SUHKRUTÜKI BEEBIPIDU + väga palju pilte!

Alustame kohe algusest. Ma olen alati vaadanud suurte silmade ja suure naeratusega igasuguseid beebipidude pilte ja saateid ja kõike sellist. Ma olen alati teadnud, et mina endale kunagi beebipidu nii väga tahaksin, kui beebit ootan. Olen ilmselt sellest väga valjuhäälselt ka aastaid oma sõbrannadele kaagutanud, et kui kunagi peaks asjaks minema, siis see oleks ju niii laheeeee.......

..mida ma aga ei osanud oodata, oli just see minu beebipidu sellel vihmasel laupäeval. See, et see just sel päeval, selles kohas ja sellise ettevalmistusega toimub. Tänu sellele oli minu üllatus lihtsalt megasuur ja sellest teadmisest, et ilmselt mulle beebipidu mingil hetkel tehakse (sest nagu ma jiuba mainisin, olen ma sellest liiga palju aastaid juba rääkinud, haha), sai täielik üllatus, mida ma üldse oodata ei osanud. Väga hästi korraldatud, tüdrukud! Ja Elmar. Ja mu vanemad.. ja mu tädi pere.. :D 

Alustame siis uuesti algusest. 4. juuli 2020. 
Olime just nädalavahetuseks maale tulnud, sest beebi tähtaeg hakkab lähenema ja kes seda teab, millal Elmaril on jälle võimalus muretult oma sõpradega kokku saada ja mu empsil oli sel nädalavahetusel sünnipäev ka. Laupäeval pidi veel tädi pere külla tulema, et üheskoos surnuaias käia ja seal kõik korda teha. 

Reede õhtul küsisin paarilt sõbrannalt, kas nad viitsiksid minuga kokku saada ja midagi teha, aga ei. Kõik olid hõivatud. Üks sõbrannadest ütles, et ta saaks meeleldi minuga järgmisel päeval kokku, sest tal on mulle nii paljust jutustada. Samal ajal, kui Elmar oma semudega aega veetis, istusin mina Jaanis, kuni lõpuks üks sõbrannadest õhtul kell 10 avastas, et kuule, mul nüüd on aega, saame kokku. Ma ei kahtlustanud mitte midagi. 
Järgmisel päeval ehk laupäeval jõudis tädi oma perega enne lõunat Jaani ja üsna ruttu läksime surnuaeda. Tegime seal kõik vajalikud tööd ja toimetused ära ning leppisime kokku, et edasi suundume minu vanaema juurde grillima, kooki sööma ja empsi sünnipäeva tähistama. Olime kolme autoga: mina Elmariga, minu vanemad mu vennaga ja tädi oma perega. Enne maale vanaema juurde sõitmist tahtis Elmar poodi minna. Mõtlesin küll korraks, et miks, me ju läheme kohe grillima ja sööma, aga okei, mingu pealegi. Peale seda sõitsime kohe vanaema juurde ja sinna jõudes helistas Ellu (mu täditütar) ELMARILE, et kus me oleme ning et me ruttu Jaani tagasi sõidaksime. Ma ei saanud mitte midagi aru, vaid mõtlesin, et miks? Kas midagi juhtus? Miks ta Elmarile helistas, mitte mulle? Igatahes sõitsime siis koju tagasi (vanaema kodu ja Jaanis meie kodu vahel on umb 5 km), kui poolel teel mu vanemate ja tädi auto vastu sõitsid. Helistasin kohe Ellule, et mis toimub ja kas me peame ikka Jaani sõitma või ta oli ka ikka autos ja me keerame ka ringi. "Ma olen sinu juures kodus, tulge mulle järgi," ütles ta ainult. Siis ma ei osanud küll enam midagi mõelda, miks ta seal korteris üksinda on, kui kõik just sealt vanaema juurde sõitsid. 
Kui koju jõudsime, kiirustasin tuppa. Elmar jäi autosse ootama. Tuppa astudes ütles Ellu kiirelt, et käib veel vetsus ja siis on valmis minema. Okei. Istusin siis kööki ootama. Ja ootasin... ja ootasin.. ja ootasin veel, kuniks ta lõpuks välja tuli. Peale seda teatas Ellu, et ta korraks joob veel vett ja siis läheme. Nüüd mõtlema hakates oli imelik küll, kuidas ta jõi ühte klaasi vett umbes viis minutit.. ja võttis siis teise klaasi vett ja nautis sedagi nagu veini. Pisikeste lonksude haaval. 
Lõpuks autosse jõudes ütles Elmar, et sõbranna, kes oli minuga tahtnud sel päeval kokku saada, helistas mulle vahepeal. Helistasin tagasi. Selgus, et meie päevaplaanid olid täpselt sellised, et kokkusaamiseks me aega poleks leidnud. Siis palus ta mul korrakski tema poolt läbi käia, et mulle midagi anda, mis ta oli Suhkrutükile kingituseks ostnud. "Jumal teab, millal me järgmisena näeme, annan parem kohe ära," ütles ta. Ütlesin siis Elmarile, et käime ruttu sealt ka läbi ja siis tõttame vanaema juurde, kus teised juba ammu ootasid. 

