31. MAI: 30+0 ehk beebipostitus

Oeh. Kas keegi oskaks mulle seletada, kuidas on see võimalik, et eile oli 13. detsember 2019, kui ma sain rasedustestilt positiivse vastuse (nädalaid oli siis umbes viis ja natuke peale), ning päev hiljem on 31 mai ja minu kõht on kasvanud juba 30 nädalat?! 7 nädala pärast on Suhkrutükk juba sündimiseks õigeaegne ning maksimaalselt 12 nädala pärast, kui mitte varem, hoiame teda juba oma kätel ning ilmselt ei saa temalt sekundikski silmi. Kuhu see aeg on lennanud? Üks app mu telefonis ütleb, et praegu on kõhubeebi umbes 1,5kg ja 40 cm! 

Eelmine beebipostitud oli üheksa nädalat tagasi (loe SIIT!) ja mina veel mõtlesin, et tüütan teid selle teemaga nii ära. Raseduse viimased nädalad on olnud hoopis teistsugused võrreldes üheksa kuu esimese poolega. Iiveldus kadus esimese trimestriga ja tagasi pole tulnud, samamoodi on kadunud igasugused isud, mis vahepeal kimbutasid. Praegusel hetkel need märgid, mis peale suure kõhu mulle meelde tuletavad, et ma last ootan, on sümfüüsivalu, vajadus vahepeal sügavalt sisse ja välja hingata, megaaeglane liikumiskiirus (võid mind võrrelda teoga) ja no muidugi see, et mitte miski mu riidekapist mulle enam selga ei sobi. :D 

Sümfüüsivalu on mind kimbutanud juba umbes 10 nädalat - vahel rohkem ja siis jälle natukene vähem. Üldiselt sinna suurt midagi teha ei saa, nagu mu ämmakas ütles, vaid lihtsalt ära kannatada, sest "tita surub liiga alla." Ainuke soovitus, mis võib, aga ei pruugi valu vähendada, on bandaaži kandmine. Ma ise pole seda miskipärast ikka veel suutnud ära tellida ja apteekidest seda küsides pole neid kunagi kohapeal olemas olnud. Kui kellelgi on ka sümfüüsivaluga ja selle leevendamisega kogemusi, siis võite mulle kirjutada, äkki on tegelikult veel midagi, mis aitaks?! Netiavarustes ringi otsides olen leidnud ainult selliseid leevendusviise, mis mind aidanud pole: magada padi põlvede vahel, pükse/sokke jalga pannes istuda voodi peal, mitte proovida ühel jalal seistes hakkama saada või hoopis sirge seljaga käimine.. 

26+2

Googeldasin just kiiresti, et kui kiiresti tigu päriselt roomab, et siis enda kiirusega võrrelda, aga vastust nagu ei leidnudki. Küll te aru saate, mis ma öelda tahan - ma ei jõua enam üldse kiiresti kõndida! Ilmselt on see seotud ka sümfüüsivaluga, mis kimbutab ka kõndides, mitte ainult kõhu suuruse või lisakilodega. Ükspäev käisime näiteks Elmariga poes. Proovisin alguses tal rõõmsalt (ja tema tempos) järel kapsata, kuid ühel hetkel ma lihtsalt väsisin nii ära, et Elmar naeris, et kas ma väsisin poole sammupealt nii ära.. :D Jah, väsisin! :D Samamoodi niisama väljas jalutamas käies tundub, nagu oleksin ma läinud loodust nautima, mitte näiteks kiiresti poodi, sest käin praegu rohkem nii, nagu oleksin juba eakas naisterahvas: käed seljal koos ja uurin vaikselt, mis paremal või vasakul toimub. Igatahes tean, et peaksin end palju rohkem õue jalutama vedama. Ma olen mõnda aega mõelnud, et eriti lahe oleks, kui ostaksin endale ühe spordikella, mis loeb samme, läbitud vahemaad, mõõdab und, oleks veekindel ja näeks sealjuures ilus välja ka. Mulle ei meeldi need piklikud kandilised kellad, mis näevadki välja nagu SPORDIkellad, aga just need, mis on ilusad ja ümarad ja tunduvad nagu tavalised käekellad olevat. Kui kellelgi on selline, mis lisaks loeks samme ka tulevikus vankrit lükates, ja kiidab seda taevani, siis soovita mulle ka! Hiljemalt augustis tahaks endale küll ühe sellise kingituseks osta. 

Nüüd tuleb see teema, millest ma üldse kirjutada ei tahaks, aga samas nagu tahan kah. Kaal. 

Mäletan hästi, et kui alles aastake tagasi oli 18kg alla võtnud ja nägin enda arvates (eriti täna neid pilte vaadates) megahea välja, siis mõtlesin, et kui mina kunagi lapseootele jään, siis saab minust kindlasti see naine, kellel on see ilus belly-only-pregnancy. Nali on minu kulul, sest nii kohe üldse ei läinud. Kaugel sellest. Praegu olen ma seal punktis, kus ma ise näen, et see, mis mulle peeglist vastu vaatab, on kõike muud kui suur kõht: suured kintsud, suured käevarred, paksud põsed ja nii edasi. Kuna ma olen kaaluga võidelnud ja võitnud ja jälle võidelnud juba aastaid, siis on see teema eriti tundlik ja teeb mind tegelikult praegu üsna ebakindlaks. Kuigi ma tean, et kõik see on millegi imelise nimel, siis tegelikult ma ju tean ka seda, et need lisakilod on tulnud ikkagist ka nendest šokolaaditahvlitest, mida ma pole suutnud käest panna või muudest asjadest, mis lausa karjuvad "KALORID!"

