Teine lemmikaeg aastas jõudis!

 On olemas kahte sorti inimesi. Esiteks need, kes armastavad (I mean ar-mas-ta-vad!!!) jõule ja on täiesti üle võlli selle armastusega. Teised inimesed on aga need, kes venitavad kuuse sissetoomisega jõululaupäevani ega taha ühtegi tulekest enda koju. Rääkimata tulekeste vaatamisest poes ja tänavatel juba novembris. Okei-okei, eks tegelikult mahub nende kahe inimtüübi vahele ja ette ja taha veel mustmiljon tüüpi, aga tahtsin ma jõuda sinna, et mina olen see esimene. See hull jõuluarmastaja, kes hoiab tavaliselt jõulutulesid aastaringselt üleval ja tahaks kanda terve perega matchivaid jõulutudukaid. Veel sööks ma hommikuks, lõunaks ja õhtuks (jõulu)mandariine, kuulaks dušiall käies jõululaule ja vaataks ära kõik ka sada korda nähtud jõulufilmid. Sel aastal kavatsen ka koguda kokku kõik lahedad youtuberid, kes Vlogmasi teevad, ja kõik need videod ära ka vaadata. Kust ma selle aja võtan, pole aimugi, aga... ehk leian.:D Kui te teate kedagi, kes megalahedaid videosid teeb ja Vlogmasis kaasa lööb, andke mulle ka teada! Oeh, kuidas tahaks isegi seda proovida.. aga äkki järgmisel aastal hihih. Videoteema on ka niiiiiiiii põnev! 

Esimeses üürikorteris Õismäel meil kuuske jõuludel polnud. Ma isegi ei mäleta, miks, aga vähemalt jõulutuled olid. Seda ma mäletan. Järgmises üürikas oli meil kuusk ühel talvel, millega oli omajagu tegemist. Arvake, miks?! Jep, Sultan! Ostsime selle pisikese puusakõrguse kuuse, panime kollased tuled ja valged tähekesed külge ja elu oli ilus. Kuniks saabus öö ja Sultan the Grinch tegutsema asus. Võisime lugeda ühe käe sõrmedel minuteid, kuniks kuusk pikali oli ja valged tähekesed mööda korterit laiali. Ei teagi, kas pisike kuust oli suur ahvatlus, sest järgmisel aastal Jaanis olles ei teinud Sultan suurele kuusele midagi. Muideks, lõpuks tassisime iga õhtu kuuse vannutuppa, et Sultan sellele ligi ei saaks. :D 

Sel aastal alustasin juba üsna varakult Elmari moosimist, et noh, tegelikult võiks ju meil kuusk olla kodus. Ja tuled rõdul. Ja toas. Mõlemas toas. Sain aga iga kord kindla "Ei!" sest jõulud veedame me maal. Mind teades pinnisin teda edasi kuni täna hommikul võtsin Roosi sülle ja läksime Elmarit äratama. Mis sulataks veel rohkem ühe issi südant kui tema armas naeratav beebi. Hea tuju garanteeritud ja sai plaaniga edasi minna. Kutsikasilmad. "Elmar.... täna on esimene advent.. ma just vaatasin Netflixis ühe jõulusarja ära, kuni te Roosiga magasite, ja mul on nii suur jõulutunne peal. Palun ostame kuuse. Palunpalunpalun! Ma koristan kohe kõik toad ära ja pesen nädal aega nõusid!!!" Elmar ainult naeris ja ütlesin ikka oma "ei". 
Natukese aja pärast tegi ta aga ettepaneku, et läheb taarat viima, autot pesema ja siis läheb vaatab, kas on mingit kuusevärki üldse kuskil. JESS! ME SAAME KUUSE!! 

Lugesin kohe sõnad peale, et noh puusakõrgust kuuske enam nagu ei tahaks ja ehted võiksid olla valged või kuldsed või hõbedased. Tuled kollased! Äärmisel juhul valged. Ei mingil juhul sinised. Minu jaoks tekitavad viimased toas nii külma valguse, et pigem neid ei tahaks. 

Kaks tundi hiljem oli Elmar suure pappkasti ja kotiga kodus. Keeldus mulle näitamast, mis ehteid ostis. Enne poest tulekut kirjutas mulle veel väga kahtlusttekitava kirja, mis pani mind kohe mõtlema, et sealt tuleb ta vikerkaarevärviliste jõulukaunistustega. Raudselt! :D Lõpuks sai kuusk püsti, ilusad sooja valge värviga tuled küljes ja... SINISED kuulid ja liblikas. Ma olin alguses V Ä G A skeptiline, aga pean oma sõnu sööma, et sai päris kaunike teine. Nüüd on kodus nii mõnnakas olla ja Roosi vaatab ka suure hoolega kuuske ja tulesid ja tahab neid kuulikesi suhu pista, kui teda kuuse juurde tõstame. Ta on viimasel ajal vaikselt asju haarama hakanud. 

