1061 postitust ja 10 aastat hiljem on SUHKRUPRINTSESS ikka siin!

tsau, ma üritan siis uuesti blogi pidad või midagi.. proovin, sest see ei tule mul kindlapeale välja, läheb meelest ja pole aega. Aga ehks üritan nüüd korralikum ollla :)

Suvi on jubaa. Isegi midagi olen jõudnud ära teha. Käisime Ellu & Raksuga Reiu Rockil. suht lahe oli isegi, kestis kaks päeva. Siis elluga tsillasime ns pärnus, sindis ja türil .. nüüd oleme Jaani välja jõudnud. KODUUU !!!! ellu läheb homme ära -.- 28. juuni hakkab mul TPL, kaks nädalat, peale seda tahaks midagi põnevat ära teha :) ehk siis olen suvealgusest siiani elluga koos olnud :A

päikest :a

- 20.juuni 2010

___

Nende eelmiste ridadega alustasin ma oma esimest blogipostitust siin blogis täpselt 10 aastat tagasi 20. juunil 2010. aastal. Ma olin siis äsja saanud 14-aastaseks ja fännasin üle kõige blogisid. Ma lugesin tol ajal mitmeid eestlaste blogisid ja vaatasin Soome ning Rootsi blogisid. Viimaste tekstist ma küll aru ei saanud, aga pildid olid ilusad. Tahtsin ka! Tahtsin ka kirjutada endale. Kirjutada inimestele. Jagada oma mõtteid, tegemisi ja elu. Jagada pilte, mille tegemist ma juba sel ajal armastasin. 10 aastat tagasi poleks ma kunagi uskunud, et Suhkruprintsessi blogist päriselt asja saab, et see välja ei sure ning et ka 24-aastasena pean ma seda blogi, mille nime kõva häälega väljaütlemine on kohati naljakas, kuid samas nii mina ja nii õige. 

14-aastane blogipidaja VS 24-aastane blogipidaja ehk 2010 VS 2020

Siinkohal oleks vist hea kõigile uutele rääkida ja mitte nii uutele meelde tuletada, miks just SUHKRUPRINTSESSI BLOGI?! 

Kui ma kunagi vist 7-aastasena endale MSNi tegin, ei tahtnud ma üldse, et sealne nimi oleks lihtsalt Maris. Niiiiiii igav, eksole! Siis mõtlesin ma pikalt ühte ja teistpidi, et noh, mida huvitavat siis nimeks panna võiks. Nii noorena meeldisid mulle printsessid ja ma meeldeldi oleksin ka üks olnud. "Printsess" üksi aga oleks liiga igav olnud. Mõtlesin sinna juurde lisada midagi, mis mulle väga meeldib. Kommiprintsess? Igav. Roosa printsess? Mmmm.. noup! Suhkruprintsess?! JAA! Tol ajal armastasin ma suhkrut ja võisin seda lusikaga näost sisse ajada. Suhkruprintsess kõlas lihtsalt nii ilusasti ja meenutas mulle neid vanu häid Barbie multikaid, mida aeg-ajalt kanal2 ikka hommikuti näitaks. Otustsatud! 

Mitu aastat hiljem seda blogi tehes ja jälle mõeldes, mida blogi nimeks panna, meenus mulle see lugu. Miks ka mitte, mõtlesin ma. Ma ei kavatsenud ju tegelikult selle blogiga nii kaua tegeleda, kui ma seda tänaseks teinud olen. Aga mis siis! Täna mõtlen, et tegin hea valiku ja miks mitte olla ühel päeval 40-aastane naine ja pidada blogi nimega Suhkruprintsess. :D Okei, ma ajas nii ette ei torma, aga mul pole selle mõtte vastu küll midagi. :D 

Praegu on igatahes lahe mõelda, et minu kohe-kohe sündivat tütart kutsutakse Suhkrutükiks, mis on ju ka selle blogi nimest tulnud. Sobib nii hästi pisikesele printsessile. 