Teel Britta juurde mõtlesin korraks, et see oleks praegu ideaalne beebipeo aeg, sest ega Ellu sealt Pärnumaalt just iga päev minu juurde ei satu. Selle mõtte viskasin aga sekundiga peast, sest no vaeval ju.. 

Britta juurde jõudes võttis Britta mul käest ja palus korraks kaasa tulla. Enne, kui ma jõudsin mõeldagi, olid mu ees minu vingeimad sõbrannad, klassivend kaameraga ja selja taga itsitavad Elmar ja Ellu. MINU BEEBIPIDU! Ma tõesti poleks eluski arvanud, et see tehakse mõne mu sõbranna kodus. Isegi Elmar ei pannud mind mitte millegagi mõtlema, et ta minu eest midagi varjaks. Samamoodi mitte ükski sõbranna. 
Sellise hurmava retuusid-tsärk-Elmari kampsun kombos ma oma peole jõudsin.. :D

Nüüd tagantjärele mõtlema hakates oli märke isegi mitmeid:
- Elmar pani linnast tulles meeleldi ise oma riided kokku, kuigi tavaliselt on meil nii kiire, et kui ta töölt tuleb ja pesema läheb, palub ta mul ruttu paar asja kotti visata. Sel päeval oli tal aga hea mu sõbrannale minu kleitidest pilte saata ja siis need salaja kotti visata, et ma päris kodutuna oma beebipeol ei oleks, nagu mul viimasel ajal kombeks olla on - koledad koduriided, 0 meiki, 0 soengut. 
- Reede õhtul ei saanud ükski mu sõbranna minuga kokku saada, sest väidetavalt olid nad kõik nii hõivatud. Tegelikult olid nad aga kõik Britta juures peotelki kokku panemas, sest ilmateade lubas vihma. 
- Terve laupäeva hommiku küsis mu emps minult, et ega ma ei taha siiski pead pesema minna või juukseid sirgendada. Kuigi ma ütlesin korduvalt, et alles eile pesin juukseid ja sirgendada ma ei viitsi, küsis ta natukese aja pärast uuesti, et kas ma ikka olen kindel. Ma isegi küsisin temalt lõpuks, et miks ta sellega nii peale käib ja kas ma siis tõesti näen nii jube välja... :D 
- Enne vanema juurde minekut poes käies nägime seal ka ühte mu sõbrannat Janelit, kes oli nii ilusasti riides, meigitud ja totaalselt ignoreeris mind. Ütles tsau ja tormas kiiresti edasi. Endamisi veel mõtlesin, et huvitav, kuhu ta läheb ja miks ta nii ülbe oli.. :D 
- Kui me peale surnuaeda vanaema juurde jõudsime, helistas Ellu Elmarile, mitte mulle.
- Kui ma Jaani jõudsin, passis Ellu sada aastat vetsus. Tuli välja, et samal ajal kirjutas ta hoopis Elmariga, et millal ta võib vetsust välja tulla. Nad pidid aega võitma, sest peokohas asjad venisid. 
- Ellu jõi kahte klaasi vett sama kaua, kui mõned inimesed miljonieurist pokaali veini.. ilmselt. Jällegist tuli välja, et oli vaja lihtsalt aega võita. 
- Britta juurde jõudes ei andnud Britta mulle lubatud kingitust, vaid haaras mu käest ja hakkas mind tundmatus suunad aia tahaotsa vedama.. 
