18. MAI: Kolimisest, kollastest juustest ja lendavatest köögirätikutest

Isegi kui Elmar on nüüd reservis ja minuga päeva esimese poole kodus olnud, siis olen ma täna terve päeva siia kibelenud. Ma ootasin kohe seda soont, et vot, nüüd lähen ja jutustan seal blogis ka natuke. Mul on peas nii palju erinevaid ja lühemaid teemakesi, mis ma nüüd siia kirja kavatsen panna, et pikemad teemad peavad natuke veel ootama. Kindlasti on mul plaanis kirjutada pikemalt ajateenistuse kohta ja sellest, kuidas need 11 kuud siis meie jaoks möödusid (kaasan kirjutamisel Elmarit ka kindlasti!); veel on plaanis kirjutada beebiootuse 5.-6. kuust ehk teisest trimestrist ja lõpuks ka oma kolmest tööaastast õpetajana. Tundub, et on, mida oodata. 

Ma arvan, et paljudele teist ei tule üllatusena, et kolm päeva tagasi oli see päev, mida ma olin juba 11 kuud oodanud. See päev, kui Elmar sai reservi ja me kolisime tagasi linna. Täpsemalt öeldes elame nüüd Laagris ühes ilusas rajoonis, kus rõdult on otse vaade metsatukale (mida juba täna õhtul avastama läheme, sest seal tundub olevat mõnus jalutuskoht), lähedal kõikvõimalikud toidupoed, lasteaed ja mänguväljak. Ma olen praegu nii rahul selle kohaga ja kuulnud väga palju head ka siin elavatelt inimestelt (või neilt, kelle tuttavad elavad siin). Kuna selle rajooni majadel on hästi iseloomuliku arhitektuuriga rõdud, siis pole mul olnud vaja rohkemat, kui jätta ühele pildile pisike osa rõdust, et mitmed inimesed selle koha ära tunneksid. :D 

Kuidas me selle koha üldse saime? Tegelikult on meil üürileping olnud juba kaks kuud ja esialgne plaan oli tulla mul üksinda siia juba märtsi keskel. Kuna aga eriolukord aina kestis, ei julgenud ma lihtsalt veel kolida. Kuna korter on aga väga ilus, rõdu on väga suur (meie kaks unistust olid suur rõdu ja vann - viimast kahjuks ei saanud) ja asukoht imeline, ei tahtnud me seda pakkumist maha magada ja otsustasime juba märtsis lepingu sõlmida. Kuulutuse leidsime juhuslikult Facebookist. 

Kui esimesel päeval oli Sultan üsna segaduses ja karjus palju, siis iga hetkega on näha, kuidas ta aina rohkem harjub, tugitoolis mõnusalt end kerra keerab ja järjest rohkem mängida tahab. Esimesel päeval näiteks ei huvitanud teda isegi tema lemmikmänguasi. 

Kuhu ma nüüd oma kolimisjutuga jõuda tahtsingi? Tegelikult ma ei teagi, aga räägin teile ühest naljakast asjast ka, mis meil siin kolme päeva jooksul juhtunud on. Nimelt kui me reedel kolisime ja asju lahti pakkisime, pesime veel üle ka kõik köögiasjad enne kappidesse panemist. Peale seda panime rõdu äärele kolm köögirätikut kuivama ja muidugi unustasime need kogu ööks sinna. Hommikul oli kolme asemel kaks ja seda kadunukest polnud raske leida. Kui korraks rõdult alla vaatasime, nägime meie toredat reisiselli alumise korruse terrassil lebamas. Nii nuktralt oli teine seal läbimärg. Kuna aga esimese korruse terrassid on avatud, ei tahtnud me minna õue ja siis seda rätikut sealt ära võtta. Kõrvalmaja akendest seda vaatepilti nähes oleks kindlasti tundunud, et suvalised inimesed lähevad kellegi alalt midagi võtma. Otsustasime, et las see rätik olla ja ju visatakse see lihtsalt minema.
Teine sarnane asi juhtus täna öösel minu sokkidega. Jätsime pesuresti ööseks rõdule ja hommikul olime kahe soki võrra vaesemad. Ka need olid kuidagi öösel minema jalutanud ja lebasid kenasti õues murul (õnneks mitte enam kellegi terrassil). Kuna meie köögirätik oli ka veel samas kohas oma peremeest ootamas, käis ja korjas Elmar vaesed vanemateta asjad õuest ära ja edaspidi kavatseme osta pesulõksud, et majaelanikud ei näeks hommikul päikese asemel õue vaadates võõraid sokke. :D 

Ma olen nii suur lillede ja taimede fänn, aga kahjuks nemad minu fännid küll pole. Eelmises korteris õnnestus mul isegi kolm kaktust rivist täiesti välja lüüa. KAKTUST! Seekord ehk õnnestub paremini? :D Igatahes saime Jürilt ja Dianalt esimeseks soolaleivaks juba potitaime ja ma olen niiii õhinas! /// Kui peiks on 11 kuud kodust ära ja lõpuks ometi saabus üle peaaegu aasta jälle see hommiku, kus olime omas kohas ja saime koos hommikusööki teha - imeline! 

