BEEBIPOST: 36. ootusnädalast sünnituse esilekutsumise päevani

Esiteks - STOP! Kas te saate aru? Lugege korraks veel selle postituse pealkirja. SÜNNITUS! Kui sina seda postitust praegu loed, tähendab see seda, et ma olen selle avalikustanud ehk ma olen oma esimese lapse sünnitanud! Ta on meil käes! Mul pole aimugi, kas see juhtub see nädal, kahe nädala pärast või hoopis peaaegu kuue nädala pärast.. aga fakt on see, et kui sina seda loed, on see tehtud! Praegu 13. juulil 36. rasedusnädala alguses neid ridu kirja pannes on see uskumatu.. VAU! 
35+2 /// Pildistas MONA

36+1, ESMASPÄEV 13. JUULI: See, mida ma praegu kirjutama hakkan, on uskumatu! Nimelt sain täna Babyshopilt meili, et neil üks hunnik  Dubatti kaupa saabus, aga kahjuks mitte midagi mulle. Nad aga loodavad, et selle nädala jooksul.. Ma ausalt-öeldes enam ei olnud imestunud, liialt kurb ega muud sarnast. Ma olin nii harjunud juba, et tarne pikeneb. Edu talle! SIIS AGA JUHTUS MIDAGI! Nimelt helises mu telefon. Ma jõudsin juba miljon korda kahelda, kas vastata, sest ma v i h k a n telefonis rääkimist ja veel enam seda, kui helistab võõras number. Tihtipeale ma lihtsalt ei vasta. Täna vastasin. Sealt kostus kõige armsam ja sõbralikum hääl, kes teatas, et ta on Babyshopist ja kohe peale mulle emaili saatmist tuli veel üks Dubatti saadetis ja nende hulgas MINU OMA KA! Kas te saate aru? Läks umbes 16 nädalat ja mu vanker+käru on kohal! Ma küsisin ainult "Kas ausalt? Appi!" ja hoidsin pisaraid tagasi. Ma olin nii õnnelik! Homme saan oma unistuste vankri kätte! Nüüd ma vähemalt loodan, et ta on päriselt ka nii hea ja ilus, kui ma olen lugenud ja näinud, haha. 

Täna õhtul tegi Elmar ettepaneku jalutama minna. Piinlik tunnistadagi, et ma ei mäleta, millal ma viimati seda tegin. Ajan selle kohutava ilma süüks. :D See aga, mis mind tänasel jalutuskäigul ees ootas, oli päris üllatav ja ma ei oodanud, et ma nii saamatu olen juba. Mis siis juhtus meie 2,16km jooksul? Esiteks juba maja kõrvale jõudes tõmbas mu kõht kivikõvaks ja ülimalt ebamugav oli kõndida. Paar sammu edasi tundsin, et sümfüüsivalu on tagasi ka lihtsalt kõndides, mitte enam ainult pikali asendis. Tore! Natuke edasi kõndides väsisin ma nii ära, et võtsime sisse teokäigu ja lihtsalt loivasime vaikselt edasi. Umbes poolel teel tundsin, kuidas mu vasak jalg oli nii imelik, justkui paistes, aga polnud. Siis pidime ka poest läbi käima, sest muidugi olin ma enne jalutamist endale kilo arbuusi sisse söönud ja raseda põis on midagi erilist. :D Poest tulles tundsin juba vajadust seisma jääda, kummardada, kõhust hoida ja sügavalt hingata. Natuke hiljem lõid alakõhtu mingid valud, mida ma varem tundnud ei olnud. Edasine tee kulges meil samamoodi väga minimaalses tempos ja aina uurides, miks mu jalg nii imelik on. Tegelikult enne kodu juba mõlemad jalad. Tuppa astudes oli selge - jalad olid minu jaoks täiesti paistes, tulikuumad ja valusad. Muidu on mul jalaturset ette tulnud vaid ülikuumade ilmadega paar ükskikut korda, aga seekord juhtus see ainult pisikese jalutuskäiguga. Tundub, et enne sünnitust mina enam niisama jlutama ei kipu. Väga tore on siin diivanil lesida ja vaadata 90 days to wedding ja Bachelori osasid. Kaua mul ikka aega seda teha on veel, eksole. :D 
Selline ilus metsatukk on meil kohe maja kõrval ja mul oli juba siis igas mõttes keeruline edasi liikuda...:D