Ühesõnaga polnud mul aimugi, et see pidu toimub just sel päeval, selles kohas ja sellistes tingimustes. Olin alati mõelnud, et kindasti Elmar kutsub mind mõnel hommikul šoppama (ja see on kindel, et sellest ma keeldunud poleks) ning tagasitulles oleksid sõbrannad mind roosade kaunistustega siin kodus ees oodanud. Aga ei! Mul on nii hea meel, et kõik just nii oli, nagu Marie, Katrin, Andra, Britta, Grete, Keia, Ellu, Janeli ja Ele seda mulle korraldanud olid. Klaarika ja Karin muidugi ka, aga kahjuks nad kohale tulla ei saanud. 
Kõik oli imeilus. Roosad kaunistused ja õhupallid. Njammad snäkid, ilusad muhvinid ja üks elu parimaid juustukooke, mida mina saanud olen. Lisaks üks suur aiakärutäis kingitusi. Mäletan, et kui ma seda kõike nägin, ei osanud ma midagi öeldagi. Üsna ruttu saadeti mind tuppa riideid vahetama ja meikima ning seal ma siis vaikselt küsisin ka, et kes kõik kohal olid. Mu pea oli nii segi, et ma isegi ei suutnud selgelt mõelda ja kõiki kohalolijaid nii kiiresti tuvastada. Aasta sõbranna, eksole! :D
Kui kõik valmis olid, jutustasime, lõime lastešampusega pokaale kokku ja maitsesime neid imehäid asju laualt. Kuna kohale oli tulnud ka mu klassivend, kes on ühtlasi ka fotograaf, tegime siis mõned pildid. Kõik selle postituse pildid beebipeost on Hansu tehtud. Tema ja tema töödega saate tutvuda SIIN! (Kodused pildid tegin ise järgmisel päeval.) Fotosessiooni kõrvale mahtus ka kingituste avamine. Kõik asjad, mis ma ilusasti pakitud pakkidest sain, olid nii õigesse auku ja hädavajalikud. Näiteks sai Suhkrutükk kaks imearmsat raamatut ettelugemiseks, tekikesi-saunalisasid, hunniku apteegikraaami, mida mul veel ei olnud, pildialbumi, lutiketi ja närimislelu, sipukad ja mütsi, kinkekaardi ja muidugi emmele hunnikus kommi ka. Peale kinkide avamist oli planeeritud ka pisike mänguke, kus sõbrannad ennustasid Suhkrutüki kohta erinevaid asju (sünnipäeva, -kaalu, -pikkust ja näiteks väljanägemist). Enamus ennustasid, et beebs saab endale minult blondid lokid ja issilt pruunid silmad. Eks me näe! :D Veel kirjutasid nad soove beebile, mis mul hiljem lugedes silmad nii märjaks tegid. Nii ilusaid sõnu saavad ritta panna ainult ilusad inimesed - minu ilusad sõbrannad. Aitäh teile veelkord! 
Mul on nii hea meel, et sellised inimesed on mu elus. Veel parem meel oli kõiki neid korraga näha, sest paljudega ilmselt niipea uuesti kokku ei juhtu ja ehk alles peale Suhkrutüki sündi. Sel vihmasel aga nii siiral ja armastust täis päeval sain ma õnneks kõiki näha, kallistada ja jutustada. Aitäh veelkord! 




Lõpuks veel mõned pildid kingitustest. Aitäh veelkord! 







Motivatsioonisildikesed hetkedeks, kui tunnen, et on raske ja kui tuju vajub allapoole nulli 

Comments