___

Alustan sellest, et kuus päeva tagasi möödus minu blogi avamisest 2 aastat. Mul pole üldse sellist tunnet, et 2 aasta jooksul olen ma veetnud tunde bloggeris postitusi tehes ja eriti veel teiste blogisid jälgides. Igaljuhul palju õnne mu Suhkruprintsessile. 

Vaatamisi on ka kahe aastaga tohutult palju kokku tulnud, mille üle mul hea meel on. Selles täna teid, lugejad!

-26.juuni 2012
___

25. aprill 2019

Blogimise juures on mitmeid asju, mis on ilmselt selle põhjuseks, et Suhkruprintsess tänaseni aktiivne on.
Esiteks see, et mul on võimalus tagantjärele mistahes hetkel meenutada oma varasemaid tegemisi ja vaadata pilte, mida olen teinud ja jaganud. 

Teiseks see tunne, mis tekib, kui on meeletult suur kirjutamise tahe ja lõpuks paar tundi hiljem postitus valmis saab. Kirjutamises on midagi nii terapeutilist ja rahustavat. Ma kirjutan ka päevikulaadset asja käsikirjas ning ka sellega on samamoodi. Kui mõtted kirja saavad, on enesetunne väga hea. 

Kolmandaks see, et tänu blogimisele olen ma tutvunud ja suhelnud nii paljude vingete inimestega. Teised blogijad või Suhkruprintsessi lugejad. Ma armastan seda tunnet, kui olen postituse üles laadinud ja keegi mulle siis kirjutab, et tundis end ühes või teises lõigus ära või avaldab niisama toetust ja motiveerib ikka ja jälle edasi kirjutama. See on hindamatu! Aitäh igaühele teist! 

Neljandana tahaksin märkida selle tunnustuse, mis mulle osaks sai eelmise aasta Eesti Blogiauhindadel. Nimelt see, et 528 inimest hääletas mind esimesele kohale eluliste väikeste blogide kategoorias, on siiani nii uskumatu. Selline tunnustus peale 9 aastat blogimist oli midagi, mis pani mind mõtlema, et kui midagi südamega teha, siis see on just see õige asi. Alati ei pea tulemus tulema hetke või kahega. Võib tulla pika ajaga. Või kas tulemust üldse on alati vaja? Mulle tundub, et pisikesed kolmanda punkti all kirjeldatud märkamised on sama palju väärt, ehk rohkemgi - sest need on nii vahetud, kuid selline suur tunnustus on minu jaoks once in a lifetime asi. Ilus mälestus. Väga ilus!  

2019. aasta juunis Blogiauhindade jagamise üritusel

___

Jätkates rõõmsa ja positiivse noodiga - minu esimene veerand koolis õpetajana on läbi saanud. See läks nii ruttu, et ma ausaltöeldes ei osanud veel arugi saada, kui juba õpilastele ilusat vaheaega soovisin. Nüüd nädalake pausi ja uue hooga edasi. Ma juba nii ootan seda! Kes oleks osanud arvata, et ma nii väga kooli tagasi kibelen?! Mõni aeg tagasi poleks ma seda endast isegi iskunud. Nüüd aga on kõik teisiti. Kui keegi küsib, kuidas mulle tööl meeldib või kuidas mul seal läheb, siis enne kui ma suugi lahti jõuan teha, lähevad mu silmad särama ja näole tuleb suuuuuuuuuur naeratus! Vot nii väga mulle meeldib. Väga tihti avastan end mõtlemas jälle oma tööle, õpetamisele ja tundidele. Mida veel paremini saaks teha? Kuidas ma saaks selle veel huvitavamaks muuta? Kuidas õpilasi veel rohkem motiveerida? Kuidas, mida, milllal.. Ma võin elus esimest korda julgelt ja ausalt öelda, et ma ootan tööpäevi ja ma tahan hommikul kell 6 tõusta, et siis kooli jalutada. Ma tõesti-tõesti tahan! Ja nagu Elmari ema mulle ikka ja alati ütleb: "järelikult see on siis sinu jaoks!" ja ma olen sellega 100% nõus!
- 21.oktoober 2017

___

5. juuni 2019

Mõtlesin, et postituse lõpetuseks oleks hea panna kirja, kuidas teie minu blogi kirjeldaksite. Selleks küsisin Instagramis (@mariskurvits) teie käest just sellise küsimuse. Väga paljud vastused klappisid ja tegid mu südame soojaks, sest just need on need emotsioonid, mida ma tahan edasi anda: siiras, armas, särav, helge, aus, ehe, sooja emotsiooniga, sisukas, rõõmus, avatud, südamlik, kaasakutsuv, positiivsusele rajatud. Just see viimane on midagi, mis mu postitustega kaasas käib üsna taotuslikult. 