Jõulud käivad alati kokku ka kingitustega, tee mis tahad. Kui muidu olen ma alati suur kingituste tegija, siis eelmisel aastal võtsin vastu otsuse, et ainult lastele! Muidu tegin igale sõbrannale ja veel paljudele. See oli nii aja- ja rahakulukas ja tegelikult.. mõttetu?! Selles mõttes mitte mõttetu, et sõpru meeles pidada on alati eriline, aga just tarbimise mõttes. Kunagi ju ei teadnud täpselt, mida keegi tahab ning siis oli ainuke võimalus huupi pakkuda ja lihtsalt asju kokku osta. Kui aga midagi leian, mida tean, et keegi tahaks, siis teen meeleldi terve aasta jooksul kingitusi ega oota selleks jõule. Ma ARMASTAN kingituste tegemist ja mulle tundub see olevat tuhat korda põnevam ja lahedam kui ise kingituste saamine. See hea ärevus, et kas teisele ikka meeldib või kuidas ta reageerib. Aga ega keegi siis tegelikult ära ka ei ütle, kui talle midagi kingitakse...

Just selle tõttu tahaks ma teile tutvustada ühte superarmsat netipoodi, kust saab i-me-li-si kingitusi pisikestele nii praegu jõuludeks kui ka aastaringi teistel tähtpäevadel. Little Präänik on koht, kus leiab keskkonnasõbralikke ja ohutuid mänguasju, mis näevad lihtsalt imeilusad välja. Meil endal on juba pikemat aega olnud kasutusel nende must-valged kaardid, mida Roosiga väga palju esimestel kuudel kasutanud oleme. Hiljuti sain valida nende epoest veel midagi, mis Roosile jõuludeks kinkida. See valimine oli reaalselt megaraske, sest ma olen täpselt selliste mänguasjade fänn, mida Little Präänik müüb. Valituks said igatahes ühed pehmed klotsid, mida kindlasti juba õige pea Suhkrutükk saab avastama ja torni laduma hakata. Need on nii mõnusad kerged, nunnud ja mitte klotsilikult teravate nurkadega. Teiseks valis Elmar välja pehme must-valge raamatu. Põhimõte on sama, mis meil olemasolevatel kaartidel, aga nii mugav on ühes tükis raamatut igale poole Roosile nägemiseks paigutada + seda saab ta ka ise mugavalt käes hoida ja vaadata. See raamat on meil praegu igapäevaselt kasutusel ja kuigi ma arvasin, et must-valgete piltide teema on veel pisematele kui Roosi praegu, siis tundub, et mitte. Nii hoolega vaatab ja jälgib. 

Kusjuures pean mainima ka seda, et kui sealt poest midagi tellida, siis võin garanteerida, et teie pakk saab maailmaarmsalt pakitud. Kui selline suhtumine klientidesse ja tellimustesse ei näita nendepoolset armastust ja hoolivust, siis ma ei tea, mis veel näitaks. Alles hiljuti nende pakki avades olin ma igal sammul arvamusel, et no nüüd enam midagi üllatada pole.. ja they did it again! Siinkohal oleks vist õige välja hõigata ka sooduskood MARIS15, mida saate kasutada, et natuke soodukat saada. Mina nii soovitan ja täiesti käsi sudamel ausalt olen sealt siiani ostetud asjadega nii rahul. Lisaks mängib minu jaoks rolli ka see, et suheldes selle poekese taga olevate inimestega tunnen, et nad on nii soojad ja siirad. Ma tunnen end praegu nagu viimane müügimees, aga ausalt - kogu kupatus on nii meeldiv! 

*Viimased kaks lõiku sündisid koostöös Little Präänik laste mänguasjade poega*




Kuna mulle väga meeldib kingitusi teha, olen nii palju mõelnud, et tahaks Elmarile mingit ülivinget advendikalendrit. Kuna aga ma üksi pigem poodi minna ei saa, olen siin kurvastanud pikalt, et ei saagi midagi talle osta. Täna aga tuli mulle super mõte - teen selle ise nullist! Tellin epoest 24 asjakest igaks päevaks, pakin vastavalt numbritega ära ja jätan kuuse alla. Tegelikult seda on vist paljud teinud, aga kuna meil käib poes pigem Elmar, siis matsin mõtte eos maha. Igatahes andsin tellimuse sisse, homme saan kätte ja proovin homsega pakitud saada. Oh seda üllatust siis. Jälle olen ma ise rohkem põnevil kui Elmar ilmselt olema saab, haha. Ärge talle midagi öelge, sest ma keelasin tal enne homset õhtut postitust lugeda ka, et ta teada ei saaks. :D 

Sel aastal on kõik kuidagi nii eriline. Või oleks õigem öelda, et elu ja kõik tähtpäevad-tegemised on erilisemad, kui pole enam vaid meie kaks. Kui on Roosi. Kuigi tema veel midagi aru ei saa, siis on nii lahe ikkagi. Mu emps tellis talle pisikese jõulukostüümikese ka ikka, nagu kord ja kohus. Küll te mingil hetkel näete pilti ka. Kiiremini näete nii seda pilti kui ka Elmari advendikalendrit minu Instagramis, niiet kui huvitab, mine piilu! 

Lõpetuseks soovin teile ilusat adventi ja nautige aasta viimast kuud! Aeg ju lausa kaob käest. Näiteks sai Roosi täna juba 16-nädalaseks. Ma ise mäletan, kuidas ma umbes aastake tagasi kirjutasin Wordi postitust, kuidas rasedustestilt kaks triipu avastasin.. ja juba on 12 kuud möödas.

Comments