19. SEPTEMBER: mina siin ja ma olen paar lõikugi kirja saanud!
Mäletan nii hästi,
kui juunis üks blogija Liina, keda ma hoolega jälgin, sai beebi. Ootasin ja vaatasin
iga päev tema blogisse ja ootasin uut postitust. Alles nüüd saan aru, kui raske
on leida beebi kõrvalt aega arvuti avamiseks. Vahepeal isegi ehk oleks tibake aega, aga siis
valin hoopis beebi kõrval magamise või tema imetlemise.. upsi! Teate ju küll,
emmed, kuidas vahepeal lihtsalt vaatad oma last ja mõtled, kui täiuslik ta ikka
sai.
Kuna ma ammu pole niisama
ühtegi lobapostitust teinud, siis mõtlesin, et sündigu see täna! Kui Suhkrutükk
just ei otsusta ärgata, sest vingerdab ta juba küll nagu pisike ussike, kes
kohe süüa saada tahab. :D (Edit: kirjutasin selle postituse alguse kolmapäeval, avaldan reedel. Ei jõudnud ikka lõpuni ühe päevaga.:D) (Edit2: proovin selle postituse avaldada laupäeval, sest eile ärkas Suhkrutükk üles enne kui post valmis sai.:D)
Mul on kuidagi äraütlemata
hea meel praegu siia blogisse kirjutama tulla, sest viimasel ajal on nii palju
teid, kes on mulle kirjutanud, andnud tagasisidet või jaganud ka oma kogemust.
Ülimalt vinge on teada, et mu kirjutised ei jäta teid külmaks, te saate
samastuda või niisama nautida seda, mida mina teha armastan - seda blogi siin. Suhkruprintsessi. Aitäh teile!
Eelmisel nädalavahetusel juhtus selline suur sündmus nagu poeskäik. Nüüd
te mõtlete kindlasti, et eriti suur sündmus ka, aga no ausalt oli.:D Kuna meil oli
vaja päris palju asju skoorida, siis toitsin beebikesel kõhu kenasti täis,
panime ta autosse ja poereis võis alata! Vaja oli saada mitu imetamisega seotud
asja, kingitused vanavanemate päevaks (minu emme ja issi esimene vanavanemate
päev!) ja kingitused meie kahele pisikesele sõbrale, kellel augustis-septembris
sünnipäevad olid. Muidugi oli vaja mul ka üle mitme kuu kammida kiiresti läbi
paar poodi ja seekord vaadata TAVALISI RIIDEID! See oli nii hea tunne! Sain
vaadata riideid, mis mulle meeldisid ega pidanud mõtlema, kas mu kõht sinna
riietesse mahub. Kohe skoorisingi endale päris mitu asja ja elu oli kohe lill.
Siinkohal peaksin end vist jälle tutvustama. Tere! Mina olen Maris ja mina olen
šopahoolik!
Suhkrutükk pidas kogu aja nii tublisti vastu ja kindlasti sama tubli oli
Elmar ka, kes uhkelt tütrega ringi kärutas ja mul asju vaadata ja proovida
lubas. Isegi üks naine kirjutas mulle hiljem, et nägi poe riietusruumide juures
Elmarit kärutamas, hihih.
Vahepeal on olnud meil üks
suurematsorti tähistamine ka - nimelt sai meie printsessike juba 1-kuuseks. Kui
alguses mulle tundus, et aeg just eriti kiiresti ei liigu, siis see sünnipäev
tuli küll ootamatult kiiresti. Samaks päevaks oli meil 1. kuu perearstivisiit,
mis läks väga hästi. Suhkrutükk oli kenasti 3cm kasvanud ja 940g kosunud. Meie
beebikene! Mitmed kirjutasid peale sünnituse postitust, et aga mis siis lapse
ilunumbrid sündides olid.. Jah, seda ma unustasin täiesti mainida. Pikk ja
peenike preili: 54cm ja 4160cm. Minu ja Elmari kasvu arvestades olime igati
valmis saama üle 4kg kaaluva printsessi, hihi. Kui mind peale sünnitust opilaasi saadeti ja Elmar ämmakaga beebi eest hoolitsema jäi, oli ämmakas olnud üllatunud, et üle 4kg ja nii peenike.. ja siis teatas, et 54cm pikkust seletab nii mõndagi. :D
Rääkides mainimata asjadest
oleks siinkohal ehk hea ka rääkida Suhlrutüki nimest. Ma ei ole seda teadlikult
blogis ega Instagramis maininud. Miskipärast kuidagi ei taha seda teha, mis aga
ei tähenda, et see suur saladus oleks. Kes on küsinud, need ikka teada on
saanud ka. :D Minult on isegi küsitud, kas Suhkrutükk sai tema päris nimeks -
aga ei. Tal on hoopis kaks ilusat eesnime ja sama ilus hüüdnimi, millega enamus
tuttavaid teda hellitavalt kutsuvad ka, hihi. Alguses ei olnud mul plaanis tegelikult lapse pilte ka jagada, aga no ta on nii armas lihtsalt! Niiet ma nüüd ei saa öelda, et ma ta pärisnime kunagi kasutama ei hakka.:D
Meie beebi 1. kuu sünnipäev. Mõtlesime pikalt, kuidas neid minisünnasid ühtlaselt üles pildistada ja peale jäi idee roosidega. Perepilte teeme minisünna suuruse arvu sõõrikutega. Selle kuu oma sai aga tehtud juba üsna hämaras ja sellest tulenevalt on pilt üsna kehvakese kvaliteediga jagamiseks.