Eile õhtul mõtlesin proovida oma raseduseelseid teksapükse, et näha, kas need mul üldse üle varvaste tulevad. Tulid. Tulid kohe täiesti üles välja, nagu poleks ma grammigi juurde võtnud. Tegelikkus on aga see, et eks need +14 lisakilo karjuvad mu peas endiselt iga kord, kui ma peeglist möödun või riidekapi ukse lahti teen. Ainukeseks valguskiireks on mul praegu see, et linna elama kolides on mu toitumine läinud ainult paremaks ja kaalu enam juurde tulnud ei ole. Siin elades suudan ma kordades paremini kontrollida seda, et ma sööksin normaalsetel kellaaegades tervislikumaid toite ja ei näksiks kogu aeg. Kuigi tean, et beebi veel kasvab tublisti järgneva kahe kuu jooksul ja kaal kindlasti veel tõuseb, saan ma tegelikult teha täna paremaid valikuid meie mõlema jaoks, et see kaal ei tõuseks meeletust rasvaprotsendi arvelt. Ühesõnaga proovin ma iga päev olla natuke parem mina, natuke rohkem õigeid toiduvalikuid teha ja natuke vähem stressata. Õnneks on mul vedanud sellega, et Elmar pole iial öelnud ühtegi kommentaari mu kaalu suhtes, vaid on igati toeks nii hetkedel, kui ma olen selle üle natuke kurb ja ka hetkedel, kui mõtlen, mida head ja tervislikku järgmiseks toidukorraks teha. Ma ei kujutaks ette, et elaksin kellegagi, kes pidevalt kaalu ninaalla hõõruks või tobedaid märkusi teeks. Ükski inimene ei vääri seda. 

Kui palju teie oma rasedustega juurde olete võtnud, kes te seda postitust loete ja emad olete? Kas teid tabas mingil hetkel ka pisike kurvastus selle üle või olite võiduka lõpuni uhkes rasedussäras, ega stressanud selle üle üldse? 

 29+2 ehk minu 24. sünnipäev 

Täpselt aasta tagasi, kui olin saavutanud -18kg ja olin endaga ülirahul...

Beebid tavaliselt tulles ei hüüa. Ma arvan, et enamus meist teavad selliseid lugusid rääkida või on kuulnud kellegi kogemust, kus beebi sündis enne tähtaega. Meiegi beebigrupis on esimene augustibeebi juba ilmavalgust näinud ja seda umbes 8 nädalat varem kui arstid määranud olid. Igatahes leian ma, et parem olla varem valmis kui see, et beebi otsustab tulla ja mul poleks olemas isegi asju, mida haiglas vaja võib minna. Seega proovin ma juunikuu jooksul soetada ära nii haiglakotti vajaliku kraami ja üht-teist veel koju ka. Peale juunikuud on ju ainult viis nädalat veel jäänud määratud tähtajani ja raudselt on asju, mis alles siis plahvatavad, et oleks vaja osta. 

Igatahes ladusin ma eile õhtul voodile välja kõik riided, mille Suhkrutükile juba ostnud oleme ja panin kirja, mida ja mis suurustes meil olemas on. Mulle tundub, et riietest oleks vaja soetada veel midagi soojemat selga ja siis juba tegelikult ongi kõik. Reaalsus on muidugi see, et ilmselt jõuan ma veel mitu ilusat asja osta, mida vaja ei ole, aga lihtsalt tahaks, sest need on niiiiii armsad! Jätke palun see üleostmise rõõm esmakordselt emaks saavale Marisele, sest see tõesti teeb meele heaks. :D Küll ma hiljem need edasi annan, kui kõike kanda ei jõua ja nii ise oma ämbrid läbi astun. Tegelikult on paljude asjadega nii. Beebigrupis just ka üks naine kirjutas, et laske meil osta mõttetuid asju, mitte ärge iga ostu peale öelge, et seda ja seda ja seda pole sul küll vaja ja ilmselt beebi ei tahagi seda. Esiteks on ju kõik lapsed erinevad ja teiseks see, mis ma juba eelnevalt mainisin. 

 Järgmisel nädalal peaks saabuma lõpuks ometi ka meie vanker ja turvahäll, mille tegelikult juba märtsis tellisime. Eriolukorra tõttu aga on tarne üle kuu aja pikenenud, kuid pidavat siiski juuni alguses saabuma. Ma ei jõua ära oodata! Ostmata on meil veel kummut, kuhu beebiasjad mahutada, vann ja veel mõned asjad. Voodi on meil olemas ja ootab meid maal Elmari toas, et selle suve keskel linna võtaksime ja kokku paneksime. Juuni lõpus on meil plaanis minna ka MONAga pildistama, et jäädvustada ilusatele piltidele ootusaja lõpp ja... jah. Ongi vist tegelikult kõik. Kindlasti kavatsen ma veel surfata mõnes blogis, kes on põhjalikult kirjutanud näiteks oma haiglakoti sisust või muudest asjadest, mida beebile vaja oleks. 

Eelmisel nädalal, kui hakkasime magama jääma, oli Suhkrutükk jälle väga aktiivne. Palusin Elmaril kohe käe kõhule panna, et ta ka tunneks, kui tugevasti see tšikk seal kõhus möllu paneb. Muidugi siis ta enam ühtegi liigutust ei teinud. Natukese aja pärast Elmar sosistas midagi ja pani oma pea mu kõhule.. ja sai kohe tugeva löögi vastu põske.. ja nii kolm korda järjest! See oli superarmas ja Elmar oli ka nii õnnelik. Lõpuks ometi sai tunda seda, millest ta kaitseväe lõpunädalatel ilma oli jäänud. 

Aga tsau, palju magusaid arbuuse teile ja kohtume juba varsti jälle!