Minu armastuse tass on täis!

 Mul oli kindel plaan tulla blogisse ja alustada seda postitust lausega "Minu tass on täis!" aga kuna ma mõttes seda juba nii palju korrutasin, tundub see praegu kõige kahtlasem lause üldse. Mida see nagu tähendama peaks? Tähendab see üldse midagi? Tegelikult ju küll, aga noh, palju korrutatud sõnad kaotavad ikka oma mõtte. Näiteks kui sada korda öelda "jänes," siis lõpuks tundub see nii vale, et justkui "jänene" peaks õige olema. See on mingi minu loll kiiks vist.. see JÄNENE..:D 

Minu tass on aga päriselt täis. Üle pika aja ma tunnen, et no nii hea on olla. Beebiga on praegu mõnus rütm sisse tulnud (mis kohe kindlasti iga hetk võib peapeale lennata), me oleme välja mõelnud, kus me oma elusid veeta tahame, me käisime esimest korda beebsiga avalikul üritusel (tema lusikapidu), käisin esimest korda üle 3 kuu sõbrannaga väljas söömas ja no muid pisiasju veel, mis seda tassi täitnud on. Täitnud rahulolu ja armastusega. Kohe räägin kõigest pikemalt ka.  


Beebijuttudest ei saa üle ega ümber nii pea, seega kas nautige või.. libisege üle, kui see teie tassike teed ei ole. 

Kui esimesed nädalad beebiga olid minu jaoks tohutult kurnavad, siis nüüd juba on asi hulga mõnusam. Kui esimesed nädalad tavaliselt beebid ainult söövad ja magavad, siis meie tšikk lihtsalt tšillis. Kui beebigrupist lugesin, et teiste beebid jõuavad max 15-30 min ärkvel olla ja magavad siis tundide viisi, oli meil kõik vastupidine. Ta oli juba 2-3-nädalaselt vabalt 5 tundi üleval ja ise täiesti rahulik ja muhe. Kui lugesin, et teiste beebid söövad 15+15min, siis meie tšikk võis kuni kaks tundi tissi otsas olla ja süüa, mitte niisama mõnuleda. Lisaks kogu aeg ärkvel olevale ja söövale beebile olin ma ise umbes viienda nädalani füüsiliselt nii saamatu ehk raske ja valus oli kõndida ja istumisest polnud mõtet vist isegi rääkida. Mõelge nüüd neid autoga maal käimisi, kui 1,5h peab ühe kannika peal istuma, hahaha. 

Tänaseks on aga asi palju mõnusam. Kohe-kohe saab Suhkrutükk kolmekuuseks ja viimasel kahel-kolmel nädalal on meil nii mõnus rutiin tekkinud. Esimene rutiinsem aeg üldse. Esimest korda on nagu mingigi teadmine, et millal mis toimuma hakkab. Näiteks on kindel, et peale oma päevaunesid jõuab ta üleval olla 1,5-2h ja siis jääb kindlasti tuttu. Sellist asja meil varem küll polnud. Päevauned on tavaliselt tunnikese ja lõunane uni on kahel korral isegi üle kolme tunni olnud, aga enamasti kaks tundi. 

Viimastel päevadel olen ka ööunne paneku sättinud nii, et ta oleks olnud eelnevalt 1,5h üleval ja meie 1-2-tunnised magamapanekud on taandunud 20 minuti kanti. See on küll täielik õnnistus. Nüüd saan aru, et varasemalt on ta olnud üleväsinud või just liiga ergas, sest meil polnud kunagi kindlat ärkveloleku aega ja nii umbes ennustada märkide pealt oli raske. Võis juhtuda uneaeg täppi minema, aga enamasti ikka sellest täpist väga kaugele.:D 

Ööuned on meil olnud alati selles mõttes head, et ma ei tea, kas Suhkrutükk on kordagi öösel nutnud üldse.. Minuteada mitte. Seega enamus ööd on Elmar saanud kenasti ärkamata magada ja värskelt tööle minna. Minagi olen vaid kahel korral vastu hommikut pidanud tunnikese lapsega tšillima, sest ta otsustas niisama ringi vaadata ja mitte magada. Muudel juhtudel piisab alati tissist ja uni võib jätkuda. Kuigi jutti ta kaua ei maga, siis see, et ta on minu kaisus, ei tekita mingit väsimust. Esimene uni on tavaliselt 3h ja edasi 1,5-2h. Kahel korral on olnud esimene uni 4,5h, kuid sellist "OO MU LAPS MAGAS TERVE ÖÖ" asja meil pole kordagi olnud, mis aga tundub beebigrupist väga paljude normaalsus. Mõnus! 

