19. SEPTEMBER: mina siin ja ma olen paar lõikugi kirja saanud!

Mäletan nii hästi, kui juunis üks blogija Liina, keda ma hoolega jälgin, sai beebi. Ootasin ja vaatasin iga päev tema blogisse ja ootasin uut postitust. Alles nüüd saan aru, kui raske on leida beebi kõrvalt aega arvuti avamiseks. Vahepeal isegi ehk oleks tibake aega, aga siis valin hoopis beebi kõrval magamise või tema imetlemise.. upsi! Teate ju küll, emmed, kuidas vahepeal lihtsalt vaatad oma last ja mõtled, kui täiuslik ta ikka sai. 

Kuna ma ammu pole niisama ühtegi lobapostitust teinud, siis mõtlesin, et sündigu see täna! Kui Suhkrutükk just ei otsusta ärgata, sest vingerdab ta juba küll nagu pisike ussike, kes kohe süüa saada tahab. :D (Edit: kirjutasin selle postituse alguse kolmapäeval, avaldan reedel. Ei jõudnud ikka lõpuni ühe päevaga.:D) (Edit2: proovin selle postituse avaldada laupäeval, sest eile ärkas Suhkrutükk üles enne kui post valmis sai.:D)

Mul on kuidagi äraütlemata hea meel praegu siia blogisse kirjutama tulla, sest viimasel ajal on nii palju teid, kes on mulle kirjutanud, andnud tagasisidet või jaganud ka oma kogemust. Ülimalt vinge on teada, et mu kirjutised ei jäta teid külmaks, te saate samastuda või niisama nautida seda, mida mina teha armastan - seda blogi siin. Suhkruprintsessi. Aitäh teile! 

Eelmisel nädalavahetusel juhtus selline suur sündmus nagu poeskäik. Nüüd te mõtlete kindlasti, et eriti suur sündmus ka, aga no ausalt oli.:D Kuna meil oli vaja päris palju asju skoorida, siis toitsin beebikesel kõhu kenasti täis, panime ta autosse ja poereis võis alata! Vaja oli saada mitu imetamisega seotud asja, kingitused vanavanemate päevaks (minu emme ja issi esimene vanavanemate päev!) ja kingitused meie kahele pisikesele sõbrale, kellel augustis-septembris sünnipäevad olid. Muidugi oli vaja mul ka üle mitme kuu kammida kiiresti läbi paar poodi ja seekord vaadata TAVALISI RIIDEID! See oli nii hea tunne! Sain vaadata riideid, mis mulle meeldisid ega pidanud mõtlema, kas mu kõht sinna riietesse mahub. Kohe skoorisingi endale päris mitu asja ja elu oli kohe lill. Siinkohal peaksin end vist jälle tutvustama. Tere! Mina olen Maris ja mina olen šopahoolik! 
Suhkrutükk pidas kogu aja nii tublisti vastu ja kindlasti sama tubli oli Elmar ka, kes uhkelt tütrega ringi kärutas ja mul asju vaadata ja proovida lubas. Isegi üks naine kirjutas mulle hiljem, et nägi poe riietusruumide juures Elmarit kärutamas, hihih. 

Kuidas saab riietusruumis asju proovida ja mitte teha ühtegi pilti? Kasvõi sõbrannadele, et nad proovitava asja heaks kiidaksid või maha laidaksid? Kes veel nii teevad? :D Igatahes see jope-mantel tuli minuga lõpuks ometi koju! Miks lõpuks ometi? Ma olen selliseid pikkasid mantleid vaadanud juba eelmisest talvest saati, aga mitte kunagi proovinud. Elmarile näiteks üldse ei meeldinud ka. Sel korral võtsin jope ja ütlesin Elmarile: "Ma lihtsalt lähen ja proovin seda. See nagunii ei sobi mulle, aga vähemalt on siis süda rahul ja ma ei pea seda enam vaatama ja mõtlema, et aga äkki..." Kohe, kui selle selga sain, veenis hoopis Elmar mind seda ostma. Tema jaoks oli see oodatust parem ja noh, mina armusin sellesse kohe! Reserved ja 49,90 - kuna paljud on küsinud. 

 

Vahepeal on olnud meil üks suurematsorti tähistamine ka - nimelt sai meie printsessike juba 1-kuuseks. Kui alguses mulle tundus, et aeg just eriti kiiresti ei liigu, siis see sünnipäev tuli küll ootamatult kiiresti. Samaks päevaks oli meil 1. kuu perearstivisiit, mis läks väga hästi. Suhkrutükk oli kenasti 3cm kasvanud ja 940g kosunud. Meie beebikene! Mitmed kirjutasid peale sünnituse postitust, et aga mis siis lapse ilunumbrid sündides olid.. Jah, seda ma unustasin täiesti mainida. Pikk ja peenike preili: 54cm ja 4160cm. Minu ja Elmari kasvu arvestades olime igati valmis saama üle 4kg kaaluva printsessi, hihi. Kui mind peale sünnitust opilaasi saadeti ja Elmar ämmakaga beebi eest hoolitsema jäi, oli ämmakas olnud üllatunud, et üle 4kg ja nii peenike.. ja siis teatas, et 54cm pikkust seletab nii mõndagi. :D 

