1. SEPTEMBER: Ajaarvamine käib ikka septembrist septembrisse ehk 3 aasta õpsijuttu

Kõik, kes mind paremini teavad või on blogi kauem lugenud, teavad, et otsus saada õpetajaks tuli üsna kogemata 2015 aastal peale gümnaasiumi lõpetamist, kui oli aeg ülikooli kandideerida. Kiirelt sai mulle aga selgeks, et see ongi see, mida ma nii väga teha armastan. Ignoreerigem siinkohal fakti, et karjäärinõustaja oli mulle seda korduvalt öelnud, aga mina lolli peaga ajasin lihtsalt tagasi: "Ei taha ja kõik!" Oleks ma vaid teadnud, et see on tegelikult täpselt see, mida ma väga tahtma hakkan. 
5 aastat hiljem ja praegu neid ridu kirjutades istun ma kodus, mu kõrval nohiseb pisike 3-nädalane beebi ja esimest korda üle 17 aasta ei lähe ma esimesel septembril kooli: ei õpilase ega õpetajana. Harjumatu on! Selle mälestuseks aga tahtsin ma kirja panna mõned read (ilmselt paar rida rohkemgi) õpetajatöö kohta, mida mul oli rõõm viimasel kolmal aastal teha ja mida ma südamest igatsen. Juba. Pole vahet, kas õpetaja või õpilane, aga mina olen hakanud iga suve keskel juba kohutavalt septembrit ootama. Iga jumala aasta. Saaks juba ainult sinna kooli minna, palun! :D

Jah, õpetaja peamine ülesanne koolis on anda edasi oma ainet. Nõustun. Samas poleks midagi igavamat sellest, kui hakkaksin teile kirja panema seda, et õppisime 7. klassiga vältevaheldust ja 5. klassiga käändeid. Ega huvitavam poleks seegi, kui räägiksin mõnest lühijutust, mida me kirjanduse tunnis lugesime... hmm.. 6. klassiga?! Palju huvitavam on minu jaoks kirja panna natuke midagi muud: emotsiooni, mõtteid, unistusi. Kõike seda, mis jääb raamatust natuke kaugemale. Natuke kaugemale nendest reeglitest, mille me markeriga ära märgistame, sest need üliolulised on. Siinkohal ütlen igaks juhuks, et need asjad saime ka kenasti tehtud. :D 
Kui ma 2017. aasta augustis esimesi päevi tööl olin, mäletan ma, et olin nii ärevil. Mõtlesin kohe, et kuidas ma küll hakkama saan? Samas tean, et ma ei kahelnud kordagi, et ma hakkama ei saaks. Ma ootasin nii väga esimesi tunde ja ilmselt pidin ma mitmesse tundi minnes enne ukse taga maha rahunema, et ma ei läheks klassi sellise näoga, kus mul suunurgad kõrvade taha ulatuvad. Teate küll neid hetki, kus olete nii rõõmsad, õnnelikud ja ärevil, aga üritate välja näha rahulikud?!:D Need esimesed tunnid olid just sellised. Ja tegelikult keda ma petan, tihti ka väga paljud tunnid kolme aasta jooksul. :D Lihtsalt proovisin tundi alustada ja taipasin, et kurja - nii lahe on! 
2017a augustis, kui olin just enda esimesed õpikud kätte saanud, mille järgi esimest korda elus õpetama hakkasin, hihi