Siinkohal mõtlesin puudutada kiirelt ka hellitamise teemat ja just seda, mis puutub sellesse, et kõik meie ööuned on laps meiega voodis kaisus ja suures enamuses ka päevauned teeb süles. Mitu inimest on mulle selle kohta öelnud, et ma hellitan oma lapse nii ära, ja siis silmi pööritanud. EI NÕUSTU! 

Lähedus on beebide põhivajadus ja ma ei kavatse jätta talle seda andmata. Unenõustaja Marianne on kirjutanud:"Klammerdumine on normaalne etapp lapse arendus ning seda aitab pigem leevendada läheduse pakkumine. Pole võimalik last harjutada vähem lähedust "vajama". Jah, on võimalik harjutada last, et ta ei "väljendaks" oma vajadust läheduse järele, kuid sellel on negatiivsed tagajärjed muudes valdkondades. Tulevikus on julgemad ja iseseisvamad pigem need lapsed, kes on saanud iseseisvuda omas tempos ning saanud maailma avastada teades, et tal on alati see turvaline koht oma läheduspaagi täitmiseks olemas. Nii nagu täiskasvanutel, on ka laste lähedusvajadus väga erinev. Mõni laps vajab rohkem süles hoidmist ja muud füüsilist kontakti kui teine. See ei tähenda, et sa oled midagi valesti teinud." Kas ma peaksin tõstma armsalt magava lapse oma sülest voodisse ja lubama tal nutta, et lihtsalt saada linnuke kirja, et ta ei maga süles? Miks? Kellele see hea on? Karjuvale lapsele või sellest stressis emale? Või kas ma peaksin tassima teda terve öö iga natuke aja tagant oma voodisse? Jällegi miks, kui mulle ja lapsele sobib ideaalselt kaisus magamine? Ma mõtlen, et igale emmele ja beebile ja perele on oma, mis ja kuidas neile sobib. Kui sobib eraldi magamine - super! Kui sobib koos magamine - super! Ehk olen ma ise liiga tundlik, aga mulle tundub, et hellitamise sõna kasutatakse pigem negatiivse alatooniga ja ma ei mõista, miks on vaja sellist emotsiooni kellessegi süstida, kes on igati rahul sellega, kuidas mingid toimingud neil lapsega toimuvad? Kui ma seda eelnevat kirjutist ükspäev Instagramis jagasin, kirjutas mulle mitu naist, et ka nemad on tundnud seda hukkamõistu, et nad justkui hellitaksid oma last temaga samas voodis magades või teda palju süles hoides. Üks naine ütles näiteks, et tema 2-aastane laps magab endiselt tema voodis ja nad on sellega rahul. SUPER JU! Ja kust minul see "tass on täis" väljend üldse külge jäi, oli ühe ema kiri, kes kirjeldas kõige seda, mis paneb teisi jällegi "hellituse" peale silmi pööritama. Ta ütles, et tema lapse armastuse tass on täis. Ma arvan, et ilusamini ei saakski öelda. See on ju lõppude lõpuks see, mida iga ema oma lapsele tahab. Täitugu see tass siis ühel või teisel viisil. Just sellisel viisil, nagu sinu lapsel vaja on. Miks süstida kellessegi negatiivsust (jah, minu jaoks hellitamise jutt ja silmapööritused on negatiivne!), kui ta teeb midagi, millega tema ja eelkõige laps rahul on?! 

Oeh! Sain öeldud! See on mind nii pikalt kummitanud ja ma pole suutnud kuidagi seda juttu varem kirja panna. See unenõustaja postitus oli kui rusikas silmaauku minu puhul. Kui me lapsega mõlemad rahul oleme, siis miks seda jõuga muuta, sest ÄKKI muidu kuskil tulevikus VÕIBOLLA midagi juhtub? Selle viimase lause ütles mulle Elmari vennanaine Kats ja lihtsalt nõustun 100%! 

