Tere tulemast maailma, meie armas Suhkrutükk!

Mulle on alati meeldinud teiste naiste sünnituslugusid lugeda. Seda juba siis, kui mul endal polnud mõtteski veel ise last saada. Nüüd aga ise sünnitamise kogemusega pagasis mõtlen, et ma ei ole kunagi tegelikult neid loetud lugusid mõistnud või neist aru saanud. Seda lihtsalt ei saa päriselt mõista, kui endal kogemus puudub, mulle tundub. 

Nüüd aga, kui minu sünnitusest on peaaegu neli nädalat möödas, proovin hakata enda kogemust kirja panema. Etteruttavalt võin öelda, et see ei olnud midagi sellist, nagu ma arvasin seda olevat. Mitte ükski loetud lugu, kuulatud loeng või miski muu ei valmistanud mind tegelikult ette selleks, mis toimuma hakkas. Kuna ma ei tea, kui palju ma detailidesse laskun või kui ükskikasjalikult ma seda kirjutan, siis ei oska ma ka veel hoiatada mitte-sünnitanud naisi ja seda postitust lugevaid mehi, et kas siin on liiga palju informatsiooni, mida te lugeda ei tahaks või kuidas.. Juba sünnitanud naised leiavad siit aga ehk midagi, millega samastuda ja meenutavad ühes minuga enda kogemust. 

Kust siis nüüd alustada... 

Rääkisin Sultanile, et kui ma nüüd koju tulen, siis juba koos beebiga. Sel hetkel ei teadnudki, et sinna nädal aega läheb... 

6. augusti hommikul pakkisin oma viimased asjad kodus kokku, ütlesin Sultanile tsau ja istusin autosse, et Elmar saaks mind Ida-Tallinna Keskhaiglasse esilekutsumisele viia. Kohal olime kell 8, nagu pidimegi, ja sünnituseelne teekond võiski alata. Kirjutasin end registratuuris sisse, millega samal ajal topiti mulle sujuvalt ka vatipulk ninna ja tegelikult ei tea ma tänaseni, mis see koroonatesti vastus siis oli. Ilmselt negatiivne, aga seda mulle seal haiglas veedetud nädala jooksul kordagi ei öelndud. Koroonatest oli igatahes nii jube ja mul hakkasid automaatselt pisarad jooksma.. 

Mõni aeg hiljem sain juba sünnituseelsesse osakonda oma tuppa, kus olid veel esilekutsumisel 4. last ootav naine ja kunstliku viljastamise teel oma esimest beebit ootav naine. Esimesel päeval me omavahel väga ei suhelnud, aga juba terve teise ja kolmanda päeva me ainult jutustasime ja jutustasime. Elasime üksteisele kaasa, et KTG juba tuhusid näitaks ja et kellegi meie valud intensiivsemaks läheksid. Kõigi meie eesmärgiks oli ju beebi kätte saada, seega oli lahe, kuidas kõik me seal ootasine ja koos kükke ja puusaringe tegime. 

Esilekutsumise esimesel päeval sain ma neli korda sünnitust esilekutsuvat tabletti, mis oli lahustatud veega, et kergem neelata oleks. Ise nad kutsusid seda naljatades võlujoogiks. Iga kord enne selle saamist tehti ka KTG, mis minul ei näidanud esimesel päeval peaaegu kordagi tuhusid ka siis, kui ma ise tundsin, kuidas kõht kivikõvaks muutub. Kui õhtuks olid mul tuhud juba arvestatavad, siis ämmakatest keegi mind tõsiselt ei võtnud (kuna KTG ei näidanud) ja ööga valud ka kadusid. Oli selline tunne, et hommikul algab kõik otsast. KTG, võlujook, ootamine. Korraks sain ka arsti juures käia. Ta tegi mulle ultraheli ja ütles, et "Laps on ju umbes 3,9kg.. see ei ole suur laps! Alla 4kg ei ole suur laps. Miks teid siia üldse saadeti? Äkki tahad koju tagasi minna?" OKEI! Kaks nädalat tagasi oli lapse ennustatav kaal olnud sama ja kuna ma juba sinna haiglasse läinud olin, oodanud olin, ei kavatsenudki ma koju minna. Seda ei saa ma nüüd kunagi teada, kas ma tegelikult oleksin pidanud koju minema, et sünnitus oleks alanud esilekutsumistablettideta või mitte. Sel hetkel ma igatahes koju minna ei tahtnud. Beebit tahtsin hoopis! 

