25. JUUNI: "Kas sa Hiiumaale tahad minna?"

"Jaaaaaaaa!" Muidugi polnud vaja seda küsimust minult kaks korda küsida, aga enne asja juurde asumist räägin teile natuke taustaks eellugu ka. 

Me oleme Elmariga koos olnud juba umbes kuus suve, millest 2015. aasta omal küll mitte veel suhtes, aga koos sai asju tehtud juba ikka. Siiski pole me terve selle aja jooksul saanud kordagi koos kuskile trippima minna. Mõtlen just seda, et pakime oma seitse asja kokku ja lihtsalt sõidame kahekesi ära. Kõik suved siiani on olnud meil tööde või muude asjade tõttu kas ülikiired või ei ole vabad päevad piisavalt klappinud, on olnud halb ilm või muud plaanid. Niisama oleme ikka sõpradega ringi käinud, sugulastel külas ja maal aega nautinud.. aga see pole päris see, kui te minust aru saate. :D Võib olla ei saa ka, aga mis seal ikka, sest tänaseks on meil üks selline imeilus mälestus seljataga ja sellest ma teile nüüd kirjutama tulingi. 
Ausõna Elmar oli tegelikud ka rõõmus haha:D

Praegune nädal on õnneks Elmaril vaba, sest nad tegid nädalavahetusel tööd ette ja said lisaks punastele pühadele selletõttu lisaks vabu päevi lubada. Õpetajatel on samamoodi esimene päris puhkuse nädal peale suvetöösid ja lõpetamisi ja nii me mõtlesimegi, et no kui nüüd ka mitte, siis millal veel. Varsti sünnib juba beebi ja enne seda võiks ju kuskil ära käia. Esmaspäeval läksime maale, käisime kahel jaaniistumisel sõprade juures ja teisipäeva hommikul sõbranna tutikat alla 2-nädalast beebit vaatamas. Siin peatun korraks veel, enne kui edasi kirjutan, sest ma lihtsalt pean ütlema, KUI ARMAS SEE BEEBI ON! Ma ei suuda uskuda, et varsti on meil ka... 

Kui olime beebi ära näinud, istusime autosse, sõitsime natuke maad edasi ja jätsime auto tee äärde seisma, et ära otsustada, kuhu siis edasi põrutada. Kas kuskile Pärnumaale? Kas lõunasse? "Kas sa Hiiumaale tahad minna?" küsis Elmar siis. MUIDUGI MA TAHTSIN! Ma olin saarele minekust juba varemgi rääkinud ja kuigi Elmar alguses pigem mandrit eelistas, siis sel hetkel ühe küsimuse vastusega sai asi otsustatud. Me läheme Hiiumaale! Elmar käis seal viimati viis aastat tagasi ja mina miljon aastat tagasi... 2009 vist?! Igatahes võttis Elmar telefoni lahti ja bronnis meile praamipiletid 16.00 väljuvale praamile. Meil oli umbes kolm tundi aega ja kuna Waze näitas kõige kiirema teena meile peaaegu läbi linna tulla, saime kiirelt kodust läbi käia, et igaks juhuks tekke ja pleede, saunalinad kaasa haarata. Mõtlesime jooksvalt vaadata, kas bronnime mõne ööbimiskoha saarel või magame lihtsalt autos. 

Praamiga sõitmine on minu arvates kuidagi nii eriline, sest ega seda iga päev ju ei tee. Täpselt selline reisimise tunne on ja no mina seda igatahes armastasin. Terve sõidu mõnulesime väljas päikese käes ja mõtlesime, mis siis edasi. Kuna elmari kursavend oli oma neiuga ka samal ajal Hiiumaal, plaanisime nendega kokku saada. Nii ka tegime. Käisime koos ühes militaarmuuseumis ja niisama metsas erinevad kaevikuid ja maa-aluseid sõjaaegseid... hmmm.. asju (appi, ma ei tea, kuidas see õige sõna on. Äkki ongi lihtsalt kaevik...:D) vaatamas. Peale seda sõitsime natuke edasi ja nautisime merd Tahkuna tuletorni juures. Vaade nauditud, ütlesime sõpradele tsau ja hakkasime mõtlema, mida oma elukesega siis ette võtta. Vaatasime võimalusi kuskil Kärdlas ööbida, aga mõlemat kiskus kuidagi see vaatame-mis-saab-ja-ööbime-autos mõte. Jah, ka mina olin sellest ideest vaimustuses oma kaheksandal raseduskuul ega mõelnud hetkekski, et meil pole isegi madratsit, mida autos magamiseks alla panna. :D 
Minu vaimusilmas oli pilt ja plaan leida selline koht, kus me saaksime autoga otse randa sõita ja kui tagumise luugi lahti teeme, paistab sealt kohe meri koos päikesetõusu või -loojanguga. Sõitsime siis natuke ringi ja leidsime TÄPSELT SELLISE KOHA. Ideaalne! Paar meetrit merest, vaikne ja privaatne koht, kuigi ümber oli mitmeid telkimisplatse ja rahvast. Kõik need aga parajalt kaugel, et me neid ei näinud ega kuulnud. Koht leitud, pidime me veel Kärdlasse poodi minema, et õhtuks vajalik kraam grillimiseks kokku osta ja lihtsalt lootma, et tagasi sõites pole keegi meie ideaalset kohta hõivanud. Mis te arvate, kas meil vedas? 
JAH! Vedaski ja nii saime juba oma ühekordse grilli, liha, vorstide ja saja muu asjaga end mõnusalt poest tulles sisse seada. Esimesena tegime voodi ära, siis seadsime end mõnusalt randa metsa äärde  liivale sisse ja hakkasime kokkama. See oli lihtsalt nii mõnud. Mina. Elmar. Merekohin. Õrn tuul. Vaikus. Ideaalne. Peale söömist kasutasime grilli ära ja hoidsime paar tundi veel seal tuld ja mõnulesime niisama ning nautisime seda hetke. 
Aaaa.. enne ma mainisin, et peale meie polnud seal nagu kedagi. Unustasin mainida ühte toredat pisikest rebasekutsikat, kes paar korda üritas meile ligi tulla. Õnneks läks ta kiiresti minema, kui Elmar korraks "kõss" ütles. Osa minust kartis hullult, et ikkagi metsloom, aga teine osa minust oli nunnumeeter põhjas ja imestas, kui ilus ta oli ja kui lähedale tuli. 