Täna hommikusöögi ajal hakkasin mõtlema, kui imelik ikka üks inimene olla saab. Ennast pidasin silmas. 

Kuna ärkasin natuke enne Elmarit ja eile jäi meil jutt, et mina teen hommikusöögi, tahtsin ma kohe suure hurraaga ärgates pannkooke tegema hakata. Kuna pannkoogupulbritele on vaja ainult vett lisada ja just poest ostetud pannkoogijahu olen ma viimati pannakate tegemiseks kasutanud, proovisin ka isetehtud tainast veega teha. Noh, teate ju küll: muna, suhkur, jahu.. ja vesi. Kuna piima me muidu ei joo, siis seda meil kunagi kodus niisama pole. See tainas tuli aga täielik katastroof ja nii läks Elmar ikkagi ärgates poodi piima tooma ja minu üllatus talle jäigi ainult minu mõtetesse. 

Siit tuleb ka minu mõte selle kohta, et miks ma imelik olen. Nagu ma mainisin, siis me piima niisama ei joo ega osta. Minule näiteks piim isegi ei maitse. Kohe üldse mitte.. aga selle juures on üks "aga". Nimelt ma A R M A S T A N piima juua pannkookide kõrvale. Sel hetkel tundub, nagu maailmas poleks paremat jooki olemaski. Kuidas saab olla nii, et üks jook on ühel hetkel nii imeline, aga igal teisel hetkel hakkab täielikult vastu? Veider.. :D 

Aga veel pannkookidest rääkides, siis küsisin ma täna Instagramis inimestelt, et mis on nende salanipid, millega pannkoogid väga head tulevad. Ma sain nii palju lahedaid ideid, mida ma kunagi katsetanud pole ja millest isegi kuulnud mitte. Kirjutan mõned neist teile siia ka - ehk keegi leiab veel mõne vinge mooduse pannakaid teha. Üks nipp oli näiteks tainasse mullivee lisamine, mis pidi koogid megaõhuliseks ja mõnusaks tegema. Veel polnud ma kuulnud, et pannkooke tehakse jogurti või hapukoorega. Mitmed lisavad tainasse sulatatud võid, soodat ja väga paljud kasutavad erinevaid taimseid piimasid. Munavalge eraldi vahustamine ja siis tainasse lisamine oli ka päris populaarne vastus. Minu vanaema teeb ka alati nii ja see toimib - tema pannkoogid on alati ideaalsed! 

Muideks, kas sa teadsid, et eesti keeles soovitatakse kasutada sõna TAINAS, mitte aga taigen?! 

 Tegin ühe pannkoogi valmis veega tehtud tainaga ja keerasin kohe pliidi kinni, et piim ära oodata, mille Elmar poest tõi. Asi paranes KOHE!  Kuigi mõni inimene Instagramis kirjutas, et tema teebki ainult veega, siis minul nii küll ei õnnestunud.. 

Ma olen nii õnnelik, et lõpuks õmeti saan ma homme minna juuksurisse oma juuksehaldja Anna juurde. Linnas elades käisin ma alati tema juures ja maale kolides kaks korda ühes Rakvere salongis. See kogemus, mis ma sealt sain, pani mind Annat veel rohkem hindama ja teadma, mis on kvaliteet. 

Rakvere kogemus oli selles mõttes huvitav, et ega ma esimsest korrast ei õppinud, et ei peaks sama juuksuri juurde tagasi minema, vaid mõtlesin anda talle veel ühe võimaluse. 

Esimesel korral käies tahtsin lihtsalt juukseid heledaga triibutada terve pea ulatuses. Värv oli lõpuks väga ilus külm blond, seega selles osas olin ma hullult rahul. Millega ma aga rahul ei olnud, oli see, et triibud algasid umbes 1-2cm juurest ehk peale juuksurit oli juba tunne, nagu need oleksid välja kasvanud. Pea pesemine oli ka natuke SPA kogemuse moodi, sest peale juuste oli märg ka mu kael, nägu ja pluus. Selline kummaline rahmeldamine käis ja vett lendas ja voolas igasse ilmakaarde. 