Kui ma mõtlen täna tagasi oma kooliajale, siis meenuvad mulle oma õpetajatest esimesena need hetked, kus õpetajatega sai niisama juttu ajada. Kas siis tunni ajal, kui jututeema oli tunniteemast sama erinev nagu siga käost või peale tunde, kus end lihtsalt unustati ja räägiti maast ja ilmast. Minu jaoks õpetajana on olnud ülioluline leida oma õpilastega ühine keel ka tunniteemaväliselt. Et meil oleks midagi rääkida ka siis, kui kirjand saab oma viimase punkti või kontrolltöö hindamiseks antud. Mulle oli oluline, et õpilane julgeks minu juurde tulla ka lihtsalt niisama. Vahetunnis, peale tunde, millal iganes. Selleks aga, et seda saavutada, teadsin ma kohe ühte asja. Esimesena peab lööma jalaga võimalikult kaugele soovituse, mida väga paljud inimesed mulle enne õpsitöö algust andsid: kehtesta ennast õpilastele! Ooooooo, ei, palun mitte! Kehtestamine kõlab kui proovida õpilastele selgeks teha, et õpetaja on klassis boss ja kõik peavad tema reegleid järgima. See on aga asi, mis ei saa minu silmis kuidagi toimida. Klassis peavad olema kokkulepped, sõbralik õhkkond, teineteise austamine ja kuulamine. Mitte keegi ei ole bossim kui teine, ka õpetaja mitte. Noored tajuvad kiirelt, kas klassi ees seisev inimene on siiras või üritab kanda mingit maski või mängida kedagi teist. Mina ei ole inimesena selline, kes end "kehtestaks" ja seega ma seda ka ei teinud. Olin lihtsalt mina ise ja see on see, mida mina kõigile alustavatele õpetajatele soovitaksin. 
Õpilased tegid mulle aasta lõpetuseks maailmaarmsa kingituse. Minu kuues! 

Kui Järva-Jaani kool oleks logistiliselt asukohas, kus ma elan, ei läheks ma vist iial sealt töölt ära. Ma ei tea, kas see on sellepärast, et see kool kasvas mulle südamesse juba enda 12 kooliaasta jooksul või see, milline see praegu on. Kuna haridussüsteem on pidevas uuenduses, ei saa koolidki kohapeal tammuda ja kes käib ajaga kaasas, see on tegelikult juba võidumees. Kuigi uuendustega on tihtipeale raske kohaneda, oli see Järva-Jaani kool, mis oli kevadel, minu lemmik igas mõttes. 
Ma armastasin seda, et ma sain tundi anda 65 minutit järjest, mitte tavapärased 45. See andis mulle õpetajana võimaluse süveneda rohkem tunniteemasse, pikemalt ühe asjaga korraga tegeleda ja seeläbi näha, et õpilased said asjadest paremini aru. Aega keskenduda ja päriselt aru saada oli rohkem.
Mulle meeldis see, et ka meie kooli jõudis pikk vahetund keset koolipäeva, mis juba paljudes koolides on, kus kõik said oma vajalikud asjad tehtud, millega muidu peale tunde tegeleti: konsultatsioonid, järelvastamine, koor, trennid, bändi- ja pilliproovid, õues jalutamine, rahulikult söömine, järgmiste asjade õppimine. Võimalusi aja sisustamiseks on meeletult! Oleks see vaid nii olnud minu kooli ajal ka! Mäletan hästi, kuidas koor oli vastumeelne, sest see oli peale tunde või et konsultatsiooni ei viitsinud minna, sest teised läksid ju koju.. 
Mulle meeldis see, et iga esmaspäeva ja reede hommikul oli meil terve kooliga kogunemine ja siis klassijuhatajatunnid. Iga nädal sai kogu kooli ees tunnustada tublisid, kes kooli esindasid; anda edasi olulist informatsiooni tuleva nädala kohta ja teha kokkuvõtteid mõõdunust. See, et ma sain oma klassiga segamatult nädalas kaks tundi omi asju ajada, oli suurepärane. Me saime vajadusel teha kooliasju, kuid mis kõige tähtsam - tegeleda oma klassi sisekliimaga. Lahendada muresid, teha erinevaid sõbralikke mänge, lihtsalt jutustada, planeerida üritusi, harjutada etteasteteks jne. See aeg oli minu jaoks hindamatu ja ma ei mäleta, et sellist aega minu ajal meil klassiga oli. Alati jäid klassijuhatajatunnid päeva lõppu, kui neid üldse toimus, ja siis ei viitsinud keegi enam koolis ollagi. 
September 2019