Muideks! Täna 5 aastat tagasi käisime Elmariga oma esimesel datel Tallinnas, kus sõime piinlikult Hessi (mina tema poole peaaegu seljaga, sest kuidas ma ikka näitan oma silmarõõmule seda burksist nägu, eksole), käisime kinos Ted 2  vaatamas (mina terve aja lootmas, et ta võtab mu käest kinni.. aga ta tegi seda alles filmi lõpus, kui ma peaaegu oma käe talle "nii muuseas" ninaalla lükkasin..:D) ja jalutasime poole ööni mööda Tallinna vanalinna ringi. Kes oleks siis osanud arvata, et viie aasta pärast ootame oma esimest last...

36+1, TEISIPÄEV 14. JUULI: Tänane öö oli kohutav! Öö jooksul ärkasin kaks korda terava valu peale alakõhus, kui olin külge keeramas; nägin terve öö unes mingid õudusunenägu ja lisaks sellele ka Dubatti vankrit. See vanker oli nagu luupainaja - kogu aeg silme ees ja peas ja mõtetes. Õnneks ärgates nägin sõnumit, et kuller minu vankriga on umbes kahe tunni pärast kohal. See korvas nii mõndagi hihii. 

37+1, NELJAPÄEV, 16. JUULI: Kui te mõtlete, et kuidas kahe päevaga sain oma rasedusnädalat lause terviku võrra edasi kerida, siis ma kohe seletan. Käisin end just kaks tundi tagasi Ida-Tallinna Keskhaiglasse rasedusega arvele võtma, sest Rakverre mul enam raseduse lõpus sõita pole mõtet. Elan ju nüüd Laagris. Eilne Rakvere ämmaemanda külaskäik (kokku 250km sõitu!) oli seal viimast korda. Tuleb välja, et väga palju asju on ITK's teisiti ja hetkel on mul pea üsna segaduses otsas. Ma ei oska midagi mõelda ega tea, kuidas tänast ämmaka visiiti tõlgendada.

ITK arvestab raseduse tähtaega kuklavoldi ultrahelist, Rakveres arvestati looteanatoomia ultrahelis määratud kuupäeva. Selle tõttu tuli ka minu tähtaeg 4 päeva ettepoole ehk 5. augustile. Sinna on ainult 20 päeva aega! Teiseks on Tallinass raseduskaardiga midagi teistmoodi ja tänane ämmakas polnud Rakveres tehtud sissekandeid uurides just 100% "kodus" ega saanud kõigest aru. Lisaks imestas ta, et mulle umb 2 kuud tagasi määratud rauda võtmist pole enam vereprooviga kontrollitud. Just sellepärast pean minema seda homme hommikul andma. Lisaks veel see, et kuna olen kaalust korralikult juurde võtnud ja emakakaela pikkus on 37. nädalal 39cm, imestas ämmakas täna, et mind ei saadetud 30. nädalal GTT tegema, sest praegu on selleks juba tiba hilja. Imestas ta ka ultraheli mitte tegemisse, sest lapse suurust oleks vaja just kahel eelneval põhjusel kontrollida. Selle aja sain alles kahe nädala pärast kahjuks, sest varem aegasid polnud. Ühesõnaga pööras tänane visiit asjad natuke peapeale ja külvas minusse ebakindlust, aga olen kuidagi rahul, et olen nüüd arvel seal, kus sünnitada plaanin.