Rääkides mainimata asjadest oleks siinkohal ehk hea ka rääkida Suhlrutüki nimest. Ma ei ole seda teadlikult blogis ega Instagramis maininud. Miskipärast kuidagi ei taha seda teha, mis aga ei tähenda, et see suur saladus oleks. Kes on küsinud, need ikka teada on saanud ka. :D Minult on isegi küsitud, kas Suhkrutükk sai tema päris nimeks - aga ei. Tal on hoopis kaks ilusat eesnime ja sama ilus hüüdnimi, millega enamus tuttavaid teda hellitavalt kutsuvad ka, hihi. Alguses ei olnud mul plaanis tegelikult lapse pilte ka jagada, aga no ta on nii armas lihtsalt! Niiet ma nüüd ei saa öelda, et ma ta pärisnime kunagi kasutama ei hakka.:D 

Meie beebi 1. kuu sünnipäev. Mõtlesime pikalt, kuidas neid minisünnasid ühtlaselt üles pildistada ja peale jäi idee roosidega. Perepilte teeme minisünna suuruse arvu sõõrikutega. Selle kuu oma sai aga tehtud juba üsna hämaras ja sellest tulenevalt on pilt üsna kehvakese kvaliteediga jagamiseks. 

Üks asi, millele ma kordagi enne rasedust ja sünnitust üldse ei mõelnud, oli beebiga kärutamine. Ma olin ilmselt kogu aeg lihtsalt vaadanud, et beebi pannakse kärusse ja minek! Ooooo ei! :D Ükspäev planeerisime ühe naisega, kellega kunagi netis tuttavaks saime, koos kärutama minna. Läksin mina siis juba õue ootama ja tegin senikaua siin majade juures ühe tiiru, kui beebs nutma hakkas ja ma ruttu tuppa kiirustasin, et äkki peaks ruttu veel süüa andma, kuniks Karmel jõuab. Sellel ajal, kui ma toas süüa andsin, saabus mu kärutamiskaaslane oma beebiga siia ja jäi meid õue ootama. Ja ootas veel.. ja veel. Ühel hetkel tundus, et beebs on valmis õue minema ja seda hetkeni, kuni ta vankris maandus. Jälle nutt lahti. Sülle võttes jäi ta muidugi kohe rahulikult magama ja ma kutsusin hoopis kärutamiskaaslase oma beebiga tuppa, et niisama jutustada ja tutvuda. :D See on vist selle ütluse koht, et elu juhtub, kui oled hõivatud plaanide tegemisega. Ma kujutan ette, et paljud tahaksid siinkohal öelda, et kõigile lastele ei meeldigi kärutamine jne, aga ma siis ennetavalt ütlen, et Suhkrutükile meeldib. Vägagi. Omaette kunst on ta sinna lihtsalt õigel ajal saada. :D 
Olen meie beebigrupis ka lugenud, et mõned emmed on selle teemaga puhta hädas, sest lapsed vaid karjuvad ja nii on ju ebamugav teiste inimeste juuresolekul jalutada ja karjuvat last ei taha ju ka keegi vaadata - tahaks hoopis lohutada. 
Siinkohal vist võin natuke Elmariga ka uhkustada, et ta käis ükspäev Suhkrutükiga 9km jalutamas, et ma saaksin seni kodis rahulikult toimetada. Nii tubli issi! 

Huvitav, millal ma üldse viimati nii lühikese postitusega maha sain? Mulle tundub, et viimased on olnud pikad ja üsnagi sisutihedad. Kui muidugi arvestada sisutiheduse alla jutt, kuidas igalt poolt valutab ja kuidas ma enam oodata ei jõua?!:D 

Alustasin selle postituse kirjutamist juba kolmapäeval, aga valmis sain ikka alles laupäeval. Niiet, Liina, nüüd ma saan sinust suurepäraselt aru, miks ma neid postitusi ootama pidin, haha.:D Igatahes ei arva minu homme 6nädalaseks saav tütar suurt midagi päevastest uinakutest ja arvab hoopis rohkem sellest, et mida rohkem ja tihedamini süüa, seda ilusam elu on. Ju siis on ka, sest ta tundub üsna rahul olevat oma eluga. Näiteks natuke aega tagasi oksendas just Elmari täis ja nüüd kiigub mul siin kõrval rahulikult. :D Elmar nii rahulik pole. Nali.

Igatahes lükkan ma nüüd selle postituse teile üles ja vabandan juba ette, kui see eriti... teistmoodi täna tuli. Meie hakkame hommikust sööma ja varsti saan juba oma küüned korda teha ja Elmar seni lapsega jalutada. Ja tudukaid on ka vaja ostma minna, sest Suhkrutükk on kuidagi järsku kõigist välja kasvanud. Upsi! 

(ma ei tea, miks tänase postituse kirjasuurus ja lõigud kõik oma elu elavad, aga ma ei oska korda ka teha. Uues postituses juba loodetavasti paremini!)

Kolmapäeval ei plaaninud seda pilti panna, sest kvaliteet sai eriti halb, aga laupäeval juba uued tuuled ja otsustan ikka teiega ka jagada. :D