BEEBIPOST: 31.-36. ootusnädal + 8 ootuskuu suurim õppetund

Paar päeva tagasi avaldas ühe armsa rasedust meenutava blogipostituse Isabella, kes oli nii mõnusalt kirja pannud oma ootusaja mõtted nädalate ja päevade kaupa. Mõtlesin viimase osa rasedusest just samamoodi talletada. Nii huvitav on iga päev jooksvalt kirja panna oma mõtteid ja tundeid, mitte alles hiljem tagasi vaadates meenutada, et mis siis nüüd vahepeal juhtunud ongi. Niiet siin teie ees see on!
Foto: MONA

31+2: Täna on mul kuidagi uus energia sees. Hoolimata sellest, et ma ärkasin 11.20 ja justkui see võiks terve päeva uimaseks teha, täna nii ei ole. Tegin endale hommikuks skumbriaga sepikut ja jõin sidrunivett. Või noh.. varajaseks lõunaks? Sest enne söömist käis kuller ja tõi paar riideeset, mida ma enne muidugi pidin kohe proovima ja teile ka Instagramis näitama. Ma armastan ümber kleidikesi praegu - need näevad lihtsalt beebikõhuga nii armsad välja.
Lisaks sellele tundub, et mu megahea baby-mom sõbranna, kellel on kohe-kohe tähtaeg, hakkab vaikselt sünnitama minema. Ma olen tema pärast nii elevil ja õnnelik ja tahaks juba tema Noorhärraga kohtuda ja nunnuplunnutada. Juba kujutan ette, kuidas temast ja meie Suhkrutükist väga head sõbrad saavad.
31+3

31+4: Suhkrutükk on kindlasti tulevikus üks aktiivne tüdruk, sest juba praegu peab ta kõhus olles maha selliseid trenne ja tantsupidusid, et enamuse minu ärkveloleku ajast ei saa ma unustada, et ta seal kõhus on. Ega ma ei saaks nagunii unustada ka ilma kõhupidudeta, sest ma ei suuda teda juba ära oodata. Iga tema liigutus teeb mind lihtsalt nii rõõmsaks, isegi need tugevad löögid ribidesse. :D 
Kuulasin täna 1,5h loengut tuhude leevendusest sünnituse ajal. Kuigi palju infot oli juba teada, siis kuidagi kindel tunne on sees, kui olen asjaga kursis ja tean, mida ühel või teisel hetkel teha, et endal kergem oleks. Kindlasti tahan veel enne augustit paari loenguga maha saada, näiteks imetamise kohta midagi. Tegelikult ootangi, millal selle loengu kuupäev kindlalt määratakse, et siis osalustasu maksta ja jääda seda oodata. 
Eile käisime Elmariga jalutamas ka. Viisime paki posti, ostsime jäätist ja jalutasime ringiga koju tagasi. 2,2 km tundub praegu minu lagi, sest isegi aeglaselt lonkides oli kodu juures juba kõht nii ebamugav, et pidin korraks sügavale kummardama ja hinge tõmbama. :D 

AHJAAA! Eile lõunal sünnitaski mu sõbranna imelise poisi. Kui ta mulle esimese pildi saatis ja ütles, et tehtud, hakkasid mu pisarad jooksma, nagu ma oleksin mõni purskkaev.. vett aina voolas. Nii ilus! Nii äge! Ma tahan ka juba augustit ja beebit! 