Esimene söök haiglas oli selline. Ideaalne, kui lisada natuke soola. Juba jõudsin mõelda, et kui nii süüa saab, siis miks kõik räägivad, et nii jubedad toidud on. Siis aga hakkasid tulema igasugused järgmised imelikud supid ja miljardi rosinaga kohupiimatörts ja kahtlane smuuti jne. Kui ma saaksin sünnitama minejale midagi soovitada, siis seda - võta palju süüa kaasa! Mulle saatis Elmar veel kotitäie süüa sunnituseelsesse palatisse ka. Siinkohal tõden, et olen toidu osas üsna pirtsakas ka. Ehk mõni teine oleks täiega rahul olnud haiglas saadava toiduga. 

Siinkohal mainin ma ka kiiresti, et teise päeva õhtul juba 7-8 tabletti söönuna ei olnud keegi kordagi mu avatust vaadanud. Mõni ämmaemand imestas, et kuidas pole kontrollitud, samas kui teised ämmaemandad korrutasid, et polegi mõtet niisama vaadata. Ühel toakaaslasel oldi avatust kontrollitud kohe haiglasse tulles, teisel naisel aga poldud seda ka tehtud. Mina ei tea, mis on õige, aga mingi ühtsus võiks ju olla tegutsemises? Igatahes teise päeva õhtul kell 17.00 kutsus üks imestunud ämmaemand meid avatust kontrollima. Kõiki meid kolme meie toast. Minul oli avatus 3cm. Tore teada! Rohkem sellega midagi ette ei võetud kui vaid see, et saadeti sooja vee alla ligunema, et valud aktiivsemaks muutuksid. Muutusidki. Kuniks tuli öö ja kõik kadus jälle täielikult. 

Siinkohal meenub, kuidas avatust kontrollinud ämmakas (ja veel keegi noorem ämmakas, kes proovis itsitades avatust katsuda, aga ei leidnud õiget kohta üles?) lubas, et ilmselt nüüd saan varsti sellise avatusega sünnitustuppa ka. Peale vahetuse vahetust aga järgmine ämmaemand (keegi blond 30-40-aastane) konkreetselt irnus mulle näkku ja iga "mul on valusad toonused" lause peale pööritas silmi ja kohtles mind kui alaarenenud inimest, kellel pole sünnitusest aimugi. Jah, mul polnudki aimu, aga sellegi poolest saab inimesi normaalselt kohelda ja mitte iroonitseda/nähvata. 

Igatahes kolmanda päeva hommikul (see oli juba laupäev!) saabus meie tuppa hea uudis, et selle päeva valvearst Dr Ridnõi hakkab meid nüüd ükshaaval läbi vaatama ja avatust katsuma ning ehk avab ka veed, et sünnitegevust kiirendada. Esimene naine meie toast tuli õige pea tagasi, veed avatud ja liikus edasi sünnitustuppa. Sama juhtus ka mõni aeg hiljem teise naisega meie toast. Mina ikka ootasin. Vahepeal võeti paar naist teistest tubadest ette.. kuni ühel hetkel minu kord oli! Ma olin nii põnevil, sest kui eile oli juba 3cm avatust, oli ju lootust laupäeval suuremale avatusele, vete avamisele ja BEEBILE! Läksin siis ärevusega arsti ruumi, istusin pukki ja olin valmis oma saatusega silmitsi seisma. Siinkohal mainin, et algselt hirmutav mõte meesarstist sel hetkel enam rolli ei mänginudki. Kõik muu oli olulisem ja sellele ma enam mõelda ei jõudnudki. Laupäeval 8. augustil kell 11.00 oli avatus 4cm ja arst avas mu veed. Ma olin alati mõelnud, et need purskavad igasse ilmakaarde nagu filmides, aga ei. Elasid seal vaikselt oma elu, nirisesid veel mitu tundi ja võtsid selle kurikuulsa limakorgi ka endaga. Selle üle nii palju meie beebigrupis arutleti, et kellel millal see limakork eemaldub jne. Fun fact: enne rasedaks jäämist polnud ma kunagi kuulnud, et selline asi nagu l i m a k o r k üldse olemas on. :D

Tund hiljem ehk 12.05 olin ma oma kompsudega sünnitustoas ja ootasin Elmarit. Paluin tal maasikaid tuua, aga kuna tegemist oli rohkem kui aega süüa, siis sõin terve päeva peale vist 5 pisikest maasikat ainult. Muud ma ka söönud polnud, sest hommikusöök ei maitsenud ja sünnitustuppa süüa ei toodud. Aaaa, ühe õuna sõin ka vahepeal. Nii ma siis seal toas ringi käisin - täiesti söömata, aga piisavalt elevil, et tühja kõhtu mitte tähele panna. 