Lisaks olen viimasel neljal päeval endale alakõhuvalud saanud, mida varasema raseduse jooksul kordagi olnud pole. Ämmakas ütles, et see on tavaline, kui need pole pidevad ja ülivalusad, sest keha valmistub. Kuna aga varem mul neid olnud pole, siis ka need harvad valud löövad mind rivist välja ja teevad olemise üliebamugavaks. Üldse tunnen end viimastel päevadel megasandisti, sest iga asi tekitab raskusi, ebamugavust. Ma lihtsalt ei jõua enam. See muutus tuli nii järsku, et ma ei oska selle enesetundega veel midagi suurt peale hakata. Tahaks ainult kodus istuda, kuigi ka see on ebamugav. Homme pean aga jälle kesklinna vereproove andma minema ja pühapäeval lubasin sõbranna rasedust pildistada. Ujuma tahaks ka väga minna, aga samas veekogude halvad näitajad just seda tegema ei julgusta. Eks näis, mis saama hakkab!
Meie väike mõnna lebokoht rõdul

37+5, ESMASPÄEV, 20. JUULI: Nonii, millest siis alustada.. 
Kaks päeva tagasi laupäeval pidime minema eelmiste naabrite uut maatükki vaatama. Polnud neid väga ammu näinud. Sel hommikul olid mul aga imelikud alakõhuvalud. Sellised, mida ma raseduse ajal veel tundnud pole. Mõtlesin huvi pärast vahesid mõõtaning üle tunni aja olid need korrapäraselt 12-13 minutiliste vahedega. Hiljem naabritega jutustades unustasin ma need täiesti ära ja tundub, et valu ise kadus ka, sest vaevalt ma jutuhoos neid lihtsalt tähele ei pannud. Õhtul kodus diivanil lebotades olid tugevad valud jälle platsis ja otsustasin neid jälle mõõta. Üle tunni aja iga 3-4 minuti tagant. See tegi mind juba päris ärevaks ja suutsin vaid mõelda sellele, et kas päriselt ka on täna minek? Proovisin siis asendit muuta, et kas muutub midagi ka valudes. Muutuski. Ära kadusid. Libavalud?! 

Öösel magama jäädes tundus mulle unesegasena, et Suhkrutükk lammutas kõhus korralikult mitu head tundi. Hommikul ärgates oli mu kõht kohutav! Üleni valus ja seda kuni jälle uinumiseni. Terve päeva olin nagu x-häda: käia oli ülivalus, seista ei jõudnud, istuda oli valus, kõhtu katsuda oli valus. Kõik oli kohutav. Täpselt selline tunne nagu siis, kui magad halvasti ja hommikul on kael/selg kange. Mul oli kõht kange. Ei tea, kas see on teoorias võimalik? 
Igatahes oli eile õhtul mul veel plaanis sõbranna beebiootusta pildistama minnes. Ise ma kartsin, et ma ei ela seda üle, sest kohutav oli midaiganes endas liigutada, aga tegelikult läks 3 tundi pildistamist väga hästi ja kiiresti. Tegevuses ununeb see valu kuidagi ära. Noh, kui keskenduda teistele asjadele. 

Täna hommikul ärgates oli eelmise päeva kõhukangus kadunud. Selle eest on sümfüüsivalu palju hullemaks läinud. Laps nagu oleks nii alla vajunud juba, et surub tugevasti kahe jala vahele. Kõhu järgi ma seda öelda ei oskaks, sest seda "kõht vajus alla" asja ma küll täheldanud pole, millest beebigrupi naised räägivad. Igatahes ei pannud need kõhuvalud mind otseselt MURETSEMA, sest neljapäeval ämmakas ütles, et emakas valmistab end lihtsalt ette ja beebs liigutas end terve päeva vältel palju.. nagu ta seda ikka teeb. 

