2. MAI: lemmikkuu rõõmud ja natuke distantsõppest läbi õpetaja silmade

May 02, 2020

2. MAI: lemmikkuu rõõmud ja natuke distantsõppest läbi õpetaja silmade

Minu elukene veereb praegu üsna kenasti ja ma naudin täiel rinnal pisikesi rõõme, mida elul mulle pakkuda on. Näiteks vaatan ma iga päev suure rõõmuga kaskesid, mis mulle aknast paistavad ja ootan, et iga päevaga need rohelisemaks muutuksid. Praegu on küll terve heki peale ainult mõne üksiku kase tipp õrnalt rohetav, aga mulle piisab, et naeratus suule ilmuks. Teine asi, mis mu elu praegu rõõmsamaks teeb, on ilmateade. IPhone omanikud teavad, et ilma näitavas appis näeme peale tänase veel järgneva üheksa päeva ilma, eksole. Tänase seisuga ongi see üheksas päev sellel nädalal, millal Elmar reservi saab... ja kui juba iPhone app seda näitab, siis on ikka vähe aega küll oodata jäänud. Veel tegi mind hullult rõõmsaks see, kui kirjutasin oma lemmikfotograafile MONAle, et tahaksin tema juurde aega kinni panna ning tema esimene vastus oli see, et ta vaikselt lootiski, et tema juurde läheme varsti. Me küll käisime Elmariga MONA juures pildistamas 2016. aasta novembris, aga klappisime nii hästi, et vahepeal pole kellegi teise juures käinud ka, vaid ikka ja aina tema töid imetlenud ja tegemisi jälginud.

Enne, kui kuu lõpp toob kaasa suuremate rõõmude nautimise, näiteks kolimise, reservi ja sünnipäeva, olen ma täiesti rahul ka nende eelnevate asjade üle. Tänase päeva tipphetkeks oli näiteks see, et sain lõpuks ometi kontrollitud kõik õpilaste kirjandid, mida on arvutis palju raskem teha kui paberil ja ühe kirjandi hindamisele ning tagasisidestamisele läheb korduvalt rohkem aega.. ja mul oli neid kirjandeid 57!

Tegelikult ehk paneksingi kirja mõned read distantsõppe kohta, mida on olnud juba seitsme nädala jagu. Kui ma jälgin meediat, loen erinevaid kommentaare ja arvamusi, on mulle jäämnud mulje, et hästi paljud inimesed arvavad, et õpetajatel on praegu mini-puhkus. Justkui tööd teeksid nad minimaalselt ja tšilliksid niisama õues vaikselt pihku itsitades, et õpilased peavad palju vaeva nägema, aga nemad vaid kirjutavad ekooli õppimise ja löövad arvutil klapi kinni. Omast kogemusest võin ma öelda, et tegelikult on asi nii kaugel sellest, et seitse nädalat tagasi poleks ma isegi osanud arvata, et distantsõpe saab olla nii aeganõudev ja tegelikult raske kõigi osapoolte jaoks. Ma tean, et õpilastel ja vanematel on keeruline, aga praegu ma keskendun distantsõppele enda ehk õpetaja silme läbi.

Näiteks eelmisel pühapäeval võtsin oma kooliasjad kaenlasse ja läksin vanaema juurde suvemajja tööd tegema, et natuke värskes õhus viibida. Kuigi tuul oli üsna jahe ja sõrmed kippusid külmetama, veetsin ma seal viis tundi ja sain selle ajaga ette valmistatud vaid esmaspäevased tunnid ja vist mõne veel lisaks. Tegelikult plaanisin ma ka õpilaste töid parandada, aga näed, sel päeval nendeni ei jõudnudki.

Kuigi ma olen viimaste nädalate jooksul jõudnud binge-watchida Netflixi Love is Blind ja Too Hot to Handle sarju või magada natuke kauem kui tavapärase äratuskellani kell kuus hommikul, et tähenda see absoluutselt seda, et ma teeksin praegu vähem tööd. Vastupidi. Mulle tundub, et ma pole iial varem olnud nii süvenenud, nii palju õpilastele olemas ja nii palju aega töö alla pannud.

Tegelikult võib öelda, et ma olen tööst eemal vaid selle aja, kui ma rahulikult oma und üritan välja magada ja ignoreerida fakti, et ma ärkan mitu korda öösel tugeva sümfüüsivalu tõttu, mida Suhkrutüki asend tekitab, kui ma üritan surevate puusade tõttu külge keerata.

Kohe päris distantsõppe alguses otsustasin ma, et kavatsen õpilastele olemas olla iga kell, kui nad mind mistahes põhjusel vajavad. Kuna mu telefon on mul alati lähedal ja teavitused sisse lülitatud, näen ma tavaliselt kohe, kui keegi mulle kirjutab või meili saadab. Seega ei ole minu töö ainult kaheksast kolmeni, vaid ärkamisest uinumiseni. Kui õpilane mulle kell kümme õhtul kirjutab, et uurida, kuidas mingit ülesannet teha, siis ma talle kohe selle ära seletangi. Kui keegi kirjutab õhtul kell seitse, et ta ei saa ekooli sisse, siis samal ajal lähen ma ekooli ja saadan talle õppimise eraldi, et ta saaks seda tegema hakata. Kui ma teen kogemata silmad lahti kell viis hommikul ja kella vaadates märkan, et õpilane on minult oma hinde kohta küsinud, siis tegelikult ma vastan talle isegi sellel samal ajal kell viis hommikul. Ma tean, et oma aega peab väga hästi planeerima ja läbi põleda on võimalik, kui ei oska tööd ja eraelu lahus hoida, leian ma, et kõigil on raske. Väga raske! Vähim, mida mina teha saan, on olla olemas. Ja kui see tähendab olla olemas peaaegu 24/7, siis nii ongi. Kuna õpetajana töötan ma veel vaid loetud nädalad, siis tahan ma panna sellele sellise punkti, mille üle ma saan uhke olla ja teada, et olen endast kõik andnud, et õpilased ei peaks end oma mures üksi tundma.