Kuna aga värv oli väga ilus, mõtlesin anda juuksurile uue võimaluse ja sel korral lihtsalt mainida talle, et ta ikka värviks kohe juurest alates. Seda mainides ütles ta, et muidugi, justkui oleks see nii iseenesestmõistetav, et ta alati juurest alates värvitööd teeb. Ma vahepeal isegi keset värvimist küsisin, kas ta ikka teeb nii. Jaatas ja näitas värvitud salke. Okei. Lõpptulemus oli aga sel korral k o h u t a v! Mu pea ja salgud olid täiesti kollased! K O L L A S E D! Kas tänapäeval keegi üldse käib kollase blondiga ringi? Lisaks olid juuksed umbes veerand-poole pea ulatuses altpoolt triibutamata ja ka külgedel oli ainult 1 salk tehtud. Lisaks sain hiljem kodus aru, et peale vaadates oli näha, kuidas iga salk oli erineva laiusega ja see nägi päris nukker välja. Hiljem natuke maad uurides sain aru, et selline asi polnud esmakordne ja ka minu kogemus jõudis salongi juhatajani. Ma ei saa nuriseda, sest võrreldes Tallinna hindadega oli seal väga odav, aga jah, see kvaliteet... Ma ei tea isegi, miks ma ei taibanud kohe asja uurida sellelt juuksurilt, aga ma arvasin, et ehk on seal lihtsalt halb kollane valgus ja päriselt ei saa ju nii hull asi olla. Aga sai! 

Ma ei suuda uskuda, et mul on juba järgmisel teisipäeval sünnipäev! Kuhu see aeg küll lennanud on? Ma ei suuda uskuda ka seda, et Suhkrutükk on juba 28 nädalat mu kõhus kasvanud ega ka seda, et ma olen juba kolm aastat õpetajana tööd teinud. Ma olen nii kurb, et see kevad pidi nii eriolukorraga lõppema, sest mul jäi klassiga nii mitu toredat asja tegemata.. aga samas on see e-õpe olnud kuldaväärt kogemus kõigile. Kasvõi selles mõttes, et rohkem hinnata tavapärast koolikorda ja ühiskonna toimimist. Paar nädalat veel ja siis saab juba tööle head aega öelda. Mitu inimest on mult küsinud, kas ma jään juba puhkusele, aga ei. Selle kooliaasta teen võiduka lõpuni ja dekreeti lähen alles kuu enne tähtaega ehk juuli alguses, hehee.

Nüüd aga lasen teid pilte uudistama ja loodetavasti kohtume juba varsti jälle. Meie hakkame nüüd Ott Tänaku filmi vaatama, sest Telia tegi meile ässa diili, millega saame nüüd iga kuu ka kahte filmi tasuta vaadata. Elmar on küll suur Oti fänn ja filmi juba kinos esilinastusel näinud, aga mina veel pole. 

 Naljakas on mõelda, kuidas alles mõned nädalad tagasi ma olin nii mures, et mu kõht pole veel sama suur, kui on beebigrupis teiste naiste omad. Täna on aga kõht juba paras pirakas, et ilmselt veel viimaseid päevi saan oma soojema jope eest kinni mahutatud. :D Kui eelmine nädal sain veel üsna okeilt, siis täna juba päris napikalt. :D 

 Tahtsin eile Elmariga teha mälestuseks paar pilti "28+0 nädalat lapseootel" puhul, aga võite viis korda arvata, kas kõigist piltidest sobis üks või üks? Noh, teile näitan siin siiski kahte.. Niiiiiiii veider on mõelda, et see olen päriselt mina ja et seal kõhus on päriselt i n i m e n e. Kuidas see isegi võimalik on?! Vahepeal lööb ikka reaalsus nii kõvasti pähe, et päriselt ka minust saab ema ja Elmarist ise. Nagu.. päriselt see juhtub ja juba õige pea. Oeh, kuidas ma ei jõua Suhkrutükki ära oodata! 

Natuke aega tagasi käisime Klaarikaga üliilusal maikuu päeval Stroomi rannas piknikul. Nii mõnus oli paar tundi värskes õhus head toitu nautida, pildistada ja jutustada. Lisaks sellele olen nii õnnelik, et olen sellise sõbranna endale leidnud. Kuigi oleme suhelnud vaid kolm kuud, tundub mulle, nagu tunneksime terve elu. Naljakas, kuidas mõni inimene lihtsalt on see õige inimene sinu ellu. Lisaks sellele saab ta ka kohe esimest korda emmeks - nii põnev! 

Kui tahad mu piltidega rohkem kursis olla, siis ikka Instagramis @mariskurvits.