Suhkrutükk, tegelikult emme tahab seda öelda, et me oleme nii valmis juba, kui sa tulla tahad! 
Samal ajal, kui mu modellid riideid vahetasid, tegime Elmariga kaks pilti. Eileõhtune päikeseloojang oli muidugi totaalselt next level! 


38+1, NELJAPÄEV, 23. JUULI: Iga õhtu magama minnes mõtlen, et äkki täna öösel on see kaua-oodatud aeg, mil ma pean oma sammud haigla poole seadma. Aga pole! Kuigi kui lugeda erinevaid artikleid märkidest, mis justkui kohe-kohe algavale sünnitusele viitavad, on mul neid mitu. Ju siis Suhkrutüki jaoks see kohe-kohe on natuke teise tähendusega. :D 
Kui öeldakse, et raseduse viimasel kuul võib naine kaalust alla võtta ja kaal enam nii märgiliselt ei tõuse (ei tea, kust ma sellist asja lugenud olen ja kui õige see üldse on olenemata beebi kasvamisest), siis minuga on vist teised lood. Ma olen kahe linnas elatud kuuga võtnud ülivähe kaalust juurde, aga just nüüd nädal aega on selline tunne, et sööksin valimatult kõike ja k o g u  a e g! Kaalule ma igaks juhuks ei lähe ja jään rahulikult oma ultraheli aeg ootama, mis on täpselt nädala pärast. Siis saame teada beebi ennustatava kasvu ja selle, kuidas mu rasedusel edasi kulgeda lastakse.

38+2, REEDE, 24. JUULI: Iga hommik, kui üles ärkan, mõtlen, et jälle ei juhtunud see täna öösel.. Ma ei oska isegi öelda, miks mul on tunne, et paljudel hakkab sünnitus pihta just öösel ja ise ka seda ootan.. :D Igatahes on iga päevaga beebigrupis aina enan sündinud beebisid ja seda on nii tore jälgida!

39+0, KOLMAPÄEV, 29. JUULI: Kuna eile oli nii pikk päev ja tegevusi täis, siis jõudsin alles täna siia kirjutama, mis siis eile toimus.
Nimelt kui umbes nädal tagasi oli Suhkrutükk üliaktiivne ja eriti magamaminemise eel korralikku tantsu vihtus, siis eilseks hommikuks oli mu mure juba üsna suur, kuna ta oli tavapärasest palju vaiksem olnud juba umbes kaks päeva. Tunduvalt vaiksem ikka. Kui Googelsse sisse lüüa ITK rasedate emo, tuleb seal kohe list märkidest, millega viivtamatult kontrolli pöörduda. Esimesel kohal oligi loote tavapärasest vähesem liigutamine. Kuigi mul tegelikult oli homseks määratud ultraheli, ei suutnud ma sel korral seda ära oodata vaid süda ütles, et ma pean kontrolli minema. Tegemist on ju minu beebiga!

Helistasin lõunal Elmarile ja palusin tal koju tulla. Hommikul olin teda juba hoiatanud ka, et kui beebs ikka sama vaikne on, siis peame EMOs käima. Tunni pärast oligi Elmar kodus, istusime autosse ja sõitsime ITK poole. Oma kodust sõidame sinna natuke alla poole tunni. Elmar veel naljatas, et kui ma oleksin olnud sel hetkel meeletutes valudes, siis oleks ta nii mõnegi punase foori teistele ootamiseks jätnud, kui oleks veendunud, et ta kuidagi sellega kedagi ohtu ei seaks (ala need kohad, kus jalakäijate foor on roheline, aga kedagi liikumas pole).