32+1: Tänane päev on olnud pisike enese hellitamise päev, sest käisin lõpuks ometi pediküüris. Ise oma varvasteni ma enam ei ulatu ja ausaltöeldes oli seda head päeva vaja ka peale eilset halba tuju. Eile oli lihtsalt üks nendest päevadest, mis polnud minu päev. Nimelt sõi pangaautomaat mu kaardi ära (täiesti lambist viskas automaat kirja ette, et kaart on nüüd lännu, kui tahtsin raha välja võtta. Teiseks oli mul õhtul kuidagi nii emotsionaalne tuju, et hakkasin lihtsalt nutma, kuna tahtsin nuudleid süüa, aga tass oli liiga kuum käes hoidmiseks ja diivanilaud liiga madal, et ma jõuaks selle kohale kummarduda ja süüa. Siis ma sain lihtsalt Elmari peale nii pahaseks, sest ta soovitas mul proovida ikka seda kuidagi süüa ja ma hakkasin lihtsalt nutma. :D Vot see oli küll esimene kord, kus ma ei suuda uskuda, et ma päriselt ka sellise asja peale ärritusin.. ja saan süüdistada vaid hormoone. :D Varem ma midagi nii jaburat kogenud ei ole, haha. Õnneks! Igatahes sel õhtul mossitasin siis üksinda mitu tundi magamistoas.. selle nuudli sõõmise pärast. :D :D
Nädalavahetusel maal sain esimest korda sel suvel tõmmata selga oma uue musta ümber kleidi ja kohe nii, et sukapükse jalga panema ei pidanud. Naljakas on ikka see, et ma olen lihtsalt l u m i v a l g e  nahaga ja nii kogu elu kõik suved ringi möllanud. :D Ei tule ka see suvi mingi erand. 
32+3 /// Armas blogija Carolina Kokk tahtis mulle beebiootuseks ühe pildistamise kinkida. Midagi hoopis teistsugust minu tavapäraste piltide kõrvale. Superlahe! 
 32+3 /// Pildistas Carolina Kokk
32+3 /// Pildistas Carolina Kokk

33+4: OEH! Viimastel päevadel on olnud lihtsalt nii palavad ilmad, et raske on olla ja eksisteerida. Raske on istuda kodus diivanil, raske on minna õue liikuma, raske on hingata, raske on... kõike teha! Selline tunne tuli üsna järsult, mistõttu olen ma kergelt ahastuses. Kas see on ainult ilmadest tingitud või nüüd nii ongi kuni sünnituseni? Hingamine nõuab nüüd kaks korda rohkem tööd kui muidu, sest tunnen pidevalt vajadust seda valjuhäälselt suure ohkega teha. Muidu on tunne, et ei mingit õhku mulle juurde ei tule. Teiseks ka see, et mu sümfüüsivalu on läinud üsna järsult palju hullemaks. Beebi surub vist juba nii edukalt alla, et magades külje keeramine nõuab korralikke grimasse ja ohkeid. Lihtsalt nii valus on! Palju valusam, kui 15-16 nädalat tagasi, kui esimesed valud endast seal allpool märku andma hakkasid. Kolmandaks veel see tüütu vetsumure, mis vist paljudel rasedatel on ja eriti lõpus. Vetsu on vaja minna 15 minutit enne kodust lahkumist. Igaks juhuks 10 minutit enne lahkumist ka. Ja siis 5 minutit ka. Ja no kui uks on juba lukku keeratud, siis tunnen, et IGAKS JUHUKS pean ühe korra veel vetsus käima. Halleluujah! Ühesõnaga on praegu väga raske nautida, aga iga kord, kui voodist välja saan, miljon korda vetsus käin ja oma sügavad hingetõmbed tehtud on, olen ülirõõmus Suhkrutüki liigutusti tundes. Ta on ikka korralik möllutšikk ja ma lihtsalt ei jõua ära oodata, et temaga päriselt kohtuda. Nädalate järgi võib ta tulla isegi juba 3 nädala ja kolme päeva pärast - ta on juba siis õigeaegne! Samas võib juhtuda, et ootame teda veel 8 nädalat... Eks eluke näitab.
33+3

34+1: Kui netist lugeda, mis 35. nädala jooksul toimub, siis tundub, et beebi on peaaegu valmis ja keskendub nüüd varsti vaid kaalule ja kosumisele. Uskumatu, aga ta peaks olema praegu juba üle 2kg ja umbes 45cm pikk. Minu päris oma beebi! Minu kõhu sees. 
Viimased nädalad on veninud ja mul on tunne, et see tähtaeg ei jõua iial kätte. Tahaks juba näha, millise kaunitariga mina ja Elmar hakkama oleme saanud. Milline ta on? Mu emps ütles ka reedel, et nad issiga just arutasid ükspäev, kuidas lihtsalt ei jõua Suhkrutükki ära oodata. Samamoodi beebigrupis naised räägivad, et lõpp on ikka päris raske ja meeleldi sünnitaks juba ära. :D 

Meie käisime Elmariga eile veel natuke poodlemas, et viimaseid asju soetada. Saime kõigest vajalikust ainult mähkimisaluse, haha. Lootsime leida veel vankrile putukavõrgu, mida poodides polnud, ja kontaktivaba kraadiklaasi, mida ka ei leidnud. Muu peaks VIST enam-vähem olemas olema, kui nüüd lõpuks üle kolme kuu ootamise see Babyshop.ee'st tellitud vanker, isofix ja turvahäll ka jõuaks. Mul polnud midagi selle pika tarneaja vastu, sest need ilusad tellitud asjad on seda väärt, aga nüüd, kui tarne mitu korda juba pikenenud on, olen üsna kärsituks muutunud. Algselt aprilli lõpus saabuma pidanud kaup pole ka tänaseks 29. juuniks jõudnud, kuigi viimase kirjavahetuse järgi oli kuupäevaks 18. juuni. 