Üks asi, millele ma kordagi
enne rasedust ja sünnitust üldse ei mõelnud, oli beebiga kärutamine. Ma olin
ilmselt kogu aeg lihtsalt vaadanud, et beebi pannakse kärusse ja minek! Ooooo
ei! :D Ükspäev planeerisime ühe naisega, kellega kunagi netis tuttavaks saime, koos
kärutama minna. Läksin mina siis juba õue ootama ja tegin senikaua siin majade
juures ühe tiiru, kui beebs nutma hakkas ja ma ruttu tuppa kiirustasin, et äkki
peaks ruttu veel süüa andma, kuniks Karmel jõuab. Sellel ajal, kui ma toas süüa andsin, saabus mu
kärutamiskaaslane oma beebiga siia ja jäi meid õue ootama. Ja ootas veel.. ja veel.
Ühel hetkel tundus, et beebs on valmis õue minema ja seda hetkeni, kuni ta
vankris maandus. Jälle nutt lahti. Sülle võttes jäi ta muidugi kohe rahulikult
magama ja ma kutsusin hoopis kärutamiskaaslase oma beebiga tuppa, et niisama
jutustada ja tutvuda. :D See on vist selle ütluse koht, et elu juhtub, kui oled
hõivatud plaanide tegemisega. Ma kujutan ette, et paljud tahaksid siinkohal
öelda, et kõigile lastele ei meeldigi kärutamine jne, aga ma siis ennetavalt
ütlen, et Suhkrutükile meeldib. Vägagi. Omaette kunst on ta sinna lihtsalt
õigel ajal saada. :D
Olen meie beebigrupis ka lugenud, et mõned emmed on selle teemaga puhta hädas, sest lapsed vaid karjuvad ja nii on ju ebamugav teiste inimeste juuresolekul jalutada ja karjuvat last ei taha ju ka keegi vaadata - tahaks hoopis lohutada.
Siinkohal vist võin natuke Elmariga ka uhkustada, et ta käis ükspäev Suhkrutükiga 9km jalutamas, et ma saaksin seni kodis rahulikult toimetada. Nii tubli issi!
Huvitav, millal ma üldse viimati nii lühikese postitusega maha sain? Mulle tundub, et viimased on olnud pikad ja üsnagi sisutihedad. Kui muidugi arvestada sisutiheduse alla jutt, kuidas igalt poolt valutab ja kuidas ma enam oodata ei jõua?!:D
Alustasin selle postituse kirjutamist juba kolmapäeval, aga valmis sain ikka alles laupäeval. Niiet, Liina, nüüd ma saan sinust suurepäraselt aru, miks ma neid postitusi ootama pidin, haha.:D Igatahes ei arva minu homme 6nädalaseks saav tütar suurt midagi päevastest uinakutest ja arvab hoopis rohkem sellest, et mida rohkem ja tihedamini süüa, seda ilusam elu on. Ju siis on ka, sest ta tundub üsna rahul olevat oma eluga. Näiteks natuke aega tagasi oksendas just Elmari täis ja nüüd kiigub mul siin kõrval rahulikult. :D Elmar nii rahulik pole. Nali.
Hahahahaa😁 nagu näha pole see asi palju muutunud, et nüüd blogida jõuaks või midagi! Mul muuseas istub juba üle nädala poolik postitus draftides, see vist küll ilmavalgust ei näe.
ReplyDeleteMuidu täielik samastumise-postitus mu jaoks. Lisaks kõigele muule sain eile oma tellitud riided kätte, sest polnud aasta aega (!!!) endale midagi ostnud.
Ja oiii kuidas ma Suhkrutüki sünnilugu ootasin! Nagu enda lapse sündi või midagi. 😁
See poolikute postituste ootel olemine on tõest THING.. ja nädala pärast see tekst on juba aegunud ju😅 ei sobi.
DeleteMul oli sinu beebi ja postituse ootamisega sama lugu!😀💕