Viimane kõhupilt sünnitustoas laupäeval 8.08 ehk 40+3

Tuhusid ja nende vahesid hakkasime kirja panema ja mõõtma Elmariga juba 13.00 ajal. Need olid üsna lühikese vahega, umbes 2-3 min ja kestsid keskmiselt minutikese. Valu oli täiesti talutav, ma mäletan. 16.45 katsuti mu avatust ja see oli 7 tundi hiljem ikka veel 4cm nagu hommikulgi. See tegi natuke tigedaks, et arengut polnud. Oma vaimusilmas lootsin, et tuleb kõigile ootamatult juba peaaegu täisavatus ja siis paari pressiga tuleb juba ka Suhkrutükk. Isegi kui peas tead, et sünnitus võib kujuneda pikaks ja raskeks, siis lootus on alati olla üks nendest õnneseentest, kellel asjaga kiiremini läheb. Ooooooeh, mul polnud aimugi, mis ees ootab! 

Peale uuesti avatuse katsumist läksid tuhud valulikumaks ja arst küsis, kas ma epiduraali tahan. Tahtsin!

17.20 - epiduraal 

See oli reaalselt parim asi üldse! Selle paigaldamine ei olnud mul valus, vaid tavalised ehmatavad torked nagu süstidel ikka on. Elmar saadeti epiduraali paigaldamise ajaks palatist välja. Mõtlen praegu kirjutades, et kuigi ma ei läinud sünnitusele mõttega, et mina küll mingit valuvaigistit ei kasuta, siis kuidagi selline üldine mulje mulle on jäänud, et paljud naised nii mõtlevad. Olen lugenud, kuidas tahetakse "loomulikku sünnitust" ja "mina ei kavatsegi mingit epiduraali teha lasta". Ma tean, et epikas võib ka sünnitegevust aeglustada, aga et see teeb sünnitusest "mitte loomuliku"? Minu jaoks oli see igatahes täielik elupäästja ja ma ausalt ei kujuta ette, et oleksin ilma selleta järgnevad tunnid vastu pidanud. 

19.40 - avatus 6cm 

20.58 - 2. doos epiduraali, sest valud hakkasid jälle võimust võtma ja olid 1-2min vahedega. Sel hetkel arvasin ma, et no kohe on beebi tuleku aeg ka. Peab ju olema! Küll ma siis plaanisin ilusti pressida ja hingata. Ma teadsin täpselt, et pressi peab suunama alla ja et näkku pressida ei tohi. Hingamistehnikad olid selged ja ma lihtsalt ootasin, et kõike seda kasutada, mida ma õppinud olin. 

21.50 oli avatus 8-9cm ja ühtlasi oli see minu armsa põrguteekese algus. Ma tahaksin siinkohal väga ilustada ja kirjutada teile, kuidas ma kaks korda pressisin ja beebi välja supsas, aga asi ei läinud ligilähedaseltki nii. Edasi läheb asi üsna koledaks, niiet kes lugeda ei taha, siin on võimalus veel see leht ristikesest kinni panna. :D