Paar päeva tagasi panid Elmar ja tulevane tutikas onu Max beebiasjade jaoks tellitud kummuti ka kokku ja eile hakkasin Suhkrutüki riideid läbi pesema, et need kotist kummutisse laduda. Ostsin beebi õrna naha jaoks 100% loodusliku BioVegan Family pesupulbri, mis on ühtlasi ka Eestis toodetud. Praegu kuivavad veel viimased asjad rõdul värskes õhus ja siis on juba kõik valmis. Pakkisin ära ka haiglakoti, kust on nüüd veel puudu natuke snäkki mulle, mille kindlasti lähiajal ära ostan ja igaks juhuks juba kotti valmis panen, ja dokumendid, mille ilmselt vahetult enne sünnitama minemist kaasa pakin. Otsustasin mitte liiga palju asju kaasa pakkida ja lugesin hoolikalt erinevaid blogisid ja küsisin sõbrannadelt, et mida siis PÄRISELT vaja on. Eks siis varsti näha ole, kas pakkisin ikka liiga palju või pigem jäi midagi puudu.
33+6 /// Käisime nädalavahetusel Elmari venna perega Laulasmaal rannas. Paras katsumus oli endale midagi sobilikku selga otsida, kui kõik ujukate ülemised osad väikesed on, hahahaa... 


34+3: Ma olen lihtsalt nii kurb. Tellisin Babyshopist vankri, isofixi ja turvahälli üle kolme kuu tagasi (25. märtsil) ja saan aina teateid, kuidas tarne hilineb veel ja veel ja veel. Esialgu pidi jõudma aprilli lõpuks. Seejärel koroona tõttu mai lõpp/juuni algus. Siis 4. juunil küsimise peale sain teada, et peaks jõudma kahe nädala jooksul ehk hiljemalt 18. juuniks. Nüüd on ka sellest kaks nädalat möödas. Eelmine nädal öeldi, et praeguse nädala lõpuks (täna on kolmapäev 1. juuli) ja eile öeldi, et hoopis järgmise nädala lõpuks p e a k s jõudma ehk 10. juuliks. Siis aga läheb veel ju aega, et see minu poole teele panna, sest Dubatti tellimus tuleb minuteada kahes osas (riie ja raam eraldi ja siis Eestis pannakse kokku?! Nii ma olen aru saanud). Igatahes kui see ükskord minuni jõuab, olen ma oma tellimust oodanud juba pea neli kuud ja ma lihtsalt loodan, et Suhkrutükk ei sünni liiga vara, sest muidu pole meil millegagi teda koju tuua autos ega ka millegagi jalutamas käia. Eks igaks juhuks tuleb plaan B välja mõelda. Igatahes eile küsisin Babyshopist, kas ma saaksin näiteks turvahälli ja isofixi juba kätte, sest need ei ole Dubatti brändiga kuidagi seotud ehk ka tellimise tarne peaks erinema. Täna hommikul sain vastuse, et turvahäll on neil kenasti olemas, kuid isofix peaks jõudma paar päeva enne vankrit, aga on tellitud! Ma ei taha kuidagi uskuda, et see üks asi tuleb 3-4 kuud Eestisse, kustiganes seda siis ka ei tellita?! Üldiselt ei taha ma üldse Babyshopi peale pahane olla, sest nemad on ju vaid edasimüüjad ega vastuta selle eest, kui neile asju õigel ajal ja õigel kiirusel ei saadeta, aga 3-4 kuud ühe kuu asemel oodata on niii pikk aeg ja eriti nüüd hirmuga, et laps võib ju vabalt sündida varem, kui ma need asjad kätte saan. Need asjad, mis on ühed kõige vajalikumad beebile. Oeh! Ühesõnaga ma lihtsalt niiiiii väga loodan, et enam see tarne ei pikene. Leidsin tegelikult samas epoest ka superilusa putukavõrgu vankrile, aga praegu ma lihtsalt nimme ei taha sealt enam midagi tellida, sest pettumuslik kogemus on olemas ja ma ei saa sinna midagi teha. :( Väga kahju. 