Kaks inimest kirjutasid ka seda, et "vahepeal tahaks muud ka, aga eks iseüks ise valib, mida ta kajastab" ja "natuke liiga roosiline?" Ma tean seda hästi ja meeleldi seletaksin korra, miks see nii on või kuidas mina seda näen. 

Ma ei taha kunagi tekitada inimestes halba emotsiooni. Ma ei osale ega võta blogis sõna suurtes vaidluskohtades, draamades ja mahategemistes. Ma ei taha. Ma tahan, et minu blogi oleks see koht, kuhu tullakse rõõmuga ja lahkutakse sama hea või veel parema emotsiooniga. Ma ei hakka iial rajama oma postitusi üles teemadel, mis kedagi koormaksid, eriti mind ennast. Ma leian, et maailmas on lihtsalt liiga palju sellist emotsiooni ja ma valin seda ise mitte edasi anda.
Ma tahaksin arvata, et ma ei ole jaganud ainult oma häid mõtteid, vaid tegelikult olen tunnistanud mitmetel kordadel ka seda, et minu elu ei ole samamoodi alati suhkrune ja roosiline. Kellegi elu ei ole. Olen seda väljendanud nii tööst kirjutades (oeh, kui raske ja pisaraterohke võib see vahepeal olla!:D), oma rasedusest rääkides (meeletud iiveldused, kaasnevad nahaprobleemid või mega sümfüüsivalu) ja ka niisama elust pajatades (alles eile vanu postitusi lugedes leidsin mitu sellist, kui lihtsalt olin paha tujuga siia tulnud ja öelnud ausalt, et täna ei ole minu päev või kui raske oli tegelikult aastaks maale tagasi kolida või olla Elmari kaisteväes oleku ajal). Ma ei ole kunagi väitnud, et minu elu on ainult roosa ja suhkur ja magus. OOOOO EI! Kaugel sellest. Samas ma usun, et ka kõigest sellest rääkides saan ma valida oma tooni, suhtumist, sõnavalikut ja seda, millises vahekorras ma nendel teemadel peatun teiste teemade keskel. Näiteks alles ükspäev mulle tundus, et mu elu on nii kurb, sest ma tegin endale nuudleid, aga tass oli liiga kuum, et seda käes hoida ja laud liiga madalal, et ma saaksin oma suure kõhuga sinna peale kummardada ja nuudleid süüa. Siis ma nähvasin Elmarile, kes mind aidata üritas, hakkasin nutma ja mossitasin terve õhtu mitu tundi üksi teises toas. :D Ega raseda naise elu kerge pole, haha. 

Kokkuvõttes tahaksin ma veelkord öelda suure aitäh kõigile, kes minuga on, Suhkruprintsessi blogisse ikka ja jälle uue postituse ilmudes ära eksivad ja mulle aeg-ajal kirjutavad, kaasa elavad.
See siin ei ole minu elu ilustamine vaid teadlik valik, mida ja kuidas ma jagada tahan ja millist emotsiooni maailmaga jagada soovin. Kui mul on valida hea ja halva vahel, valiksin ma iga kell selle esimese. Palun ärme pese avalikult musta pesu, ütle kellelegi avalikult halvasti või arvusta neid, sest see teeb haiget ka tugevamatele. Oma arvamuse (ja tegelikult ka tunnete) avaldamine internetis ei ole minu arvates alati vajalik tegevus, vaid peaks olema väga läbimõeldud. 

Be good. Do good! 

Maris

Pildistas imeline Carolina Kokk