Peaaegu kaks nädalat ja postitus sai valmis! Mis me teeme?

26. SEPTEMBER
Nii huvitav, kuidas raseduse ajal tuleb mõtetesse sada mõtet sellest, milline küll minu laps on, kui ta sünnib?! Milline iseloom tal on? Millised harjumised tal tekivad? Kas talle meeldib pigem kaua või vähe magada? Kas ta armastab lähedust keskmisest rohkem või vähem? Kas ta on suur nutu- või jutupaunik? Neid küsimusi on nii palju ja nüüd, kui ta on juba mitu head nädalat siin maailmas olnud, hakkavad vaikselt ka vastused tulema. Esialgsed vastused. Kuigi praegune rütm ei jää alatiseks, ma tean, on nii huvitav näha, milline beebi ta on. Näiteks meie printsess on totaalne läheduse armastaja. 100%! Talle ei meeldi üksinda oma voodis või toas magada. Uinub enamasti süües ja saab siis mõnusalt kaisus lebotada. Teine võimalik moodus magama jäämiseks on süles, tema pea minu rinnal. Ta armastab seda ja ka minu jaoks on see lihtsalt nii eriline tunne! Isegi, kui mu selg on kange ja käed maksimaalselt ära surnud, ei liiguta ma, et Suhkrutükk saaks magada. Ja kuna ta on suur kaisuloom, siis on praegu kuidagi "uus" tunne - nimelt magab ta juba üle 1,5h üksinda magamistoas oma hilist hommikuund. Ta ei ärganud isegi siis, kui ma salaja ära hiilisin - seda ei juhtu pea kunagi! Nii imelik on nüüd teleka ees diivanil istuda. Kuidagi nii tühi tunne, nagu midagi oleks puudu. Kogu aeg on kõrv kikkis, et kas ta nüüd tegi mingit häält või ma kujutan seda ainult ette. :D Vahepeal käin ikka piilumas ka, kas ta magab rahulikult või on juba vaikselt ärganud. Viimasel ajal ta ärgates jääb rahulikult tšillima, mis on ka täiesti uus asi meie jaoks. 

3. OKTOOBER
Ja nagu näha, läks täpselt nädalake, et leida aeg eelmist juttu jätkata.:D 

7. OKTOOBER

No eelnevad read on ehe näide sellist, kuidas meie päevad siin peaaegu kahekuuse lapsega veerevad. :D Iga kord, kui tundub, et no nüüd on küll aega, siis tegelikult ei ole. Iga kord kui mulle tundub, et jõuan süüa tegema hakata, siis ega ikka ei jõua küll. Iga kord, kui mulle tundub, et no nüüd kohe kindlasti saan Suhkrutüki kõrvalt ära hiilida, siis mitte kunagi ei saa! Ma arvan, et viimati juhtus see 26. septembril ja enne seda esimestel elunädalatel. On teine selline läheduse armastaja, et päevauned teeb kõik minu süles ja öösel magab kaisus, nagu esimeses lõigus kirjeldasin. Tean, et paljud suhtuvad sellesse kui "hellitad oma lapse ära" ja tundub mulle, et osad emad, kelle lapsed kaisus magavad, justkui proovivad end hullult põhjendada, miks nad seda teevad (noh, et nad ju ausõna on nii väsinud, et ei jõua teda oma voodisse tõsta). Minu arvates igale ühele oma ja kaisus magamises pole midagi halba. Selle pisikese inimese jaoks olen ju mina inimene, kelle sees ta 9 kuud kasvas, kellega ta veedab kogu oma aja - tema usaldusisik, turvatunne ja suurim armastus. Keegi tark inimene rääkis mulle, et lapsed, kes on pisemas eas rohkem kaisus ja emme lähedal olla saanud, julgevad suurena rohkem maailma avastada ja uudistada, sest nad teavad, et emme ei lähe ära. Veel lugesin ühest raamatust, et on teaduslikult tõestatud, et kui laps jääb süles/rinnal magama ja ta siis oma voodisse tõsta, ärkavad nad ehmatusega, et see usaldusisik on neid hüljanud.. see kõlab natuke karmilt, aga eks mingi tõetera seal sees peitub kah.. 
Alguses tundsin ma isegi pinget, kuna inimesed kipuvad ütlema, et no laps peaks ju ikka oma voodis magama ja ei saa teda ära hellitada, siis nüüd ma enam nii ei tunne. Ka beebigrupis lugesin, et enamus magavad juba sünnist saati oma voodikeses. Nojah, jälle see võrdlemise koht, mis on nii kahjulik. Mina igatahes kavatsen oma lapsele pakkuda nii palju lähedust ja kaisuoleku aega, kui ta seda vajab, hihih. 