Kohapeale jõudes sõitsime sünnitausele tulijate parklasse ja läksime sisse. Täitsin ära ühe paberi, kuhu märkisin, miks tulin ja et koroonavärgindusega mul viimastel kuudel kokkupuudet olnud pole. Sain käepaela ja jäin kutsumist ootama. See oli minu elu esimene kord EMOs ja ma ei osanud midagi oodata. Teadsin vaid, et üks tuttav babymama oli nädalake tagasi üle 5,5h seal oodanud. Õnneks mina ei pidanud isegi 10 minutit ootama ja üsna kiiresti kutsuti mind edasi. Kui olin öelnud, et beebs liigutab viimastel päevadel aina vähem, pandi mind kohe külili lamama ja KTG külge. Ma ei teadnud sellest värgendusest midagi ega ka seda, kui kauaks ma sinna jääma pean. Elmar ootas usinasti koridoris. Või noh, autos, nagu hiljem selgus. Üks turva viskas ta vahepeal välja.
Oh, terekest, karvased käed, haha

*Vahetan asendit, et edasi kirjutada, sest Suhkrutükk on osavalt oma jalad mulle ribidesse paigutanud ja samas asendis ma enam olla ei saa...*

Lõpuks olin KTG all umbes 20-25 minutit ja kõik näidud olid ideaalsed: beebi süda lõi korralikult, liigutused olid olemas (millest enamusi mina ei tundnud) ja süda reageeris vastavalt nendele. Samal ajal, kui ma seal veel pikutasin, astus sisse üks arst, kes ütles, et tema tegi mulle ka 12. nädala kuklavoldi ultraheli. Oli küll tuttav naine, kui siis mõtlema hakkasin. Ta teatas, et kuna mul ülehomme nagunii UH oleks, siis ta teeb selle meeleldi juba kohe ära, kui ma juba seal olen ja tal aega on. Nõus!

Esiteks läksime ruumi, kus ta emakakaela katsus. Ka parima tahtmise juures ei suuda ma mäletada, mida ta selle kohta ütles, aga kõik oli korras. Siis liikusime edasi tuppa, kus ta mulle ultraheli tegi ja beebit vaatas. Kõik oli parimas korras! Verevarustus hea, lootevett piisavalt, beebi käsi rusikas (mis, nagu ma teada sain, tähendab head ajutööd), luud ja kondid korras. Mõõtma asudes ütles ta aga kohe, et ilmselt on beebs mul pigem suurem ja hiljem peale arvutusi selgus, et ta on umbes 3913g (muidugi +/- 500g) ehk siis suuremapoolne. Eks seda meile ka alati ennustatud on, niiet üllatusena mulle see otseselt ei tulnud. Arst aga arvas, et kuna tähtaeg on nädala kaugusel ja ennustatav kaal suur, siis üle tähtaja mul teda kanda ei lubata. Nii saingi saatekirja esilekutsumisele 40+1 ajal ehk järgmisel neljapäeval. Arst küsis kuupäeva osas veel sedagi, kas ma tahaksin, et tema siis tööl oleks. Tahtsin muidugi! Liis Mitt, seesama ülitore inimene, oli jätnud mulle ja Elmarile juba head emotsioonid talvel kohtudes ja ka eilne kinnitas seda, et selle naise jälgimise all tunneksin end turvaliselt. Esilekutsumise ööl on just tema ka öövalves, mistõttu on ta väga pikalt olemas, kui midagi peaks toimuma hakkama. Esilekutsumisega muidugi iial ei tea, aga tundub, et minu puhul loodetakse sellega kiirelt ühele poole saada, sest iga päev lisaks teeb beebi veel suuremaks. Aga nagu arstki naljatas, siis: "Ise tegid nii suure beebi." :D Ega ta ju ei eksi! :D