Me tulime täna maalt, sest homme hommikul on meil vaja linnas olla ja praegu juhtus midagi esmakordset! Nimelt peale pooleteisttunnist sõitu tuppa tulles ei ärganud Suhkrutükk kohe turvahällis üles, mida ta muidu ALATI teeb, vaid magas edasi.. ja on juba peaaegu poolteist tundi seal maganud. Oh seda nunnupalli, ta uni tundub praegu nii mõnus. Eks värske õhk väsitas ta maal nii ära. Käisin ju mina temaga hommikul 6-7km jalutamas ja lõunal tegi minu emps ka tunnise tiiru. Sellised asjad ja võimalused panevad mind nii väga maal elamist igatsema. Näiteks tänahommikusel jalutuskäigul magas beebs nii sügavalt, et kuigi mul saapad no niiiii hullult hõõrusid, tegin ma ikka pikema tiiru, sest nägin, kui hea uni lapsel on. Eks mina saan nüüd suured plaastrid kandadele panna, peaasi, et Suhkrutükk sai mõnusa une teha. Mom-life. 

Miks me üldse üheks päevaks maale läksime, on tegelikult see, et eile oli Järva-Jaani ja Kareda piirkonna beebide lusikapidu. Meie esimene pidu beebsiga! Valged sipukad jalga, roosa kleidke selga, lipsuke pähe ja võisime minna. Terve selle aja oli Suhkrutükk NII TUBLI! Lihtsalt istus ja tšillis mul süles. Ma lihtsalt tundsin, kuidas ka see pisike asi mu tassi täitis ja mind niiiiii rõõmsaks tegi. Tuna ta on alati olnud tihe sööja, siis olin ma tegelikult mures, kuidas ta vastu peab. Aga minu hirm oli asjata. Saime oma ilusa lusika ja veel paar asjakest kätte, torti süüa ja koju minna. Muideks.. kui me ise enda arvates panime lapsele väga kerge nime, siis eilsel üritusel suudeti ikka nii üks eesnimedest kui ka perekonnanimi valesti kirjutada. :D Nojah siis, hakkab pihta.. :D

Täna hommikul Järva-Jaanis

Peale lusikapidu läksime koju, andsin beebsile süüa ja läksin Mariega välja sööma! MINA, MARIS KURVITS, VÄLJAS SÖÖMAS! What is this life? Nagu ma ennist mainisin, siis me pole tegelikult kolme kuu jooksul üldse väljas käinud, sest on alati olnud tavaline, et iga poole tunni tagant tahab beebs süüa. Kuna nüüd suudab ta juba vabalt tunnikese söömata olla, sain ma esimest korda väljas käia. Käisime Järva-Jaani uues söögikohas (minu esimene kord) ja no nii hea söök oli! Võtsin veiselihaburgeri ja see sibulamoos seal! Ja see kaste friikate juures! Ja see pihv! Ja see mõnus hubane  atmosfäär! Mul on lihtsalt nii hea meel, et selline koht Jaani tekkis ja loodetavastu tuli, et jääda. Peale söömist käisime kiirelt poes ja sealt jalutasin koju. Pime. Värske õhk. Tuttav tee. Kodu. Mu süda oli lihtsalt nii õnnelik. Ma olen viimaste nädalate jooksul leidnud end palju mõtlemast sellele, kas Tallinn on päriselt ka see koht, kus ma tahan oma last kasvatada? Aina enam tahan ma selle küsimuse peale pead raputada ja lendan mõtetes hoopis Järva-Jaani juurde. Seal on kõik olemas! See pisike armas koht on nii tugevalt minu südames ja nõudis vaid nelja ja poolt aastat linnas elamist, et panna mind mõistma, et hoopis seal tahan ma olla. Mina. Maris Kurvits, söön jälle oma sõnu ja ütlen. et ma tahan tagasi kolida. Tahan tagasi Järva-Jaani ka siis, kui viimased aastad oled vaid jauranud Tallinnast ja siia kolimisest. Ma tahan, et meie printsess kasvaks üles Järva-Jaanis. 

Minu armastuse tass on nii täis, kui ma vaatan praegu Suhkrutükki Elmari kaisus ja unistan sellest, et ehk ühel ilusal päeval kirjutan teile postitust Järva-Jaanist ja päris oma kodust. 

Unistuste poole! 

Comments

  1. Armastusega ei ole võimalik ära hellitada (:

    ReplyDelete

Post a Comment