... aitäh, et loete ja paar rida ja pilti veel ka!

 Sattusin eile Instagramis jutustama ühe naisega, kellega ma polnud kunagi varem rääkinud. See lühike vestlus osutus aga nii südantsoojendavaks, et ma pidin kohe esimesel võimalusel blogisse tormama ja selle postitusega alustama. Minu jaoks on nii ilus, kui üks naine teisele naisele komplimente jagab. Lihtsalt ilus on! Maailm vajaks sellist käitumist palju rohkem. Minule mõjus meie vestlus igatahes nii-nii hästi ja see tuli ka nii õigel ajal. Olin just Roosit tavapärasest kauem magama pannud ja selline asi väsitab ja kurnab mingil määral alati. Ühesõnaga tahtsin ma sinna jõuda, et ma olen nii tänulik alati, kui keegi kirjutab ja ütleb, et ta loeb mu blogi ja see talle väga meeldib. Seda on lihtsalt niiii hea kuulata ja alati tekitab suure isu veel kirjutada ja veel jagada. "Kui su postitus ilmub, siis on see nagu lotovõit" - no ausalt, kas saab veel suuremat komplimenti teha? Kuigi mu blogi on võtnud täieliku beebi-suuna, siis selline igapäevane "tavalistest asjadest" rääkivad blogid on ka minu lemmikud.
Kuigi tihtipeale tuleb ikka mõte peale, et kes ja miks peaks tahtma minu blogi lugeda.. Minu. Täiesti suvalise inimese.. aga eks enda asja ongi keeruline "heaks pidada" või noh.. saate ju isegi aru, mida ma mõtlen. 

Kolm päeva tagasi pühapäeval oli isadepäev. Nii põnev! Ma olen täielik igasuguste tähtpäevade fänn number üks ja alati ootan neid, olgu siis jaanipäev või jõul. Eriti meeldib mulle näiteks see, kui isadepäeval oli terve Instagram täis armastust enda ja oma laste isade vastu; kuidas jõulud on täis ilusaid perepilte kuuse ees; kuidas sõbrapäeval tõstetakse oma parimaid sõpru taevasse. Ma nii armastan seda. Kuigi alati ilmud nendel tähtpäevadel välja see keegi iroonitseja, es ütleb silmi pööritades, et "mina armastan oma sõpru terve aasta, mitte ainult täna," siis isegi see ei muuda minu jaoks neid tähtpäevasid kuidagi vähemnauditavamateks. 
Selle aasta isadepäev oli muidugi meie peres eriti eriline, sest esimest korda sai ju ka Elmar seda ise tähistada. Roosi kinkis (jah, mina ei olnud üldse osaline:D) issile ISA pusa. Mulle nii meeldib selle disain ja kõik, et lahe kohe näha, kuidas nii paljud issid selle said. 

Pühapäeval oli esimene päev selline, kus ma jätsin Roosi Elmariga kaheks tunniks koju, et ise linnas käia. Paljud kindlasti mõtlevad, et mis see siis kolme-kuuse beebi puhul ka ära ei ole, siis on ikka küll! Minu jaok maailma-suur asi! Kuna Roosi on suur tissipuuk siiani, siis iga hetk, kus ma tema kõrval ei ole, mõtlen ma kogu aeg, et äkki ta kohe tahab süüa, mistõttu ma ei saa temast kaua eemal olla. Igapäevaselt on ilus, kui 1h läheb tal söömata, aga tihtipeale on vahe väiksem veelgi. Harva pikem. Seega oli minu jaoks väga suur asi, kui sain Katsiga kiirest kesklinnas Tassikookides käia (minu esimene kord seal!) ja kuna tagasi sõites Roosi ikka veel magas, otsustasime kiirelt ka Järve Keskuse DaVincist salateid süüa. Tass täitus jällegi, mõnus. Kodus tegime ruttu paar issi-tütre pilti ja kimasime maale minu ja Elmari isa ka õnnitlema. Jälle koht, kus ma mõtlen, et maal elada oleks lihtsalt nii mõnus - mõlema pered on ühes kohas.