Terve eilse õhtu ja tänase päeva on beebs endast palju märku andnud. Tundub, nagu mõtleks ta, et teeb siis nüüd tagantjärele kõik, et ma ikka ei muretseks.:D Nii imelik on mõelda, et järgmise nädala lõpuks on mul juba kindlasti oma beebi. Päris minu ja Elmari laps. Meie oma! Ma ei suuda seda uskuda.. Isegi kui mulle meeldib mõte sellest, et esilekutsumise ajal oleks seesama tore arst alati olemas, loodan ma siiski, et nii kaugele asi ei veni ja Suhkrutükk otsustab tulla loomulikult alanud sünnituse teel. Kasvõi täna! Me nii ootame teda juba. Tundub, et nüüd peab võtma lahti listi vanarahvatarkuste kohta, mis peaksid sünnitust esile kutsuma. Kuigi ma absoluutselt neid ei usu ja arvan, et need on lihtsalt kokkusattumuste vili, siis mingi loll kiiks peas ütleb ikka, et "Noh, Maris, äkki proovid ikka põrandaid pesta, vürtsikat toitu süüa ja tegelikult ka datlid ja vaarikavarretee pidavat protsessi kiirendama..." 

Ma tean, et kui see postitus teieni jõuab, on mul printsess juba käes, aga mind ikkagi huvitaks, mille kaela teie oma sünnituse alguse ajate? Kas seostate ka mõnda kindlat tegevust selle algusega? Näiteks et samal hommikul kõndisin Munamäe tippu ja õhtul läksin sünnitama või beebs hakkas tulema natuke peale seda, kui olite joonud klaasi veini, söönud banaane ja tunde võimlemispallil hüpanud? Andke kommentaarides teada, hihih!

Ahjaa! Muideks! Tellisin eile endale kaks beebiraamatut ka, mida ma juba nii väga lugeda tahaksin ("Imelised nädalad" ja "Lapseootus: fakte ja müüte raseduse ja imikuea kohta") ja beebivoodi saime ka paar päeva tagasi kokku!
39+0 

39+2, REEDE, 31.JUULI: Ma olen omadega nii läbi! Lihtsalt totaalselt väsinud mittemillestki. Lihtsalt olemisest. Kell saab kohe pool üheksa. On reede õhtu. Mina pikutan voodis, Sultan magab mu kõrval ja nohiseb. Loodan, et kohe-kohe on mu kõrval nohisemas Suhkrutükk, kuigi praegu ei viita küll miski sellele, et ma sünnitama hakkaksin... 
Voodi saime Elmari venna perelt ehk juba kolmas Peetsi hakkab seal oma unekesi tuduma. Äärde panen veel pisikese hästi lihtsa valge pehmenduse ka, kuhu, etterüttavalt mainin, ei ole võimalik end kuidagi kinni väänelda ega miskit. 

39+5, ESMASPÄEV, 3. AUGUST: Ega siis ilmaasjata öelda, et ootaja aeg on pikk. Väga pikk! August on käes, beebi tähtajani kaks päeva, esilekutsumise hommikuni kolm päeva. Mu ootused nädalavahetusel sünnitama hakata olid nii kõrged, sest nii paljud ennustasid, et küll see tüdruk nüüd enne tähtaega välja ikka tuleb, raudselt nädalavahetusel ka! Kui keegi midagi nii tõsiselt arvab, siis hakkad ise ka uskuma. Või siis haarad lihtdalt igast asjast kinni, mis vähegi lootustandev tundub. Ma olen juba nii kärsitu ja tahan näha, milline printsessike mu sees juba eelmisest sügisest saati kasvanud on. Ma tahan temaga kohtuda! Teda tundma õppida! Teda magama kussutada ja talle põsele musi anda. Ma tahan näha Elmarit oma Suhkrutükki rinnal hoidmas ja imetlusega vaatamas. Ma tahan näha värskete vanavanemate ja onude pilte, kui pisikest esimest korda näevad. 