Sünnitustoas

Suuri ja tugevaid presse hakkasingi ma sel hetkel tundma. Hingasin vaikselt häälitsedes üle - just nii, nagu ämmakas mulle ütles ja nii, nagu ma kodus õppinud olin. Mida aeg edasi, seda kohutavamaks need läksid. Täna mõtlen, et tugevatest pressidest, mille peab üle hingama, pole midagi jubedamat. Pressid läksid nii intensiivseks ja tulid järjest ja järjest ja järjest, et ma lihtsalt ei suutnud neid üle hingata. Avatus oli 9,5, sest emakakaela serv oli natuke ees. Mul ei lubatud pressida. See oli võimatu. Ma mäletan, kuidas iga pressiga muutusin ma järjest närvilisemaks ja läksin üha rohkem paanikasse. Minu kavatsusest vaikselt need üle hingata said järjest valjemad karjed.. ja veel valjemad. Ma ei teadnud, et selline hääl minu sees olemas on! Mingil hetkel olid pressid nii julmad, et ma aina karjusin täiest kõrist, et Elmar ämmaka kutsuks, sest ma ei suuda enam hingata, ma PEAN pressima. Nii käis ämmakas korduvalt mu toas ja endiselt 9,5cm avatusega ta mul pressida ei lubanud. Iga pressiga viskasin ma käed pea kohale voodi ääre külge kinni ja "lammutasin" seda täie jõuga karjete saatel. Mäletan, et mul oli nii palav. Ma ei jõudnud silmi lahti hoida ja tahtsin ainult nutta. Lõpuks tuli ämmakas koos arstiga ja umbes 23.20 lubati mul pressima hakata. Ma olin niii õnnelik, et nüüd pressin kenasti kaks korda ja saan oma beebi. Seda ei juhtunud! Pressid kestsid umbes poolteist tundi ja iga järgnev press oli raskem kui eelmine, sest jõud lõppes vaikselt, edasiminekut ei tundunud olevat ja ma olin lihtsalt täielikus paanikas. Paanika sai sel õhtul minu jaoks uue tähenduse. Pressid on täpselt need, mida saavad mõista ainult sünnitanud naised. Enne polnud mul aimugi, mida need tähendavad. Kuigi mõned naised ütlevad, et pressid olid sünnituse lihtsaim osa, siis minul oli vastupidi. Vahepeal kuulsin, kuidas arst ja ämmakas arutasid, et nad peavad allkorrusel lõike tegema, sest beebi pea ei mahu välja. Nägin, kuidas ämmakas võttis uuest pakist käärid välja ja siis käis kraks. AI! Elmar hiljem ütles, et ta lausa kuulis seda häält, mis lõikamise ajal käis.. nagu lõikaks paberit. 

Peale kõiki neid paanikahoogusid, märatsemisi, karjeid ja higistamist tundsin 9. augusti öösel kell 00.37 maailma ilusamat kergendustunnet. Seda tunnet, et maailma suurim raskus libiseb minust välja ning maailma täiuslikum uus beebi pannakse mu rinnale. Ma ei nutnud, nagu arvasin. Ma olin lihtsalt täiesti läbi iga oma keharakuga. Ma aina vaatasin Suhkrutükki oma rinnal ja mõtlesin, et lõpuks on see läbi! Beebi oli ideaalne ja kui soe! Isegi ta nutt oli nii armas! Minu ja Elmari päris oma beebi! Tehtud! Ta on meiega! See hetk on tegelikult täiesti kirjeldamatu. Kujuta ette, et sa oled üheksa kuud kasvatanud kõhus pisikest inimest. Ta on aina kasvanud, muutunud aktiivsemaks, liigutanud palju. Terve selle aja aga sul pole aimugi, milline ta on. Esimese lapse puhul tundub veel eriti uskumatu, et seal on päris inimene.. ja kui ta ühel hetkel peale tunde ja tunde ootamist, valusid ja presse rinnale pannakse. Seda hetke ei ole võimalik kirjeldada. See on uskumatu! 

Issi-Peetsi tõi lilli ja Onu-Peetsi pere saatis lilli - nii armas! 

Samal ajal kui mina ja Elmar vaatasime seda pisikest täiuslikkust muu rinnal teki sees, ei olnud kogu asi lõppenud. Minu alumist korrust pidi hakkama kokku lappima. Siinkohal muigan korraks selle ütluse peale, et "laiade puusadega naistel on hea lebo sünnitada, laps mahub kenasti välja." Kui ämmakas oli proovinud juba pool tundi mind lappida, tundus mulle, et miskit on valesti. Ta kutsus arsti asja vaatama. Arst omakorda kutsus üsna pea doktori. Viimane ütles kindlalt ja üsna kiiresti, et operatsioonile minek. Õmmelda polnud vaja ainult välimisi rebendeid, vaid sünnituse käigus oli miskit rebenenud ka küskil kaugemal, kuhu sünnitustoas ligi ei pääsetud. 

