klassiga edukalt toimetanud minu ja Päevakeskuse "Keerukuju" projektiga, mille raames kohtusime vaimu-, nägemis- ja liikumispuudega inimestega, tundus hea ideena see projekt ka üheskoos lõpetada. Niisiis ei teinud me viimast klassijuhatajatundi ja tunnistuste andmist koolis oma klassis, vaid nautisime megailusat ilma õues. Minu empsi ja Päevakeskuse eestvedamisel tegid vaimupuudega inimesed meile megatoredaid mänge ja võistlusi, mida kõik koos mängisime; minu klassi poisid grillisid ja tüdrukutega tegime salatit. Mul on nii hea meel siiani, et sellise toreda kamba noori enda tiiva alla sain ja kasvõi selle aastakese nendega koos toimetasime. Siia ka üks pilt minust kingitusega, mille klass mulle tegi. See puu meie piltidega on igavesti hästi tähendusrikas minu jaoks. 

Neid ridu siia kirja pannes tunnen, kui väga ma seda tööd armastasin ja juba ootan, et kooli tagasi saaks. 
Olin selleks ajaks umbes 7 ja pool kuud rase olnud. 

Terve suvi möödus mul lõpurasedana sümfüüsivaludes. Lõpuks oli Elmar kaitseväest reservi saanud ja olime Laagrisse meie kolmandasse üürikasse kolinud. Suvel sai ka üht-teist tehtud, kuid tee, mis sa teed, põhirõhk ja peamised mälestused on ikka seotud rasedusega.:D 

Mäletan neid suviseid ilusaid ilmasid JA seda, kuidas korteris oli 32 kraadi ja mul oli nii raske ja palav olla. Mäletan seda superspontaanset ja lahedat päevast reisi Hiiumaale JA seda, kuidas ma oma 8.kuu kõhuga öösel autos reaalselt piinlesin, haha. Mäletan ilusaid fotoshoote Mona ja Carolinaga. Mäletan oma üllatus-beebipidu lemmiknaistega maailmas. 

... ja siis mäletan ma 9. augusti ööd. Mäletan seda lausa nii hästi, et võiks arvata, et see täna oli. Mäletan sünnitust, mäletan esimest hetke beebiga mu rinnal. Mäletan intensiivi ja perepalatit. Mäletan esimest kojusõitu oma esimese beebiga. Minu beebiga. Mäletan esimest kuud temaga, mille veetsime peaaegu tervenisti voodis, sest ta sõi reaalselt kogu aeg! Mäletan tema esimest naeratust ja seda, kui ta aina rohkem maailma vastu huvi tundma hakkas. Mäletan neid lõputuid õnnepisaraid, mis lihtsalt beebit vaadates jooksma hakkasid. Mäletan neid murepisaraid, kui tuli esimene nohu ja tundus, et sellest hullemat olla ei saa. Mäletan seda, kuidas ta tublisti pead hoidma hakkas ja neid kaisus magamisi. Mäletan esimesi jalutuskäike, vannitamisi. Esimest jutuajamist. Esimest keeramist kõhule, esimesi asjade haaramini. Esimesi arstilkäike. Esimesi kõike! Ma poleks iial varem arvanud, et võin tunda selliseid tundeid - nii suurt rõõmu ja nii suurt muretunnet. Et kellegi pilk teeb südame nii soojaks ja samal ajal tema pisarad nii kurvaks. Seda tunnet, et oleks valmis võitlema kogu maailmaga ja tegema reaalselt mida iganes, et sellel pisikesel inimesel oleks kõik hästi. Mul tahavad isegi raegu seda kirjutades pisarad silma tulla, sest kuidas saab olla nii, et armastust on lihtsalt nii palju ja tuleb aina juurde. 
Lapse saamine on olnud kõige ilusam ja samal ajal kõige raskem asi, mis minu elus (ja just sel aastal) on olnud. Seda on hästi raske kirjeldada ja sõnadesse panna. Ma tahtsin vahepeal kirjutada postitust sellest raskemast osast, aga ei osanud kuidagi sõnadesse panna. Alustasin mitu korda, kuid kustutasin siis kõik jälle ära. Kogu see välissurve sajal erineval teemal, enda süüdistamine sajas erinevas asjas, muretsemine sajal erineval põhjusel. Endaga vaimselt pahuksis olemine, millest mul polnud enne aimugi, et nii suur teema on. Et vaimselt saab päris katki olla ka siis, kui ümber on toetavad inimesed. Mul oli ja on tihti tunne, et olen kõiges selles hästi üksinda, kuigi ma tean, et tegelikult ju pole! Kõik emad kogevad neid tundeid rohkem või vähemal määral, aga neid lihtsalt ei näidata samamoodi nagu ilusaid hetki. Loogiline ju, et kui laps naeratab armsalt, siis jookseme telefoni võtma, et pildistada. Kui ta lohutamatult nutab, tegeleme tema lohutamisega, mitte enam aga pildistamisega. Igatahes vahepeal kuhjus kogu see mure ja surve ja süütunne üle pea, kuid jäi kirja panemata. Ehk ühel päeval siiski saan kirjutatud ja jagatud ka neid tundeid. 

Ma ei tea, kas ma kaldusin nüüd teemast natuke kõrvale või mitte, aga läksin kuidagi vooluga kaasa. Need kolm teemat (rasedus, distantsõpe ja töö, beebi) on olnud selle aasta märksõnad ja võtavad päris kenasti kokku eelnevad 12 kuud. Mida aga uuelt aastalt oodata? Oeh! Olen kindel, et sellest tuleb täiesti pöörane aasta, sest Roos ju aina kasvab ja areneb ehk me saame koos ülipalju asju ette võtta ja korda saata. Ma lihtsalt juba nii ootan! Pole ju enam mägede taga esimesed lisatoidu proovimised, roomamine ja sealt edasi ka kõik uus ja huvitav. 

Mis aga puudutab järgmist aastat muudel teemadel, siis ikkagi suur südamesoov on kolida oma koju. Kas me seda aga saame? Kas me suudame välja mõelda, kuhu me lõpuks minna tahame? Tundub, et sellega on tükk tööd tegemist. Üks (ja suur osa!) minust tahab nii väga Järva-Jaani kolida, aga sinna on suht võimatu normaalset elmaist leida. Müüki tuleb maju üliharva ja kui juba maale, siis ilmselt mitte korterisse. Igaks juhuks aga ei välista, sest minevik on näidanud, et pean palju on sõnud sööma. 
Teine võimalus on jääda ikkagi linna ja osta.. korter. Majade hinnad on siin üsna laes ja majad, mis mulle hullupööra meeldiksid, maksavad ikka päris korralikult (1-korruselised suurte akendega avarad uuemad pisikese aiaga majad) ning liiga suurt laenu me võtta ei tahaks (ei tea, kas saakski?!), et igakuiselt 30 aastat suurt laenusummat maksma ei peaks. 

Ühesõnaga aitäh, 2020 ja vaatame, mis 2021 meile toob! 

Panen siia alla mälestuseks hunniku pilte sellest aastast. 

Tüdrukutega sõbrapäeval, kui mina oma rasedusest neile teatasin.. ja paar minutit hiljem Keia ütles: "Mul on tegelikult samad uudised..." ja nüüd on meil vähem kui 1 kuu vanusevahega beebid.:D



Kahekesi Hiiumaal - üks ideaalsemaid õhtuid üldse!


Elmari esimene isadepäev


Veebruaris, kui sain veel klassi ees olla..




Restoran ja Termikas Kakumäel
Elu esimesed rasedateksad




Esimene hommik uues kodus peale reservi saamist



20+0


Comments