Kui praegu rääkisin ma jooksvatest küsimustest, probleemidest ja nendega tegelemisest, siis väga suure aja võtab enda alla ka ainuüksi ekooli täitmine, tundide planeerimine, õpilastele arusaadavalt ülesannete tegemise lahtikirjutamine ja hiljem saadud tööde tagasisidestamine.

Tööd on rohkem kui varem ning kui kasvõi üks õpetaja satub seda postitust lugema, siis minu suur kummardus sinu ees ja ma loodan väga, et sinu tööd hinnatakse! Ma tean, et saame hakkama ja ma ei kahtlegi selles, et oled olnud oma töös suurepärane kogu selle raske ja teistmoodi aja keskel.

Kuna homme lubab Jaanis 16 kraadi sooja, siis kavatsen jälle kogu kupatusega vanaema juurde aeda tööd tegema minna.

Täna sattusin Instagramis kerides otsa ühele pildile, kus oli hüsteeritsev inimene koos kirjaga stiilis "mina siis, kui keegi kirjutamise asemel helistab." No see olen täiesti mina! Mulle üldse ei meeldi, kui mulle mistahes põhjusel helistatakse. Tavaliselt. Eile näiteks aga väga meeldis, kui Elmar üle pika aja seda tegi ja sain temaga lihtsalt niisama jutustada. Ta isegi ütles, et mul hääl tundub nii muutunud olevat, et ta juba tahaks koju tulla. Kuigi me temaga iga päev kirjutame, siis eks rääkimine on ikka natuke teine. Sain talle vahetult kirjeldada seda, milliseks jõuliseks beebiks meie Suhkrutükk kõhus kasvanud on ja kuidas ta endast pidevalt märku annab. Sain kuulda, kuidas Elmari järjekordne (mulle tundub, et juba sajas) nädal metsas möödub ja mis nad seal teevad. Mõtlesime, et kui Elmar reservi saab, siis ehk võiks panna kirja ka mingi põhjalikuma selleteemalise postituse, mis te arvate? Ehk on huvilisi, sest ma tean, et nii mõnigi tore inimene leidis tee minu blogisse aasta tagasi, kui esimest korda kirjutasin, et Elmar peab ootamatult kaitseväkke minema. Seda postitust saab lugeda SIIT!

Viimasel ajal olen ma sattunud rohkem jalutama kui varem raseduse ajal (ja ka rohkem kordi külmkapi juurde, aga see selleks, haha) ja täitsa naljakas ikka, kuidas mitte-rasedana ikka üldse ei suuda aru saada sellest, kui raske suure kõhuga kõndida olla võib (ja mul on veel kolm kuud aega kasvada). Näiteks ühel päeval viisin auto rehvivahetusse ja otsustasin kodus ootamise asemel hoopis tunnike lähedalasuvas metsas jalutada, et siis hiljem suverehvidega auto haarata ja koju põrutada. Mõeldud-tehtud, ainult et natuke enne teekonna lõppu tundsin, et hammustasin vist liiga suure tüki. Nii ma siis seal olingi, peaaegu 5km kõnnitud, kiirus võrreldav teoga, teesklemas, et huvitun ümbrusest rohkem kui seda päriselt tegin. Ma lihtsalt enam ei jõudnud ja seda tunnet pole vist võimalik kuidagi kirjeldada. Samamoodi on kõht tunda andnud nendel jalutuskäikudel, kus empsiga paaril korral käinud oleme. Emps on mul teadatuntud looduse ja pikkade matkade fänn, et kohe kahju hakkas temast, kui mõnel korral oma tempot mitu korda aeglustama pidi, sest noh.. mina oma kõhuga olin temaga kaasa roninud, hahha. Õnneks tal selle vastu midagi pole olnud ja on teinekordki mind kaasa kutsunud.

Juba ütlesin Elmarile ka, et ta võib õnnelik olla, et kui nüüd temaga jalutama minna soovin, on meie teekonnad umbes sada korda lühemad ja kõnnikiirus minimaalne. Nii saab ta ka peale oma tööpäeva minuga õue tulla ega pea kartma, et ma järsku liiga pika ringi meile planeerinud olen. Selle asemel saab ta vist rõõmustada ka selle üle, et pikad jalutuskäigud asenduvad hoopis pikkade küpsetusõhtutega, sest meil saab lõpuks ometi oma uues (üüri)kodus olema ahi, mida meil eelmises lausa kaks aastat polnud! Arvake, kui õnnelikud me selle üle oleme?

Lõpetuseks aga loodan, et teil oli üle pika aja jälle tore siia sattuda ja natuke lugeda. Ma ise arvan, et see kuu kohtume veel!