Nii mind siis pandi teisele voodile, ümber mitu arsti. Üks neist pani mulle keisrilõike doosi epikat veel juurde. Opisaali sõit oli täpselt nagu filmis: mina täiesti söömata ja väsinud, silmad pooleldi kinni ja nägin vaid kiirelt mööduvaid laetulesid. Aru ei saanud ma sel hetkel midagi - kus ma olen? kaua midagi toimunud oli? Ajataju oli suur null. Opisaali läbi oma poolkinniste silmade vaadates oli täpselt selline kõhe tunne, nagu kohe tuleks Luna ja Marion mind elundidoonorlusega tegelevate pättide käest päästma.:D Noh, ruum täis maskides ja mütsides arste, suur opitoale omane laetuli, voodi selle all jne. 

Minu viimatine operatsioon oli algklassides pimesoolega, seega oli sõna "opp" suht hirmus. Kohale jõudes pandi mind õmblemiseks valmis. Ise ma kuidagi kaasa aidata ei saanud, sest alakeha oli mul täiesti tundetu. Jalad pandi mul põhimõtteliselt lae poole püsti ja rihmadega kinni. Jalgade otsa veel mustad kilekotid. Käed pidin kõrvale sirgu panema ja ka need seoti rihmadega kinni. Terve õmblemise aja ma unelesin ja ei tajunud üldse, mis toimub või kui kaua on toimunud. Arstid tegid vahepeal omavahel nalja ja ilmselt mõtetes muigasin nendega kaasa. Lõpuks tõsteti mind kokkulapituna uude voodisse ja sõidutati intensiivi. Kell oli siis natuke vähem kui kolm öösel, täpselt ma enam ei mäletagi. Üsna pea jõudis minu juurde ka Elmar koos kottide ja meie beebiga. Seni oli Elmar sünnitustoas Suhkrutükiga kvaliteetaega nautinud. Pisikest kaaluti ja mõõdeti ning pandi riidesse. 

Sellega siin lõppebki minu sünnituslugu, mis oli hoopis miljon korda teistmoodi, kui ma olin oodanud. Ma mõtlesin alati, et ette muretseda ma ei taha ja küll kõik läheb nii, nagu peab minema. Ju siis nii pidi minema. Öeldakse ju, et lapsed tulevad vanematele siia ellu midagi õpetama. Meie oma on minule kui maailma kärsitumale inimesele kindlasti õpetanud kannatlikkust. Kannatlikkust esilekutsumisega, kannatlikkust järgnevate päevadega haiglas, enda paranemisega jne. Kõigile, kellel sünnitus veel ees on, tahan ma tegelikult soovitada ikkagist mitte muretseda ja minna vooluga kaasa. Kõigile, kes on sünnitanud - te olete imelised! 

1-nädalane Suhkrutükk

Kuna antud teemal postitus on vist üks oodatumaid postitusi siin blogis 10 aasta jooksul, siis küsiti minult ka mitmeid küsimusi, millele ma selles postituses lubasin vastata. Kõik, mis juba jutu sees ära räägitud ei saanud, panen nüüd siia alla: 

1. Kas personal oli toetav ja meeldiv? - OOJA! Ma olin tegelikult üsna mures, et äkki saan sünnitusele vastiku ämmaka, kes on irooniline ja tõre. Selle asemel sain maailma armsaima naise, kes raskete presside ajal korrutas: "Kullake, sa saad hakkama!" Ma olen sellise suhtumise eest nii tänulik! Selle immelise naise nimi on Jane Kirsipuu. Ka ülejäänud ämmaemandad ja arstid nii sünnituseelses osakonnas, sünnitusel, intensiivis kui ka 5. korruse perepalatite korrusel olid imelised! Ainukese erandina toon selle heledapäise ämmaka sünnituseelsest ja kaks toidutädi, kes aina nähvasid ja pööritasid silmi. Näiteks sünnituseelses küsis üks toitu toonud naine minu toas beebiootel naiselt, kas ta on esimest korda haiglas, kui ta oli oma kotid "vale" laua peale pannud. Kohe õeldalt küsis seda, kuigi tal oli miljon muud kohta, kuhu see toidukandik panna. 