Aga jätkates praegu rõõmsal noodil, siis täna on 1. juuli ja see tähendab vaid seda, et Suhkrutükk võib sündida ka juba sel kuul!!! Juulikuu lõppeb mul 38+6 nädalatega ja kui eile (30. juunil) sündis meie beebigrupis üks augustibeebi (juba kolmas!), kelle tähtaeg oleks olnud minuga peaaegu sama, siis never know! Mõnel beebil on ju siia ilma tulemisega natuke kiirem ja teised on rahulikult mitmeid päevi üle tähtaja kõhus ja oma eludega rahul. Mu sisetunne ütleb, et ma kannan enda beebit tähtajast üle, sest ma nii väga tahaksin, et ta tuleks natuke varem (kuna kõik hirmutavad suure beebiga haha). Elu juba on ju selline, et kui sa midagi tahad, siis ilmselt läheb kõik risti-vastupidi. :D Aga eks siis varsti näha ole, mis saama hakkab. Peaasi, et beebs tuleks siis, kui ta ise arvab, et nüüd on õige aeg ning on igati terve ja tubli. 
34+6 /// Kärutasime Elmariga beebipeolt õnnelikena minema

35+0: Umbes 30 nädalat tagasi tegin ma positiivse rasedustesti ja kui ma praegu neid ridu kirja pannes mõtlen, et lähima paari nädala jooksul on Suhkrutükk meiega, tulevad mul pisarad silma. Ma ei suuda uskuda, kui kiiresti viimased kuud läinud on ja seda, et meie elu muutub igaveseks.

Eile korraldasid sõbrannad mulle üllatus-beebipeo (proovin kirjutada sellest ka pikema eraldi blogipostituse) ja kui me õhtul Elmariga kojujõudes neid ilusaid soove lugesime, mis tüdrukud meile ja meie beebile kirjutasid, tunnen ma, kuidas me oleme armastusega ümbritsetud. Sada protsenti kindlalt saan ma väita, et see keskkond, kuhu meie armas beebs sünnib, ei saaks olla rohkem valmis tema tulekuks, ei saaks olla rohkem armastust ja hoolivust täis. Kui ta vaid teaks, missugune vinge seltskond inimesi teda ümbritsema hakkab.. ma arvan, et ta tahaks juba täna sündida, kui ta seda teaks, hihi.
4. juuni 2020 - Surprise babyshower // Pilt: Sapasmedia 
Minu tüdrukud /// Foto: Sapasmedia

35+3: Täna on kolmapäev, kell on pool kaks läbi. Võtsin oma arvuti, et teile paar rida veel kirja panna ja no see on omaette katsumus, sest kõht on nii suur ja arvutit selle tõttu endale piisavalt lähedale tõmmata ei saagi. :D
Igatahes oli eile lõpuks ometi see päev, kus käisime Elmariga meie kõikse lemmikuma MONA juures pildistamas. Aja bronnisime juba 29. aprillil ja teadsime, et ootusaja lõppu peab just tema pildistama. Kuigi viimati kohtusime Monaga 2016 novembris, tundub meile, nagu oleks ta 100% meie inimene ja nagu tunneksime teda megahästi. Samamoodi ka eile - läksime talle natuke enne 9 trenni vastu, võtsime autosse ja sõitsime Viimsi poole. Minu soov oli pildistada kuskil looduses ja mere ääres. Päikeseloojang kõlas eriti hästi. Kuigi alguses tundus, et ilm pole üldse meie poolt, siis õhtu edenedes lõik taevas täiesti klaariks ja suur päike loojus eriti ilusasti. Käisime mitmes kohas pildistamas, samal ajal jutustasime nii ühest kui teisest ja kolmandast asjast ja saime kinnitust veelgi - kui kunagi peaks mistahes sündmuse tarvis fotograafi vaja minema, on tema meie esimene valik. Pole kahtlustki! Panen teile siia kaks pilti, mis enne minekut kodus tegime, sest ilmselt Monalt me veel pilte kätte ei saa enne selle postituse avaldamist.
35+2 /// Elmar pani pärast ikka valged sokid, haha :D :D 