Istun praegu kodus rõdul meie uuel rõdule ostetud toolil, Sultan kõrval tukkumas, õues on mõnusalt jahe, kell on 22.54, ja mõtlen, kas lõpetada see postitus siin ilusal noodil või rääkida meie ööst autos ja järgmisest hommikust ka?:D Ilmseltgelt ma räägin, mis peale seda ideaalset vaikset õhtut ja lõket edasi sai... 
Põhimõtteliselt... kuidas seda nüüd öelda. See öö oli KOHUTAV! Mul pole aimugi, mis minu peakeses toimus, kui ma arvasin, et meie kaks pikka inimest mahume oma armsasse Bemmi magama.. ja kuidas seal magada, kui meil polnud mitte midagi pehmet alla panna. Ühesõnaga ärkasin mina miljard korda üles ja tahtsin iga kord nutta, sest küljed olid kanged, kõht oli valus, külge keerata ei saanud oma sümfüüsivalus üldse kergelt.. Elmari jalad surid kogu aeg ära, sest ta on ikkagist 194cm pikk ja meie auto tagumine osa.. noo.. tunduvalt lühem. :D Igatahes pidasime seal kuidagi paar tundi vastu lühikeste uinakutega ja kui oli päikesetõusu aeg, olin ma suu lahti ninapidi õues seda nautimas. Panin mati rannaliivale, Mõnnaka suure pleed-pusa selga ja imetlesin vaikuses. Nii ilus oli! Päike tõusis otse meie juurest ja see oli lihtsalt imeline hetk. 
Mõne aja pärast läksin autosse lootuses esiistmel end kuidagi sisse seada, et natuke veel magada. Ei õnnestunud. Mul oli süda nii paha, kõht nii valus, üldine enesetunne nadi ja peas tiksus ainult mõte pehmest voodist meie kodus. Kui ma siis tegin ettepaneku minna 6.30 väljuva praami elavasse järjekorda ja koju sõita, oli Elmar nõus. Ta ju nägi, kui halvasti ma end tundsin ning halva enesetundega pole kuskil parem kui kodus. 
Nii me siis kihutasimegi praami ootama. Lõpuks saime 8.30 väljuvale praamile ja tulime koju ära. Teel sadamast koju sain natuke magada ja nii läks enesetunne natukene paremaks.. aga üldiselt oli terve päeva ikka väga nadi olla ja magasin vist pool päeva täiesti maha ka. 
Päikesetõus

Meie kaua-oodatud reisike kahekesi kestis üsna lühikest aega ja ei lõppenud üldse nii, nagu me oma vaimusilmas oleksime näinud, aga ühte ma võin öelda - see oli imeline! Ma leian, et inimestel on elus tihtipeale valida, millele nad keskenduvad. Millisele emotsioonile. Me võime ju alati mossitada kõige halva üle, sest seda on tihtipeale kergem leida, aga samal ajal on meil võimalus alati valida hoopis see miski parem, millele mõelda, mida mäletada ja millele keskenduda. 
Ma võiksin jonnida ja kurvastada, et öö autos oli minu jaoks megaraske ja ebamugav või et meie reis ei kestnud isegi 24 tundi, aga ma ei tee seda. Ma ei kavatsegi. See õhtu seal rannas kahekesi oli hindamatu. See oli üks ilusamaid õhtuid minu elus ja ma tean, et mäletan seda igavesti. Ma armastan seda inimest, kelle olen oma kõrvale valinud ja kes samal ajal on ka minu enda kõrvale valinud. Ma olen õnnega koos ja üleeile õhtul veendusin ma selles jälle. Ma valin selle, et mäletada meie väljasõitu Hiiumaale sellistes värvides. Kõige ilusamates toonides üldse. Ma loodan, et teie teete sedasama, kui teil on võimalus valida.

 Vot täpselt nii lähedal me rannale olimegi

Comments