Igatahes on vahepeal üsna palju juhtunud ja seda just peamiselt nädalavahetuseti. Kuna Elmar on iga päev umbes õhtul kaheksani (või kauemgi) tööl, siis päevad tšillime me Suhkrutükiga kahekesi. Jutustame, teeme kaelatrenni, vaatame raamatuid, hea õnne korral jõuame õue ka. Tšikk saab juba reedel 2-kuuseks ja on lihtsalt supertubli. Aasta tagasi poleks ma elusees uskunud, et olen täna see inimene, kes poetab pisara, kui üks pisike inimene talle nii siiralt otsa naeratab või kui ta nii tublisti peale ärkamist ringi vaatama jääb.. või, olgem ausad, et mul üldse laps on. :D Aga on nii lahe näha teda arenemas ja kasvamas. Iga päevaga uusi oskusi õppimas ja vaikselt jutustama hakkamas. Lahe! 

Aga nädalavahetused! Näiteks sel nädalavahetusel käisime Elmari ja pisikesega Kadriorus jalutamas. Jalutasime selle risti-rästi läbi, imetlesime aina värvilisemaks muutuvaid lehti ja mõtlesime endamisi, et miks me ometi Mona juurde sügise.fotosessiooni kirja ei pannud. Kirusime ennast maapõhja ja lootsime, et kui kohe kodus kirjutame, saame ehk jõuludekski aja. Tuli välja hoopis, et sügisese pildistamise saame, aga jõuluste ajad on juba kriitiliselt bronnitud. Ma poleks osanud seda arvatagi, vau! Kuskile aga tahaks ju ikka saada jõulusessioonile ka - esimesed jõulud kolmekesi ju! Seega kui Mona juurde ei saagi peame kellegi teise Tallinnast leidma, kes jõuludel stuudios pildistab. Võite soovitusi jagada!

Vahepeal oleme me ka maal vanemate juures käinud. Viimasel korral pidas Suhkrutükk end nii tublisti üleval, et saime kohe pikalt vanematega jutustada ja minu onu perega ka kohtuda. Õnneks on beebs nüüd aina tublim (selles mõttes, et esimesed kuus nädalat ta sõi 1-2h jutti ja isegi pesemas pidin kiiresti käima), et vaikselt külalisi vastu võtta on juba täiesti okei. Nii käisidki nädalavahetusel Elmari sõber oma kihlatu ja kõhubeebiga meil külas, reedel tuleb minu sõbranna oma 4kuuse beebiga külla ja nädalavahetusel minu tädi perega. Kuigi külaliste vastuvõtt on siiani minu jaoks ettevõtmine, on lihtsalt NII HEA inimesi näha ja suhelda. Te ei kujuta ette! Kuskil väljas (nt söömas) me Suhkrutükiga käinud pole, sest seisvast vankrist ta suurt midagi ei arva ja nagu ma just mainisin, on ta megasuur sööja ja istudes imetamise olen alles hiljuti käppa saanud. Pikali on minu jaoks palju mugavam, hhih. Nüüd vähehaaval hakkavad sõõmiste vahed pikemad olema (praegune 30-60min vahet on meie jaoks nii suur asi eelneva 5minuti asemel haha) ja sellele võib isegi mõtlema hakata. Naljakas on mõelda praegu, et beebigrupis paljud emmed ütlevad, et söökide vahed on ikka 2-3h, kui meil ehk venitab vahepeal tunnikese välja. Beebid on ikka niiiiiii erinevad, vau! 

Siia kirjutama tulles mõtlesin, et sel korral saab midagi muud ka beebijuttude vahele rääkida, aga keda ma petan - mina ei tee ju praegu veel ilma temata midagi, seega pole mul midagi sellist rääkida ka.:D Ainuke asi, mida ma ilma temata teen, et internetipoodide kammimine ja asjade tellimine. Vahepeal tundus, et iga päev tulid aina uued ja uued pakid automaatidesse.:D Kas teid huvitaks uute asjade postitus ka või see huvi ei paku?! Oma blogis ma varem sellist teinud ei olegi vist. Ehk tiinekaaegadel. 

Praegu istume siin elutoas ja vaatame telekat. Pääsesin segamatult kirjutama, sest beebs magab Elmari rinnal nii rahulikult ja seda aega tuleb targasti kasutada. 

8. OKTOOBER

Suhkrutükike magas täna jälle hommikul pikalt - lausa 10.30ni saime voodis mõnuleda. Juba homme saab ta 2-kuuseks ja mingi osa minust keeldub seda uskumast. Kuidas juba? Vaukipauki! Täna peab siis kooki meisterdama hakkama! Aga okei, panen nüüd arvuti kinni ja lähen beebsile raamatut lugema ja pilte näitama.
_________________________

Mulle tundub, et Suhkrutükike on nii raske alati pikalt välja kirjutada ja kogu aeg tahaks tema päris  hüüdnime hoopis kirjutada. Tundub, et see hüüdnimi jõuab siiski juba varsti kirjapilti. Minu elu moto on nüüdsest never say never, sest kõik, mida ma kindlalt väidan "mitte kunagi ei juhtu," juhtub alati. Haha. :D Aga ilusat neljapäeva teile! 

Comments