Esmaspäeval ehk 9. novembril sai meie Suhkrutükk juba 3-kuuseks. Kuigi mulle tundub, et kui meil möödub 1 kuu, siis samavanused beebid saavad juba aastaseks, haha. Kuidagi teisi jälgides tundub, et aeg läheb rutem, ise aga kogu selle möllu keskel olles läheb aeg aeglasemalt. 
Kui nüüd rääkida natuke kolmanda kuu oskustest ja muutustest, siis näitek olen viimastel päevadel kuulnud esimest korda teda mõnel üksikul korral häälega naermas. See on nii armas! Ma võiksin seda kuulama jäädagi ega jõua ära oodata, kuidas tuba tema naeru ja rõõmukilkeid täis on. Nüüdseks juba mõnda aega on ka meie vankri-saaga lõppenud ja enam ei muretse ma, et pean ta kisaga vankrisse panema. Nüüd on ta nagu vana rahu ise ja tihtipeale tšillib 15-20 min niisama ringi uudistades enne, kui magama jääb. Muidugi kahju on see, et ega vankriuned meil just väga pikad ei ole, mistõttu on viis kilomeetrit meie piir ka, sest edasi tuleb lihtsalt nutt ja see on alati nii. Eile käisin näiteks Laagri teises otsas jalutamas. Täpselt tunnikese, millest ta magas ehk 20-25 minutit ja tunni täitumisel muutus asi nutuseks. Aga ehk ajaga see muutub. Nüüd on meil õnneks ka kõhukott, millega tahaks varsti proovida jalutuskäigule minna. Lähedust armastava beebi jaoks tundub ideaalne. 
Viimaseks "märkimisväärsemaks" asjaks on kindlasti keeramine. Esimest korda keeras ta 2 kuu ja 19 päeva vanuselt ja nüüd enam muud ei teegi. Ikka aina kõhule ja kõhule ja ruttu ka veel, haha. Aga nii uhke tunne on näha igasuguseid suuremaid ja pisemaid arenguid, wohoo! 

Üks asi veel, mida ma lihtsalt nii kibelen siia kirja panema, on üks pisike hetk, mis paar päeva tagasi oli. Nagu ma juba mainisin, siis meie beebs sööb väga tihti, mistõttu olen proovinud mõnel korral anda pudelist väljapumbatud rinnapiima, et oleks vajadusel võimalik kuskile minna. Kuna ta aga keeldub igasugusest lutist ja -pudelist, olen natukene proovinud lutipudelit tutvustada (asjatult!). Ükspäev oli beebsil täpselt söögiaeg tulemas ja oli natuke viril juba teine. Ideaalne aeg proovida! Kui kõht on tühi ja piimamaitset tuleb - äkki hakkab. Sel hetkel, kui ma talle väljapumbatud piimaga pudelit anda proovisin, lõpetas ta järsku nutmise, vaatas mulle sügavale silma ja naeratas. Naeratas pikalt. 2-3 minutit. See oli lihtsalt nii armas, nii eriline ja nii siiras! Mul hakkasin pisarad jooksma ja lihtsalt korrutasin Roosile, kui väga emme teda armastab. See oli nii eriline hetk, oeh! 

Nonii. Ega mul rohkem hetkel polegi aega midagi kirjutada. Sain selle suure kirjutamise-tuhinaga ühele poole ja veelkord nii suur aitäh sulle, kes sa eile võtsid vaevaks mulle nii armsalt kirjutada. See tähendab mulle nii palju! Ikka on tore teada, et keegi loeb ja kedagi huvitab. Lisaks sellele sain jälle kõige toredat meenutada, mis juhtunud on hiljuti ja no ma lihtsalt heldin kogu aeg, kui mulle Roosi siiras naeratus silme ette tuleb. Aga ongi aeg ta Elmarilt ära võtta, et vaikselt ööunne minna. Laulabki teine juba Suhkrutükile mingeid väga kahtlaseid laule teises toas. Noh, midagi Meie Mehe laulu viisiga ja sõnadega... mis nohhh.. jah... ma pigem neid siia kirja ei pane.:D Tsau ja aitäh, et lugesid!