2. Kui vahetus kestis pikalt, siis kuidas mõjutas ämmaemanda vahetus sünnitust? - Hommikust õhtuni oli meil üliarmas ämmaemand, kes oli täpselt nagu selline armas vanaemakene. Väga soe ja meeldiv. Peale vahetust tuli sama armas Jane, kes minuga lõpuni oli. Kuna mõlemad olid superarmsad inimesed, ei olnud vahetus ebameeldiv või minu jaoks raske. 

3. Kaua pidid haiglas olema? - Sünnituseelses osakonnas neljapäeva hommikul 8.00 kuni laupäeva 11.00ni; terve laupäeva sunnituspalatis; intensiivis pühapäeva öösest lõunani ning perepalatis pühapäeva lõunast kolmapäeva pealelõunani. Kokku peaaegu nädalakese. 

4. Kui saaksid seda kohe uuesti kogeda, kas teeksid midagi teisiti? - Väga hea küsimus! Väga raske vastata. Ma pigem arvan, et see kogemus sai mul just selline mingil kindlal põhjusel. Ma ei usu, et ma oleksin saanud rohkem valmistuda või teha midagi, et mul poleks olnud nii valus või et asi oleks kiiremini läinud. Olin valmistunud nii hästi kui oskasin, aga sünnitus läheb ikka omasoodu. Lahe oli beebigrupist lugenud, et isegi need emad, kes olid valmistunud hüpnosünnituse videote ja õpetuste järgi, ei saanud midagi sealt kasutada, sest kõik oli ootamatu ja läks just nii nagu pidi. 
Mul on aga hea meel, et ma enne ei muretsenud ega mõelnud liiga palju erinevat stsenaariumite peale. Nii sain vähemalt enne sünnitust rahulikult mure- ja valuvabalt olla, hah.:D

5. Kas esimesel päeval peale sünnitust oli ikka valus? - OOJA! Muidugi oli. Ma ei tea, kas on võimalik sünnitada inimene ja siis kohe end hästi tunda? Hmmm, kui kellelgi nii on olnud - vedas! Minu esimesed paar päeva möödusid voodis, sest püsti tõustes käis pea meeletult ringi. Ma ei jõudnud oma keha sirgelt hoida ja liikusin täielikult puusadeni kummardudes. Samamoodi valutas terve alumine korrus nii käies, pikutades, liigutades kui mida iganes muud tehes. Nüüd saan öelda, et päriselt paranemist märkasin ma alles 3 nädala möödumisel sünnitusest. Siis julgesin vaikselt istuma hakata ja suutsin pikemat maad kõndida. Enne seda ei tulnud need tegevused kõneallagi. 

6. HAIGLAKOTT - mida siis päriselt vaja on? - See on superhea teema! Minu haiglakotisisu tulened hunnikust loetud postitustest teiste emade kogemusest. Tegelikult mulle tundub, et vaja on palju vähem. Pesemis- ja hügieeniasjad endale ja plätud. PALJU SÜÜA! Beebile kojuminekuriided. Nibukreem. Rohkem minult vist ausaltöeldes vaja ei läinud. Ehk oleks ka hõbesprei haavale kasutusse läinud, aga selle ostsin alles juba kodus olles. Mähkud - saab haiglast. Suured sidemed - saab haiglast. Beebile silmade- ja naba puhastuseks asjad - saab haiglast. Aaa, niisked lapikesed pepu puhastuseks pidid ka endal kaasas olema. Muu kraam tundub olevat mugavuse asi. 
Mul olid kaasas igasugused mugavad riided ja hommikumantel ja sokid, aga neid ma ei kasutanud. Riiete vahetamine oli viimane asi, mida ma oleks suutnud teha. 

Isegi kui kogu mu eelnev jutt ei olnud just ilusaim ja valutuim, ei trumpa miski siin elus üle seda, kui sa vaatad oma beebit. Pisarad tulevad silma ja süda sulab. Midagi nii kallist ja ilusat ei ole võimalik muul moel kogeda ja nii palju armastust tunda. 

Armastan sind, Suhkrutükk! Sa oled täiuslik! Armastan sind veelgi rohkem, Elmar, et mulle nii palju toeks oled. Sind isana vaadata on midagi, mida ma ei vahetaks millegi vastu. Vaadata, kuidas sa meie tütre eest hoolitsed ja teda hoiad. Oled imeline isa ja mees! Olete minu perekond, millest ma alati unistanud olen! Aitäh, et olete kahekesi minu suurima unistuse täitnud!