Kui ma kolm aastat tagasi kooli tööle läksin, oli mu sees suur pabin töökaaslaste osas. Enamus neist olid ju minu õpetajad ja paljud neist omasid kogemustepagasis midagi, mis oli seoses minu korralekutsumisega tunnis.. või mitmes. :D "Preili Kurvits......" mäletan seda nii hästi.:D  See hirm oli aga täiesti põhjendamatu ja täna ma leian, et Jaanis töötab hiiglama lahe kamp õpetajaid ja teisi töötajaid. Esimesena mainin ma muidugi ära selle, et kolme aastaga kasvas mu südamesse meie mateõpetaja Ele, keda ma täna julgelt üheks oma armsamaks sõbrannaks julgen tunnistada. Teiseks meenutan ma sooja tundega seda, kui paljud õpetajad tihtipeale esimsesest aastast lõpuni välja korrutasid, et nad on alati olemas ja alati abiks, kui mul seda vaja peaks minema. See, kui keegi lihtsalt niisama siiralt küsib, et kuidas mul läheb, on midagi väga armsat. Koolis oleme ju tegelikult kõik üks mees ja puutume palju omavahel kokku - mida paremas tujus me kõik oleme, sada parem meile kõigile. 
Mul on hea meel, et sain olla osa sellisest vingest pundist, kellega kolme aasta jooksul igasugu asju ja üritusi tehtud sai, kuid kõige südamelähedasemad on mulle need vestlused, kui keegi ei viitsinud peale tööpäeva koolimajast lahkuda ja siis lihtsalt õpside tuppa jutustama jäädi. Need vestlused, mida pidasime maha õhtukooli oodates. Need vestlused, mis sai maha peetud, kui kellegagi kattus vaba tund. Need lihtsad jutuajamised...
Ükskõik aga, kui vinge üks või teine asi ka minu kolme tööaasta jooksul ei olnud, ei saa ületada ühte asja miski - minu klass! Minu oma kuues klass, kellele sain klassijuhatajaks olla möödunud tööaastal.
Ma tunnistan kohe alguses üles, et klassijuhataja töös oli väga palju sellist, millega ma polnud varem kokku puutunud ja millest ma ööd ega mütsi ei teadnud (just selline ametlik pool nt ekoolis erinevad asjad või paberimajandus kooliaasta lõpus vms), kuid sellega sain ka hakkama, sest abistajaid oli palju. 
Kui ma sain teada, et ma saan oma klassi, olin ma meeletult õnnelik. Minu oma õpilased, kelle jaoks alati olemas olla, kellega igasugu vingeid asju korda saata ja kellele loodetavasti elu lõpuni meelde jääda. Mina mäletan küll kõiki oma klassijuhatajaid ja kui lahe on mõelda, et nüüd ehk keegi mäletab mind samamoodi kogu elu. Loodetavasti!:D
Ma loodan, et õpilased mõtlevad minuga samamoodi, et oli alles vinge aasta küll. Igatahes olen ma päris kurb, et sellel aastal ei saa nendega koos õppeaastat alustada, aga olen hoolitsenud selle eest, et neile ilusad toetavad sõnud aasta alustuseks saata. Nimelt kirjutasin ma neile kirja ilusate mäletstuste ja soovidega ning organiseerisin igaühele ühe üllatusmuna. Elu on ju täis põnevust ja üllatusi ning üllatusmunad on mu täielikud lemmikud ka, hihi. Vinget aastat teile, mu seitsmendikud! Praeguseks olete kindlasti juba kirja ja üllatusmunad kätte saanud. Olete kõikvõimsad ja tean, et teie jaoks pole miski võimatu! 
Meie supervinge klassiõhtu kuuendikega