35+4: Tänane päev on olnud imeline! Ärkasin selle peale, et Mona oli saatnud meile juba kõik pildistamise pildid (mis on IMELISED) ja kullerilt oli sõnum, et turvahäll koos isofixiga jõuab enne lõunat. Praeguseks on pildid vaadatud, kuller käinud ja käinud ka kaks kutti uksetaga, kes kogusid Lastehaiglale püsiannetusi. Mul on tunne, et nad poleks saanud õigemale uksele koputada, sest nüüd ise emaks saades ei kaalunud ma hetkekski, et äkki ma keeldun. Minu püsiannetus"leping" on tehtud ja igakuine abi lastele kindel. Hiljem aitas üks kuttidest mul veel kullerilt saadud asjad autosse tassida, hihi. Aitäh!
35+2 // Pildistas Mona


36+0: Minu vankri saaga ei ole tänaseks mitte kuskile jõudnud. Kui viimase kirja järgi loodeti kaup saada reedeks (üleeilseks), siis samal päeval uurides sain vastuse, et kaupa nad ei saanud. Öeldi mulle, et tavaline tarne on 5 tööpäeva, aga hetkeolukorras tundub see olevat 10 tööpäeva. Ma täpselt sellest vastusest aru ei saa, sest mina olen oodanud kiire arvutuse järgi 78 tööpäeva.. ja ootan ju edasigi. See teema teeb mind praegu päris kurvaks, aga uurisin Babyshopist, mida see vastus siis täpsemalt tähendas ja eks tulevastes postitustes kuulete, kuidas see teema jätkub. 

Nüüd aga rõõmsama osa juurde, millisel noodil ma ka postituse lõpetada tahan. Täna on täitunud 36 nädalat rasedust viimatise ultraheli arvutuste järgi (eelnevad tähtajad olid kõik veel varasemad). See tähendab seda, et tähtajani on neli nädalat, mis on paar näeva alla ühe kuu. MIDA NAGU!?! Nädala pärast on beebil justkui roheline tuli sündida ja teda loetaks siis õigeaegseks beebiks. Kui lahe nagu! Mu kannatus on juba viimasel pingul, sest no ma olen üks väga kehva ootaja. Jubedalt kärsitu. Tahaks ju kohe! Ja seekord käib jutt enda päris beebist, mitte kohvikus pasta või tööpäeva lõpu ootamisest. Kuidas teistel juba sünnitanud emmedel need viimased nädalad möödusid? Mõned ütlevad, et linnulennul, sest teha on nii palju. Teised jälle on samamoodi kannatamatult oodanud nagu mina praegu. :D Loeksin meeleldi teie emotsioone ja tagasivaateid sellest ajas, hihih. 

Mõtlesin veel siia lõppu kuidagi kokku võtta esimesed 8 kuud rasedust. Just selle tänase pilgu läbi, kui algusajast on palju möödas, lõpp on käega katsutav ja emotsioonid on kindasti ajas muutunud. Mõned asjad ununenud, teised jällegi palju värskemalt meeles ja uuedki. Vaatan neid kirjutades mingeid liste, mida teised emad on raseduse ajast kirja pannud, et neil justkui olid need asjad nii või üldse polnud jne: 