Nädalavahetusel käisime Elmariga mitu korda väljas söömas, sest kunagi ei tea ju, millal jälle saab. Ostsime ära pisikese öölambikese. Käisime Elmari venna perel külas ja ajasime jälle palju beebijuttu. Sõitsime öösel niisama sihitult mööda Tallinna ringi ja lihtsalt jutustasime Elmariga maast ja ilmast. Mina käisin kulmutehniku juures, et enne beebit midagigi näkku saada, et end ilusamini tunda (juuksed on ju siiani täielik katastroof ja ma olen täiesti nõutu, mida nendega ette võtta), koristasime Elmariga korterit, viisin haiglakotti fotoka, et beebist ehk ilusaid pilte teha, kui selleks aega ja jaksu leian. Veel olen lugenud beebiraamatuid, vaadanud hulgaliselt TikTokke rasedatest naistest ja sünnitustest ja beebidest ja sealjuures pisardanud, rääkinud Suhkrutükiga, et emme ja issi juba ootavad ja ta võib iga kell tulla, kui ta vaid tahab!

Kui ta aga enne neljapäeva ise tulla ei kavatse, hakatakse sünnitust esile kutsuma. Kell 8.00 pean juba kohal olema ja eks siis näis, mis saama hakkab. Loodetavasti see liiga kaua aega ei võta ja beebi on juba meie soojade käte vahel sellel nädalal. SELLEL NÄDALAL! Ma ei suuda seda uskuda enne, kui see päriselt juhtub. Kas teie suudate?
Hiiu pubi

40+0, KOLMAPÄEV, 5. AUGUST: Tere hommikust kõigile! Täna on beebikese tähtaeg ja sünnitusest ei paista küll mingit märki olema. Kell on praegu 11.17 ja täna on viimane võimalus proovida ise neid erinevaid vanarahvatarkusi sünnituse esilekutsumiseks, et homme seda haiglas rohtudega tegema ei peaks. Kuigi ma enamasti neisse ei usu (üldse ei usu haha!), siis mida targemat mul ikka terve päeva kodus teha oleks, kui pesta ära suured peaaegu maast laeni aknad, vahepeal sumokükitada ja nii edasi. Aknad oleks vaja nagunii puhtaks saada, hihih. 

40+1, NELJAPÄEV, 6. AUGUST: Sünnituse esilekutsumise päev, millest juba järgmises postituses, et seda mitte liialt pikaks venitada. 

Comments

  1. Hei! Millise öölambikese soetasid?

    ReplyDelete
  2. Nii tore oli lugeda, aga väga lootsin ka sünnituse käiku lugeda. Kuigi saan aru, et praegu uus olukord siis sünnituse detailid ununevad kiiresti, nii et soovitan kiiresti kirja saada:).
    Minu beebi sündis 38+4, ma kordagi ei arvanud, et varem tuleb ja olin sisimas nii valmis, et lõppeb esilekutsumisega. Eks ma olin tglt väga aktiivne rase ja alles viimased 3 päeva tundsin, et nüüd olen küll rase ja raske on. Tagantjärgi võiks arvata, et rasedust kutsus esile mu aktiivne päev: sõbrannaga sai kohvitatud, 4 km pikkune kõnd, mille käigus pidi nii mõnigi kord puhkama, koristamine, või oli see hoopis auto pesemine paduvihma käes, allpoolt autot lapiga tõmmata oli ikka pingutus �� igatahes oli väga aktiivne päev ja 17 paiku tundsin, et jään haigeks ja siis kirusin seda auto pesu jääkülma veega.. 20.30 tundsin, et limakork vist eraldus ja siis ma ajasin ka veel tagasi, et see võib nädal ennem ka tulla. Aga kui kell 22 hakkasid regulaarsed valud ja iga tunniga läks vahe minuti võrra lühemaks ja isegi soe vesi valu ära ei võtnud siis alles teadsin, et nüüd on kindel sünnitus- pool 4 hommikul ei suutnud enam kodus olla, õnneks oli 10 minutit haiglani. Nii pea kui Ktg alla sain tulid ka veed, pool 5 sain sünnitus tuppa ja 6.25 oli mu pisikene käes��

    ReplyDelete

Post a Comment