Selle aasta kevadel enne kooliaasta lõppu palusin ma 5. ja 6. klassil kirjutada endale üks kiri, milles nad saavad jääda täiesti ausaks. Kirja ma ei hinnanud, vaid tahtsin ausalt tagasisidet enda töö ja õpetamise kohta, et kunagi tööle naastes proovida veel paremini. Õpilased on ju terased ja neil on tihtipeale nii palju ideesid, mida ka mina õpetajana saaksin kõrvataha panna. Nüüd kolm kuud hiljem uuesti neid kirju sirvides olen ma lihtsalt sõnatu ja tänulik iga sõna ja lause eest, mis minu poole teele saadeti. (Appi, kas saab veel roosamannamaks ja ninnunännukamaks minna see postitus?? Vist küll!) 

"... Aga ma arvan, et igal klassil veaks väga-väga palju, kui te nende õppetaja oleks - see oleks nagu lotos peavõit, ainult raha asemel saaks ühe väga-väga hea õpetaja..."

Selle eelneva lause kirjutas mulle tagasisides üks 5. klassi poiss. Ma ei tea, kas saaks kuidagi veel ilusamini kirjutada? See lause jääb mulle igaveseks südamesse! Aitäh! Iga kord, kui mulle see meenub, naeratan ma laialt ja olgem ausad - tahaks ehk isegi ühe pisara poetada, hihi. 
Kindlasti üks suurimaid projekte, mida koostöös Järva-Jaani päevakeskusega eelneval õppeaastal tegime. "Keerukuju" raames said minu kuuendikud kohtuda vaimu-, liikumis- ja nägemispuudega inimestega, tutvuda nende eluga ja näha, et lõppude lõpuks oleme me kõik samasugused, kes väärivad armastust. Meie saame märgata, hoolida ja aidata! Pildil esimene kokkusaamine liikumispuudega inimesega. 

Kuna mulle on tihti ette heidetud, et mu blogi on alati väga suhkrune ja roosamannane, siis lõpetan selle postituse selle osaga, mis õpetaja töös just nii lilleline pole. Kõik ei saagi ju olla alati ideaalne ja oh, kaugeltki mitte see seda ka pole. Lihtsalt meie võimuses on otsustada, mis emotsiooni me peale jätame. 

Igatahes on õpetajatöö tegelikult vaimselt hästi raske. Ma tunnistan, et olen nii mõneski tunnis võidelnud pisaratega. Olen tundnud, et mingis olukorras mina enam hakkama ei saa või et ma pole piisavalt hea. Olen veetnud tunde ja tunde mõeldes, et kuidas saaks veel paremini? Kuidas seda olukorda lahendada? Kas ma tõesti olen teinud midagi nii valesti? Olen tundnud, et ma ei taha homme tööle minna! Olen tajunud, kuidas ka parimat tahtes võib miski üsna õnnetult välja kukkuda. Olen kurtnud oma muresid empsile, Elmarile ja parimatele sõbrannadele, et end lihtsalt välja elada. See kõik on õpsitöö juures väga tavaline isegi siis, kui ma sellest palju ei kirjuta. Kui ma täna seda postitust kirjutan, siis ma tegelikult mäletan ju rohkem neid ilusaid asju. Kohe palju-palju rohkem! Ma ei nukrutse siin kodus ega mõtle, kui nõme ja raske on olnud. 

Minu arvates on õpetaja töö juures kõige olulisem jääda iseendaks. Anda endast parim ja arvestada, et päeva lõpuks on siiski positiivsed emotsioonid need, mis peale jäävad, kui teed seda tööd, mida armastad! 

Ma loodan, et kõigil tuleb vinge kooli- ja tööaasta ning et kõik me märkaksime ka neid õpilasi, kes on vaiksemad kui teised. Et keegi ei tunneks end ükskikuna! 
Sügis 2019

Comments