- Iiveldus oli mul umbes 5.-13. nädalatel ehk kokku 8 nädalat non-stop ülihalba enesetunnet ööpäevaringselt. Iiveldus kadus aga koheselt, kui unustasin kogemata võtta rasedusaegseid multivitamiine, mille olin kalli hinnaga apteegist ostnud. Iiveldus kadus reaalselt päevaga ja kõik tervisenäitajad olid edasigi ideaalsed. Hiljem iiveldust olnud ei ole. 
- Enne rasedust oli mu näonahk väga ilus. Teise trimestri ajal oli vahepeal näos jubedalt punne ja seljal esimest korda elu p a l j u punne. Need aga kadusid mingil ajal ning nüüd on nahk nii näol kui seljal (ja mujal) olnud juba mitu kuud klaar. Jess! 
- Isudest mäletan ma meeletut apelsini ja -mahla/Fanta isu. Mäletan ka seda, kuidas kanaliha paljas mõtegi mul südame pahaks ajas. Enamus lihatooteid olid mingil hetkel väga vastumeelsed tegelikult, mitte ainult kana. 
- Kuioma beebigrupist võin lugeda juba mitu kuud seda, kuidas ülipaljud emmed kannatavad unetuse all, ärkavad juba enne hommikut ja uinuvad keset ööd, siis minul sellega muret ei ole. Jään kiiresti magama, uni on hea ja... pikk. Mahan rahulikult 10h jutti. Või kauemgi. :D AGA...
- Mina olen kannatanud umbes 17. nädalast meeletu sümfüüsi- ehk häbemeluuvalu all. Wow, seda on ju peaaegu juba 20 nädalat. Igatahes on vahepeal valu hullem, vahepeal väiksem. Öösel külge keerates on alati super-super-supervalus, aga näiteks niisama kõndides enam seda valu ei ole. Vahepeal oli ka kõndimine väga valulik. 
- Praeguseks hetkeks on raskendatud mitmed tegevused, mis ma alati arvasin, et on rohkem ülepaisutatud kui sulatõsi. Aga uskuge - vähemalt minu puhul on need asjad ikka sula-sula-sulatõsi! :D Sokkide ja pükste jalga saamine - lihtsalt nii raske on ette kummarduda ja jalgade otsas midagi teha. Pannaldega rihmikuid paneb mul Elmar kinni, sest ma ise lihtsalt ei jõua. Enamus ajast eelistan suuri plätusid ja paelteta tenniseid. Maast millegi korjamine nõuab vähemalt kaks korda mõtlemist, kas see asi seal all maas on ikka nii tähtis või või oodata, kuni Elmar õhtul töölt tuleb. Istudes on raske asendit leida, kuna lapse miskid asjad (ma ei tea veel, mis asendis ta mul kõhus on) on ribides, aga samas püsti seista ka pikalt ei jõua. 
35+2 /// Pildistas: MONA 

Suurim asi, mis ma 8 raseduskuu jooksul õppinud olen, on see, et 
KALLIS MARIS, PALUN ÄRA VÕRDLE END TEISTEGA! 

Ma tean, et see on midagi, mida panna kõrvataha ma mitte rase olles, aga suurimad õppetunnid olen ma saanud sellega praegu. Kas mu kõht on liiga väike? Miks mul veel beebikõhtu näha pole? Teistel on juba palju suurem. Kas mu kõht on liiga suur? Temal on hoopis teise kujuga! Tema kõhuümbermõõt on 20cm väiksem kui mul! Miks ma veel liigutusi ei tunne? Nemad tunnevad juba mitu nädalat. Kas ma peaksin muretsema? Kas ma olen liiga palju kaalust juurde võtnud? Tema on minust 15kg vähem juurde võtnud! Miks mul on nii, kui teistel on teisiti? Kogu see küsimuste jada, mis tekib ainult enda võrdlemisest teistega, on meeletu! See on tegelikult nii halb, ebatervislik ja ebavajalik, aga ometi on olemas. Ometigi alati teiste kommentaare lugedes tekib võrdlusmoment endaga. Igatahes olen ma jõudnud nüüd sinnani, et kui minu ämmaemand ei ole öelnud, et mul oleks põhjust muretsega kaalu, suuruse, mõõtude või liigutuste osas, ju siis ei olegi! Ju on kõik hästi! Siiani on kõik võrdlemisest tekkinud küsimused ja mured 8 kuu jooksul olnud täiesti mõttetud. Raseduse ajal oleneb ju kõik naisest, tema kehast, eelnevate raseduse arvudest, platsenta asetusest.. ja beebist, tema asendist, kaalust ja iseloomust. Esmarasedana on seda aga alguses raske uskuda, et end võrrelda teistega ei tohi, sest kogemus puudub ja kõik on esmakordne, uus ja ehk teadmatagi. 

Ma loodan, et see pikk postitus oli teile huvitav lugemine ja natuke ehk teistmoodi kui eelnevad raseduspostitused. Ma loodan, et vähemalt üks esmarase minu jutu põhjal otsustab, et tema ka end teistega ei võrdle, vaid kuulab ainult oma ämmaendat ja arste, et endale mitte liiga teha. Kõigi kogemused on erinevad, kõigi lood on erinevad, kõik inimesed on erinevad. 

Mina jään nüüd aga Suhkrutüki tantsuliigutusti vaatama ja ütlen sulle tsau ning aitäh, et viitsisid lõpuni lugeda! Tuli teine väga pikk postitus vist seekord, hihi. 

Comments